Detsembri teine pool

2012 kokkuvõte

Big Year on lõppenud ja viimane aeg on kokkuvõtteid teha. Minu 2012.a nimekirja kogunes aastaga 276 linnuliiki. Viimaseks lisandunud liigiks jäi detsembri alguses suuremat elevust tekitanud rebassidrik, keda käis Haapsalus vaatamas sadakond bongarit kogu Euroopast. Senine Eesti aastarekord 267 liiki, mis pärines 2009. aastast, sai ületatud 9 liigiga. Eelmise rekordi ületas veel ka Mariliis Märtson, kes vaatles aastaga 270 liiki ning aastarekordite edetabelisse lisandus 2012. aastal kokku lausa 4 kõvemat tulemust.

Kalendriaasta jooksul Eestis vaadeldud liikide edetabel:
276 (2012) Margus Ots
270 (2012) Mariliis Märtson
267 (2009) Uku Paal
262 (2002) Margus Ots
260 (2012) Uku Paal
259 (2001) Sampsa Cairenius
257 (2011) Mariliis Märtson
256 (2012) Tarvo Valker
255 (2001) Timo Pettay

Aga, kui palju liike 2012. aastal üldse Eestis nähti, s.t. kui kõva tulemuse oleks ideaalsel juhul võinud saada? Kui ma ise vaatlesin 276 liiki, siis lisaks nähti aasta jooksul veel vähemalt 16 linnuliiki, kellele kahjuks mina otsa ei sattunud. Seega kohati 2012. aastal Eestis kokku vähemalt 292 linnuliiki. Ei hakka siinkohal enda poolt vaadeldud liikide kohta kommentaare lisama, neid näeb vaadeldud liikide lehel olevas süstemaatilises nimekirjas. Küll aga käiks läbi need 16 liiki, kes mul nägemata jäid:
1) Madukotkast kohati 2012. aastal Eestis kokku 4 korda, kahjuks mitte ühtegi territoriaalset lindu ei leitud. Staiasin päris mitu päeva madukotka kunagiste elupaikade piirkonnas Lääne- ja Põhja-Eestis, aga see liik jäi kahjuks nägemata.
2) Roosterind-tüll, vaid 1 vaatlus 2012. aastal, ühte isendit nähti 29. septembril Läänemaal Põgaris. Kahjuks polnud lind bongatav.
3) Kiripugu-rüdi nähti 2012. aastal Eestis lausa 2 korda: 16. mail Sõrve säärel 2 isendit ja 1. septembril Saaremaal Rahustes 1 isend. Kahjuks jäid mõlemal korral bongarid hiljaks. Ise käisin Rahuste lindu otsimas, aga polnud õnne.
4) Laisaba-änni nähti 2012. aastal Eestis 3 korda. Kahjuks pole rändavad linnud bongatavad. Lämmijärvel Laaksaare sadamas nähtud lindu käisin küll otsimas, aga jäin 45 minutit hiljaks.
5) Karbuskajakat nähti 2012. aastal Eestis 2 korda: 19. augustil Saaremaal Undva ninal ja 21.-25. novembril Haapsalus. Üritasin Haapsalu lindu küll bongata, aga kahjuks jäin sellest elukast siiski ilma.
6) Koldjalg-hõbekajaka määramine on üks suur peavalu. HK kõlbulikke vaatlusi (korralike tõestusmaterjalidega) oli 2012. aastal Eestis vähemalt 6. Osalt ka segasevõitu info liikumise tõttu on see “liik” mul Eestis endiselt nägemata.
7) Kaljukajakat nähti 2012. aastal Eestis 2 korda: 27. oktoobril Kihnu saarel ja 6. novembril Hiiumaal Tahkunas. Käisin ise selle liigi jaoks parimal ajal Põõsaspea neemel staiamas, aga kaljukajakale pihta ei saanud.
8) Habekakku kohati linnuharulduste komisjoni andmetel 2012. aastal Eestis vähemalt 3 korda (kõik kevadtalvised teated). Lisaks võib oletada selle eluka pesitsemistki Eestis, aga vaatleja, kes on suve jooksul tehtud pilte veebi täis riputanud, keeldub isegi Keskkonnaametile infot andmast, ehkki tegemist on I-kaitsekategooria liigiga. Viimase 120 aasta jooksul on habekaku pesitsemine Eestis vaid korra tõestamist leidnud (2009.a Ida-Virumaal). Kurb, et oluline info kaduma läheb. Miks vaatleja infot anda ei taha? Sellele mõistlikku seletust ei oska pakkuda. Ehk polegi pildid Eestis tehtud? Ehk on pildistamas käidud mõnel kaitsealal keelatud ajal ja kohas?
Ise käisin Virumaa metsades päris palju ringi, aga habekakule otsa ei sattunud. Ega see nii lihtne polegi. See elukas on ikkagi ju haruldus. Olen 10 aastat parimates kohtades silmad lahti ringi käinud ja seni olen talle kokku vaid 3 korda peale sattunud. Seega, igal aastal leidmine ei õnnestugi.
9) Siniraag on pesitsejana Eestist kadunud ja 2012. aastal nähti teda vaid korra 19. mail Kabli linnujaamas. Ise käisin suve jooksul mitu korda kõik viimaste aastate territooriumid läbi, aga sinilinnust polnud jälgegi.
10) Välja-väikelõokest nähti 2012. aastal Eestis lausa kolmel korral (2 korda Kihnu saarel ja korra Ruhnu saarel), mis on rekordiliselt palju. Varem oli seda liiki meil üldse vaid 6 korda nähtud. Kahjuks polnud linnud bongatavad.
11) Roostepääsukest nähti 14. mail Kabli linnujaamas läbirändel. Tegemist on Eesti 3. vaatlusega. Kahjuks polnud lind bongatav.
12) Kuld-lehelindu nähti 2012. aastal Eestis vaid korra – 10. oktoobril Kihnu saarel. Olin ise parimal ajal ja parimas kohas – Sõrve säärel – linde rõngastamas, aga see liik kahjuks võrku ei sattunud.
13) Lääne-pöialpoissi nähti 2012.aastal Eestis vaid korra – 25. septembril rõngastati 1 isend Kabli linnujaamas. Kahjuks olin ise sel ajal Lämmijärve ääres Mehikoormas rännet jälgimas.
14) Kõnnuõgija, keda varem on Eestis vaid korra nähtud, sattus 2012. aastal Eesti birderite vaatevälja lausa kahel korral: 29. aprillil Saaremaal Sõrve säärel ja 3. novembril Hiiumaal Haldil. Kuna esimene isend kuulus alamliiki phoenicuroides ja teine alamliiki isabellinus ning suure tõenäosusega eristatakse need alamliigid omaette liikideks, siis võib tulevikus Eesti liiginimekiri siit lausa uue liigi saada. Kahjuks kadusid linnud nii kiiresti, et bongama keegi ei jõudnudki.
15) Mustlauk-õgijat nähti 2012.aastal Eestis 2 korda: 20. mail Vormsi saarel ja 23. mail Valguta poldril. Viimast üritasin ka bongata, aga tulutult.
16) Punapea-tsiitsitaja eksis 8. juulil 2012 Saaremaale Sõrve säärele (esmasleid Eestis). Kahjuks järgmisel hommikul teda enam ei leidnud.

Aga oli ka päris mitu liiki, keda 2012. aastal Eestis ei nähtudki, ehkki oleks eeldanud, et mõni ikka üles leitakse:
1) Lumehane kohta tuli küll 2 teadet ja käisin neid ka bongamas, aga mõlemad osutusid hübriidideks – üks valgepõsk-laglega ja teine kanada laglega. Igal aastal seda liiki meil ei leita, aga 2011.a mitmete vaatluste põhjal oleks lootnud teda ikka näha.
2) Pikksaba-änn on meil haruldane läbirändaja, aga viimastel aastatel on teda ikka regulaarselt nähtud. Siiski ühtegi teadet ei tulnud.
3) Habeviires on Kagu-Eesti poldritel viimastel aastatel regulaarseks külaliseks muutnud, aga üllatuslikult 2012. aastal teda ei nähtudki.
4) Niidukiuru kohatakse meil sügisrändel ja arvestades sügisesi rändeloendusprojekte, oleks eeldanud lausa mitut vaatlust, aga ei nähtud kordagi.
5) Vööt-käbilind 2012. aastal kusagil kellelegi silma ei hakanud. Tegelikult oli üldse väga halb käbilindude aasta.
6) Põhjatsiistitajat oleks küll kusagilt rändevaatluskohast oodanud, aga liigini määratud leide Eestist ei tulnudki.

Mida möödunud aasta kohta üldse arvata? Leiti palju haruldusi ja eksikülalisi. Aasta jooksul Eestis kokku registreeritud 292 linnuliiki on kindlasti läbi aegade parim tulemus. Varem on parimate aastate kogusumma ehk umbes 280-285 kanti jäänud. Heale tulemusele aitas kaasa mitmete rändevaatlusprojektide läbiviimine (Kihnu, Kabli, Mehikoorma), ka üldine vaatlusaktiivsus on viimastel aastatel selgelt kasvanud. Ja muidugi oli ilmselt lihtsalt hea aasta, sest kuidas muidu nii palju kõvasid rarisid üles leiti.

Mulle endale jääb 2012. aasta meelde mõnusate linnuretkede aastana, Karksi pelikani aastana, Mehikoorma metsvindi rändemöllu aastana, tulutu siniraa otsimise aastana, segaste bongamiste aastana, Pikla väikehüübi aastana, Sõrve sääre sinisaba aastana, linnuralli Estonian Open võiduaastana, männileevikeste invasiooniaastana, lõpuks ära nähtud vööt-lehelinnu aastana, Sõrve säärel rõngastamise aastana, Haapsalu rebassidriku aastana, Kihnu ruskerästa aastana ja muidugi uue aastarekordi aastana ning veel vähemalt ühe põneva sündmuse aastana, mis kohe meelde ei tule. Väga suur tänu kõigile retkekaaslastele ja muidu kaasalööjatele, kes kogu aasta jooksul nõu ja jõuga abiks olid. Eriline tänu kuulub aga Hannes Margussonile, kes linnuvaatleja veebilehe valmis tegi ja töös hoidis. Suur tänu.

Kuna õige sageli küsitakse, siis lõpetuseks olgu välja üteldud ka retkedele kulunud aeg ja kilomeetrid. Kogu aasta jooksul kogunes retketunde 1697, jalgsi retkekilomeetreid 1198 ja sõidukilomeetreid 49711. See viimane number võib paljusid Big Year’i kavandajaid ära hirmutada, aga olge rahulikud, nii hull see asi ka nüüd pole. Tegelikult oleks uus aastarekord ka umbes poole vähemate sõidukilomeetritega tulnud, aga aasta jooksul sai väga palju lihtsalt mööda Eestit ringi sõidetud ja uusi kohti avastatud ning ka mitmetes seireprojektides üle Eesti osaletud. Siit need kilomeetrid kokku tulidki.

Mis edasi saab? Uut Big Year’i tegema ei torma. Uue aasta esimeseks ja 1. jaanuari ainsaks liigiks jäi mul koduaknast nähtud koduvarblane. Eelmise aasta tegemistest tuleb ühel hetkel ilmselt ka üks kobedam kokkuvõte. Loodetavasti võtab keegi teine uue aastarekordi tegemise taas ette. Oleks kurb, kui minu tulemus pikaks ajaks püsima jääb. Iga aastaga peaks rekordi tegemine lihtsamaks muutuma. Vaatlejaid on rohkem ja rohkem rarisid leitakse üles ning tänu Rariliinile liigub ka info kiiresti vaatlejateni. Jõudu ja edu kõigile rekordiüritajatele.

31. detsember

Ehkki Big Year’i lõpupidu sai juba paar päeva tagasi maha peetud, otsustasin siiski täna veel retkele minna. Kui kogu aasta kestev linnuvaatlus sai juba ette võetud, siis peab ka aasta viimasel päeval välja ronima. Ilm oli tatine, pime ja tuuline, aga Järvselja metsade vahel sai ikka ära käidud. Tartumaal oleks siin ainuke võimalus veel üks aastapunkt juurde saada. Vaatasin varahommikul sealse suure metsamassiivi raielangid üle, et ehk on kusagile habekakk ennast paigale sättinud? Mõned aastad tagasi õnnestus siin sellele elukale otsa koperdada, aga viimastel aastatel, nagu ka täna, seda õnne ei olnud. Hommiku põnevaim lind näitas ennast Mehikoorma küla vahel – üks männileevike lendas üle. Neid elukaid on tänavusel invasiooniaastal üle kogu Eesti õige palju nähtud. Mehikoorma linnust sain mina juhtumisi talvepunkti ja ka Tartumaa punkti. Minu 2012.a nimekirja kogunes kogu aasta jooksul 276 linnuliiki. Senine aastarekord sai ületatud 9 liigiga. Millised olid suuremad õnnestumised? Mis päris aia taha läks? Kui palju liike Eestis kogu aasta jooksul kokku nähti? Kuidas teistel läks? Kõigest sellest tuleb juttu lähipäevil, kui ka teiste linnuvaatlejate muljed on kokku kogutud.

23. detsember

Hommikul vaatasime Sõrve sääre põõsad ja rannad üle. Kahjuks oli ka siin õige talvine olemine, sügav lumi ja meri jääs. Sõrve linnujaama toidumaja ümbrus oli küll vintlasi täis, aga ühtegi talverari kusagil silma ei hakanud. Silma hakkas aga röövlindude rohkus, Sõrve säärel tegutses vähemalt 14 merikotkast, 1 kaljukotkas, 4 hiireviud, 1 karvasjalg-viu, 1 kanakull ja 1 raudkull.

Kuna ilm oli selgem, siis otsustasime uuesti Uudepanga lahe äärde minna. Ehk on udu hajunud ja õnnestub kirjuhahk ikka ära näha. Jah, udu polnud, aga ka kirjuhahkasid polnud. Ei tea, kas nad pole veel saabunud? Mõnel aastal jõuavadki nad talvitusaladele alles jaanuaris. Mul endal oli aastapunkt juba jaanuarist olemas, teised jäid aga järgmist retke ootama. Igasugu muid veelinde oli Uudepanga lahel päris kenasti. Luikede hulgas tegutses ka 2 väikeluike, kes talvekuudel on meil suhteliselt kõva rari. Enamus seltskonnast sai väikeluigest uue talvepunkti.

Päraslõunal vaatasime Kuressaare linnuaugud üle. Roomassaare veepuhastusjaamas oli partide hulgas suurem punt laukusid ja piilparte, lisaks ka 1 viupart ning roostikus tegutses 1 rooruik ja 1 rootsiitsitaja. Kuressaare linna vahel sattusime otsa kaelus-turteltuvile, kes oli enamusele seltskonnast uueks talvepunktiks. Nende põnevate leidudega sai liiginimekiri olulist lisa ja kui eile nägime Saaremaal 55 liiki, siis täna õnnestus lausa 64 linnuliiki kirja saada. Jõulueelsel nädalavahetusel toimus Läti linnuvaatlejate eestvedamisel aasta lühima päeva linnuvõistlus. Edastasime ka oma liiginimekirja korraldajatele ja üllatuseks selgus, et meie nimekiri oli kõige pikem. Täpsemalt saab selle võistluse kohta lugeda siit.

22. detsember

Üle pika aja sai lõpuks taas linnuretkel käidud. Kõva pakase eest põgenesime Saaremaale sooja. Kavas oli Tagamõisa poolsaare rannikul kirjuhahka vaadelda ja Sõrve säärel talverarisid otsida. Kahjuks olid lood sedasi, et Tagamõisa poolsaarel oli nii paks lumi maas, et kaugeltki mitte kõigisse kirjuhaha aukudesse ligi üldse ei pääsenudki. Tõsisema ponnistamise järel õnnestus siiski Uudepanga laheni välja pressida, aga suurt kedagi näha polnud, sest merel oli õige paks udu. Täielik ebaõnn.

Aga päev päris untsu siiski ei läinud, sest tagasiteel ajasime tee servast kassikaku lendu. See elukas on meil õige haruldaseks jäänud ja iga kohtamine tekitab elevust. Mulle oli see üllatuslikult juba neljas kassikaku vaatlus sel aastal. Ülejäänud seltskond sai kassikakust lausa laiferi või siis vähemalt talvepunkti. Vaatlesime päeva jooksul Saaremaal 55 linnuliiki, mis on südatalvise aja kohta päris korralik tulemus. Kõiki põnevamaid vaatlui näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

Detsembri esimene pool

Taas uuest linnumäärajast

Kevadel ilmus lõpuks eesti keeles parim lindude määraja, mis üldse kunagi tehtud. Sellest sai siis ka linnuvaatleja lehel kirjutatud (vt märtsi esimese dekaadi artikkel). Kahjuks pean esialgse põgusa tutvumise põhjal tehtud soovituse tagasi võtma. Alljärgnevalt toon ära Eesti Looduse detsembrinumbrisse läinud tutvustuse:

Linnumääraja. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja. Lars Svensson jt. Rootsi keelest tõlkinud Olav Renno. Varrak, 2012. 447 lk.

Käesoleva aasta kevadel ilmus lõpuks eesti keeles parim Euroopa lindude määraja, mis üldse kunagi tehtud. Määrajas on ära toodud kõik Lääne-Palearktises kohatud linnuliigid. Põhjalikes liigikirjeldustes on tähtsamad määramistunnused kursiivis välja toodud ning joonistel nooltega viidatud, mis teeb määraja kasutamise lihtsaks: diagnostilised tunnused leiab kohe üles. Määramisele aitavad kaasa ka detailsed illustratsioonid peaaegu kõigi liikide erinevate sulestike kohta. Arvestama peab aga sellega, et autorid ei ole kasutanud Euroopa Harulduskomisjonide Liidu soovitatud uut liikide süstemaatikat, mida järgitakse ka Eestis. Näiteks on raamatus hallvares ja mustvares küll juba eri liikidena esitatud, kuid niidu- ja euroopa kaelustäks on endiselt kaelustäksi alamliigid.

Aga kauaoodatud määrajat lehitsedes valdasid mind õige segased meeleolud. Esmalt seda, et määraja on kõvas köites. Eelistaksin pigem pehmekaanelist ja välioludele sobivamat köidet, sest kõvakaaneline muutub väljas õige ruttu „kapsaks“. Mõned linnuvaatlejad on ka kurtnud, et raamatu tekst on väga väikeses kirjas ja raskesti loetav.

Lisaks hakkas eestikeelses tõlkes juba põgusal tutvumisel silma mitu harjumatut terminit. Kui „määramistunnuse“ asemel kasutatava „välitunnusega“ harjub ilmselt ära, siis „sulestiku“ asemel kasutatav „rüü“ on küll väga võõras. Näiteks „hundrüü“ ja „puhkerüü“ tunduvad vähemalt esialgu vägagi harjumatud.

Olulisem on aga, et silma hakkas lubamatult palju tehnilist praaki. Kohe sisekaanel, linnu topograafia lehel on kirjas, et laba-hoosuled nummerdatakse seestpoolt tipu poole, kuid juuresoleval joonisel on see ometi vastupidi. Pealegi on joonise juures „välislabast“ saanud „välislatv“. Samal lehel juhatatakse kahlajate ja kajakate topograafia juurde, kuid viidatud lehekülgedel neist asjust juttu ei ole. Ka linnunimetustega on mitmel pool asjad sassis. Näiteks on mustkõht-tormilinnust saanud joonise juures mustselg-tormilind ja valgekulm-tormipääsust valgekulm-tormilind, jaapani tormipääsut nimetatakse tekstis jaapani tormilinnuks ja raba-neppviglet raba-nepptildriks, turpialidest on jooniste juures saanud trupialid, mustjalg- ehk meritüllil on joonisel eelistatud nime meritüll ja soo-roolinnul putke-roolindu, kõvernokk-rüdi on aga nimetatud vana nimega -rislaks jne.

Ise ma eestikeelset versiooni ei kasuta, sest keeleuuendused tundusid liigagi võõrastavad ning kasutan jätkuvalt määraja soome- ja inglisekeelseid väljaandeid. Nii juhtuski, et määraja jäi raamaturiiulisse mitmeks kuuks tolmu koguma, kuni sügisel hakkas tulema vihjeid, et kevadel põgusal otsimisel leitud vead oli vaid jäämäe veepealne osa. Võtsin siis kätte ja algatuseks võrdlesin värvitahvlite tekstiosa inglisekeelse väljaandega. Miks värvitahvlite tekstiosa? Ikka seetõttu, et üldjuhul kiputakse esimese hooga just jooniste abil linde määrama. Eestikeelne versioon tõlgiti küll rootsi keelest, aga kuna rootsi ja inglisekeelne määraja anti välja paralleelselt, siis tekstid peaks ilmselt kattuma ja võib inglisekeelsega võrrelda küll. Lisaks sedagi, et paaris kohas on mõni sõna tõlkimata jäänud ja jooniste juures leidub nii rootsi-, kui ka inglisekeelseid tõlkimata sõnu. Seega pole selge, millisest keelest ikkagi tõlgiti.

Ebameeldiva üllatusena tuli pea igalt jooniselehelt mõni suurem viga välja. Kohati tekkis mulje, et värvitahvlite tektsiosa on tõlkinud keegi, kes lindudest suurt midagi ei tea ja lisaks sedagi, et ilmselt tõlgiti värvitahvlite tekstijupid ilma jooniseid vaatamata.

Ei hakka siinkohal kõiki leitud vigu ükshaaval välja tooma, aga korduvalt on vahetusse läinud siirderüü ja puhkerüü, suvirüü ja talirüü, isaslind ja emaslind, 1. kalendriaasta ja 1. suve lind jne. Jooniste juures olevatest vigadest olgu siinkohal ära toodud vaid väike valik nendest, kus asjad on õige sassi läinud:

lk 47 on sõnnpea-sõtka joonise juures tõeline absurdum kirjas, sukelduva
linnu alla on kirjutatud “kui sukeldub, jälgige võimalikku rõngasasendit!”. Mis asi see rõngasasend on? Inglisekeelses variandis on kirjas “check legs for rings!” Ehk siis, kuna see liik on Euroopas pigem puuripõgenik, siis võib sukeldumise hetkel jalgades rõngaid märgata. Kui on rõngad jalas, siis on tõenäoliselt puuripõgenik.
lk 53 on mägikanade jooniste vahel tekst “välimuses pole vahet, mistõttu aetakse põgusalt vaadeldes segi”, aga inglisekeelne jutt räägib hoopis midagi muud “no overlap in distribution, so confusion unlikely”, ehk siis midagi sellist, et kuna areaalid ei kattu, siis segiajamine on vähetõenäoline.
lk 67 on tuttpüti joonise juures kirjas “vrd väikepütiga (paremal)”, aga joonisel on ja võrdlema peab hoopis punakurk-kauriga.
lk 67 hallpõsk-püti jooniste juures on kirjas “vrd mustkael-pütiga (paremal)”, aga joonisel on ja võrdlema peab hoopis sarvikpütiga.
lk 81 on ööhaigru juures üteldud “nokk pisut kõver (hüübil sirge)”, aga inglise keeles on “bill slightly pointing down (Bittern: inclined upwards)”, ehk siis ööhaigru nokk on allapoole suunatud, hüübil üles.
lk 113 kanakulli lennupiltide vahel on tekst “kujult sarnaneb raudkulliga (ülapoolelt)”, aga peab olema, et just kuju poolest ta erineb raudkullist ja jutt ei käi ülapoolest, vaid juhtumisi on raudkull samal lehel ülemine liik ja võrrelda tuleb ülaloleva joonisega (ingl shape differs from Sparrowhawk (above)). Uskumatu jama on kokku saanud!
lk 153 väikerüdi kulmutriibu kohta üteldakse “… katkeline kulmutriip”, aga seda ta pole, on hoopis kaheharuline (ingl split supercilium).
lk 153 siberi rüdi juures on kirjas “poolitatud põselaik”, aga inglise keeles on seal kirjas “isolated cheek patch”, ehk siis poolitamisega pole siin midagi pistmist, selgelt eristuv laik on hoopis; sama joonise lauba kohta üteldakse “tume laup ja tume valjasriba”, aga ära on ununenud, et need ühinevad (ingl dark forehead joins dark loral smudge), mis on oluline määramistunnus.

Estbirdingu liikmed otsisid mõne nädala jooksul määrajast lehekülgede kaupa vigu välja ja seda vaid suhteliselt väikse osa läbivaatamise käigus. Kõik leitud vead said ka tõlkijale edastatud. Kui millalgi peaks määrajast kordustrükk tulema, siis loodetavasti saavad vead parandatud. Kahjuks tundub, et vigade rohkuse tõttu ei piisa vaid uuest toimetamisest vaid määraja tuleks uuesti tõlkida. Aga mida teha esimese trükiga? See tuleks kindlasti praagiks lugeda ja kokku korjata. Samas, seda head määrajat soovitan linnuhuvilistel muidugi ka edaspidi kasutada, aga palun kasutage inglise- või soome- või mõnes muus keeles ilmunud väljaannet. Eestikeelset määrajat kasutades võite määramisega päris rappa minna või õpite veel midagi valesti ära.

Margus Ots

3. detsember

Hommikul olime juba varavalges Haapsalu veepuhastusjaama aia taga Põhja-Ameerikast pärit rebassidrikut otsimas. Õnneks oli lind endiselt paigal ja lasi ennast vaid mõne meetri kauguselt vaadelda. Kuna tegemist on Euroopas väga kõva rariga, siis võib arvata, et lähipäevadel käib Haapsalus suurem hulk bongareid Eestist, Soomest ja mujaltki. Kuna linnust oli juba eile korralikud tõestuspildid saadud, siis ei hakanud sidrikut eriti piirama. Ei tahtnud teda eemale peletada, teised huvilised tahavad ju kah liigi kirja saada. Linnuharulduste komisjonil seisab aga siiski veel üks tõsisem arutelu ees. Et kas tegemist on looduslikult meile sattunud linnuga või on ta siiski puuripõgenik? Briti saartel on rebassidrik A-kategoorias, ehk siis looduslike liikide nimekirjas. Aga Saksamaal on liik E-kategoorias, s.t. ta on puuripõgenike hulka arvatud. Hetkel pole veel täpselt teada, miks Saksamaal see liik just E-kategoorias on. Haapsalus nähtud lind kuulub kõige põhjapoolsemasse alamliiki iliaca, kes elutseb laial alal Põhja-Kanadas ja kes võtab pikki rändeid ette. Seega võiks ta Euroopasse ka looduslikul teel sattuda. Muidugi ei saa välistada, et mingi maa üle Atlandi tuli ta hoopis mõne laeva pardal. Selliseid asju juhtub ränduritega avamerel õige sageli. Esialgse info põhjal võiks rebassidriku meil A-kategooria liikide hulka arvata, s.t. tegemist on 386. linnuliigiga Eestis. Minu enda 2012.a nimekirjas on rebassidrik 276. linnuliik.

2. detsember

Öö jooksul sadas Sõrve säärele kenake kogus lund juurde ja siingi nägi pilt õige talvine välja. Läksime kohe esimese valgusega majaka juurde kompama. Põnevamatest elukatest hakkas silma 4 nõmmelõokest. Üks neist oli küll õige põdura olemisega ja lasi ennast käega kinni püüda. Vigane lind (üks jalg puudu) oli ilmselt külmast ja näljast nõrkenud ning tund hiljem leidsime ta samast kohast juba surnult. Sõrve linnujaama juures põõsastes võis kõvematest talveraridest näha mustpea-põõsalindu ja laulurästast, lisaks käblikut ja punarinda.

Keskpäeval sai Rahuste rannaniit üle vaadatud, aga siin oli kõik paksu lumekorra alla ja linde suurt polnudki. Möödunud aastal oli Rahustes detsembri esimestel päevadel veel suur hulk kahlajaid paigal, tänavu aga peale märgade jalgade sealt suurt midagi meelde ei jäänudki. Rahustesse sõit asjata siiski ei olnud, sest Jämaja rannast leidsime mudanepi ja 2 tikutajat. Talvekuudel neid tihti ei kohta.

Pärastlõunal tuli Sõrve poolsaarele nii tihe lumesadu peale, et linde vaatlema enam ei pääsenudki. Järgmiste päevade plaane arutades tuli aga Rariliini kaudu teade, et Haapsalus olevat miskit tsiitsitaja moodi lindu pildistatud, keda aga esimese hooga määrata ei osatud. Kui pildid käes, selgus, et piltidelt vaatab vastu Ameerikast pärit rebassidrik (Passerella iliaca), fotot näeb Estbirdingu galeriis. No see elukas on juba megarari, Euroopas on teda varem üldse vaid mõned üksikud korrad nähtud. Sellega olid homsed plaanid paigas, kohe varahommikul otsime Haapsalus sidrikut. Kuna tegemist on tõesti väga haruldase eksikülalisega, siis võib arvata, et lähipäevil näeb Haapsalus bongareid kogu Euroopast.

1. detsember

1. detsembril algab talvepunktide kogumine ja seetõttu võib kuu alguses tavapärasest rohkem linnuvaatlejaid ringi liikumas näha. Aga kuidagi vaikselt möödus see esimene päev, Rariliini kaudu ei tulnud hommikul ühtegi teadet. Õhtul hakkas talveraride kohta siiski infot tilkuma. Põnevamad teated tulid Ruhnu saarelt, kus kõvematest liikidest nähti lapi tsiitsitajat, võsaraati, 2 plüüd, mudaneppi, 5 tikutajat, 2 nõmmelõokest. Lisaks nähti Saaremaal Suuriku pangal must-lepalindu ja Tartu linnas kohati tikutajat. Ise jõudsin õhtuks Saaremaale Sõrve säärele, homme leiame siitki ilmselt mõne hilineja üles. Infot Eestis nähtud talveraride kohta leiab Estbirdingu veebilehelt.

Novembri kolmas dekaad

Novembri kokkuvõte

November on ilmselt kõige igavam linnukuu ja seetõttu eriti väljas ei käinudki, vaid mõned korrad sattusin bongamisretkedele. Kuu alguses 2.-3. novembril käisin Läänemaal Dirhamis väiketsiitsitajat bongamas ja 19. novembril õnnestus Kihnu saarel ruskerästas ära näha. Kuu lõpus tekitas Haapsalus elevust karbuskajakas, aga vaatamata mitmepäevasele otsimisele jäin sellest elukast siiski ilma. Minu 2012.a nimekirja lisandus novembris 2 uut liiki (bongatud väiketsiistitaja ja ruskerästas) ning kokku on aastanimekirjas nüüd 275. linnuliiki.

Novembris kogunes mul vaatlustunde vaid 28 (alates aasta algusest kokku 1658), sõidukilomeetreid tuli pikkade bongamisretkedega siiski 2113 (alates aasta algusest 47100) ja jalgsi retkekilomeetreid tuli novembris vaid 18 (alates aasta algusest 1175). Detsembris tuleb taas aktiivsem retkeperiood, siis läheb talvepunktide kogumine käima.

25. november

Kolmapäeval, 21. novembril, leiti Haapsalust karbuskajakas e. mustpea-kajakas. Tänavu on seda lõunapoolse levilaga liiki Eestis varem vaid korra nähtud. Haapsalu sadamasse tuleb õhtuti suurem ports kajakaid ööbima ja teiste hulka sattus nüüd siis ka üks kõvem rari. Kuna kajakaid üldjuhul bongata ei saa, sest nad ei püsi paigal, siis esimese hooga Haapsallu sõitma ei hakanud. Üllatuseks tuli järgmisel õhtul Rariliini kaudu aga uus teade, mis ütles, et karbuskajakas on samas kohas tagasi. Kuna nädalavahetusel sattusin juhtumisi Haapsallu, siis sai õhtuti enne päikseloojangut koos teiste bongaritega sadamas ka kajakaid torutatud. Reedel õnnestus lind kahel korral hetkeks torusse saada, aga sama ootamatult, kui ta vaatevälja sattus, oli ta kohe ka kadunud. Määrang jäi kinnitamata ja liiki kirja ei saanud. Laupäeva õhtul ei hakanud karbuskajaka moodi elukas üldse silma. Aga pühapäeval leiti lind samast kohast uuesti üles. Kahjuks olin ise sel ajal juba tagasiteel Tartusse ja aastanimekiri täiendust ei saanud. Pole midagi teha, bongamine alati ei õnnestu.

Novembri teine dekaad

19. november

Varahommikul esimese valgusega olime siis suurema kambaga Kihnu lõunatipus ruskerästast otsimas. Olime valmistunud lausa paari päeva pikkuseks kadakate raputamiseks, aga juhtus nii, et juba esimese poole tunniga oli lind leitud. Kahjuks peitis rästas ennast kadastikus ja teda võis vaid vilksamisi lendamas näha. Lõpuks õnnestus vähemalt mingidki tõestuspildid teha, õnneks on ka udupiltidelt olulised tunnused näha. Rarirästas bongatud, suundusime kohe mandrile tagasi. Samal päeval käis Kihnus veel suurem hulk bongareid, kes kõik ka linnu ära nägid. Kahjuks keegi paremaid fotosid ei saanud.

Kuna vahepeal kinnitas linnuharulduste komisjon ühe kevadise halltsiitsitaja vaatluse ära, kohtasin seda elukat 27. mail Pärnumaal Kõimas, siis on nüüd minu 2012.a nimekirjas kokku 275 linnuliiki. Hea õnne korral võib sel aastal nimekirja lisanduda veel kuni 2-3 liiki. Ehk mõni kajakas või kakk?

Täna tuli ka ühe tavalise liigi kohta põnev teade – Tartumaal Haaslavas nähti pruunselg-põõsalindu. See liik lahkub meilt sügisel juba septembri keskpaigas, oktoobri alguses nähakse vaid üksikuid isendeid ja senine hiliseim isend registreeriti Eestis 27. oktoobril 1980 Saaremaal Sõrve säärel. Novembris pole seda elukat meil mitte kunagi varem nähtud. Õhtul viimases valguses õnnestus Haaslava lind uuesti üles leida ja sai ka tõestuspildid teha. Kuna soe sügis jätkub, siis võib selliseid üllatusi veelgi tulla.

18. november

Kihnu saarel leitigi eilne ruskerästas (Turdus naumanni) uuesti üles. Pilte linnust veel ei saadud, aga määrang sai kinnitatud. Seda Siberi elukat pole varem Eestis nähtud, Eesti liiginimekirjas on nüüd 385 linnuliiki. Bongarite hordid lähedalt ja kaugelt on nüüd Kihnu poole suundumas. Loodetavasti on siberlane homme veel paigal ja õnnestub lõpuks ka pilte teha.

17. november

Kuidagi on juhtunud, et ma pole lausa 2 nädalat linnuretkele pääsenud. Nii pikka pausi pole sel aastal olnud ja enam ei tule kah. November ongi tegelikult üks igavamaid linnukuid ja pikemaid retkeplaane eriti polnudki, aga üht-teist põnevat on vahepeal siiski toimunud. Jätkuvalt tuleb kogu Eestist männileevikese teateid, tegemist on viimaste aastakümnete suurima invasiooniga. Enamasti on vaadeldud ülelendavaid linde, vaid mõnel üksikul juhul on linnud paigale jäänud, nagu näiteks Kabli linnujaamas, kus ma isegi oktoobris neid bongamas käisin. Talve saabudes jääb mõni lind ehk kusagile ka pikemalt paigale, siis saavad lõpuks kõik huvilised laiferi kirja. Männileevikese vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis ja ka Estbirdingu veebilehel põnevamate vaatluste loetelus.

Viimaste nädalate üks kõvemaid leide tuli 3. novembril Hiiumaalt Haldist, kus nähti kaugelt Aasiast pärit kõnnuõgijat. Seda liiki on Eestis varem üldse vaid 2 korda kohatud. Kui esimesed kaks lindu olid alamliigi phoenicuroides tunnustega, siis Hiiumaa lind on alamliigi isabellinus tunnustega. Kuna tõenäoliselt ootab kõnnuõgijat ees splittamine, s.t. senistest alamliikidest saavad eraldiseisvad liigid, siis võib juhtuda, et viimase leiuga saab Eesti liiginimekiri millalgi tulevikus lausa uue liigi juurde. Hiiumaal nähtud kõnnuõgija fotot näeb Estbirdingu galeriis.

Hiiumaal Tahkunas nähti 6. novembril kaljukajakat, keda olen ka ise oktoobris/novembris leida üritanud, aga tulemusteta. Sel sügisel on seda liiki Eestis vaid 2 korda nähtud. Teoreetiliselt võb kaljukajakas mulle tänavu veel ette sattuda, neid on detsembriski nähtud, aga parim aeg on juba möödas. Midagi pole teha, kõiki Eestis kohatud liike kahjuks bongata ei ole võimalik. Tahkuna kaljukajaka fotot näeb Estbirdingu galeriis.

Täna pärastlõunal teatati Kihnu saarelt võimalikust ruskerästa (Turdus naumanni) leiust. Kahjuks kadus lind ära ja enne pimedat teda uuesti üles ei leitud ning määrang jäi lõplikult kinnitamata. Kui homme hommikul peaks lind uuesti üles leitama ja määrang saab kinnitatud, siis tormavad kõik kõvemad bongarid kohe saarele, sest seda Siberi liiki pole varem Eestis kohatud.

Novembri esimene dekaad

3. november

Hommikuks oli sadu küll möödas, aga nüüd segas vaatlemist paks udu. Läksime siis algatuseks uuesti Dirhami sadamasse uurima, et kas väiketsiitsitaja on endiselt paigal. Jah oli küll paigal. Kui hommikul saabunud bongaritel õnnestus lind kenasti ära näha, siis keskpäeval teda enam ei leitud. Ei tea, kas tsiitsitaja otsustas ilusa ilmaga lõpuks edasi rännata?

Õnneks udu hajus kiiresti ja torutasime lõpuks mõned tunnid ka Põõsaspea neemel. Aga kahjuks erilist rännet näha ei olnud. Veidi arvukamalt liikus vaid tõmmuvaeraid ja aule, natuke ka alke. Põõsaspea neeme vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

2. november

Eile pärastlõunal tuli Rariliini kaudu teade, et Läänemaal Dirhami sadamas on üks väiketsiitsitaja paigal. Seda kirdepoolse levilaga liiki on Eestis varem üldse vaid 8 korda nähtud. Kuna oli niigi kindel plaan nädalavahetusel Põõsaspea neemel staiata, siis sai lihtsalt veidi varem välja mindud. Ilm pidi õige vihmaseks pöörama, halva ilmaga peaks see rari ehk paigal püsima. Dirhami sadamasse jõudsime hommikul tugevnevas vihmasajus, aga vaatamata sellele leidsime linnu kerge vaevaga uuesti üles. Päeva jooksul käis Dirhamis bongareid lähedalt ja kaugelt ning kõik nägid linnu ka ära. Mulle oli väiketsiitsitaja 2012.a liiginimekirja 273. linnuliik.

Üritasime paar tundi ka Põõsaspea neemel staiata, aga sadas pidevalt ning nähtavus oli olematu. Sai varakult öömajale mindud, et siis hommikul uuesti proovida.

Oktoobri kolmas dekaad

Oktoobri kokkuvõte

Kuu esimese poole olin suuresti Saaremaal Sõrve sääre linnujaamas. Vaatamata kõvemale kompamisele ja staiamisele ei näinud seal oktoobris ühtegi kõvemat rari. Vaid üks vööt-lehelind sattus 3. oktoobril linnuvõrku ja sai rõnga jalga ning augusti keskpaigast saadik samas kohas paigal olnud tuttlõoke näitas ennast pea iga päev. Rände poole pealt meenub Sõrve säärelt rekordiline põhjavintide ränne 9. oktoobril, loendasime neid siis päeva jooksul kokku vähemalt 102 500 isendit. Sooja sügise tõttu võis Sõrve säärel päris palju hilinejaid näha ja kahe liigi puhul tuvastasime lausa rekordiliselt hilised leiud – 9. oktoobril õnnestus pildile saada võsa-ritsiklind ja 12. oktoobril sattus võrku soo-roolind.

Oktoobri teisel poolel retkedel eriti ei käinud, aga paar korda Põõsaspea neemele staiama siiski jõudsin. Lisaks toimus 20. oktoobril Läänemaal Tuksis Estbirdingu üldkoosolek, kus arutati tulevikuplaane ning valiti ka uus juhatus. Pääsen uuel aastal Estbirdingu juhatuse esimehe ametist, järgmisest aastast hakkab peamiselt meestest koosnevat bongarite seltskonda juhtima Mariliis Märtson.

Oktoobrist jääb meelde ka viimaste aastate üks suuremaid männileevikeste invasioone. Neid elukaid on sel sügisel mitmel pool nähtud (peamiselt Pärnumaal), ise käisin seda liiki 24.oktoobril Kabli linnujaamas bongamas. Männileevike on ka ainuke liik, kes oktoobris minu 2012.a nimekirja lisandus, kokku on aastanimekirjas nüüd 272. linnuliiki.

Oktoobris kogunes mul vaatlustunde 166 (alates aasta algusest kokku 1630), sõidukilomeetreid 3482 (alates aasta algusest 44987) ja jalgsi retkekilomeetreid tuli oktoobris 191 (alates aasta algusest 1157). Novembris ma ilmselt eriti palju retkedel ei käi, aga tõenäoliselt tuleb mõni pikem bongamisretk siiski teha. Aktiivsem retkeperiood tuleb taas detsembri alguses, siis läheb talvepunktide kogumine käima.

28. oktoober

Olin varahommikul mõned tunnid Põõsaspea neemel staiamas, aga suurt kedagi liikumas näha polnud. Ka valgusolud olid kehvapoolsed, juba poole kilomeetri kaugusel olevaid linde oli virvenduse tõttu õige raske määrata. Kaugemal lendavatest lindudest olid näha vaid udused täpid. Üht-teist märkmikku siiski kirja sai, rändel oli 560 valgepõsk-laglet ja 1140 auli, lisaks ka mõned vaerad, pardid ja kaurid.

27. oktoober

Ööga tuli suur talv maha. Vähemalt Soomaal on kõik paksu lumekorra all, miinuskraade on õige mitu, ilm on vaikne ja udune, ehk siis ilus talvine hommik. Sõitsin varahommikul Soomaa rahvuspargi suuremad teed läbi, et äkki näeb kusagil mõnda kakku või kana tegutsemas. Kakke ei näinud/kuulnud kusagil, aga üks metsisekukk jalutas küll keset teed ringi. Ma põhimõtteliselt ei taha metsisemängudes linde häirimas käia (pole kunagi käinud), sest selle liigi nägemiseks on tegelikult ka muid võimalusi. Tuleb lihtsalt hommikuhämaruses esimesena enne teisi mööda metsateid liikuda ja hea õnne korral satubki ka metsisele otsa. Olen tänavu metsist sellisel moel juba kümmekond korda kohanud.
Päeva lõpuks jõudsin Läänemaale Põõsaspea neemele. Erilist rännet näha polnud, aga rannas kivide vahel tegutses üks randkiur, kes oli samas paigal ka nädal tagasi (ehk ongi sama lind) ning korraks maandus neemele ka üks vesipapp, esimesed hakkavad juba põhjast meile saabuma.

24. oktoober

Käisin pool päeva edelarannikul ringi. Suurt kedagi ei näinud, aga Kabli linnujaamas olid eile rõngastatud männileevikesed endiselt paigal. Linnud olid väga julged ja lasid ennast mõne meetri pealt jälgida. Paaril viimasel päeval on männileevikesi meil mitmes kohas nähtud. Soomest on teatatud, et tegemist olevat lausa viimaste aastakümnete suurima invasiooniga. Ilmselt leitakse neid sel sügisel ja talvel üle kogu Eesti. Mulle oli männileevike 2012.a nimekirja 272. linnuliik.

21. oktoober

Vaatamata udusele ilmale ja olematule nähtavusele läksime kogu estbirderite kambaga hommikul Põõsaspea neemele staiama. Väga kõva rännet näha polnud, aga valgepõsk-laglesid oli ligemale 2000 liikumas. Põnevamatest elukatest tegutses Põõsaspea neeme tipus viimastel kividel üks merirüdi, kes oli paljudele linnuvaatlejatele aastapunktiks ja mõnele isegi laiferiks.

Tagasitee Tartusse läks suurema ringiga, sai korraks Paldiski külje all olevasse kahlajaauku Laoküla randa sisse keeratud. Kahlajaid küll näha polnud, aga rannas tegutsesid 2 sarviklõokest. Tänavu on seda haruldast läbirändajat meil suhteliselt palju nähtud. Fotot Laoküla sarvikust näeb Estbirdingu galeriis.

Oktoobri teine dekaad

20. oktoober

Ehkki Tuksis oli ilm tuksis, s.t. sadas pidevalt ja nähtavus oli õige niru, olime kogu hommiku suurema seltskonnaga Põõsaspea neemel staiamas. Sandi ilmaga suurt kedagi rändamas näha polnud, vaid kaure läks päris kenasti – kokku 461 kauri, peamiselt punakurk-kaurid, vähemal määral ka järvekaure. Mõningat elevust tekitas Põõsaspea neemel vaid üks randkiur, kes mitmele linnuvaatlejale sel aastal alles esmakordselt ette sattus või lausa laiferiks osutus.

Pärastlõunal toimus Läänemaal Tuksis Estbirdingu üldkoosolek, kus kuulati ettekandeid ja arutati tulevikuplaane. Valiti ka uus Estbirdingu juhatus, järgmisest aastast hakkab peamiselt meestest koosnevat bongarite seltskonda juhtima Mariliis Märtson.

19. oktoober

Sel nädalavahetusel peab Estbirding oma sügiskoosolekut Läänemaal Tuksis. Sai varakult kohale tuldud ja juba varavalges Põõsaspea neemele staiama mindud. Kahjuks kõva edelatuulega erilist rännet näha polnud. Vaid mõned aulid, vaerad, kaurid ja kosklad olid liikumas. Selle peale sai siis Haapsalu ümbruse parimad linnuaugud läbi käidud. Läänemaa parimas kahlajapaigas Haversis valitses oktoobri teisele poolele tavaline vaikus. Aga adruvallil tegutses üks vöötsaba-vigle, oktoobri teises pooles on see elukas meil juba päris kõva rari. Sutlepa merel hakkas veelindude hulgas silma üks sarvikpütt, keda praegusel ajal näeb meil veel vaid üksikuid ja pigem avamerel, mitte siseveekogul. Suuremat pardisuppi võis näha Saunja lahel – Kirimäe platvormi läheduses tegutses 1720 punapea-varti, 240 tuttvarti, 380 viuparti, 690 lauku, 1900 kühmnokk-luike. Tagasiteel Tuksi nägime maantee ääres elektriliinil vöötkakku, seda haruldast külalist on Eestis sel sügisel juba mitu korda kohatud. Leitud vöötkaku fotot näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

15. oktoober

Sõrve säärel oli hommikul kerge uduvine ja seetõttu oli põõsastes rohkem sidinat kuulda, linnud lihtsalt ei kippunud väga rändama. Võrkudesse sattus paari tunniga ligemale 50 lindu, aga kedagi põnevamat teiste hulgas ei olnud. Kuna lähipäevadeks lubatakse õige santi ilma, siis otsustasime selleks korraks poe kinni panna ja mandrile kobida. Pole selge, kas sel sügisel rohkem Sõrve linnujaama jõuan, aga vähemalt detsembri alguses talvepunktide kogumise ajal tulen tagasi. Sõrve säärel toimuvast võib täpsemalt lugeda Sõrve linnujaama päevaraamatust.

Mis siis Sõrve säärelt sel sügisel meelde jäi? Raridest muidugi sinisaba, kes 29. septembril võrku sattus. Võrgust tuli 3. oktoobril ka Sõrve sääre tänavune ainuke vööt-lehelind, keda on sel sügisel Eestis kokku 6 korda kohatud. Kogu sügise on Sõrve säärel paigal püsinud üks tuttlõoke, kes esimest korda näitas ennast juba 19. augustil. Talvepunktide kogujad loodavad, et see lind püsib paigal ehk isegi detsembrini. Rände poole pealt meenub rekordiline põhjavindi ränne 9. oktoobril, loendasime neid siis päeva jooksul kokku vähemalt 102 500 isendit. Sooja sügise tõttu võis oktoobris Sõrve säärel päris palju hilinejaid näha, aga kahe liigi puhul tuvastasime lausa rekordiliselt hilised leiud – 9. oktoobril õnnestus pildile saada võsa-ritsiklind ja 12. oktoobril sattus võrku soo-roolind. Üle mitme aasta sai Sõrve säärel veidi pikemalt linde ka püütud ja rõngastatud. Praeguseks hetkeks pole veel taasleidudest teatatud, aga Sõrve säärel õnnestus kätte saada 1 Soome rõngaga punarind, kelle rõngastusandmeid veel ei tea ning 2. oktoobril sattus võrku paar nädalat varem 17. septembril Pärnumaal Kabli linnujaamas rõngastatud pöialpoiss.

Järgmine linnuretk viib järgmisel nädalavahetusel juba Loode-Eestisse, sest 19.-21. oktoobril peab Läänemaal Tuksis oma üldkoosolekut Estbirding. Kui suurem kamp linnuvaatlejaid loodusesse lahti lastakse, siis satub ehk ka mõni põnevam elukas vaatevälja.

14. oktoober

Selle sügise kõige igavam päev Sõrve säärel. Rändajaid suurt polnud. Liike kokku nähtud “vaid” 86 (sisemaal oktoobri keskel oleks see kõva tulemus). Tuttlõoke, kes muidu on meil kõva rari, hakkab kah juba ära tüütama. Ilmselt kavatseb ta siia talvitama jääda. Ja ka võrkudest ei tulnud suurt kedagi, vaid 75 lindu sai rõnga jalga. Sügisrände põnevaim aeg hakkab vist läbi saama.

13. oktoober

Suhteliselt igav päev Sõrve säärel. Erilist rännet ei märganud. Silma hakkas vaid vareslaste liikumine – merele suundus sadu hakke ja hallvareseid, lisaks vähemal määral ka künnivareseid ja ronkasid. Päeva põnevaimaks liigiks oli ilmselt kukkurtihane (1 isend rändamas), keda Sõrve säärel näeb suhteliselt harva. Ehkki võrgud olid enamuse päevast lahti, õnnestus kinni püüda ja rõngastada vaid 59 lindu. Aga, igava linnupäeva tulemuseks oli ikkagi 99 kohatud linnuliiki, korralik tulemus.

12. oktoober

Selge ja vaikne päev Sõrve säärel. Pole olematu tuulega ilma Sõrve säärel vist varem näinudki. Aga ka linnurindel oli suhteliselt vaikne. Rändajaid oli vähe ja needki lendasid hea ilmaga väga kõrgel. Kui varahommikul pimedas langes taevast hõredat lund, siis päeval hakkas päike õige korralikult kütma, mis andis omakorda laiatiivaliste liikumisele hoo sisse. Näiteks hiireviusid rändas salkade kaupa ja ka merikotkaid tekkis ühel hetkel lausa 13 tükki sääre kohale tiirutama. Kotkaste hulgas oli täna ka üks kaljukotkas, kes Sõrve säärel pole just igapäevane külaline. Ehkki eriti kõva rännet täna näha ei olnud, olime siiski kogu päeva väljas. Päeva jooksul nägime Sõrve säärel täpselt 100 linnuliiki, oktoobri keskpaiga kohta on see päris korralik tulemus.

Võrgud olid samuti kogu päeva lahti, aga kuna erilist lindude liikumist ei toimunud, siis õnnestus päeva jooksul rõngastada vaid 76 lindu. Hilinejatest sattus võrku 2 roolindu, kellest üks oli tiigi-roolind, aga teine tõenäoliselt soo-roolind. Kuna soo-roolind on oktoobris meil ikka juba väga kõva rari, siis sai igaks juhuks teadjamatelt ekspertarvamusi küsitud. Lind oli soo-roolinnu jaoks ehk pisut pruunivõitu, aga kõik mõõdud sobisid just soo-roolinnule. Lähipäevil saab selgeks, kas püütud lind oli Eesti hiliseim soo-roolind.

11. oktoober

Lõpuks üks vähegi kuivem päev Sõrve säärel. Kohe varahommikust (st pimedast) alates läks kõva hanede ränne lahti ja päevaga õnnestus lõpuks kokku lugeda üle 26000 lagle ja hane. Ka kaelustuvisid liikus kenasti, päevaga kokku üle 9000. Hilinejatest hakkas täna silma 1 väike-kärbsenäpp ja võrgust tuli 2 tiigi-roolindu. Võrgud olid üle pika aja taas kogu päeva lahti ja rõngastatud sai 171 lindu. Sõrve säärel toimuvast saab täpsemalt lugeda Sõrve linnujaama päevaraamatust.

Kõvem haneränne käis täna ka Kihnu saarel. Keda kõike seal kohatud on, saab lugeda Kihnu rändeprojekti blogist.

Oktoobri esimene dekaad

10. oktoober

Taas sagedaste vihmahoogudega päev, aga üritasime siiski kogu päeva väljas olla. Vintide ja üldse värvuliste rindel valitses pärast kõvemat rändepäeva vaikus. Märkimisväärselt liikus vaid kaelustuvisid – 6400. Mõnda aega olid ka võrgud lahti, kokku rõngastasime vaid 28 lindu. Hilinejatest sattus võrku 1 väike-põõsalind ja 2 tiigi-roolindu. Igavavõitu linnupäev kujunes siiski suhteliselt liigirikkaks – päeva jooksul õnnestus Sõrve säärel kohata 98 linnuliiki. Täpsemalt vaata Sõrve linnujaama päevaraamatust.

9. oktoober

Sõrve säärel oli kogu päeva jooksul vihmane (tuli ka äikest) ja vahepeal ka õige tuuline ilm. Hommikul pladistas eriti kõvasti ja välja minna ei tahtnudki. Aga, kui lõpuks siiski nina välja pistsime, siis käis juba kõva ränne. Vinte ja rästaid läks sadade ja tuhandete kaupa. Vintide hulgas hakkas silma põhjavintide rohkus, keda päeva lõpuks sai märkmikku kirja 102 500 isendit. See peaks Eestis läbi aegade parim põhjavindi päevasumma olema. Metsvinte läks juba vähem, neid sai kirja 51 300 isendit. Rästaste hulgas oli täna arvukaim hoburästas, keda suutsime kokku lugeda 905 isendit. Seegi on üks kõvemaid päevasummasid, mis Eestis üldse on kokku loetud. Sagedaste vihmahoogude tõttu sai õige palju laiseldud. Kui oleks vähegi tõsisemalt staiata viitsinud, siis oleks ilmselt summad oluliselt suuremad tulnud. Hilinejatest leidsime täna võsa-ritsiklinnu (läbi aegade hiliseim leid Eestis), 2 lepalindu, hall-kärbsenäpi ja kalakotka. Vahepeal mitu päeva kadunud olnud tuttlõoke näitas ennast taas vanas kohas majaka lähedal. Päeva jooksul nägime Sõrve säärel kokku 90 linnuliiki. Sõrve säärel toimuvast saab täpsemalt lugeda Sõrve linnujaama päevaraamatust.

8. oktoober

Tagasi Sõrve säärel. Ilm oli tuuline ja vihmane, seetõttu jäid võrgud täna avamata ja rõngastamist ei toimunud. Aga vaatamata sandile ilmale käis päris kõva ränne. Kaelustuvisid loendasime kokku 10600, õõnetuvisid 141, raudkulle 115, hiireviusid 49, metsvinte 70000, hoburästaid 245, nõmmelõokesi 85, hilinejatest oli Loodes 1 merisk. Täna käis ka väike mõõduvõtmine Soome lahes oleva Rönnskäri linnujaamaga, et kus registreeritakse rohkem linnuliike. Sel korral Sõrve sääre linnujaam võitis, nägime 95 liiki, Rönnskäri linnujaamas saadi kirja 71 liiki.

6. oktoober

Sel nädalavahetusel toimub järjekordne rahvusvaheline linnuvaatlus “Birdwatch”. Täpsemalt saab lugeda Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehelt. Sai siis kah Tartu ümbruses natuke ringi vaadatud. Kedagi väga põnevat ei näinud, aga liike kogunes kokku suhteliselt palju – 89. Põnevamateks leidudeks olid mõned tavapärasest hilisemad lahkujad: Tartus Supilinna tiigi juures tegutses pääsukeste salgas üks räästapääsuke ja Aardla poldril liivakarjääris üks kivitäks. Mõlema liigi puhul on tegemist teadaolevalt hiliseima vaatlusega Tartumaal. Kõiki tänaseid vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

4. oktoober

Taas pöialpoiste möll Sõrve säärel. Kuna merel oli udu, siis jäi suur hulk linde põõsastesse päevaks tiksuma. Õnneks taipasin juba varavalges, et tavapärasaset kümnest võrgust võib lahti teha vaid osa. Aga isegi nelja võrguga oli tööd kõvasti – rõngastasin 688 lindu, sh 631 pöialpoissi. Kuna ilm pöörab tuuliseks ja vihmaseks, siis pean nüüd mõne päeva vahet. Aga Sõrve säärele lähen lähiajal veel tagasi.

3. oktoober

Kõva püügipäev Sõrve säärel. Hommikul oli küll pilves ilm, aga vaikne ja kohe varavalges läks rõngastamine täie hooga käima. Kella 10 paiku tuli merelt udu peale ja siis alles läks põõsastes möll lahti. Tuhanded pöialpoisid, tihased, vindid ja lehelinnud sadasid säärele maha ja nüüd tuli kiiremas korras enamus võrkudest kokku panna, sest üksi ei käi suurest linnumassist jõud üle. Päevaga rõngastasin 548 lindu, sh 441 pöialpoissi. Suures pöialpoiste massis liikus ka päris palju lehelinde ning lehelindude hulgas õnnestus kätte saada ka üks vööt-lehelind. Seda Siberi külalist on tänavu sügisel meil nüüd 5 korda kohatud: 2 rõngastati Pärnumaal Kabli linnujaamas, 2 vaadeldi Tartumaal Mehikoormas ja 1 rõngastati nüüd siis Sõrve säärel.

Kahjuks sai täna Sõrve sääre majaka ja ilmajaama hoonete kompleksis vastu aknaid lennates suur hulk pöialpoisse ka surma või vigastada. Täpsemalt võib lugeda Sõrve linnujaama päevaraamatust. Lindude rändeteedele hoonetele suured klaaspinnad ei sobi ning sellega tuleks projekteerimisel ja ehitamisel kindlasti arvestada. Osa Sõrve sääre hoonetest on kasutusel vaid suvel. Muul ajal võiks akendel luugid kinni olla, aga kahjuks seal ühelgi hoonel aknaluuke polegi.

2. oktoober

Üle mitme päeva oli Sõrve säärel lõpuks suhteliselt vaikne ja selge ilm. See tähendas aga seda, et rõngastamisega sai kõvasti vaeva näha. Nelja tunniga rõngastasin 414 lindu, sh 349 pöialpoissi. Ülejäänud olid tihased, punarinnad, lehelinnud jms. Võrku sattus ka üks omapärase väljanägemisega pöialpoiss, kelle hoo- ja tüürsuled olid valged ning sulestik üldse oli kollase tooniga. Selliseid leukistlikke või osaliselt albinootilisi isendeid tuleb ikka ette. Estbirdingu värvushälvete galeriis võib igasuguseid elukaid näha.

Kihnu saarelt teatati, et täna nähti seal rändel ligemale 1000 raudkulli! Hea ilm lõi rände käima. Kihnu rändeprojekti kohta leiab põhjalikuma info koos rohkete fotodega projekti inglisekeelsest blogist.

1. oktoober

Vaatamata kõvale tuulele võis Sõrve säärel ootamatult kõva vindirännet näha. Mõne tunni jooksul pärast päiksetõusu lendas merele üle 200 000 vintlase, sh 185 000 metsvinti, 21 000 põhjavinti, 4500 siisikest. Kell 10 tuli aga vihm peale ja ränne lõppes nagu lõigatult. Rõngastamisest ei tulnud kõva tuule ja vihma tõttu suurt midagi välja. Rõnga said jalga vaid 6 lindu, sh kaks hilist tiigi-roolindu. Põnevamatest lindudest hakkas täna Sõrve säärel silma randkiur ja ka pikemat aega paigal püsinud tuttlõoke oli endiselt alles.

Septembri kolmas dekaad

Septembri kokkuvõte

September jääb kindlasti just Mehikoorma rändeloendustega kauaks meelde. Kümmekond päeva sai Mehikoorma majaka juures staiatud, mille käigus õnnestus 3,5 miljonit rändlindu kokku lugeda. Ma pole sellist linnumöllu mitte kusagil varem näinud.

Pikemaid bongamisretki tegin septembris vaid kaks. Kuu alguses käisin Saaremaal Rahustes kiripugu-rüdi ja stepi-loorkulli otsimas. Rüdi jäi leidmata, aga loorkullile sain õnneks pihta. Kuu keskel käisin lausa kaks päeva järjest Pärnumaal Võistes tundra-neppviglet otsimas. Esimesel päeval jäi lind leidmata, teisel päeval poseeris lind aga juba päris kenasti. Minu aastanimekirja lisandus septembris 4 liiki, lisaks bongatud stepi-loorkullile ja tundra-neppviglele õnnestus Kabli linnujaamas vööt-lehelind ning Sõrve linnujaamas sinisaba kätte saada. Minu 2012.a nimekirjas on septembri lõpu seisuga 271 linnuliiki.

Septembris kogunes mul vaatlustunde 178 (alates aasta algusest kokku 1464), sõidukilomeetreid 4150 (alates aasta algusest 41505) ja jalgsi retkekilomeetreid tuli septembris 134 (alates aasta algusest 966). Sõidukilomeetreid kogunes septembris kardetust õnneks vähem. Tegelikult saigi ringisõitmise asemel pigem ühes kohas staiatud. Oktoobri plaane ei oska esialgu välja pakkuda, aga vähemalt kuu alguses olen Saaremaal Sõrve linnujaamas rõngastamas.

30. september

Tavaline sügispäev Sõrve säärel. Täna küll miskit eriti kõva rännet näha polnud, aga päeva jooksul vaadeldi Sõrve säärel ikkagi üle 100 linnuliigi, täpsemalt siis 102. Päeva põnevaimad elukad olid majaka läheduses tegutsev tuttlõoke, kes on siin paigal olnud juba alates 19. augustist ja lapi tsiitsitaja ehk keltsalind, kes on meil harv läbirändaja.

Rõngastamine käib Sõrve säärel täie hooga, hommikul sattus paari tunni jooksul võrku 260 lindu. Valdav enamus rõngastatud lindudest olid pöialpoisid ja tihased, aga rõnga sai jalga näiteks ka üks sinirind. Ootame pikisilmi ilmamuutust. Paari päeva pärast peaks lõpuks üks vaiksem hommik vahele tulema, siis võib rekordiline püügipäev tulla. Sõrve säärel toimuvast võib Sõrve linnujaama päevaraamatust lugeda.

29. september

Täna jõudsin oma retkega juba Saaremaale Sõrve linnujaama. Hommikul läks kohe varavalges kõva möll lahti, vinte ja tihaseid ja igasuguseid muidki elukaid lendas suurte parvede kaupa merele lõuna poole. Kohe varahommikul hakkas ka Rariliin häält tegema. Esmalt tuli teade, et Kihnu saarel nähti välja-väikelõokest. Seejärel teatati roosterind-tüllist Läänemaal Põgari rannas. Kumbki lind polnud bongatav ja mandrile tagasi ei kippunud. Sõrve linnujaama seltskond hakkas juba arvama, et raride otsimiseks sai vist sel korral valesse kohta tuldud. Leidsime küll Sõrve sääre tuletorni lähistelt taas üles tuttlõokese, kes on siin juba alates 19. augustist paigal olnud, kuid see lind enam erilist elevust ei tekitanud.

Aga, päeva ja ehk isegi kogu senise sügishooaja suurim purakas oli veel tulemas. Sõrve linnujaamas linde ka rõngastatakse. Hommikul sattus võrkudesse peamiselt pöialpoisse, rasvatihaseid, sabatihaseid ja metsvinte. Keskpäeval tuli suurem sadu peale ja panime võrgud kokku. Arvasime, et tänaseks on püük sellega ka läbi. Aga tund hiljem oli sadu möödas ja avasime võrgud uuesti. Kõigest paar minutit hiljem oli võrgus ootamatult värviline lind – sinisaba! Seda idapoolset eksikülalist ei osanud küll oodata. Sinisaba on Eestis nüüd kokku 5 korda kohatud. Viimati nähti ja pildistati sinisaba meil käesoleva aasta aprillis Pärnumaal Vändra lähistel (fotot näeb Estbirdingu galeriis). Ülejäänud vaatlused pärinevad juba eelmisest sajandist. Mina ise olen sinisaba varem vaid korra näinud ja see juhtus mõned aastad tagasi talvitusaladel Kagu-Aasias kusagil Tai ja Birma piirialal. Seega sain täna taas ühe Eesti punkti juurde, olen Eestis nüüd kokku 312 linnuliiki kohanud. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 271 linnuliiki.

28. september

Viimastel päevadel on haned ja lagled massiliselt rändama asunud ja selle peale saigi täna Läänemaa parimad haneaugud üle vaadatud. Matsalu lahe ümbruses oli mitmel pool tuhandeid valgepõsk-laglesid ning suur-laukhanesid ja rabahanesid maas. Suurim parv, milles oli vähemalt 10000 valgepõsk-laglet ja lisaks mõnisada hane, tegutses otse Risti-Virtsu maantee ääres Kirbla küla ja Kasari jõe vahel. Sättisin ennast maantee äärde torutama. Selle suure parve põhjalikuks läbikammimiseks kulus lõpuks ligemale 2 tundi. Suures parves on linnud üksteise taga peidus ja isegi siis, kui oled juba mitu korda parve üle vaadanud, tuleb mõni uus üllatus teiste tagant välja. Pika otsimise peale õnnestus sellest suurest parvest 2 punakael-laglet üles leida. Seda haruldast läbirändajat on viimastel aastatel meil õige sageli nähtud. Ka e-Elurikkuse andmebaasi on päris palju punakael-lagle vaatlusi sisestatud.

Natuke elevust tekitas parves aga üks lumehane tumeda vormi sarnane lind. Lind oli parve kaugeimas servas ja esmalt hanede tagant vaid pead ja kaela nähes tundus küll, et see elukas on just lumehani. Aga lõpuks jalutas lind laglede vahelt välja ja midagi tundus valesti olevat. Õnneks sain enne, kui lind lendu läks, läbi toru paar udupilti teha. Fotolt asja uurides selgus, et tegemist on siiski hübriidiga. Linnu suuruse ning kere ja saba värvuse põhjal võib arvata, et lumehani on kanada laglega tempe teinud. Hanede puhul selliseid asju ikka juhtub. Ka kevadel leiti Matsalu lähistelt lumehane hübriid, siis oli teiseks osapooleks valgepõsk-lagle (fotot vaata 1. mai sissekandest).

27. september

Kabli linnujaamas oli täna võrreldes eilsega vähe rahulikum päev, rõnga sai jalga üle 400 linnu. Valdav enamus võrku sattunud lindudest olid endiselt pöialpoisid ja sabatihased. Päeva põnevaim elukas lendas linnupüügimõrda juba enne päiksetõusu päris pimedas – käesoleva hooaja esimene kõrvukräts sai samuti rõnga jalga.

26. september

Kabli linnujaamas läks kohe hommikul kõva möll lahti. Võrkudesse ja suurde linnupüügimõrda sattus päeva jooksul rohkem kui 800 lindu. Kõik linnud rõngastati ja said siis oma rändeteed jätkata. Valdav enamus rõngastatud lindudest olid pöialpoisid ja sabatihased, aga päev ei möödunud ka ilma rarita. Varahommikul sattus linnupüügimõrda vööt-lehelind. Seda Siberist pärit külalist on tänavu sügisel Eestis nüüd 3 korda nähtud – Kablis rõngastati mõni päev tagasi veel üks isend ja Tartumaal Mehikoormas pildistati samuti ühte lindu. Minu Eesti nimekirjas vööt-lehelind seni üldse puudus. Talvitusaladel Kagu-Aasias olen seda liiki küll näinud, aga Eestis olen osanud temast mööda minna. Lõpuks sai see viga parandatud, vööt-lehelind on minu Eestis kohatud liikide nimekirja 311. linnuliik ja ühtlasi ka 2012.a nimekirja 270. linnuliik.

25. september

Ilmateade lubas järgnevateks päevadeks edelarannikule kagutuult, mis peaks tähendama seda, et Kabli linnujaamas satub palju linde võrku. Tekkis kindel plaan, et lähen paariks päevaks sinna appi rõngastama. Aga täna peaks seal soodus tuul alles pärastlõunal puhuma hakkama, seetõttu otsustasin hommikuse parima vaatlusaja taas Lämmijärve ääres Mehikoormas rännet torutades mööda saata. Ilm oli küll pilves ja nähtavus kehvapoolne, aga siiski õnnestus 125 000 rändurit (peamiselt metsvindid) kokku lugeda. Tänavu sügisel on Mehikoormas nüüd ligemale 3,5 miljonit rändlindu kokku loendatud. Mehikoorma vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

Oletused Kabli osas pidasidki paika, s.t. ilmaolud polnud just parimad ja linde eriti palju võrkudesse ei sattunud. Aga üllatuseks saadi Kablis kätte üks lääne-pöialpoiss. Tegemist on suhteliselt kõva rariga, keda linnuharulduste komisjoni andmetel on Eestis kokku vaid 12 korda nähtud. Kablis rõngastati lääne-pöialpoiss viimati 1974. aastal. Ehkki olen seda liiki Eestis ise kahel korral näinud (2004. aastal Pärnumaal Timmkanali metsades ja 2006. aastal Virumaal Jõuga järvede juures), oleks seda liiki hää meelega oma aastanimekirjas näha tahtnud. Oleks Mehikoorma asemel kohe hommikul Kablisse läinud ….. Aga, noh, eksikülaliste liikumist ei saa eriti ette ennustada. Õhtuks jõudsin Kabli linnujaama, homme püüame uue rari.

23. september

Mehikoormas oli täielik vaikus. Linnud pidasid vist pühapäeva. Üle Lämmijärve tuli kogu hommikuga ehk vaid paar tuhat värvulist. Ilm kõige hullem ei olnud – nõrk edelatuul, pilves, aga aeg-ajalt sadas veidi. Ilmselt just sadu hoidis rändureid paigal.

Mehikoorma küla vahel nähti täna haruldast külalist vööt-lehelindu. Olin ise samal ajal tuletorni juures staiamas ja jäin liigist ilma. Otsisime küll teda veel mõnda aega, aga kõrges puistus suuremast linnusalgast ühe pisikese “vidina“ leidmine on suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Sel sügisel on vööt-lehelindu Eestis nüüd 2 korda nähtud, üks lind rõngastati mõni päev tagasi Kabli linnujaamas. Hea aeg vööt-lehelinnu leidmiseks on veel ka järgmisel paaril nädalal. Olen seda liiki vaid talvitusaladel Kagu-Aasias näinud. Ehk läheb õnneks ja saan lõpuks sel aastal ka Eesti punkti kätte.

22. september

Varahommikul oli Lämmijärve idakaldal paks udu ja lindude liikumine oli eelnevatest päevadest selgelt nõrgem. Kui udu hajus, siis läks küll ränne täie hooga käima, aga päevaga õnnestus kokku lugeda siiski “vaid” veidi üle 140 000 ränduri. Kaheksa päevaga on üle Lämmijärve tulnud nüüd kokku 3,3 miljonit lindu. Ei tea, kas metsvintide ränne hakkab selleks korraks läbi saama? Venemaa on suur ja lai, sinna mahub vinte kõvasti. Ehk tuleb veel üks rändelaine? Mehikoorma vaatlusi näeb endiselt e-Elurikkuse andmebaasis.

Tundub, et metsvindid on lõpuks läänerannikule jõudnud. Kui Mehikoormas oli suhteliselt rahulik päev, siis Kihnu saarel loendati täna 290 000 ja Sõrve säärel 183 000 metsvinti. Kihnu kohta saab täpsemalt lugeda Kihnu rändeprojekti blogist ja Sõrve sääre kohta sealse linnujaama päevaraamatust.

21. september

Mehikoorma rekordpäev – üle Lämmijärve tuli kokku üle 620 000 linnu! Valdav enamus (>95%) ränduritest on jätkuvalt metsvindid, aga arvukalt oli näha ka siisikesi (>8400) ja kaelustuvisid (>5700). Seitsme päevaga on Mehikoormas kokku loendatud nüüd vähemalt 3,14 miljonit rändlindu.

Lisaks rände vaatlemisele oleme Mehikoormas linde ka rõngastanud. Vaatluskoha juures on vaid üks võrk üleval olnud, aga tänase päevaga õnnestus sellega lausa 79 lindu kätte saada. Saagi hulgas on peamiselt tihased, aga täna said rõnga jalga ka 4 pasknääri ja 1 valgeselg-kirjurähn. Need suuremad elukad olid õige tigedad ja tugeva nokaga. Kuidas nad muidu tammetõrusid purustavad või puutüvedesse õõnsusi raiuvad. Võrgust harutamisel ja rõngastamisel ikka veri lendas. Lugejad, olge rahulikud, lindudega on kõik kõige paremas korras. Aga enda kätelt võis õhtul 44 auku kokku lugeda. Pasknääridega ei taha nüüd tükk aega enam tegemist teha.

Septembri teine dekaad

20. september

Mehikoormas oli täna veidi vaiksem päev, värvulisi õnnestus kokku lugeda umbes 330 000. Kõigest nädal tagasi oleks selline päev pikaks ajaks elevust tekitanud, aga oleme juba oluliselt suuremate päevasummadega ära harjunud ja tänane päev tundus isegi nagu igavavõitu. Kuue päevaga on üle Lämmijärve tulnud nüüd vähemalt 2,5 miljonit rändlindu, valdav enamus kogu massist on endiselt metsvindid. Kogu nädala on Mehikoormas suhteliselt sarnane ilm püsinud, tuul peamiselt edelast. Nädalavahetuseks lubatakse idakaarte tuult ja see võiks rändes olulist muutust tuua. Ehk hakkab ka vähe suuremaid elukaid liikuma, sookurgi ja hanesid näiteks.

19. september

Täna läks Mehikoormas värvuliste ränne kohe päiksetõusu ajal eriti kõva hooga käima ja võis loota rekordpäeva, aga kahjuks pööras ilm ära, s.t. valgusolud muutusid nii kehvaks, et vahepeal polnud uduvines suurt midagi näha. Aga ikkagi õnnestus ligemale 440 000 värvulist (peamiselt metsvindid) kokku lugeda. Viie päevaga on nüüd üle Lämmijärve tulnud vähemalt 2,19 miljonit rändlindu!

Eile leiti Pärnumaalt Võiste rannast tundra-neppvigle ja üritasin teda siis kohe ka bongata, aga ürituseks see jäigi, sest lind oli õhtul kadunud. Täna oli neppvigle aga samas kohas tagasi ja suundusime suurema seltskonnaga uuele katsele. Nüüd oli õnne rohkem. Lind poseeris päris kenasti. Tihenevas vihmasajus õnnestus küll vaid mõned udusevõitu pildid teha, aga tõestusmaterjaliks käib küll. Minu aastanimekiri sai nüüd siis ühe kõva liigi juurde, tundra-neppvigle on minu 2012.a nimekirja 269. linnuliik.

18. september

Ja taaskord Mehikoormas staiamas. Täna läks kohe varahommikul kõva möll lahti ja päevaga kogunes rändureid 530000, mis on ühtlasi parim tulemus, mis Mehikoormas kunagi kokku on loetud. Nelja päevaga on üle Lämmijärve nüüd vähemalt 1,75 miljonit rändlindu tulnud. Valdava enamuse kogu sellest massist moodustavad jätkuvalt metsvindid. Kõiki Mehikoorma vaatlusi näeb endiselt e-Elurikkuse andmebaasis.

Täna tekitasid mõningast elevust ka vastaskaldal Pnevo neemel tegutsevad linnuvaatlejad, pole neid seal varem märganud. Pnevo neemel ongi tegelikult linnujaam, kus Pihkva Pedagoogilise Ülikooli õppejõud ja tudengid käivad rännet jälgimas ja linde rõngastamas. Oleks kangesti tahtnud teada, kes täpsemalt seal üle nende peade rändab? Mehikoorma rannast ei õnnestu ju 2 km kaugusel lendavaid “täppe” liigini määrata. Lisaks seda, et kaugeltki mitte kõiki linde nii kaugelt üldse ei märkagi. Seal võis täna ju lausa miljonipäev olla. Vene ornitoloogid on Eesti kolleege Pnevo neemele ikka külla kutsunud. Tänavu kahjuks aega ei saanud, aga millalgi edaspidi tahaks seal küll ära käia.

Keskpäeval tuli Rariliini kaudu teade, et Pärnumaal Võiste rannas on maas üks tundra-neppvigle. Seda Põhja-Ameerika looderanniku ja Kirde-Aasia liiki on meil varem vaid korra nähtud – 02.10.2009 Läänemaal Põgaris. Ehkki käisin ka ise Põgari lindu bongamas ja laifer oli mul olemas, otsustasin ka nüüd kohapeale asja uurima minna. Vaatamata mitmetunnisele põhjalikule otsimisele lindu siiski enam üles ei leidnud. Samas piirkonnas tegutses üks rabapistrik, kes pidevalt piki randa kahlajaid taga ajas ja võibki arvata, et just selle eluka tõttu oli neppvigle juba ei tea kuhu põgenenud. Teistest põnevamatest lindudest tegutses Võiste rannaniidul 2 tundrakiuru, hommikul oli neid lausa 5 olnud. Praegu on parim aeg seda pisirari kohata.

17. september

Taas Mehikoormas staiamas. Tänased vaatlustingimused olid eilsest selgelt kehvemad – hommikul pilves ja pimedavõitu, vahepeal päike küttis ja õhk virvendas, suhteliselt tugev tuul. Aga siiski õnnestus >400000 värvulise kokku lugeda. Kolme päeva jooksul on Lämmijärve ületanud vähemalt 1,2 miljonit lindu! Valdav enamus ränduritest on metsvindid, aga liikumas on ka tihaseid, rästaid, västrikke, siisikesi ja teisi “pisividinaid”.

16. september

Kuna eile võis Lämmijärve ääres vägevat värvuliste rännet näha, siis läksime täna taas Mehikoormasse. Ja pettuma ei pidanud. Täna startis Pnevo neemelt järve ületama rohkem kui pool miljonit värvulist! Mul pole isegi mitte Sõrve säärel nii head rändepäeva olnud. Valdav enamus värvuliste massist olid muidugi metsvindid, aga arvukalt oli liikumas näiteks ka rästaid, tihaseid, västrikke, pääsukesi. Värvuliste sabas rändas taas suurem hulk raudkulle ja lõopistrikke. Järve kohal käis kogu aeg üks suur lahing, pidevalt langes tihaseid ja vinte röövlindude saagiks. Ka kajakad ründasid järve ületavaid rändureid, kajakad said isegi ühest pasknäärist jagu.

Lisaks torutamisele sai täna ka rõngastamisega tegeletud. Staiamiskoha kõrvale põõsaste vahele õnnestus üks linnuvõrk ära mahutada ja saak ühe võrgu kohta oli üllatavalt hea. Päeva jooksul sai rõnga jalga kokku 49 lindu: 14 sinitihast, 9 rasvatihast, 8 musttihast, 1 põhjatihane, 1 puukoristaja, 3 metsvinti, 7 väike-lehelindu, 1 tiigi-roolind, 1 põldvarblane ja 4 pasknääri.

Kuna lähipäevil ilm oluliselt ei muutu, siis peaks ka homme Mehikoormas kõvem rändepäev tulema. Saame näha. Kõiki tänaseid ja ka järgnevate päevade Mehikoorma vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

Eesti linnuvaatlejad on ka järve teisel kaldal Pnevo neemel rännet jälgimas käinud. Näiteks Heinrich Veromanni seiklustest Pnevo neemel 1958. aastal võib lugeda Korporatsioon Ugala albumist “Ugalensis XI”, lugu “Diversant” on kättesaadav ka Estbirdingu veebilehel.

15. september

Ehkki ilm pidi nagu kehvapoolne olema, sai siiski Lämmijärve äärde Mehikoormasse staiama mindud. Mõõdukas vastutuul linde eriti ei seganud ja Pnevo neemelt startis järve ületama üllatavalt palju värvulisi. Kohati oli kogu taevas täppe täis. Kuue tunni jooksul õnnestus kokku lugeda ligemale 300000 rändlindu! Kauge distantsi (2 km) tõttu ei saanud enamasti küll liike määrata, aga valdav enamus ränduritest olid tõenäoliselt metsvindid, massi sees oli palju ka tihaseid, rästaid, pääsukesi, vintlasi jt pisemaid värvulisi. Kenasti tuli üle järve ka pasknääre – kokku >1100 isendi. Kogu seda värvuliste möllu jälitas suurem ports raudkulle ja lõopistrikke. Otse meie nina all langes õige mitu vinti ja tihast röövlindude saagiks. Kui vähegi ilma on, siis on sel sügisel Mehikoormas plaanis veel pikemalt torutada.

Juba augusti lõpust alates on Tartumaalt Haaslava kalatiikidelt tulnud infot, et seal tegutseb üks noor mustkael-pütt. Kuna tiikide vahele vaatlema ei pääse, siis kaugemalt aia tagant torutades pole liigimäärangut lõplikult veel kinnitatud. Segadust tekitab ka asjaolu, et samal tiigil tegutseb lisaks veel 2 noort sarvikpütti ning nende kahe liigi eristamine kaugelt ei ole just kõige lihtsam ülesanne. Sai siis täna uuesti aia taha luurama mindud ja õnneks näitas pütt ennast nüüd vähe paremini ning selgus, et tegemist ongi mustkael-pütiga! Ei tea, kust ta siia ilmus? Seda haruldast külalist on Eestis tänavu nüüd viies kohas nähtud. Läheduses Aardla järvel tegutses suvel mõnda aega ka paar ning võis juba arvata, et liik jääb alale pesitsema, aga linnud kadusid siiski kuhugi ära. Ehk kolisid nad siis Haaslavasse pesitsema? Aga suvel siin vanalinde ei kohatud.

Septembri esimene dekaad

8.-9. september

Kuna Eesti Ornitoloogiaühingu nõukogu koosolek toimus sel korral Läänemaal Tuksis, siis jäin paariks päevaks kauemaks Läänemaale, et siinsed kahlajaaugud taas üle vaadata ning hommikuti ka Põõsaspea neemel rännet jälgida. Peab tunnistama, et üpriski igav nädalavahetus oli. Põõsaspea neemel erilist liikumist veel näha polnud, vaid mõned väiksemad vaera- ja pardiparved ning üksikud kaurid ja pütid liikusid neeme ja Osmussaare vahelt edelasse. Kui põhjas külmaks läheb, siis muidugi hakkab Põõsaspeal kõvem möll peale.

Läänemaa parimates kahlajaaukudes Haversi ja Telise rannas oli küll kenasti tülle ja rüdisid näha, aga kedagi põnevamat tavaliste liikide hulgas sel korral silma ei hakanud.

Tartumaalt tuli aga teade, et Valguta poldril on 2 punakael-laglet maas. Tegemist on erakordselt varajaste sügisränduritega, tavaliselt nähakse neid meil alles oktoobris. Ei tea, kust nad välja ilmusid?

3. september – aastanimekirjas 268 liiki, senine aastarekord ületatud!

Hommikul sadas Sõrve säärel päris korralikult ja välja sain alles 7:30 paiku. Vedasin ennast kõva tuulega ikkagi randa kompama. Algatuseks ei näinud üldse suurt kedagi. Olin juba säärelt tagasi lonkimas, kui klibuvalli taga tuulevarjus suurema pundi västrikke ja hänilasi leidsin. Asusin neid toruga ükshaaval üle vaatama ja ühel hetkel märkasin teiste hulgas vähe omamoodi tegelast – linnu saba oli väga pikk, sabaalune ja ka sabapealne kollased, ülapool hallikas. Kohe oli selge, et lind on meil haruldane pesitseja ja läbirändaja jõgivästrik. Västrike salk lendas minu nina alt veel korra läbi ja nii nad tuulisele merele Läti poole põrutasid. Igaks juhuks läksin tagasi säärele otsima, et ehk otsustasid linnud siiski maha tulla, aga jõgivästrikku ei leidnud enam kusagilt. Uut aastapunkti jõgivästrikust ma ei saanud, selle liigi sain kirja juba märtsi lõpus Tartust.

Küll oli aga sääre tipus vähemalt 25 leeterüdi tegutsemas. Need kaugelt põhjast pärit noorlinnud polnud ilmselt varem inimest näinud ja olid õige julged, sai paari meetri pealt otsa vaadata.

Päeva jooksul käisin veel korra Sõrve poolsaare parimad kahlajaaugud läbi. Kaavi rannas oli eile suurem ports rüdisid maas, täna oli linde selgelt vähem, aga ühes parves tegutses adruvallil vähemalt 45 väikerüdi. Pole seda liiki korraga nii palju kunagi varem näinudki.

Ka Rahuste rannaniit sai uuesti üle vaadatud. Kaks päeva tagasi siin nähtud kiripugu-rüdi kahlajate hulgas ei märganud, aga leidsin uuesti üles kahel eelneval päeval siin nähtud stepi-loorkulli. Kui binokliga kaugel lendavat lindu märkasin, siis oli hetkega selge, et see peab just see elukas olema ja haarasin kohe kaamera järele. Lasin portsu valanguid, kuni lind põõsaste vahele ära kadus. Noore stepi-loorkulli määramine ei ole just kõige lihtsam ülesanne ja kuna mul selle liigiga eriti palju kogemusi ei ole, siis sai fotodelt määrangut kinnitatud. Õnneks paistavad ka kaugelt tehtud udupiltidelt olulised tunnused kenasti ära: korralik kaelus, kitsas tiiva ots, tiiva alapoolel laba-hoosulgede tüvikul hele “bumerang”, tumedad küünra-hoosuled, tiiva tagaserval lai tume rant puudub. Kui nüüd aastapunktid kõik õigesti on kokku loetud, siis peaks see elukas minu 2012.a nimekirjas 268. linnuliik olema. See tähendab nüüd aga seda, et senine Eesti aastarekord, mis pärineb 2009. aastast, on ühe liigiga ületatud.

2. september

Eile õhtul tuli Rariliini kaudu algatuseks teade, et Saaremaal Rahustes on stepi-loorkull paigal. Ehkki see elukas minu aastanimekirjast jätkuvalt puudub, bongamisplaane pidama ei hakanud, sest röövlinnud üldjuhul pikemalt paigal ei püsi. Paar tundi hiljem tuli aga uus teade, et samas kohas Rahustes on kahlajate hulgas üks kiripugu-rüdi tegutsemas. Vot seda liiki pole ma varem üldse näinud. Kuna ilm oli õige närune, siis võis oletada, et lind öö jooksul kuhugi ei kao. Viimasele õhtusele praamile polnud enam lootustki jõuda, seega sain paar tundi magada ja sättisin ennast esimese hommikuse praami peale. Mandril sadas korralikult, aga saarele jõudes säras päike. Hakkas kahtlus hinge pugema, et ilmselt on kahlajad hea ilmaga siiski rändele asunud. Võtsin hoo maha ja keerasin algatuseks Kõinastu leele, kus tavaliselt on palju kahlajaid tegutsemas. Aga veetase oli kõrge ning tildreid ja tutkaid oli vaid paarkümmend näha. Samas oli siin nüüd tuhandeid parte tuulevarjus toitumas, arvukamad olid piilpart (2000), viupart (1500) ja soopart (500). Parte eriti põhjalikult läbi vaadata ei jõudnud, sest Rariliini kaudu tuli üllatav teade, et Rahustes olevat stepi-loorkull ka täna hommikul ennast näidanud. Suundusingi siis nüüd ilma vahepeatusteta Rahustesse. Kompasin kogu sealse ranniku läbi, aga ei leidnud ma enam ei kiripugu-rüdi ega ka stepi-loorkulli. Nii võib ju bongarimasendus peale tulla.

Vaatasin veel mõned Sõrve poolsaare kahlajaaugud üle, rüdisid ja tülle oli palju näha, aga kedagi eriti põnevat ei kohanud. Õhtuks jõudsin Sõrve säärele, kus hakkasid eriti ülbed rebased silma, üks käis lausa koeratoitu varastamas. Hiljem selgus, et pesakond rebaseid oli linnujaama läheduses üles kasvanud ja nüüd peremehetsevad siin. Ilusad loomad, aga siiski suured röövlid ja linnusööjad.

Augusti kolmas dekaad

Augusti kokkuvõte

Käesoleva aasta august jääb linnuvaatlejatele pikaks ajaks erakordse kahlajarohkusega meelde. Parimates kahlajaaukudes (nt Läänemaal Haversi ja Telise, Saaremaal Kõinastu lee, Pärnumaal Võiste, Hiiumaal Luidja) võis parimatel päevadel sadu tülle ja rüdisid, aga ka tutkaid ja tildreid kohata. Üllatav oli aga see, et tavaliste liikide hulgast eksikülalisi eriti ei leitud. Vaid Pärnumaal Võistes nähti ühte hallkibu ja sellega rarikahlajate leiud piirdusidki. Rarisid leiti üldse vähe, lisaks hallkibule nähti Saaremaal Undva ninal karbuskajakat ja Sõrve säärel tuttlõokest ning Kihnu saarel stepi-loorkulli. Ise käisin bongamas vaid hallkibu, see liik õnnestus lõpuks neljandal katsel ka ära näha. Tuttlõokest käisin juba varem Kihnu saarel bongamas, aga karbuskajaka ja stepi-loorkulli bongamisretked jäid tegemata, sest need elukad ei püsi paigal. Minu aastanimekirja lisanduski augustis vaid hallkibu, kokku on minu 2012.a nimekirjas augusti lõpu seisuga 267 linnuliiki.

Augustisse jäi ka üks linnuvaatlejate tippsündmus – linnuralli Estonian Open, mis tänavu toimus 18. augustil Saaremaal. Järjekorras juba 18. Estonian Open jääb meelde rekordilise osalejate arvuga – 19 võistkonda kokku 77 osalejaga. Ja endale teeb muidugi head meelt kolmas järjestikune võit Estonian Openil.

Augustis kogunes mul vaatlustunde 153 (alates aasta algusest kokku 1286), sõidukilomeetreid 5464 (alates aasta algusest 37355) ja jalgsi retkekilomeetreid tuli augustis 123 (alates aasta algusest 832). Suhteliselt palju sõidukilomeetreid kogunes augustis seoses Saaremaal toimunud linnuralliga Estonian Open (lisaks rallile endale sai Saaremaal ka eeltööd tehtud), aga käisin ka mitu korda Läänemaa ja Pärnumaa linnupaiku külastamas. Septembris liigun ilmselt veelgi rohkem ringi, tahaks Saaremaal Sõrve säärel, Läänemaal Põõsaspea neemel ja Tartumaal Mehikoormas rännet jälgida ning ilmselt tuleb ka mõned pikemad bongamisretked ette võtta.

31. august

Viimastel päevadel olen suuremal hulgal mänsakuid märganud – Põõsaspea neemel kokku 59 ja Laos 44 lindu. Kui õigesti meeles on, siis pole neid elukaid nii palju varem näinudki. Ei tea, kas on kõvem invasiooniaasta tulemas? Kui läänerannikul palju mänsakuid on, siis võiks neid ka näiteks Peipsi ääres liikumas näha. Selle peale saigi varahommikul Mehikoormasse mindud. Siin on Lämmijärve kitsaim koht (ca 2 km) ja teiselt poolt Pnevo neemelt stardib sügisrändel järve ületama miljoneid värvulisi. Suureks üllatuseks läks päiksetõusu ajal kohe möll lahti – paari tunni jooksul ületas järve ligemale 40000 lindu! Sellist pilti oleks oodanud pigem septembri teisel poolel, mitte augustis. Aga, tegelikult pole siin vist varem augustis keegi torutanud, ehk ongi see siin normaalne nähtus? Sellest suurest linnumassist jäid umbes 35000 siiski määramata, sest 2 km kauguselt pole liike võimalik määrata. Kirja läheb lihtsalt “väike värvuline”, kelle hulgas on praegu ilmselt suurel hulgal kiure ja västrikke, aga ka juba vinte ja tihaseid. Pääsukesi oli rändel näha ligemale 3000. Mänsakuid tuli üle järve kümmekond, pasknääre aga juba umbes 160, sellist arvu oleks samuti pigem alles septembri teisel poolel oodanud. Röövlinde oli suhteliselt vähe liikumas, vaid mõned raudkullid, hiireviud ja lõopistrikud tulid Venemaalt Eestisse. Rändurite hulgas oli ka kümmekond suur-kirjurähni ja üllatuslikult ületas järve ka 3 musträhni, kes nagu väga kõva rändur pole. Ka Mehikoormas, s.t. Pnevo neeme juures, oli hõbehaigruid näha, suurimas salgas 6 lindu. Kellele taevast täppide kokkulugemine lõbu pakub, neile soovitan Mehikoormas torutamas käia. Septembris ja oktoobris on seal taas kavas ka vähe põhjalikumalt rännet jälgida. Möödunud aasta vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

30. august

Varahommikul staiasin paar tundi Pärnumaal kunagise Lao linnujaama juures. Siinne kitsas lõunasuunaline neem koondab sügisrändel arvukalt värvulisi ja röövlinde. Läheduses, Kihnu saare lõunaotsas, käib põhjalikum lindude rände seireprojekt (vt täpsemalt projekti blogist) ja võrdluseks on põnev teada, mis Lao all toimub. Kahjuks suurt liikumist näha ei olnud. Põnevaim vaatlus tuli päiksetõusu aegu – vähemalt 38 hõbehaigrut tõusis korraks roostikust lendu. Augustis on üle Eesti mitmel pool arvukalt hõbehaigruid nähtud. Peamiselt Pärnumaa rannikualadel, aga ka Tartumaal, Läänemaal, Saaremaal on kokku vähemalt 400 hõbehaigrut tegutsemas. Ei tea, miks ja kust nad suve lõpus Eestisse tulevad?

Tagasiteel Tartusse sai küntud põlde üle vaadatud. Augusti lõpp ja septembri algus on see aeg, kui küntud põldudelt võib kiivitajate ja rüütade seast haruldast läbirändajat – roosterind-tülli – leida. Linnuharulduste komisjoni andmetel on roosterind-tülli Eestis kokku umbes 30 korda kohatud. Ilmselt on ta meil sagedasem külaline, kui väheste vaatluste põhjal järeldada võib, sest see elukas peatub rändel küntud põldudel, kus teda on raske märgata. Kiivitajaid oli mitmel pool põldudel päris arvukalt, vähesel määral oli ka tutkaid näha. Otsitavat lindu silma ei hakanud, aga parim aeg on veel tulemas.

28.-29. august

Sai paar päeva Läänemaa kahlajaauke üle vaadatud. Kui Põgari rannas oli suhteliselt vähe linde, siis Haversi ja Telise randades oli adruvallidel sadu tülle, rüdisid, tildreid, tutkaid jt kahlajaid tegutsemas. Rändepeatuskohtades linnud vahetuvad pidevalt – osad suunduvad rändele, uued tulevad asemele, vahepeal ajab kogu seltskonna ka mõni röövlind segamini. Seega, parimaid kohti tasub iga päev külastada. Haversisse sattusin kahe päeva jooksul lausa 3 korda ja iga kord oli lindude arv ja liigiline koosseis erinev (vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis). Kahlajamassi ringisibamist on küll põnev jälgida, aga tahaks nagu teiste hulgas lõpuks ka mõnda rari näha. Rarikahlajatest on sügisrändel tänavu seni vaid hallkibu nähtud – üks lind tegutses augusti alguses Pärnumaal Võistes.

Kolmapäeva hommikul sai korraks ka Põõsaspea neemel rännet jälgitud. Mingeid ülisuuri numbreid ei tulnud, aga lühikese aja jooksul (1,5 tundi) oli rändel näha üle 3000 mustvaera, 435 viuparti, 420 piilparti, lisaks veel muidki elukaid. Kui vähegi võimalik, siis üritan Põõsaspea neemele sel sügisel veel korduvalt tagasi minna. Tegemist on ju parima kohaga, kus veelindude rännet jälgida.

26. august

Pärast Estonian Open’it polegi eriti välja pääsenud. Paar lühemat retke olen küll Valguta poldrile ja Kallaste kanti teinud, aga suurt kedagi pole kohanud. Vaikus enne tormi? Vahepealsel igavamal perioodil sai siis hoopis linnuharulduste komisjoni (HK) asjadega tegeletud. Suur ports kevadisi vaatlusi on nüüd läbi vaadatud, hinnangud antud ja otsused tehtud. Põnevamatest vaatlustest said kinnitatud:

Valgesilm-vart Aythya nyroca
21.05.-17.07.2012 Aardla polder, Tartumaa paar ja tõenäoline pesitsemine (Uku Paal, Margus Ots jt.) (Foto).
Eesti 10. vaatlus ja ühtlasi 1. pesitsemisele viitav vaatlus. Fotosid näeb Estbirdingu galeriis ja ka e-Elurikkuse andmebaasis. Ehkki ühel fotol (ei ole veebis üleval) on lisaks vanalindudele tõenäoliselt ka noorlinde näha, ei ole foto kvaliteet poegade määramiseks piisavalt hea. Tegelikult pildistati hoopis teisi linde ja alles fotolt hakkas silma, et pildile on jäänud ka 5 varti, kellest 2 on ilmselt valgesilm-vardi vanalinnud ja 3 ehk noorlinnud.

Grööni suur-laukhani Anser albifrons flavirostris
16.-17.04.2012 Österby, Läänemaa ad. (Trinus Haitjema, Tarvo Valker, Aivar Veide) (Foto).
Suur-laukhane Gröönimaa alamliigi esmasleid Eestis.

Eskimo lagle Branta hutchinsii
26.-28.03.2012 Haapsalu, Läänemaa (Aivar Veide) (Foto).
Eesti 2. vaatlus. Hetkel on see Põhja-Ameerika liik meil analoogselt Soomega E-kategooria (nn puuripõgenikud) nimekirjas. Aga, eskimo lagle võib ka looduslikul teel Euroopasse sattuda ja tulevikus võib HK meil kohatud lindude kategooria üle vaadata.

Väikehüüp Ixobrychus minutus
18.-26.05.2012 Pikla, Pärnumaa isane ad. (Jouko Metsälä, Margus Ots jt.) (Helisalvestis).
Viimati kohati väikehüüpi meil 20 aastat tagasi ja mõistagi tekitas selle harulduse leidmine palju elevust. Linnu leidmise lugu saab lugeda linnuvaatleja lehelt 19. mai ja 26. mai artiklitest.

Roosapelikan Pelecanus onocrotalus
01.05.-20.08.2012 Karksi, Viljandimaa 2a (Ardo Järve jt.) (Foto), sama isend ka 02.-07.05.2012 Leeli, Viljandimaa (Margus Ots jt.) (Foto) ja 10.-13.05.2012 Õisu järv, Viljandimaa (Andres Rõigas jt.) (Foto).
Eesti 4. vaatlus. Ilmselt 2012.a kõige kuulsam lind Eestis. Pelikan tegutseb jätkuvalt Karski küla ümbruses ja teda on rekordiliselt palju linnuhuvilisi vaatlemas käinud. Loodetavasti lendab lind talve saabudes ikka lõunasse tagasi. Hetkel on HK hiliseima kuupäevana kinnitanud 20. augusti. Kui keegi peaks seda lindu hiljem kohtama, siis paluks sellest kindlasti HK-le teada anda.

Mustjalg-tüll Charadrius alexandrinus
04.-05.05.2012 Rootsiküla, Kihnu saar, Pärnumaa emane ad. (Aivo Klein jt.) (Foto).
Eesti 4. vaatlus. Seda Lääne- ja Lõuna-Euroopa liiki on meil üllatavalt harva kohatud. Fotot näeb Estbirdingu galeriis.

Välja-väikelõoke Calandrella brachydactyla
17.05.2012 Rootsiküla, Kihnu saar, Pärnumaa (Margus Ellermaa, Mati Kose) (Foto).
Eesti 7. vaatlus. Lõunapoolse levilaga liik, keda võiks Eestis ehk sagedamini kohata, aga meie linnuvaatlejad ei tunne seda liiki.

Sinisaba Tarsiger cyanurus
08.04.2012 Oriküla, Pärnumaa emane ad. (Karl Ander Adami) (Foto).
Eesti 4. vaatlus. Idapoolse levilaga liik, kes on meil korra isegi pesitsenud – 1980.a Kiidjärvel. Fotot näeb Estbirdingu galeriis.

Euroopa kaelustäks Saxicola rubicola
20.04.2012 Kabli, Pärnumaa emane ad. (Juho Könönen jt.) (Foto).
Eesti 10. vaatlus. Lõunapoolse levilaga liik, kes Põhja-Euroopasse eksib suhteliselt sageli. Fotot näeb Estbirdingu galeriis.

Kõnnuõgija Lanius isabellinus
29.04.2012 Sõrve säär, Saaremaa emane ad., alamliik phoenicuroides (Timo Nuoranen, Jan Nordblad, Kaarina Leppämäki, Mati Martinson) (Foto, video).
Eesti 2. vaatlus. Aasia liik, kes Euroopasse eksib harva. Alamliiki phoenicuroides (punasaba-õgija) käsitletakse viimasel ajal ka eraldiseisva liigina. Fotot näeb Estbirdingu galeriis.

Augusti teine dekaad

18. august – Linnuralli “Estonian Open 2012” Saaremaal

Laupäeval, 18. augustil, toimus Saaremaal järjekordne linnuralli Estonian Open. Osalejaid oli rekordiliselt palju – 19 võistkonda kokku 77 osalejaga. Olime oma vana võistkonnaga RC & Co loomulikult kaasa löömas, sel korral koosseisus Andrus Jair, Mihkel Metslaid, Margus Ots, Uku Paal ja Peeter Raudsepp. Vaja ju kahe eelmise aasta võitu kaitsta. Kuna kõigi varasemate rallide võitjad olid üle pika aja taas kohal, siis ei julgenud kõrget kohta eriti loota, aga esikolmiku kohast siiski unistasime.

Alustasime rallitamist kell 3:00 Mändjala taga Vägara lahe äärest. Seal pääseb kerge vaevaga roostiku vahele jalutama ja lootsime mõne roolinnu või ritsiklinnu kohe algatuseks kätte saada, aga roostikust ei kostnud piuksugi. Augusti keskpaigaks on valdav enamus tuntud lauljatest (nt ööbik, kägu, rukkirääk, roolinnud jt) vait jäänud ja nende leidmine ongi raske. Seepeale suundusime kohe Kuressaare ümbrusse kakke otsima, aga ka nemad ei tahtnud üldse häält teha. Olime juba tunni väärtuslikust pimedast ajast ära kulutanud, aga ühtegi ööliiki polnudki veel kirjas. Kerge ärevus hakkas juba sisse tulema. Aga, Viidumäe looduskaitseala ümbritsevatest metsadest hakkas lõpuks liike tilkuma, algatuseks kõrvukräts, siis kodukakk ja lõpuks kolmanda kakuliigina veel ka värbkakk. Kodukakuga oleksime esmalt peaaegu alt läinud. Kuulsime kodukaku häält, mis tundus aga natuke liiga “puhas” olevat. Tekkis kahtlus, et ehk üritab mõne teise võistkonna liige ise vilistades kakku välja meelitada? Ralli reeglite järgi ei ole peibutamine tehniliste vahenditega lubatud, aga ise võib vilistada küll. Igaks juhuks sai siis vastu vilistatud selliselt, et iga linnuvaatleja saaks aru, et tegu on inimesega. Õige kohe oligi pimedas metsas auto uste pauke kuulda ja “kodukakk” sõitis edasi. Õnneks kuulsime hiljem ka ikka “õige” kodukaku ära. Kui kakud käes, siis polnud pimedas muud enam teha, kui tuli mööda väiksemaid metsateid sõita, et ehk hakkab tulede valgel mõni metskurvits või öösorr silma. Üks metskurvits õnnestus lõpuks ikka ka ära näha, aga öösorr jäigi meil leidmata. Õhtul kokkuvõtteid tehes selgus, et ööliikidega oli kõigil kehvasti läinud. Öösorri ja ka metskurvitsat nägid vaid 4 võistkonda, meie kuuldud kõrvukräts osutus lausa ässaks (liik, keda kohtab vaid 1 võistkond), värbkakku kuulis vaid 8 võistkonda, ainult kodukakk oli tavalisem, teda kuulis 16 võistkonda.

Päiksetõusu paiku on parim aeg metsaliikide korjamiseks. Veetsime varahommiku suhteliselt väiksel alal Viidumäe looduskaitseala ümbruse metsades. Kaitseala ennast üritasime vältida, sest Viidumäe on kõigile teada hea metsaala ja ilmselt käis sealt valdav enamus võistkondi läbi ja võistkonnad oleks lihtsalt üksteist segama hakanud. Seetõttu sai varem eelluure käigus leitud teisi häid metsakohti külastatud. Peab tunnistama, et metsas läks meil väga hästi. Saime suure osa liikidest kõigest paarist kohast kiiresti kätte ja saime väärtuslikku hommikust aega teiste kohtade külastamiseks kasutada. Metsast jäi meil kahjuks 3 tavalist liiki – leevike, käblik, vainurästas – üldse nägemata. Õhtul selgus, et need elukad olid ka mitmel teisel võistkonnal registreerimata jäänud.

Hommikul oli Lääne-Saaremaal paks udu ja selginemist oodates keerasime enne Undva ninale staiama minekut korraks Jaagarahu sadamasse sisse. Kartsime, et ehk on Undvaski udu ja mere ääres pole veel midagi teha. Jaagarahu sadam osutus ülimalt õnnestunud valikuks. Saime sealt põõsastest ja roostikust mõne minutiga 4 liiki põõsalinde ja 2 liiki roolinde ning lisaks muidki elukaid kiiresti kätte ja taas tekkis lisaaega uute kohtade külastamiseks. Undvas õnneks udu siiski polnud, aga ka rändavaid veelinde polnud. Üksikuid linde siiski liikus ja liigi registreerimiseks piisab ühestki isendit. Kaurid, vaerad, pütid, söödikänn ja mõned teised kohustuslikud mereliigid saime Undvast kenasti kätte, aga aul ja merivart jäid meil nägemata. Hiljem selgus, et aul osutus ässaks (nägi vaid 1 võistkond) ja merivarti kohtas vaid 3 võistkonda. Undva ninal ja mitmel pool mujalgi kohtusime korduvalt ka teiste võistkondadega, mis oli selge märk, et oleme vist õigeid valikuid teinud. Kõik üritasid ju vaid parimaid linnuauke külastada.

Undva nina järel tegime pikema peatuse Lätiniidil, kus heinamaad läbiva vana tee servas põõsastes lausa kihas elu ja tavalisemate elukate hulgast leidsime ka mitu rasket liiki – vööt-põõsalind, väänkael, käosulane. Juba hommikul oli meil nüüd valdav enamus loodetud värvulisi käes ja suundusime läänerannikule kahlajaid ja puuduvaid veelinde otsima. Kahjuks oli läänetuulega veeseis kõrge ja esimese tõsisema peatus tegime alles Rahustes Sõrve poolsaarel. Rahustest küll eriti palju liike juurde ei saanud, aga siinne rannaniit oli ainuke paik, kus näiteks valgepõsk-lagled meile silma hakkasid. Rahustest lõunapoole enam minna ei tohtinud, sest ralli alast oli Torgu vald välja arvatud. Seda tehti ikka selleks, et ralli põnevam oleks. Vastasel juhul oleks valdav enamus võistkondi enamuse ajast Sõrve säärel või selle ümbruses ringi liikunud ja tulemused oleks liiga ettearvatavad olnud.

Teel Kuressaarde tegime peatuse Salme koolimaja juures. Siinsel jõelõigul pesitseb tait ja selle peidulise liigi leidmiseks oli siin ainuke võimalus. Meiega samal ajal otsis samas kohas taita ka Team Sylvia, ühiselt ala kammides õnnestuski roostikust see elukas üles leida. Kuressaare ümbruses külastasime Nasva sadamat, Linnulahte, Kuressaare lahte ja Roomassaare sadamat, kust saime suure osa puuduolevaid veelinde kätte. Põnevamatest elukatest hakkas Kuressaare lahel silma 2 hõbehaigrut. Samu linde nägid samas kohas ka enamus teisi võistkondi. Meil oli üks teine vähetuntud hõbehaigru koht välja otsitud ja lootsime sellest liigist ässa saada, aga Kuressaare linnud rikkusid selle lõbu nüüd ära. Kuressaare linna vahel tuli muidugi varblased üles otsida ja kulutasime päris palju aega ka kaelus-turteltuvi otsimisele. Seda tuvi nägime ise ja mitmed teisedki võistkonnad eelmisel päeval mitmes kohas Kuressaare linnas, ralli käigus jäi see liik aga üldse registreerimata.

Kuressaarest lahkusime kella 14 paiku, mis tähendas, et aega oli meil veel vaid 3 tundi, ralli lõppes kell 17:00. Esmalt suundusime Oessaare lahele, kus eelinfo põhjal pidi kõvasti veelinde paigal olema. Linde oligi palju, aga kõik kohatud veelinnud olid meil juba ära nähtud. Oessaare laht oli ühtlasi see jutuks olnud hea hõbehaigru auk, nüüdki oli neid valgeid elukaid siin vähemalt 30. Õnneks ilma uue liigita siin ei jäänud – roostikus “ragistas” rästas-roolind. Lisaks saime Oessaare küla vahelt lõpuks kirja haraka, kes näiteks Lääne-Saaremaal pole üldsegi mitte väga tavaline liik ja siin nägime ka 4 valge-toonekurge, keda muidu oleks Valjala ümbruse pesapaikadele otsima läinud. Tänu toonekure kiirele leidmisele tekkis taas pool tundi lisaaega ja suundusime kiirelt Muhu saarele Kõinastu leele, kus lootsime meie hõredale kahlajate nimekirjale olulist lisa saada. Teel tegime esimese tõsisema peatuse Orissaare linna vahel, kus peaks nagu Saaremaa ainuke künnivareste koloonia olema, aga see elukas jäi meil ralli ajal nägemata. Alles poolt tundi pärast ralli lõppu jäi üks künnivares kusagil keset Saaremaad maantee ääres silma, aga seda ei saanud enam kirja panna. Väikse väina tammil tegime kah lühikese peatuse ning torutasime tammist lõunas oleva liivaseljandiku läbi. Linnud olid küll kaugel, aga siit saime lõpuks kirja laululuige ja üllatuslikult ka mustsaba-vigle, kes lõpuks osutus ässaks. Tavalisematest veelindudest jäi meil aga üldse nägemata rohukoskel. Lõpuks selgus, et seda liiki ei kohanud päris mitmed võistkonnad.

Kõinastu lee andiski tublisti liigilisa. Esmalt saime ühest parvest kirja soorüdi, kõvernokk-rüdi ja värbrüdi ning lisaks veel metstildri ja punajalg-tildri. Kõinastu leel liikus miski seltskond puhkajaid ringi, kes meie õnneks kaugemad linnud lausa meie nina alla peletasid. Näiteks ühel hetkel tuli meie ette ka üks lammitilder, kes oligi vist kõige põnevam elukas, keda meie võistkond ralli käigus kohtas. Lammitilder oli muidugi ühtlasi ka ässliik. Ralli lõpuni oli jäänud veel umbes 10 minutit ja suundusime kiiresti kilomeetri kaugusel nähtud karjääri nõmmelõokest otsima. Võtsime ahelikku ja kiirelt ala kammides õnnestuski liik üles leida. Nüüd oli ralli lõpuni veel vaid 4 minutit jäänud, jooksuga autosse ja kiiresti tagasi Kõinastu leele. Jäime nüüd kaugemale kõrgele nõlvale torutama ja üllatuseks saimegi veel viimasel minutil ühe liigi kirja – lombil ujus veetallaja, kes osutus lõpuks samuti ässaks. Lõpuspurt oli meil kõva – viimase paarikümne minutiga tuli 8 liiki juurde!

Tagasiteel Kuressaarde liitsime liigid kokku ja saime tulemuseks 141 linnuliiki. Esialgu ei osanud sellest tulemusest midagi erilist arvata. Eelmisel Saaremaa rallil 12 aastat tagasi oli võitjate tulemuseks 137 liiki, aga kuna sel korral oli palju tugevaid võistkondi osalemas, siis arvasime, et teistelgi läks eelmisest korrast ehk paremini. Aga julgesime siiski loota, et ehk toob tänane tulemus vähemalt esikolmiku koha.

Ralli kokkuvõtete tegemine toimus Kuressaares Saaremaa Ühisgümnaasiumis. Kui lõpuks kella 22 paiku kogu liiginimekiri oli läbi käidud, siis meie rõõmuks selgus, et olime taas võitnud. Kui kahel eelmisel aastal tuli võit minimaalse vahega, siis sel korral edestasime teist kohta 3 liigiga ja kolmandat kohta 6 liigiga (kõiki tulemusi vaata allpool). Kõigi võistkondade peale kokku vaadeldi 191 linnuliiki, ässasid (liigid, keda kohtas vaid 1 võistkond) tuli kokku 22. Ühtegi kõvemat rari ralli käigus ei vaadeldud, mis oli tegelikult üllatav, sest palju häid linnuvaatlejaid oli saarele lahti lastud. Põnevamatest liikidest kohati ralli käigus näiteks nõmmekiuru, randkiuru, punajalg-pistrikku ja lammitildrit.

Ralli möödus ilma kadudeta, luid ei murtud, autod jäid terveks ja kraavis õnnestus käia vist vaid võitjatel. Vaatamata kurnavale päevale käis ralli “kokkuvõtete tegemine” varaste hommikutundideni, aga ikkagi oli kogu seltskond hommikul jalul ja tegutsemiseks valmis. Rallijärgsel hommikul leiti näiteks Sõrve säärelt tuttlõoke ja Undva ninalt karbuskajakas. Kahju, et neid kõvemaid rarisid ralli käigus ei leitud.

Järgmine Estonian Open toimub 17. augustil 2013 ning siis on ralli alaks Jõgeva ja Tartu maakonnad. Kõigi seniste Estonian Open-ite (1995-2012) tulemusi näeb Estbirdingu veebilehel.

XVIII Estonian Open 18.08.2012 Saare maakond (v.a. Torgu vald)
Kell 3:00-17:00

1. 141 RC & Co: Andrus Jair, Mihkel Metslaid, Margus Ots, Uku Paal, Peeter Raudsepp
2. 138 Takaveto: Margus Ellermaa, Vesa Jouhki, Jukka Salokangas, Andreas Uppstu
3. 135 Team Sylvia: Mika Bruun, Stefan Knopman, Asko Rokala, Roland Sundström, Ari Veijalainen
4. 134 Team Ristisaari: Timo Böhme, Petri Ripatti, Pekka Rusanen, Ari Vuorio
5. 131 Jlo & the boys: Heikki Eriksson, Juho Könönen, Jari Laitasalo, Markus Lampinen, Peter Uppstu
6. 130 FcFallos: Jukka Hatva, Hannu Huhtinen, Tuomas Seimola, Toni Uusimäki
7. 129 Muovilapajengi: Petteri Mäkelä, Tom Nordblad, Jarkko Santaharju, Roni Väisänen
8. 128 Nahkhiirmees: Tuukka Kupiainen, Lauri Mäenpää, Jan Nordblad, Juha Saari, Juha Sjöholm
9. 125 “148”: Ilpo Hanski, Lasse Lindström, Martti Vattulainen, Erkki Virolainen
10. 124 Buteo: Mihkel Jürgens, Madis Karu, Eedi Lelov, Heikki Luhamaa, Tiit Vohta
11. 123 Unioni: Aki Arkiomaa, Risto Lammin-Soila, Gustaf Nordenswan, Pertti Uusivuori
12. 122 Tuhlis ja Nott: Leho Luigujõe, Riho Marja, Tarmo Teppe
13.-14. 117 Bilia: Christer Casagrande, Seppo Grönlund, Jari Markkula, Jyrki Tolvanen
13.-14. 117 Saaremaa Linnuklubi: Andres Kalamees, Andrus Kuus, Rein Nellis, Hannes Pehlak, Veljo Volke
15. 115 Odet: Biti Ojala, Markku Ojala
16. 114 Himantopus himantopus: Ilze Bojare, Ivars Brediks, Andris Klepers, Marcis Tirums
17. 113 Eesti Naised: Marju Erit, Mariliis Märtson, Kadri Paomees
18. 94 Hakit: Kalevi Hietaniemi, Matti Koljonen, Eero Vainio
19. 89 KV²+2: Peep Lassmann, Thea Perm, Kris Voog, Kaarel Võhandu
Liike kokku 191

Ässad (liigid, keda vaatles vaid 1 võistkond):
RC & Co: lammitilder, mustsaba-vigle, veetallaja, kõrvukräts
Buteo: väike-konnakotkas, kaljukotkas, roo-ritsiklind, hallõgija
Takaveto: väikepütt, soo-loorkull, krüüsel
Muovilapajengi: täpikhuik, randkiur, koldvint
Nahkhiirmees: rabapistrik, naaskelnokk
Eesti Naised: välja-loorkull, väikepistrik
Jlo & the boys: kalakotkas
Unioni: sinirind
Tuhlis ja Nott: aul
Himantopus himantopus: rukkirääk

12. august

Veetsin mõned päevad Pärnumaal Pulgoja linnujaamas linde rõngastades. Viimastel päevadel valitsenud kirdetuul lõi linnud liikuma ja roostikku paigutatud võrkudesse sattus lisaks roolindudele ka igasugu muid elukaid: põõsalinde, ritsiklinde, lehelinde, pääsukesi, hänilasi, kärbsenäppe, kadakatäkse, roohabekaid, rootsiitsitajaid jt.

Põnevamatest liikidest saime kätte ühe kuldhänilase ja väänkaela ning lausa mitu sinirinda. Suuresilmalisse “kullivõrku” jäi kinni ka üks piilpart, kes pattapanekust siiski pääses, sai hoopis rõnga jalga. Tänavu on Pulgojal kokku ligemale 3000 lindu rõngastatud.

Laupäeval rõngastatud kuldhänilane oli noorlind, kelle eristamine tavalisest hänilasest ei olegi kõige lihtsam ülesanne. Hänilased satuvad võrku üldjuhul hilisõhtul hämaras, mil värvide eristamine on raske ja määramisel võib kergesti alt minna. Nii juhtuski kuldhänilase esmasleiuga Eestis. 1991. aastal pesitses Pulgojal isane kuldhänilane segapaarina koos tavalise hänilase emaslinnuga. Kui lõpuks lind kinni püüti, siis suureks üllatuseks oli tal rõngas juba jalas. Asja uurides selgus, et lind oli aasta varem (21.07.1990) samas Pulgojal noore hänilasena rõngastatud. Siis lihtsalt ei tuldud selle pealegi, et ka kuldhänilase võimalus on olemas ja kuna mõlema liigi noorlinnud on sarnased, siis tehtigi määramisel viga, mis on igaveseks meie linnuvaatlemise ajalukku kirjutatud.

Augusti esimene dekaad

10. august

Sobiva rändeilmaga oli öö jooksul Pulgoja roostik lindudest selgelt tühjemaks jäänud, eilsest sidinast ja sadinast oli varahommikuks vaid vaikus alles. Aga ilmamuutus pani jälle uued linnud liikuma. Linnujaama võrkudesse sattus kõiki meie roolinnuliike (v.a. rarid), lisaks pääsukesi, põõsalinde, lehelinde, ritsiklinde, aga ka mõni hänilane, kärbsenäpp, roohabekas, kadakatäks ja punaselg-õgija, põnevamatest elukatest ka üks kägu ja must-lepalind. Seega päris kirju seltskond tuli päeva jooksul kokku. Tänavu on Pulgoja linnujaamas >2000 linnu rõnga jalga saanud.

9. august

Pidevate edelatuulte järel tuleb nüüd mitu põhja- või kirdetuulega päeva ja tõenäoliselt on Pulgoja linnujaamas head saaki oodata. Suundusingi taas läänerannikule, aga algatuseks oli kavas Loode-Eesti parimad kahlajaaugud üle vaadata. Aga, kui olin juba Läänemaale jõudnud, tuli teade, et Pärnumaal Võistes on hallkibu ennast taas ilmutanud. Selle peale keerasin otsa ringi ja kihutasin kohe Võistesse. Kohale jõudsin hilja õhtul, õnneks vaatlemiseks valgust veel jagus ja sel korral (tänavu 4. katse) õnnestus see elukas lõpuks ka ära näha. Lind tegutses koos teiste kahlajatega samas kohas, kust ta paar päeva tagasi esimest korda leiti. Hallkibu on minu 2012.a nimekirja 267. linnuliik. Kuna olin nüüd juba peaaegu Pulgojale jõudnud, siis tagasi Läänemaale sel korral ei lähe. Jään mõneks päevaks Pulgoja linnujaama rõngastama.

7. august

Hommikul tuli Rariliini kaudu teade, et Pärnumaal Võiste rannas on hallkibu maas. Kuna lind oli paikse olemisega, siis polnud pikka mõtlemist ja kihutasin bongama. Kuna ilm oli vihmane ja tuuline, siis võis oletada, et halva ilmaga lind kuhugi edasi ei liigu. Käisime kogu Võiste ranniku läbi, aga hallkibu siiski uuesti üles ei leidnud. Igat sorti kahlajaid oli küll palju näha, aga otsitavat teiste hulgas ei märganud. Kahlajad olid üldse kuidagi väga närvilised ja lendasid pidevalt ringi. Ilmselt seetõttu, et alal tegutses mitu raudkulli, kes rändelt maha sadanud linde kimbutasid. Otse meie silme all sai raudkull ühe tildri kätte. Loodetavasti polnud see just otsitav hallkibu.

Tänavu on hallkibu Eestis rekordiliselt palju kohatud, kevadrändel vaadeldi teda neljal korral ja sügisrändel nüüd siis veel korra. Olen hallkibu varasematel aastatel Eestis kaks korda näinud, aga tänavused kolm bongamisretke on ebaõnnestunud, seis on tänavu siis 3:0 hallkibu kasuks. Seda liiki võiks teoreetiliselt kuni septembrini näha, ehk läheb veel õnneks.

6. august

Käisin vahepeal kolm päeva Saaremaal ringi, sest linnuralli Estonian Open jaoks on vaja ju kohti üle vaadata. Tänavune Estonian Open toiumub 18. augustil Saaremaal ja ehkki registreerumise lõpptähtaeg on 10. augustil, on juba praeguseks hetkeks teada rekordiliselt palju osalejaid – 17 võistkonda kokku 72 osalejaga. Enim võistkondi – 10 – tuleb Soomest, Eestit esindab 6 võistkonda ja Lätist on tulemas 1 võistkond. Kõigi varasemate rallide (tänavu toimub 18. Estonian Open) võitjad on kohal ja eelmise kahe aasta võidu kordamine saab meil ülimalt raske olema. Isegi esikolmikusse jõudmine oleks suur õnnestumine.

Saigi nüüd mööda Saaremaad ringi sõidetud ja vaadatud, kus tasub metsas käia, kus rännet staiata või kus kahlajaid torutada. Viimaste päevade vaatluste osas olen kidakeelne ja seda siiski mitte seetõttu, et konkurentidele parimaid kohti ei reedaks, vaid tõesti ei näinudki kolme päeva jooksul Saaremaal suurt kedagi põnevamat. Kuna parimad Saaremaa linnuaugud on aegade jooksul niigi üles leitud, siis külastasin vähemkäidud kohti, et äkki tuleb kusagilt meeldiv üllatus. Aga ei tulnud. Ralli eeltöö tulemusena on nüüd vähemalt teada, kuhu minna ei tasu. Kindlasti tekib küsimus, et miks ma nii vara eeltööd tegin, targem oleks ju vahetult enne rallit alad üle vaadata? Vastavalt reeglitele ei tohi osalejad nädal enne rallit võistlusala külastada, seega on tänavu viimane võimalus luuret teha 10. augustil.

Võistlus toimub 18. augustil ajavahemikus 3:00-17:00 ja selle aja jooksul väga palju kohti külastada ei jõua. Rallini jäävate päevade jooksul tuleb nüüd kõikvõimalikud plaanid läbi mõtelda ja külastatavate alade osas valik teha, et võimalikult palju liike ikka kokku saaks. Pärast rallit on näha, kes kõige paremad otsused tegi ja kellel lindude leidmisel kõige rohkem õnne oli.

3. august

Juba alates 1979. aastast on Pärnumaal Häädemeeste külje all Pulgoja roostikus peamiselt roolindude rände uurimiseks linde märgistatud. Pulgoja linnujaamas püütakse ja rõngastatakse linde igal aastal juuli viimasel dekaadil ja augustis. Olen ise linnurõngastusjaamade töös kaasa löönud alates 1985. aastast ja viimastel aastatel olen vähemalt paariks päevaks ka Pulgojale sattunud. Viimastel päevadel on suhteliselt tuuline või vihmane ilm olnud ja Pulgojal väga palju linde pole kätte saadud, kokku on seal tänavu ligemale 1000 lindu rõngastatud. Nüüd tundus, et tuleb suhteliselt vaikse lõuna- ja kagutuulega öö ja hommik ning võis loota, et hommikune saak on eelmistest päevadest suurem. Selle peale otsustasin öösel Pulgoja poole liikuma hakata, et ikka enne päiksetõusu kohale jõuaks. Mõne tunni jooksul alates päiksetõusust sattuski linnujaama võrkudesse sadakond lindu, kes kõik said rõnga jalga ja lasti siis kohe taas vabadusse. Valdav enamus täna hommikul rõngastatud lindudest olid kõrkja-roolinud, tiigi-roolinnud ja soo-roolinnud, lisaks ka mõni suitsupääsuke, pruunselg-põõsalind, salu-lehelind, rästas-roolind ning põnevamatest elukatest ka paar roohabekat.

Lisaks oli Pulgoja rannas põnev hõbehaigrute tegemisi jälgida. Kuna haigrud olid enamasti roo vahel peidus, siis võis nende uhkete valgete lindude arvust aimu saada vaid siis, kui mõni merikotkas kõik lendu ajas. Korraga õnnestus vähemalt 74 hõbehaigrut kokku loendada, aga kuna olin sel hetkel ise kõrge roostiku vahel, siis kahjuks madalamal lendavaid linde ei näinud ja tõenäoliselt võis neid kokku oluliselt rohkem olla. Palju hõbehaigruid oli täna ka teisel pool Pärnut Audru poldril, kus ühes pundis oli korraga 52 lindu näha.

2. august

Olen tänavu enamasti lihtsalt nii sama oma lõbuks linnuretkedel käinud. Nüüd on paras aeg vahepeal ka midagi kasulikku teha. Augustis loendatakse metsakanalisi (metsis, teder, laanepüü) ja selleks on üle Eesti mitukümmend 8 km pikkust loendusrada maha märgitud. Möödunud aastal loendasin ise neljal rajal ja üritan tänavugi vähemalt paar rada läbi käia. Rajad on paigutatud metsamaastikku ruudukujuliselt (külg 2 km), siis on algus- ja lõpp-punkt samas kohas ning ei pea pikka maad auto juurde tagasi vantsima. Rada tuleb läbida võimalikult sirgjooneliselt, olgu ees mis tahes takistused – kinnikasvanud raiesmikud, tuulemurrud, jõed, kraavid või kobraste poolt üleujutatud alad. Saigi täna varahommikul üks Põlva maakonna rada läbi käidud. Ehkki rajal tuli kaks korda oja ületada, olin esimese paarisaja meetriga kõrges heinas niigi kastest läbimärg. Aga ilm oli ilus ja matk oli mõnusalt värskendav. Kagu-Eesti metsades kanalisi palju ei leidu, suuremaid metsamassiive eriti ei ole ja kahjuks on metsad ka korralikult läbi raiutud. Seetõttu polnud üldsegi üllatav, kui tänasel rajal vaid üks laanepüü ette sattus. Möödunud aastal ei kohanud samal rajal üldse kanalisi. Järgmistel radadel leidub ka vanemat metsa ja seal peaks ikka ka mõnele metsisele otsa sattuma, vähemalt möödunud aastal läks õnneks.

Juuli kolmas dekaad

Juuli kokkuvõte

Juulis sai suhteliselt vähe retkedel käidud. Tegin mõned pikemad linnuretked Lääne- ja Põhja-Eestisse, bongamisretkedel sattusin ka Sõrve säärele – punapea-tsiitsitaja bongamine ebaõnnestus ja Kihnu saarele – tuttlõoke õnnestus ära näha. Päris palju aega kulus juulis siniraa ja madukotka vanade leiukohtade külastamisele, aga need liigid jäidki mul leidmata. Minu aastanimekirja lisandus juulis vaid 2 liiki – tuttlõoke 18. juulil Kihnu saarel ja leeterüdi 23. juulil Paljassaares. Uusi liike lisandubki nüüd harva, sest kõik tavalised elukad on juba ära nähtud ja puuduolevad liigid on rarid, kelle leidmisega saab kõvasti vaeva näha. Kokku on minu 2012.a nimekirjas juuli lõpu seisuga 266 linnuliiki.

Juulis kogunes vaatlustunde vaid 118 (alates aasta algusest kokku 1133), sõidukilomeetreid 4551 (alates aasta algusest 31891) ja jalgsi retkekilomeetreid tuli juulis 88 (alates aasta algusest 709). Suhteliselt palju sõidukilomeetreid kogunes juulis peamiselt sel põhjusel, et sai lihtsalt nii sama mitu pikemat uute alade tutvumisretke tehtud. Augustis käib juba kõvem ränne ja siis koguneb retketunde kindlasti selgelt rohkem.

31. juuli

Hommikul sai algatuseks Põõsaspea neemel torutatud, aga suurt kedagi rändamas polnud. Vaid mõned vaeraahelikud liikusid kaugel merel edelasse. Haversis oli kahlajaid eilsest selgelt vähem, aga liike oli endiselt palju. Kahe päeva jooksul nägin Haversis kokku 24 liiki kahlajaid, see koht õigustab Läänemaa parima kahlajaaugu nime. Suurema osa päevast veetsin parimates röövlinnupaikades staiates, aga kedagi erilist silma ei hakanud. Minu vaatlusi näeb endiselt e-Elurikkuse andmebaasis.

Õhtuks jõudsin tagasi Tartusse. Nüüd on vaja natuke mõtelda, et kuhu järgnevatel päevadel retkele minna? Ehk Saaremaale või hoopis edelarannikule Pulgoja linnujaama või tagasi Läänemaale või siis hoopis kuhugi mujale? Paari päeva pärast on näha, kuhu randa või metsa ma sattunud olen.

30. juuli

Looderannikul oli täna tuuline ja pilvine ilm, mis röövlindude staiamiseks ei sobi. Kuna öösel sadas, siis võis oletada, et rändelt on arvukalt kahlajaid maha sadanud ja röövlite staiamise asemel külastasin siis kahlajaauke. Mitmel pool randades oligi arvukalt rüdisid maas, kõige liigirikkam seltskond tegutses Haversi rannas. Siin oli kogu kompott koos. Kõige arvukamaks liigiks oli soorüdi, keda oli kokku 230 lindu näha, aga ka 25 kõvernokk-rüdi ja 30 liivatülli tegutses adruvallidel. Torutasin Haversis kahlajapunte ligemale 2 tundi ja liike kogunes õige mitu. Põnevamatest elukatest hakkas teiste hulgas silma 2 leeterüdi, 1 veetallaja ja 1 plütt, lisaks tavalisematest liikidest veel 1 suurrüdi, 2 väikerüdi, 1 värbrüdi, 2 väiketülli, 1 mustsaba-vigle, 2 vöötsaba-viglet, 3 kiivitajat, 2 vihitajat, 1 metstilder, 15 mudatildrit, 3 heletildrit, 1 tumetilder, 4 tikutajat, 2 tutkast ja 1 väikekoovitaja. Haversis on hea võimalus kahlajate määramist õppida, palju liike on korraga nina all tegutsemas ja lindudele pääseb suhteliselt lähedale.

29. juuli

Pikema pausi järel pääsesin lõpuks taas retkele. Kavas oli mõned vanad madukotka leiukohad Põhja-Eestis üle vaadata. Viimastel aastakümnetel pole madukotka pesitsemist Eestis tõestatud, vanad territooriumid on tühjad ja vaatlusi on üldse väga vähe teada. Tänavu on linnuvaatlejate seas vaid nelja vaatluse info liikunud, aga praeguse seisuga on linnuharulduste komisjonini neist vaid üks teade jõudnud. Sügiseks on näha, kui mitu teadet üldse sõelale jääb. Madukotkast täna, nagu ka varasematel otsimisretkedel, leida ei õnnestunud. Kui lähipäevadel ilm lubab, siis käin veel mõned Loode-Eesti vanad leiukohad läbi, aga tundub, et madukotka leidmine tuleb tänavu ära unustada.

23. juuli

Taas üks vihmane ja tuuline päev. Hommikul Läänemaa randadele kolama ei jõudnudki ja keskpäevaks olin juba Tallinnas. Vaatamata tugevnevale vihmale otsustasin siiski pealinna parima linnuaugu – Paljassaare – üle vaadata. Siingi oli veeseis kõrge, aga adruvallidel oli siiski rüdisid näha. Rändelt oli alale maha sadanud vähemalt 70 soorüdi, teiste hulgas hakkas silma ka 6 kõvernokk-rüdi, 2 suurrüdi ja 2 leeterüdi. Leeterüdi polnud ma tänavu veel kohanud, see lind on minu aastanimekirja 266. linnuliik. Leeterüdi oli ühtlasi ka viimane suhteliselt tavaline liik, kes mul veel nägemata oli. Uusi liike lisandub aastanimekirja edaspidi ilmselt õige harva, sest kõik ülejäänud liigid on juba rarid ja nende otsimisega saab kõvasti vaeva näha.

21.-22. juuli

Ei jaksanud rohkem laiselda ja suundusin looderannikule kahlajaretkele. Laupäeval kippus ilm suhteliselt sajune olema ja eriti palju kohti läbi käia ei jõudnudki. Harjumaa ühes parimas kahlajarannas Paldiski külje all Laokülas kõrge veeseisu tõttu suurt kedagi silma ei hakanud. Samas jäi aga kõige paremas kohas üldse käimata, sest kõvem hoovihm tuli kaela. Päeva ainuke märkimisväärne hetk oli pärastlõunal Pakri neemel, kust kõigest paari minuti jooksul 5500 mustvaerast mööda rändas. Pakri neeme serva all hakkas silma ka vähemalt 7 krüüslit, tegemist on ainsa kohaga Eestis, kus see liik regulaarselt pesitseb.

Pühapäeval said peaaegu kõik Läänemaa parimad kahlajaaugud (Haversi, Põgari, Haeska jm) üle vaadatud, aga kõrge veeseisu tõttu valitses neiski tühjus. Vaid mõni üksik tilder või tüll liikus ringi.

Juuli teine dekaad

18. juuli

Lõin kell 6:00 äratuskella kinni ja magasin mõnuga edasi. Hetk hiljem tuli aga Rariliini kaudu teade, et Kihnu saare lõunatipus tuletorni juures tegutseb tuttlõoke. Tegemist on väga kõva rariga, keda alates 1991. aastast on Eestis alla 20 korra nähtud ja viimane linnuharulduste komisjoni poolt kinnitatud vaatlus pärineb 2009. aastast. Hüppasin kohe üles, sest Läänemaalt Tuksist peaks Munalaiu sadamasse kell 8:45 väljuvale laevale jõudma küll. Õnneks oli tuttlõoke keskpäeval veel paigal, ehkki turistide hordid oli linnu algsest leiukohast pisut eemale peletanud. Varasem kogemus näitab, et tuttlõoke püsib pikemalt paigal ja loodetavasti leitakse lind ka järgnevatel päevadel uuesti üles. Mulle oli tuttlõoke 2012.a nimekirja 265. linnuliik. Oligi juba pikk paus tekkinud, viimati sain aastapunkti – väike-käosulase – 14. juunil Setomaalt.

Kihnu saare lõunaotsas käib seoses Eesti Energia tuulepargi rajamise plaaniga kahe aasta jooksul (2012-2013) põhjalikum lindude rände seireprojekt. Kihnus toimuvast saab täpsemalt lugeda inglisekeelsest Kihnu Bird Survey blogist, sealt leiab ka leitud tuttlõokese kohta lisainfot ja fotosid.

Juba mõnda aega on mind laiskusetõbi kiusanud, tavapäraste 15-tunniste retkepäevade asemel tahaks pigem 15 tundi päevas magada. Kui lõpuks ka liigesed valusaks jäid ja liikumine õige vaevaliseks muutus ning pilt ees väga virvendama hakkas, siis hakkasin sandis olemises kohe puuke kahtlustama. Tormasingi jooksujalu tohtrite manu ja analüüsid kinnitasidki kahtlust, et olen puukidelt borrelioosi külge saanud. Neelan nüüd tablette ja üritan sellest jamast lahti saada, sest väljaravimata borrelioos võib raskete tagajärgedega lõppeda. Kui puuk pureb ja borrelioosi kahtlus tekib, siis tuleb kindlasti arsti jutule minna. Ise suundun nüüd mõneks ajaks Tartusse tervisevetele ja näruse olemise tõttu retkele ei kipu, kui just taas mõni kõvem rari kuskil välja ei ilmu.

16. juuli

Täna käisin taas Pärnumaal Audru poldril kahlajaid torutamas. Poldri idaosa oli nädala jooksul veelgi kuivemaks jäänud ja linnud olid rohkem vesisemasse lääneossa kogunenud. Poldril hakkas silma tublisti üle tuhande kahlaja. Arvukaimaks liigiks oli endiselt mudatilder, keda oli vähemalt 700 isendit näha, aga ka 300 tutkast, 350 kiivitajat, 110 heletildrit, 60 tumetildrit ja 40 mustsaba-viglet oli vesisel heinamaal tegutsemas. Kõrge heina seest oli raske linde üles leida ja kahlajaid võis alal kokku ikka palju rohkem olla. Põnevamatest elukatest hakkas silma üks veetallaja, hõbehaigruid nägin täna 29. Teiste lindude hulgast leidsin ka ühe värvushälbega metstildri. Linnul olid tiivad osaliselt lumivalged ja kui esmalt vaid korraks lindu nägin, siis polnud õrna aimugi, kellega tegu võiks olla. Ühel hetkel läks lind siiski lendu, sain mõned fotod teha ja õnnestus lind ära määrata. Ma polegi sellist osaliselt albinootilist tildrit varem näinud, Estbirdingu värvushälvetega lindude galeriist leiab aga igasuguseid veidraid elukaid.

15. juuli

Ehkki ilm oli õige sajune, sai siiski Tartumaa poldrite ringile mindud. Valguta, Rämsi ja Aardla poldri kahlajaaugud sai üle vaadatud. Rämsi poldril tänavu vett ei ole ja seetõttu ka linde suurt näha polnud. Aardla poldri paaris vesisemas kohas võis kümneid tildreid ja tutkaid näha, mõni vigle ja tikutaja kah teiste hulgas. Aga jätkuvalt on praegu Kagu-Eesti parim linnuala Valguta polder. Kõik kohad on seal partide, püttide, kajakate ja tiirude pesakondi täis ning alal peatub arvukalt kahlajaid – tildreid, rüdisid, tutkaid, tikutajaid jt. Kõrgest heinast kahlajate otsimine pole üldsegi lihtne. Alles siis, kui linnud mõne röövlinnu poolt lendu hirmutatakse, selgub lindude tegelik arv. Näiteks, kui olime Valgutal juba paar tundi staianud, tundus et tikutajaid on alal ehk umbes 30, aga ootamatult tõusis ainuüksi ühest kohast korraga 70 lindu lendu. Kui suurema pingutusega saab mitusada lindu kokku loetud, siis võib neid tegelikult hoopis tuhatkond olla, kõrgest taimestikust ei leia linde lihtsalt üles.

12. juuli

Eile tähistati Nigula looduskaitseala loomise 55 aastapäeva ja pikemale linnuretkele ei jõudnudki. Täna varahommikul suundusin taas Valga- ja Võrumaale siniraaga otsima, aga teel põikasin ka Karksist läbi. Mai alguses sinna ilmunud roosapelikanist polnud tükk aega midagi kuulda olnud, aga eile anti teada, et lind olevat endiselt alles. Mõtlesin siis kah pelikanile pilgu peale heita ja mõningase otsimise järel leidsingi linnu üles. Ei tea, kui kauaks ta meile kavatseb jääda? Ehk isegi talveni?

Läti piiri ääres käisin taas suure hulga kunagisi siniraa territooriume läbi, aga sinilindu polnud kusagil. See liik ilmselt siiski Eestis enam ei pesitse. Annan alla, siniraa otsimise retki ma sel aastal rohkem ette ei võta. Kui keegi on seda elukat Eestis tänavu kohanud, siis paluks kindlasti andmed Eesti Ornitoloogiaühingule edastada.

Koduteel Tartusse sai taas Valguta poldrit külastatud. Kahlajaid siin nii palju ei olnud, kui paar päeva tagasi Audru poldril, aga liigivalik oli mitmekesine. Näha võis igat sorti tildreid, lisaks veel vihitajaid, tikutajaid, tutkaid, väiketülle, soorüdisid ja kõvernokk-rüdisid, keda oli siin lausa 9 isendit. Kõvernokkasid pole ma varem sisemaal nii palju korraga näinud. Kahlajate sügisränne käib juba täie hooga, tasub märgalasid külastada, tavaliste liikide hulgas võib mõni rarigi olla.

Juuli esimene dekaad

10. juuli

Mandril tagasi, suundusin kohe Audru poldrile. Tänavu on seal pikalt vesi peal olnud ja igat sorti linde on arvukalt rändel peatumas. Kui kevadel oli seal vägev pardisupp, siis praegu on kenasti kahlajaid alal tegutsemas. Poldri idaosa on lõpuks kuiv ja linde eriti ei ole, aga läänepoolses osas võis igal lagedamal mudalapil või veesilmal tildrisalka näha. Täna hakkas Audru poldril silma 550 mudatildrit , 360 kiivitajat, 200 tutkast, 90 heletildrit, 50 mustsaba-viglet, lisaks vähemal määral teisigi kahlajaid. Ilmselt jäi päris palju linde üldse märkamata, sest kõrgest taimestikust ei paista väiksed tildrid välja ja igale poole ei pääse ligi kah. Vaid siis, kui mõni röövlind linnuparve üles ehmatas, sai vähegi aimu lindude tegelikust hulgast. Ka näiteks lumivalgeid hõbehaigruid, keda peaks ju hästi näha olema, loendasin esmalt kokku 14, aga kui merikotkas üle lendas, tõusis neid roostikust lendu lausa 31. Ei tea, kas hõbehaigrud on kusagil läheduses ka pesitseda üritanud? Põnevamatest elukatest hakkas silma ka üks väikepütt, ma pole seda liiki siin varem näinud. Audru polder on nii suur ala, et seal võib kogu päeva ringi hulkuda ja ikka ei õnnestu kõiki linde kokku lugeda. Tegemist on hetkel lääneranniku ühe parima linnuauguga, soovitan külastada.

9.juuli

Jõudsin Sõrve säärele pärast südaööd, magasin paar tundi ja päiksetõusu ajal olin juba punapea-tsiitsitajat otsimas. Kahjuks selgus, et pärast leidmist eile kella 17 paiku kadus lind ära ja õhtul hiljem teda uuesti üles ei leitudki. Ilm oli eile õhtul ja ka täna hommikul õige tuuline ning ilmselt kandis tuul ta kaugemale sisemaale. Sellisel juhul pole lootustki teda enam üles leida. Keskpäeval, kui tuul oli vaibunud, tegin uue otsimisringi, aga punase peaga elukas jäigi leidmata. Selle asemel jälgisin hoopis punase seljaga linde – punaselg-õgijad toitsid mitmel pool põõsastes poegi.

8. juuli

Täna hommikul sai Peipsi rannikul Mehikoormast Värskani ringi liigutud. Linde suurt ei näinud, vaid vähesel määral rändavaid kahlajaid oli näha – paar salka kiivitajaid tuli Venemaalt üle järve ja Raigla rannas oli 3 soorüdi maas. Raiglas tegi hetkeks rändepeatuse ka üks merisk, kes sisemaal on harv külaline. Just vahetult enne retke laekus info, et Värskas olevat regulaarselt siniraaga nähtud. Sai siis sedagi infot möödaminnes kontrollitud. Sinilindu polnud aga kusagil ja kahjuks tundub, et tegemist oli siiski valemääranguga. Tänasest retkest jäid pigem meelde mitmed rebasepesakonnad, kes lausa keset teed omi asju ajasid. Nende pisikeste „armsate” elukate suureks kasvatamiseks pannakse kahjuks suur hulk linde nahka.

Õhtul tuli üle mitme aja taas üks kõvem rariuudis – Saaremaal Sõrve säärel pildistati punapea-tsiitsitajat (Emberiza bruniceps). Seda Kaspia merest idas levinud elukat ei ole Eestis varem kohatud. Aga, kuna seda liiki peetakse laialdaselt ka puurilinnuna, siis Lääne-Euroopas looduses kohatud punapea-tsiitsitajad on üldjuhul puuripõgenike hulka arvatud ja liiginimekirjadesse teda üldse ei lisata. Samas võib see liik meie aladele siiski ka looduslikult sattuda. Kui linnuharulduste komisjon Sõrve sääre vaatluse kinnitab ja vaadeldud lindu puuripõgenike hulka ei arva, siis on punapea-tsiitsitaja Eesti 384. linnuliik. Kuna olin parasjagu kohvrit pakkimas, et pikemale Lääne-Eesti retkele minna, siis Pärnumaa asemel suundun hoopis Saaremaale. Ehk on see lind hommikul veel paigal?

5. juuli

Täna sai taas Valgamaal Läti piiri ääres siniraagasid otsitud. Vahepeal laekus infot, et kevadel olevat ühel vanal territooriumil paar ikkagi kohal olnud. Ehk see lind siiski veel pesitseb kusagil? Käisin suure osa vanadest territooriumitest läbi, aga sinilind jäi ka täna leidmata. Just parasjagu siis, kui kõvema vihma tõttu siniraa otsingud lõpetada otsustasin, tuli Rariliini kaudu teade, et Lämmijärvel olevat laisaba-änn paigal. Tartusse võib ju ka Mehikoorma kaudu sõita ja nii ma bongamisretkele suundusingi. Poolel teel selgus, et lind olla Laaksaare sadama lähistel ligemale tunni kenasti paigal olnud ja leidjatest ta sinna maha ka jäi. Tekkis lootus, et ehk õnnestubki seda elukat bongata. Aga, torutasin Laaksaares ja ka Mehikoormas õige mitu tundi, kuid änni polnud enam kusagil. Tegelikult, kui bongamine õnnestunud oleks, siis see oleks ikka päris ennekuulmatu lugu olnud. Need elukad ei püsi ju paigal. Aga üritada tasub alati.

1. juuli

Nädalavahetusel toimusid Tartumaal Rannus Eesti Ornitoloogiaühingu suvepäevad. Osalejaid oli rekordiliselt palju, raamatusse pani nime kirja >160 linnuhuvilise. Suvepäevadel kuulati ettekandeid, käidi linnuretkedel, osaleti mitut sorti mõõduvõtmistel ja sai muidu mõnusalt aega veeta. Suur tänu korraldajatele suurepärase nädalavahetuse eest.

Rannule lähim “linnuauk” on Valguta polder. Suurem osa suvepäevalistest jõudis seal ka ära käia, ise sattusin nädalavahetuse jooksul Valgutale lausa 3 korda. Polder oli kenasti linde täis, retkelised ei pidanud vast pettuma. Põnevaimaks leiuks oli seal ilmselt väikehuik, üks emaslind tegi vana jõesoodi roostikus häält. Seda liiki ei ole Valguta poldril veel kunagi varem kohatud.

Juuni kolmas dekaad

Juuni kokkuvõte

Võrreldes parimate rändekuude aprilli ja maiga sai juunis ikka väga vähe retkedel käidud. Põhjalikumalt sai vaid Tartu külje all Ropka-Ihaste luha ja Aardla poldri linnustikku uuritud, sest tänavu on seal suurem seireprojekt käimas. Juunis käisin ka oma punktloenduse raja Setomaal läbi, kus “kohustusliku” liigina sain kirja väike-käosulase. Siniraa otsimise retk Valgamaal kahjuks tulemusi ei andnud ja tundub, et see liik on meilt pesitsejana üldse kadunud. Korra sattusin ka Virumaa metsade vahele, kus otsitavaks liigiks oli habekakk, aga praegu sellele elukale pihta ei saanud. Kuu jooksul sai ka vaid üks pikem bongamisretk ette võetud – 6. juunil õnnestus Saaremaal Sõrve säärel puna-harksaba bongata. Sellega minu juunikuised retked ka piirdusid. Juunis kogunes vaatlustunde vaid 93 (alates aasta algusest kokku 1015), sõidukilomeetreid 2511 (alates aasta algusest 27340) ja jalgsi retkekilomeetreid tuli juunis 66 (alates aasta algusest 621). Juulis käib juba aktiivsem ränne ja kindlasti liigun siis juba palju rohkem ringi.

Minu aastanimekirja lisandus juunis vaid 4 liiki, aga vähene lisandunud liikide arv ei olnud üllatus, sest “kindlatest” liikidest on mul nägemata veel vaid leeterüdi. Kõik teised võimalikud liigid on juba rarid ja nende leidmisega saab kõvasti vaeva näha. Kokku on minu 2012.a nimekirjas juuni lõpu seisuga 264 linnuliiki.

29. juuni

Seoses Ropka-Ihaste luha ja Aardla poldri haudelinnustiku seireprojektiga sai hommikul Aardla järv üle vaadatud. Ehkki külastan ala õige sageli, käisin paadiga sellel järvel viimati umbes 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul on ala muidugi pea tundmatuseni muutunud. Poldrilt vee pumpamine lõpetati juba aastaid tagasi, mille tõttu on tänapäeval veetase oluliselt kõrgem ja järv laiutab palju suuremal alal. Järve kaldad on laialt roostunud ja soostunud ning järvele kuiva jalaga ligi üldse ei pääsegi. Poldri kirdeservas olevast tornist õnnestub vaid osale järvest pilk peale heita. Pesitsevate veelindude kohta ülevaate saamiseks ei jäägi muud üle, kui tuleb paadiga peal käia. Linnud said kõik kenasti kokku loetud, aga silma hakkas hoopis kalameeste rohkus. Sellel suhteliselt pisikesel järvel oli 5 paati peal, aga see pole kahjuks kaugeltki mitte rekordnumber, linnuvaatlejatele on seal varem korraga ka 17 paati silma hakanud. Sellel väga heal linnujärvel tuleb vähemalt kevadrände- ja pesitsuperioodil kindlasti inimeste liikumist reguleerida. Leidsime järvelt ka ühe röövpüüdjate märgistamata võrgu. Keskkonnainspektsioon sai kohale kutsutud ja võrk korjati välja, õnneks surnud linde sees ei olnud. Linnurikkal järvel võib ka üks võrk palju kahju tekitada. Olen varasematel aegadel mitmel pool linnujärvedel päris palju märgistamata võrke välja korjanud ja kahjuks võib tihti neist ka mõne püti või sõtka leida. Loodetavasti hoiab Keskkonnainspektsioon ka edaspidi Aardla järvel silma peal.

Luha-sinirinna määramisest

Eestis võib kahte sinirinna (Luscinia svecica) alamliiki kohata – luha-sinirind (Luscinia s. cyanecula) on meil luhapajustikes haruldane haudelind ja tundra-sinirind (Luscinia s. svecica) esineb meil vaid läbirändel. Isasel luha-sinirinnal on üldjuhul valge rinnatäpp (see võib ka üldse puududa) ja tundra-sinirinnal on punane rinnatäpp. Aga, määrajates kiputakse teemat lihtsustama. Tegelikult rinnatäpi värvuse järgi alamliiki siiski alati määrata ei saa, sest ka luha-sinirinnal võib punane rinnatäpp olla.

Tänavu on Tartus Raadil pikema perioodi jooksul luha-sinirinna paari vaadeldud, ilmselt see liik pesitseb seal. Kontrollimisel selgus aga, et isaslinnul on hoopis punane rinnatäpp ja tekkis küsimus, et millise alamliigiga on üldse tegemist? Asja selgitamiseks sai 22. juunil Raadi lind kinni püütud. Üllatuseks sattus võrku lausa 2 isaslindu, kellest üks oli pisikese valge rinnatäpiga ja teine punase rinnatäpiga. Kui valge rinnatäpiga või siis üldse rinnatäpita lind on tüüpiline luha-sinirind, siis punase rinnatäpiga isend pani küll kukalt kratsima. Lähemal uurimisel selgus, et vaid rinnatäpi sulgede tipud olid punased, sulgi liigutades paistis allpool ikka valge värvus. Seega, ka see lind on ikka luha-sinirind. Alles viimasel ajal on sellele määramisprobleemile rohkem tähelepanu pööratud ja tõesti ongi nii, et osadel luha-sinirindadel võibki hoopis punane rinnatäpp olla. Seega peab sinirinna alamliikide määramisel eriti hoolikas olema. Täpsemalt saab luha-sinirinna määramisest Estbirdingu kodulehelt lugeda.

23. juuni

Vihmase ilmaga pikemale retkele ei läinud, aga varahommikul sai siiski taas Aardla poldril väikehuikusid otsitud ja õnnestus taas üks lind ka ära rõngastada. Vihmapüha kasutasin hoopis linnuharulduste komisjonile laekunud teadete läbivaatamiseks. Otsustega läheb veel aega, ka teised komisjoni liikmed peavad vaatlustele oma hinnangud andma.

Laekunud ankeete lugedes ja elurikkuse andmebaasist lisainfot otsides hakkas üks põnev leid silma. Tänavu on Eestis rekordiliselt palju puna-harksabasid nähtud, vähemalt viies kohas on ta linnuvaatlejatele ette sattunud. Ise käisin seda elukat juuni alguses Saaremaal Sõrve säärel bongamas, seal oli puna-harksaba pikemalt (4.-6. juunil) paigal. Nüüd selgus, et puna-harksabast on ka mõni päev varem (1. juunil) Hiiumaal Jausal korralikud fotod saadud. Kui Jausa ja Sõrve sääre harksabade fotosid võrdlesin, siis selgus, et tegemist on sama isendiga. Fotodelt on näha, et mõlema linnu vasaku tiiva laba-hoosulgede augud ja katkised otsad on identsed, seega sama lind. Tegelikult hakkaski juba küsimusi tekkima, et miks seda haruldust tänavu nii palju meile eksinud on. Nüüd on siis selge, et vähemalt saartel tundub siiski vaid 1 isend ringi hulkuvat.

22. juuni

Juba varem on juttu olnud, et Tartu ümbruses on tänavu lausa kolmes kohas laulvaid luha-sinirindasid kuuldud. See peamiselt luhapajustikes pesitsev valge rinnatäpiga sinirinna alamliik on meil nii haruldaseks muutunud, et igal aastal teda enam ei leitagi. Punase rinnatäpiga tundra-sinirind on meil läbirändel aga sage külaline. Kevadest saadik on Tartus Raadil luha-sinirinna paari vaadeldud, aga nädal tagasi saadi ühest linnust korralikud fotod ja selgus, et tegemist on punase rinnatäpiga linnuga. Sai siis täna asja põhjalikumalt uurima mindud, lootsime selle kummalise isendi ka kätte saada. Üllatuseks sattus võrku esmalt valge rinnatäpiga isane luha-sinirind ja seejärel saime ka punase rinnatäpiga isaslinnu kätte. Emaslinde piirkonnas üldse ei kohanud ja tekkis kohe küsimus, et kas varemgi on siin pigem kahte erinevat isaslindu (mitte paari) vaadeldud? Kõige rohkem küsimusi tekitab aga lindude alamliigiline kuuluvus. Viimaste uuringute järgi olevat ka luha-sinirindade hulgas punase rinnatäpiga isendeid, mis teeb alamliikide määramise väga keeruliseks. Tänased linnud said korralikult üles pildistatud (rõngastatud ja muidugi koheselt ka vabastatud) ja loodetavasti saame peatselt asjasse selgust tuua. Millalgi edaspidi saab koos fotodega sellest määramisprobleemist põhjalikumalt juttu teha.

Käesoleval aastal üritame Tartu külje all oleval Aardla poldril vähe põhjalikumaid loendusi korraldada. Ehkki tänavu kevadel oli alal vett suhteliselt vähe ja veelinde eriti massiliselt siin rändel ei peatunud, on pesitsusperiood aga mitmeid üllatusi toonud. Üle mitme aasta on kogu alal näiteks palju ruiklasi kuulda olnud. Meil siiski suhteliselt haruldast väikehuiku on Ropka-Ihaste luhal ja Aardla poldril kokku lausa 17 isendit leitud (14 emaslindu ja 3 isaslindu). Tänagi õnnestus kõigest ühes kohas 3 emaslindu ja 1 isaslind tuvastada. Üks emaslind õnnestus ka ära rõngastada. Kui õigesti mäletan, siis see on üldse esimene Eestis märgistatud väikehuik.

21. juuni

Üle mitme päeva pääsesin lõpuks taas retkele. Tõstsin selja ära ja ei võtnud lihtsalt jalgu alla. Õnneks olid vahepealsed ilmad suhteliselt kehvapoolsed (sajune või tuuline) ja välja väga ei kippunudki. Nüüd aga tundus lõpuks üks vaikne ja selge öö tulevat ja sai kohe Virumaale suundutud. Vaja sealsed võimalikud habekaku kohad üle vaadata. Seda haruldast elukat on tänavu Eestis vaid 2 korda kohatud – veebruaris jäi üks lind Kohtla-Järve lähistel auto alla ja juunis sattus üks lind Ida-Virumaal karuvaatlejate kaamera ette. Olen ise seda liiki Eestis 3 korda näinud ja kõigil kordadel on ta kusagil raielangil tüüka otsas saaki varitsenud. Sai siis nüüdki öö jooksul suurel alal raielanke läbi kammitud, aga sel korral “Suurele Hallile” pihta ei saanud.

Muudest lindudest hakkas silma metskurvitsate aktiivsus. Kõikjal raielankidel ja metsaservades lendas neid ringi, kokku kindlasti tublisti üle 50 linnu. Natuke üllatas ka rukkirääkude rohkus raielankidel. See liik küll elab suurtes metsamassiivides raielankidel, aga ligemale 25 lindu “rääkus” juba korralikult kinnikasvanud lankidel, kus lagedamat ala suurt polnudki. Aga teadjamatelt asja uurides selgus, et osa rukkirääkudest pidigi sellises suhteliselt tihedas padrikus elama. Sain jälle targemaks. Põnevaimaks öö jooksul kohatud elukaks oli metsis – üks kukk seisis varahommikul keset teed ja ei tahtnud kuidagi eest ära minna. Kahjuks oli veel päris pime ja autotulede valgel ei õnnestunud pilti teha.

NB! Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) suvepäevad toimuvad juba järgmisel nädalavahetusel (30. juuni – 1. juuli) Tartumaal Rannus. Täpsemalt saab lugeda EOÜ veebilehelt. Viimane võimalus registreeruda on 24. juunil.

Juuni teine dekaad

14. juuni

Täna sai juba enne päiksetõusu ennast üles aetud ja punktloendus ära tehtud. Minu 20-punktiline loendusrada kulgeb Setomaal põllumaastikus ja mõned punktid said valitud selliselt, et väike-käosulase elupaika (kinnikasvavad söötis heinamaad) kah läheduses oleks. Kahel eelmisel aastal olen just punktloenduse käigus selle harulduse kätte saanud ja loodetavasti on nüüdki ta siin kusagil olemas. Linnuharulduste komisjoni andmetel kohati seda idapoolse levilaga liiki meil esmakordselt 1989. aastal, kui üks lind Võrtsjärve ääres Vaibla linnurõngastusjaamas võrku sattus. Alates 2002. aastast on väike-käosulane aga igal aastal Setomaal Obinitsa-Meremäe piirkonnas ka pesitsenud. Möödunud aastal leiti seda liiki rekordiliselt palju – 8 leiukohta üle Eesti, peamiselt siis ikka Setomaal.

Nagu oletatud, nägingi seda liiki täna mitmes kohas. Esimene leid oli aga üllatav – väike-käosulane kargas välja rukkipõllust. Tavaliselt elutseb ta ikka võsastuvatel heinamaadel põõsastes, aga mitte kusagil keset suurt lagedat välja. Teises kohas tegutseski paar just kinnikasvava heinamaa põõsastes. Lisaks hakkas väike-käosulase paar silma veel kahes vanas leiukohas, aga need ei tahtnud ennast eriti näidata ja linnuharulduste komisjonis kinnitamiseks jäi infot väheks (ei saanud fotosid). Järgneva kuu jooksul käib samas piirkonnas kindlasti veel linnuvaatlejaid, ilmselt lähen isegi uuesti ja siis saab needki leiukohad tõenäoliselt korralikult ära dokumenteerida. Praeguse seisuga on käesoleval aastal väike-käosulast Eestis juba viies kohas vaadeldud (kindlad vaatlused): Saaremaal Sõrve säärel, Kihnu saarel, Võrumaal Husaris ja kahes kohas Setomaal. Kuna parim aeg selle liigi otsimiseks on alles saabunud ja mitmed Setomaa, Tartumaa ja Virumaa kohad vajavad veel kontrollimist, siis saab eelmise aasta leidude rekord tõenäoliselt ületatud.

Minule oli väike-käosulane 2012.a nimekirja uus liik, kokku olen sel aastal nüüd 264 linnuliiki vaadelnud.

13. juuni

Täna sai pikem siniraa otsimine korraldatud. See liik on meil viimasel kümnendil ülimalt haruldaseks muutunud, regulaarselt on ta üksikute paaridena vaid Valgamaal Läti piiri ääres pesitsenud, aga paar viimast aastat pole teda enam sealtki leitud. Möödunud aastast pole kogu Eestist vist ühtegi usaldusväärset vaatlustki enam teada. Ka tänavu ei ole vanadelt pesitsusaladelt ühtegi teadet tulnud. Käisin päris suure ala Valgast Krabini läbi, aga, nagu kardetud, sinilindu silma ei hakanud. Kurb, üks kunagi suhteliselt arvukas ja üldlevinud haudelind on meilt kadunud. Kui kellelegi kusagil siniraag silma hakkab, siis paluks sellest kindlasti Eesti Ornitoloogiaühingule teada anda.

Päris mõttetu Valgamaa retk siiski ei olnud, Taheva valla maadelt sain oma aastanimekirja lõpuks must-toonekure. Üllatav, et ma sellele liigile varem pole otsa sattunud, kõigil aktiivsematel linnuvaatlejatel on see elukas juba ammu nähtud. Must-toonekurg on minu 2012.a nimekirja 263. linnuliik ja see on nüüd ka minu uus aastarekord. Kümme aastat tagasi (2002. a) vaatlesin kogu aasta jooksul kokku 262 liiki, mis oli kuni 2009. aastani ühtlasi ka kalendriaasta jooksul vaadeldud liikide rekord Eestis. Esmapilgul võib tunduda, et kui poole aastaga on juba nii palju liike koos, siis võiks ju ehk isegi 300 liiki aastaga ära näha. Arvutada ju võib, aga nii lihtne see asi nüüd ka ei ole. Mul on peaaegu kõik kindlad liigid juba ära nähtud ja lisanduda saavad veel vaid rarid. Aasta teise poolega võib lisanduda pigem kuni 10 liiki, aga mitte 30 või rohkem liiki. Ka kõigi linnuvaatlejate peale kokku pole ühe aasta jooksul Eestis 300 liigini jõutud.

Õhtuks kavatsesin jõuda Setomaale, kus siis kohe varahommikul vaataks vanad väike-käosulase territooriumid üle. Meil on see liik juba 10 aastat Obinitsa-Meremäe piirkonnas pesitsenud, aga Läti sai väike-käosulase oma liiginimekirja alles käesoleval aastal. Kuna nii mõnigi otsetee läks pigem Läti kaudu, siis otsustasin Kirde-Lätis natuke laiemalt ringi vaadata ja võimalusel mõne uue väike-käosulase territooriumi üles otsida. Väike-käosulane pesitseb söötis ja võsastuma hakanud heinamaadel ja põldudel. Möödunud aastal sai Aluksne ümbruses ringi vaadatud, aga seal sobivat elupaika silma ei hakanud. Nüüd suundusin Läti kirdenurka Pededze (Pedetsi) piirkonda. Pedetsi jõest idapool hakkaski asi juba jumet võtma, s.t. väike-käosulasele sobivat elupaika paistis päris kenasti olevat. Algatuseks sõitsin natuke ringi, et siis tagasiteel parimad kohad üle kontrollida. Aga, väike-käosulase retk sai ootamatu lõpu. Ühel hetkel astusid Läti piirivalvurid ligi ja uurisid, et mida ma siin jälgin. Neile oli ilmselt suureks üllatuseks, et keegi üldse lihtsalt nii sama linde vaatab. Välismaalane binokli, toru ja kaameraga tundus eriti kahtlane. Igatahes, mulle üllatuseks küsiti alal viibimise luba. Teatati, et ma viibin piiritsoonis ja selleks peab kirjalik luba olema (jutt käib siiski Vene piirist, mitte Eesti piirist). See värk meenutas küll ühte teist aega ja ühte teist riiki, aga ju siis Lätis käivad need asjad veel selliselt. Eestis võivad piirivalvurid piiritsoonis küll dokumente kontrollida, aga miskit luba, eriti veel kirjalikku, küll vaja ei lähe. Piirivalvuritega väga vaielda kah ei tahtnud, sest kõik andmed pandi kirja ja teatati, et kui mind veel piiritsoonis märgatakse, siis võidakse 250.- lati suuruse trahviga premeerida. Õige konkreetselt juhatati mind suurimat teed mööda piiritsoonist välja, mis tähendas kahjuks seda, et ma ei saanud tuldud teede kaudu Eesti poole tagasi suunduda ja Rammuka piiripunkti jõudmiseks tuli mitukümmend kilomeetrit ringi sõita. Kogu selle jama peale kadus Lätis linnuvaatlemise isu üldse ära ja keskendun edaspidi ikka Eesti aastanimekirjale.

Juuni esimene dekaad

10. juuni

Üle mitme päeva sai taas retkele mindud. Sel korral oli kavas Tartumaal Sangla soo põhjaosas loendus läbi viia. Soos endas kedagi väga põnevat silma ei hakanud, kõik kohatud linnud olid tüüpilised ja tavalised rabade asukad, näiteks mõned tedred ja rüüdad, üks hallõgija ja muidugi hulganisti metskiurusid. Suur üllatus tuli aga varahommikul Puhja küla lähistelt, kus elektriliinil istus punajalg-pistrik. Mida see elukas juunis meil teeb? Ehk pesitseb kusagil soo servas? Punajalg-pistrikke on sel aastal kevadrändel Eestis õige mitu korda nähtud, mullegi oli see tänavu juba 2. vaatlus. Tavaliselt kohatakse teda meil augustis sügisrändel. Pesitsejana on punajalg-pistrik meil suur haruldus.

5.-6. juuni

Olin teisipäeva hommikul parasjagu Valguta poldril, kui tuli teade, et Sõrve säärel eelmisel päeval nähtud puna-harksaba on ennast taas ilmutanud. Esimese hooga kiiremini liigutama ei hakanud, sest ülelendavat lindu bongata ei saa. Aga, kui tuli kordusteade, mis ütles, et lind on päris paikse näoga ja ei kavatse kohe Lätti lennata, siis keerasin nina Saaremaa poole ja asusin pikemale bongamisretkele. Kui bongamine ei õnnestu, mis on ülimalt tõenäoline, siis saab vähemalt linnujaama saunas sügishooaja plaane arutada. Poolel teel tuli taas kordusteade, et lind on endiselt linnujaama ümbruses ringi liikumas ja hakkas tunduma, et äkki õnnestubki see rari ära näha. Aga, kui lõpuks kohale jõudsin, siis selgus, et otsitavat elukat nähti viimati 2 tundi tagasi. Ehkki linnujaamas oli kümmekond birderit, kes kõik suuremal või vähemal määral ümbrust jälgisid, harksaba enam üles ei leitud.

Kuna linnurindel valitses vaikus, siis kolmapäeva varahommikul sai hoopis vaadatud, kuidas Veenus üle Päikese liikus. Järgmine kord näeb seda nähtust alles 2117. aastal, nii kaua ei jaksa oodata. Veenus bongatud, asusime taas röövleid staiama. Sai ka lähiümbrus põhjalikult üle vaadatud, aga harksabast polnud jälgegi. Otsisime ka võimalikke toitumiskohti. Mõni päev varem murdsid hundid Sõrve sääre lähedal karja lambaid maha. Murtud loomad viidi randa kotkastele toiduks. Kuna harksaba liikus just samas piirkonnas ringi, siis võis oletada, et see raipesööja lind on nii palju lambapraadi söönud, et ei jaksa enam liigutadagi ja külitab nüüd kusagil põõsa varjus. Aga, kui olime just taas linnujaama hoovi kogunenud ja otsinguid lõpetamas, tuli teade, et põhja suunast läheneb üks harksaba moodi lind. Mõni hetk hiljem ilmuski ta vaatevälja ja oligi puna-harksaba! Lind lendas linnujaama eest läbi ja kadunud ta taas oligi. Ise tegin kaugelt paar udupilti, korralikku ilupilti sellest linnust näeb aga Estbirdingu galeriis. Puna-harksaba on linnuharulduste komisjoni andmetel Eestis kokku ligemale 40 korda nähtud. Ehkki just Saaremaal kohatakse teda regulaarselt, pole varem seda liiki kellelgi veel bongata õnnestunud. Minu 2012.a nimekirjas on puna-harksaba 262. linnuliik. Lind bongatud, saunas käidud, sügisesed plaanid arutatud, suundusin tagasi mandrile.

3.-4. juuni

Sai vahepeal mitu päeva lindudest ja linnuvaatlejatest puhatud ja normaalsete inimestega asju aetud. Tegelikult olid ilmad kah nõnda sandid, et välja eriti ei kippunudki. Aga pühapäeva õhtul tundus, et kuna tuul vaibub ja hoovihmade vahele tuleb vist kah selgemaid hetki, siis kasutasime juhust ja tegime Ropka-Ihaste luha ja Aardla poldri öölaulikute loenduse ära. Koos Tarmo Teppega üritasime kogu ala ära katta, mina liikusin Ropka-Ihaste luhal ringi, Tarmole jäi Aardla polder. Leppisime kokku, et kui ilm siiski liiga külmaks läheb ja linnud häält ei tee, siis lõpetame varakult ära ja üritame millalgi soojemal ajal loendust korrata. Aga õnneks olid ruiklased kogu öö vägagi häälekad ja sai päris pikalt (kell 21:30 – 02:30) väljas oldud. Ja linde oli tõesti palju kuulda. Täpikhuikusid tuli kokku >100 linnu, eriti arvukalt oli neid Ropka luha jõesootide servas huikamas. Väikehuikusid on tänavu alalt kokku nüüd siis juba 9 leitud, isegi Ihaste luhalt tuli esmakordselt see liik välja. Ka rooruikasid oli kokku >25 kuulda, seegi on selle ala kohta rekordiliselt palju. Kuna sugugi mitte kogu ala ei jõudnud üle vaadata ja suur osa ruiklastele sobivast alast on üldse ligipääsmatu, siis arvukushinnagud kogu ala kohta tulevad lõpuks ilmselt õige suured. Rohuneppe oleme tänavu alalt juba kolmest kohast leidnud. Isegi Tartu linna territooriumile jäävas vanas mängus oli öösel “klõbistamist” kuulda. Aga, parimad alad, kus viimastel aastatel suured rohunepi mängud on leitud, on veel kontrollimata. Hüüpe on varasematel aegadel kogu alal arvatud olevat maksimaalselt 3-5 paari. Nüüd on teada, et neid on minimaalselt 6. Põnevamatest elukatest elutseb alal tänavu ka sooräts. Alates varakevadest on teda siin regulaarselt kohatud, ka eile lendas üks lind Ropka luha kohal ringi. Sooräts on minu 2012.a nimekirja 261. linnuliik. Lisaks pesitseb alal tänavu ilmselt ka luha-sinirind. Seda haruldast haudelindu on tänavu korduvalt vaadeldud ka Tartus Raadil. Tundub, et Emajõe luhapajustikes see liik siiski veel elutseb. Oli vägev öine elamus. Vähe soojematel öödel üritame kordusloenduse teha, siis saame täpsemad arvukushinnangud ala kohta anda.

Mai kolmas dekaad

Mai kokkuvõte

Mai on parim linnuvaatlemise kuu ja seetõttu sai lausa puhkus võetud, et võimalikult palju ikka retkedel olla saaks. Mais rändavad meilt läbi arktilistel aladel pesitsevad veelinnud ja kahlajad, kohale saabuvad ka kõige viimased rändlinnud ning mai on ka parim eksikülaliste leidmise aeg. Olin päris pikalt Hiiumaal Ristnas, lisaks ka Läänemaal Põõsaspea neemel ja Virtsus ning Lääne-Saaremaal rännet jälgimas. Lisaks sai mitmeid bongamisretki tehtud ja natuke jäi aega ka Kagu-Eesti üleujutatud poldrite külastamiseks. Aastanimekirja lisandus mais 54 liiki, kokku on minu 2012.a nimekirjas mai lõpu seisuga 260 linnuliiki. Kuna varasemate aastatega võrdlemise võimalusi ei ole, siis ei oska arvata, kas see nüüd just erakordne tulemus on. Ise ma tegelikult mai lõpuks sellist tulemust veel ei oodanud.

Oma aastanimekirja sain mais päris mitu kõvemat rari. Varem polnud ma Eestis näinud roosapelikani, keda bongasin 2. mail Valgamaal Karksi lähistel ning väikehüüpi, kellele sain Pärnumaal Pikla tiikidel 26. mail alles kolmandal katsel pihta. Eestis kohatud liikide nimekirjas on mul nüüd 310 linnuliiki. Kõvematest liikidest õnnestus ära näha veel mustjalg-tüll (bongatud 5. mail Kihnu saarel), valgesilm-vart (bongatud 25. mail Tartumaal Aardla poldril), kaelus-kärbsenäpp (nähtud 4. mail Saaremaal Kuressaares ja 13. mail Hiiumaal Pallil), kuninghahk (16. mail Hiiumaal Ristnas) ja tundrakaur (18. mail Läänemaal Virtsus). “Kohustuslikest” pisiraridest lisandusid mais minu liiginimekirja näiteks põldvutt, suur-konnakotkas, punajalg-pistrik, väikehuik, valgetiib-viires, lõunatirk, kaelus-turteltuvi, nõmmekiur ja tundrakiur.

Olen sel aastal peaaegu kõik tavalisemad liigid juba kirja saanud. “Kindlatest” liikidest on nägemata veel must-toonekurg (pole talle veel otsa sattunud), leeterüdi (sügisrändel näen kindlasti), sooräts (on õnnestunud liigist kuidagi mööda minna, tean paari territooriumi, mida lähiajal kontrollin) ja väike-käosulane (Setomaa retke teen tavaliselt juuni keskel).

Mais nähti suuremal hulgal igasuguseid rarisid, kellele ma ise kahjuks pihta ei saanud. Näiteks hallkibu on sel kevadel Eestis juba 4 korda leitud, üritasin teda isegi Muhu saarel bongata, aga liik on mul jätkuvalt nägemata. Saaremaal Sõrve säärel vaadeldi kahte kiripugu-rüdi, aga linnud kadusid enne, kui esimesed bongarid kohale jõudsid. Sel aastal on vähemalt 3 korda koldjalg-hõbekajakat nähtud, aga needki pole bongatavad olnud. Seda raskesti määratavat liiki ei ole ma üldse kusagil näinud, laifer tuleb vast sügisel, kui see kajakas on kergemini määratav ja neid on meil rohkem ringi liikumas. Laisaba-änni nähti mais 2 korda, aga rändel möödalendavad linnud ei ole kahjuks bongatavad. Röövlindudest on mul endiselt puudu stepi-loorkull, keda on sel kevadel Eestis rekordiliselt palju nähtud. Loodan sellele elukale suve jooksul või siis hiljemalt sügisrändel ikka pihta saada. Nähtud on ka mitut puna-harksaba, aga info nende leidude kohta liikus nii aeglaselt, et linnud polnud bongatavad. Madukotkast on meil sel kevadel 3 korda nähtud, aga needki linnud polnud bongatavad. Värvulistest on meil mais kohatud näiteks roostepääsukest (Kablis rändel nähtud lind ei olnud bongatav), mustlauk-õgijat (Valguta poldril nähtud lind kadus enne, kui bongarid kohale jõudsid) ja halltsiitsitajat (ükski neljast rändel olnud linnust polnud bongatav).

Mais kogunes mul vaatlustunde 278 (alates aasta algusest kokku 922), sõidukilomeetreid oli mais endiselt liiga palju (õnneks siiski aprillist vähem), ehk siis 6226 (alates aasta algusest 24829) ja jalgsi retkekilomeetreid oli mais 153 (alates aasta algusest 555). Sõidukilomeetreid oleks ilmselt isegi kuni paar tuhat vähem tulnud, kui oleks mõnel juhul info kiiremini kätte saanud või kui poleks valemääranguid kontrollima pidanud. Paar väga pikka sõitu võtsin just kahtlase teate kontrollimiseks ette. Olen oma vaatlused ikka e-Elurikkuse andmebaasi sisestanud ja sealselt kaardilt on näha, kus mais retkedel käinud olen (vt avaneva lehe all servas).

30.-31. mai

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi järjekordne linnuretk viis kolmapäeva õhtul Tartu külje alla Aardla poldrile. Kogu päeva oli kõvasti sadanud ja mitmed retkele registreerunud ei julgenud välja tulla. Õnneks sadu lakkas õigel ajal ja kohaletulnud ei pidanud vast pettuma. Võis igasuguseid põnevaid elukaid näha – 2 merikotkast kimbutasid otse meie nina all veelinde, kuldhänilaste paar poseeris kenasti, vähemalt 5 lammitildrit hakkas silma. Sajune ilm oli mitmel pool massiliselt kahlajaid rändelt maha toonud. Saaremaal Sõrve säärel on viimastel päevadel lausa tuhandeid suurrüdisid ja soorüdisid, vöötsaba-viglesid ja plüüsid nähtud. Sisemaale need liigid eriti ei satu, aga nägime meiegi kahte suuremat vöötsaba-viglede ja plüüde parve (kokku sajad linnud).

Neljapäeval sai taas Võrtsjärve kaguranda Valguta poldrile mindud. Kui mujal on arvukalt kahlajaid rändelt maha sadanud, siis võib ehk siingi kedagi põnevat leida. Eile õhtul siin nähtud vöötsaba-viglesid ja suurrüdisid enam ei leidnud, ka suuremast plüüde pundist oli vaid 3 lindu alles jäänud. Muudest kahlajatest hakkas aga silma vähemalt 25 veetallajat, 20 liivatülli, 6 soorüdi ja 4 väikerüdi. Esimesel võimalusel, kui ilm vähegi paraneb, rändavad need linnud kõik edasi. Siia need liigid pesitsema ei jää. Aga, Valguta poldril pesitsejatel hakkavad tasapisi juba pojad kooruma. Mitmetes naerukajakate pesades võis paaripäevaseid poegi näha, siinsel laululuigel on tänavu 4 poega, leidsin ka ühe äsjakoorunud metstildri poja. Jälgisin mõnda aega ka hõbehaigrute tegemisi, aga eemalt vaadeldes ei saa endiselt pihta, kui palju neid ligipääsmatus võsas pesitseda võib. Kuu pärast üritame ühe tõsisema otsimise teha. Siis on selge, kas pesitsevaid hõbehaigruid on siin tõesti vähemalt 10-15 paari, nagu praegu oletada võib.

27.-28. mai

Pärast ülipikka ja põnevat retkepäeva magasin kaua, võtsin jalad alla alles kella 9 paiku. Bongaritelt sain teada, et eile õhtul Pikla väikehüüp ennast ei näidanud, oli vaid paar korda häält teinud. Täna hommikul olevat lind aga üldse kadunud olnud. Otsustasime Estbirdingu juhatusega, et kuna liigimäärang on lõplikult kinnitatud ja lind tegi häält ilmselt spontaanselt (ei vastanud peibutamisele) ning ta võib ju Piklas isegi pesitseda üritada, siis teeme veel vaid ühe suurema bongamisürituse täna õhtul kell 23:00. Seejärel on igasugune peibutamine alal keelatud, ei taha lindu liigselt häirida. Otsustasin ka ise õhtul Piklasse tagasi minna, oleks põnev näha, kui suur kamp bongareid siis kohale tuleb.

Päeval liikusin laiemalt Pärnumaal ringi. Suurt kedagi ei näinud, lihtsalt tutvusin enda jaoks vähetuntud kohtadega. Õhtuks jõudsin lausa Läti piiri äärde Ikla kanti, kus leidsin ootamatult ühe laulva nõmmekiuru. Olen seda liiki juba mitmetest vanadest leiukohtadest otsinud, aga polnud käesoleval aastal talle veel otsa sattunud. Tundub, et nõmmekiur on meil päris haruldaseks muutunud, kogu Eestist on tänavu teada vist vaid 3 vaatlust ja neistki 2 on rändevaatlused.

Õhtul läksin varakult Pikla tiikide juurde, kus sai algatuseks juba saabunud bongaritega väikehüübi muljeid jagatud. Kella 23-ks oli meid kohal 9. Kõigil olid meeled ärevil, kange tahtmine oli see kõva rari ära näha või siis vähemalt häält kuulda. Kahjuks olid lood sellised, et lind ei tahtnud endast üldse märku anda. Oli küll vilksamisi liikumisi näha ja isegi mõned “krooksatused” tundusid vägagi väikehüübi hääle moodi olevat, aga leidsime siiski, et täna kuuldud hääled kuulusid pigem konnadele ja nähtud liikumised tuleb silmapetteks lugeda (võis miski muu lind olla). Pidime kurbade nägudega laiali minema. Peibutamiskeeld alal on endiselt kehtiv. Mis siis juhtub, kui keegi siiski peibutamisega vahele jääb? Estbirdingu liige visatakse klubist välja. Need bongarid, kes ei kuulu Estbirdingusse, neid ei lubata enam Estbirdinguga seotud üritustele. Näiteks linnurallil Estonian Open osalemise keeld võib tõsisele birderile päris valus karistus olla. Aga, usalduse kaotamine ja sellest tulenevad tagajärjed on tegelikult kõige hullem asi, mis ühe linnuvaatlejaga üldse juhtuda võib.

Kuna nädala alguses pean mõnda aega ka töiste asjadega tegelema, siis asusin öösel tasapisi Tartu suunas liikuma. Teel oli kavas mõned peatused teha, ehk leian kusagilt viljapõllult või heinamaalt põldvuti. Piklast mitte väga kaugel on metsade vahel Leina ja Lepaküla põllud, siin on varasematel aastatel ikka mõni põldvutt kohal olnud. Tegingi esimesed kuulamised just siin. Tulemus ei lasknud kaua oodata, kokku leidsin alalt 4 põldvutti. Nende “vudistamine” (kolmesilbiline “vut vut-vut”) oli vaikse ilmaga päris kaugele kuulda. Põldvutt on minu 2012.a nimekirja 260. linnuliik.

Tartusse jõudsin alles hommikul. Teel tegin peatuse veel Võrtsjärve põhjaosas Jõesuus, kus paar päeva tagasi olla hallkibu nähtud. Praegu seda lindu enam näha ei olnud, ilmselt oligi ta vaid korraks siia maha tulnud. Tänavu on hallkibu Eestis juba 3 korda kohatud, olen teda Muhu saarel isegi bongamas käinud, aga sellest liigist olen endiselt veel ilma.

25.-26. mai

Reede õhtul oli plaan retkele minna, aga esialgu puudus hea idee, et kui kauaks ja kuhu üldse suunduda. Sai siis mõteldud, et läheks vaataks algatuseks, mis Tartu külje all Aardla poldril sünnib. Selline mõte võib “ohtlik” olla, sest mõned aastad tagasi sai samuti õhtul korraks Aardla poldrile mindud ja avastasin ennast järgmisel päeval juba Saaremaa looderannast Harilaiult. Loodetavasti sel korral asi nii hulluks asi ei lähe.

Aardla poldril oli linde küll. Oli soe õhtu, täpikhuigud ja rukkiräägud tegid kenasti häält, põnevamatest elukatest nägin veel veetallajat ja kuulsin rohuneppi. Aga, ühel hetkel oli toru vaateväljas vart, kes oli punakaspruuni tooniga. Lind seisis mättal ja puhastas ennast, tiibade ja ka alapoole muster oli kenasti näha. Selge, see elukas on mõned päevad varem siin leitud valgesilm-vart ehk ruskevart. Ühel hetkel ilmus lähedusse teinegi ruske, aga veidi kahvatum vart ja …. linnud paaritusid! Kas tõesti valgesilm-vardi paar? Kas tõesti liik kavatseb siin pesitseda? Info läks kohe Rariliini kaudu laiali ja enne pimedat jõudsidki paar kiiremat linnuvaatlejat bongama. Otsisime linnud uuesti üles ja saime nüüd viimases valguses asja lähemalt uurida. Oligi valgesilm-vardi paar! Seda liiki on linnuharulduste komisjoni andmetel Eesti aladel varem kohatud vaid 8 korda. Paari pole aga varem meil nähtudki. Peab jälgima, ehk kavatseb see elukas nüüd esmakordselt meil ka pesitseda. Pilti mõni päeva varem leitud valgesilm-vardist näeb Estbirdingu galeriis.

Kui juba välja sai tuldud, siis tegime poldrile ringi peale ja kuulasime mitmes kohas öölaulikuid. Rukkirääke oli igast suunast kuulda, täpikhuikusid tuli kokku ligemale 40, ka mõned rooruigad tegid häält. Kõige viimases peatuskohas, valgesilm-vardi leiukoha juures tegelikult, tegi häält ka üks emane väikehuik. Seda liiki on tänavu Eestis üllatavalt vähe kuuldud (4 kohta vist?). Olen suure osa varasematest leikohtadest viimastel nädalatel üle vaadanud ja polnud sel aastal väikehuigule veel pihta saanud. Põnevatest leidudest innustatuna võtsin suuna Võrtsjärve lõunaotsa Valguta poldrile ja Vooremäele, ehk on sealgi mõni elukas häält tegemas. Täpikhuikusid oli küll palju kuulda, aga kedagi muud erilist kõrva ei hakanud. Valguta poldrilt sain lõpuks oma aastanimekirja öösorri, üks lind istus keset teed maas.

Pikasillas oli vaja otsustada, et kas suundun Tartusse tagasi või lähen edasi läänerannikule. Nädal tagasi nähti Pärnumaal Pikla tiikidel väikehüüpi. Vaatamata aktiivsetele otsingutele teda seal enam üles ei leitud. Aga, öö oli vaikne ja suhteliselt soe ning linnud olid häälekad. Ehk on see elukas siiski veel paigal ja õnnestub teda täna kuulda? Sõitsingi otse Piklasse, kohal olin kell 3:30. Oli küll tuulevaikne, aga pilves ja tibutas vihma. Suurt keegi häält ei teinud ja kuna oli veel suhteliselt pime, siis otsustasin tunnikese magada. Täpselt kell 4:30 tegin auto ukse lahti ja mida k….!!! Roostikust oli kuulda väikehüübi röhkivat krooksatust! Olin hetkega ärkvel ja asusin hääle omanikku otsima. Lind tegi algatuseks ligemale 30 korda häält ja jäi siis vait. Ronisin tiikide vahel olevasse linnutorni ja hetk hiljem lendaski väikehüüp roost välja ning suundus tiigi teise serva rooribasse peitu. Seal jätkas lind pidevat “krooksumist”, vaid mõneks lühemaks hetkeks jäi vait. Hiilisin linnule lähemale ja sain isegi ehk vaid 10 meetri kaugusele, aga tihedast roostikust lindu üles ei leidnud. Aga sain vähemalt telefoniga häält salvestada, linnuharulduste komisjoni jaoks on sellest linnust nüüd tõestusmaterjal olemas. Väikehüüp on meil kõva rari, linnuharulduste komisjoni andmetel on teda meil vaid 13 korda kohatud, viimati 1992. aastal ja enne seda 1972. aastal. Seega, mitte ühelgi praeguse põlvkonna linnuvaatlejal seda liiki oma nimekirjas ei ole. Info läks kohe ka Rariliini kaudu laiali. Kahjuks olid kohalikud Häädemeeste ja Võiste birderid Kihnus “asumisel”. Kiirelt reageeris hoopis üks läheduses ja varakult ärkvel olnud Soome bongar, kellega koos üritasime “krooksujat” uuesti roost üles leida, aga näha teda siiski enam ei õnnestunud, ehkki olime linnust vaid 10-15 meetri kaugusel. Väikehüüp tegi aktiivselt häält kokku üle tunni ja jäi siis vait. Kuna liigimäärang sai nüüd lõpliku kinnituse, siis järgnevatel öödel võib Piklas suuremal hulgal bongareid kohata.

Ise liikusin tasapisi Matsalu lahe suunas. Vaatasin mitmed head linnuaugud üle. Põnevamatest lindudest nägin ühte kaljukotkast, Audru poldril oli maas kümmekond veetallajat ja suurem ports laululuiki, kelle hulgas oli ka 2 väikeluike. Mida need luiged veel siin teevad? Miks nad põhja pole lennanud? Väikeluige jaoks on mai lõpp juba erakordselt hiline aeg. Õhtuks jõudsin Virtsu lähistele. Peaaegu kordus mõne aasta tagune juhtum, kui mõtte peale, et “läheks vaataks, mis Aardla poldril toimub”, avastain ennast ühel hetkel hoopis Harilaiult. Sel korral sain õnneks mandril pidama. Eelmisel ööl lisandus minu aastanimekirja 4 põnevat elukat, 2012. aastal olen nüüd kokku 258 linnuliiki kohanud.

23.-24. mai

Kolmapäeval tuli Rariliini kaudu teade, et Valguta poldril on mustlauk-õgija paigal. Sai kohe bongama mindud, aga lind oli kadunud. Oli väga tuuline ilm ja ilmselt oli lind kuhugi põõsastesse varju läinud. Sai õhtul õige mitu tundi alal ringi liigutud, aga õgija jäigi leidmata. Neljapäeva hommikul sai taas kogu ala põhjalikult üle vaadatud, aga näha oli vaid punaselg-õgijaid. Kahjuks on nii, et rariõgijad eriti paigal ei püsi. Olen viimastel aastatel 3 korda punapea-õgijat ja korra siis mustlauk-õgijat bongata üritanud, aga hetkel on seis õgijate kasuks 4:0.

Kuna peaaegu kõik tavalised linnuliigid on mul sel aastal juba nähtud/kuuldud, siis uusi liike lisandub nüüd harva. Neljapäeval sain oma aastanimekirja lõpuks turteltuvi, tema on minu 2012.a nimekirja 254. linnuliik.

21. mai

Hommikul tuli Rariliini kaudu teade, et Tartumaal Aardla poldril olevat valgesilm-vart paigal, aga määrang polevat siiski päris kindel. Sai igaks juhuks asja uurima mindud, aga vaatamata põhjalikule otsimisele lindu üles enam ei leidnud. Polder oli üldse suhteliselt linnutühi, aga päris mõttetu hommikune retk siiski ei olnud, sest õnnestus näha punajalg-pistrikku. See elukas on minu 2012.a nimekirja 253. linnuliik.

Päeval saabus linnuharulduste komisjonile info, et Valgamaal olla paar päeva tagasi ilmselt punapea-õgijat nähtud. Kuna õhtul oli kavas Võrtsjärve kagurannas olevale Valguta poldrile minna, siis tegimegi veidi pikema kõrvalepõike ja vaatasime algatuseks igaks juhuks õgija leiukoha ümbruse üle. Otsitavat elukat muidugi ei leidnud. Rariõgijaid on üldse raske bongata, sest nad püsivad harva paigal, aga üritada tasus.

Õhtul sai siis mõni tund Valguta poldril ringi vaadatud. Linde oli alal küll suhteliselt palju, aga kedagi eriti põnevat silma ei hakanud. Jälgisime siis natuke hõbehaigruid, keda on tänavu kevadel alal kokku kuni 30 nähtud. Eriti meeldib neile poldri ja järve vahel olevas võsas tegutseda. Juba varem on tundunud, et ehk üritavad nad seal pesitsema hakata. Pika vaidlemise peale sai seltskonna kõige nooremale (Rarileidja 2011) kalamehekummikud jalga aetud ja tihedasse padrikusse sügavasse vette turnima saadetud. Pooletunnise ragistamise järel oli võsast kuulda rõõmuhõiset – esimene hõbehaigru pesa on üles leitud. Kuna vesi oli tihedas võsas liiga sügav ja liikumine ülimalt raskendatud ning hakkas juba pimedaks minema, siis suuremat otsimist sel korral ette ei võtnud. Tundus, et tegemist võib olla vähe suurema kolooniaga, kus pesitseb ehk isegi üle kümne paari. Kui suvel vesi veidi alaneb ja pesades juba pojad on, siis teeme uue otsimisretke, ehk saame pesitsevate paaride arvu täpsemalt teada. Tegemist on siis hõbehaigru teise tõestatud pesitsuskohaga Eestis, Tartumaal Ilmatsalu lähistel on hõbehaigur juba mõned aastad pesitsenud. Uue pesitsuskoha tõestamise au kuulub poolenisti ka mulle, sest 1) laenatud kummikud kuulusid mulle, 2) näitasin teetammilt näpuga suunda (ülbe näoga muidugi, mida otsija õnneks ei näinud) ja 3) sai “motiveerivaid” hüüdeid võsa poole saadetud. Selle viimase peale võis kuulda küll pigem igat sorti röögatusi, aga asjast oli ilmselt kasu, sest ragin võsas läks valjemaks. Kui läbimärg hõbehaigru otsija lõpuks taas nähtavale ilmus, siis kuival maal oli tal juba õnnelik nägu peas (ei uppunudki ära). Kas see kõik täpselt just kirjeldatud moel juhtus, polegi oluline. Tähtis on, et hõbehaigru pesitsemine alal on nüüd tõestatud.

Mai teine dekaad

20. mai

Algne plaan oli kohe varahommikul taas Piklasse minna, aga viimaste nädalate ülipikad päevad olid oma töö teinud ja äratuskell jäi kuulmata. Ühte pikemat magamist oligi juba väga vaja. Keskpäeval sai küll paar tundi Piklas kombatud, aga suurt kedagi ei näinud. Rohkem tähelepanu köitis siin hoopis lehmakari, kes üritas ühte autot tuunida. Miskid naljamehed olid oma auto karjaaeda sisse parkinud ja kümmekond lehma poleerisid oma keeltega klaasid kenasti “puhtaks” ning auto sai ka muu vedela ja ka vähe paksemaga siit ja sealt pihta. Paar tegelast üritasid ka sarvega peeglite ja pleki tugevust proovida. Kogu see värk meenutas juba Kusturica filmi “Must kass, valge kass”, kus siga ühe Trabandi nahka pani. Õnneks siin asi nii hulluks ei läinud ja mõningase pesu järel saab auto oma esialgse välimuse vast tagasi.

Kuna nädala alguses pean paar päeva Tartus asjatama, siis sättisingi ennast üle mitme aja taas kodu poole teele. Timmkanali ja Laiksaare metsade vahel tegin paar peatust ja päeva ainsaks uueks liigiks sain siit soo-roolinnu. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 252 linnuliiki.

Õhtul sai pikem peatus veel ka Valguta poldril tehtud, kus hakkas silma kormoranide rohkus. Koos Hannes Margussoniga, kellega juhuslikult poldril kohtusime, hindasime kormoranide arvuks umbes 250, aga õhtul hiljem suudeti neid siin juba üle 300 kokku lugeda. Põnevamatest elukatest hakkas poldril silma veel 3 valgetiib-viirest ja 15 hõbehaigrut.

19. mai – 250 linnuliiki koos

Hommikul sai paar tundi taas Põõsaspea neemel staiatud. Ehkki kaure liikus suhteliselt palju (ca 700), siis ühtegi vähe põnevamat elukat näha ei olnud. Muid veelinde kokku oli rändel vaid mõnisada. Selle peale otsustasin tasapisi lõuna suunas liikuma hakata ja tee peal röövlinde otsida. Päeva esimese uue liigi sain Rooslepa küla niidult, kus siristas võsa-ritsiklind. Kastja küla heinamaalt sain lõpuks rukkiräägu kirja. See lind on juba mitu nädalat meil kohal, aga kuna olin pikalt Ristnas jm läänerannikul, kus seda liiki ei kuule, siis saingi räägu kirja alles nüüd.

Märjamaa valla maadel hakkas silma üks konnakotkas, kes oli laiatiivalisem, kui väike-konnakotkas, 7. “sõrm” oli selgelt eristuv ja kelle tiiva kattesuled olid tumedad, mitte heledad, nagu väike-konnakotkal. Muugi tiibade muster viitas sellele, et mulle teadaolevate tunnuste järgi võib selle eluka suur-konnakotkaks määrata. Kui ta just konnakotkaste hübriid ei ole, keda kahjuks meil esineb, aga keda sulestiku põhjal puhtast isendit alati eristada ei saagi. Suur-konnakotkas on minu 2012.a nimekirja 250. linnuliik.

Õhtuks suundusin juba edelarannikule Pikla tiikidele, kus eile õhtul olla väikehüüpi nähtud. Kuna laekunud info oli segasevõitu, siis ei osanud esialgu leiust midagi arvata. Linnuharulduste komisjoni andmetel on väikehüüpi Eestis kohatud vaid 13 korda ja viimati 1992.a aastal. Eile hilisõhtul oli kogu ala põhjalikult juba üle vaadatud, aga väikehüüpi enam ei leitud. Tegemist on varjulise eluviisiga linnuga, keda näha õnnestub harva, pigem võib iseloomulikku “röhatust” kuulda. Aga juhtumisi olid linnu leidjad ka täna õhtul samas kohas vaatlemas ja sai leiu kohta selgitusi küsitud. Selgus, et lind oli vaatlustorni eest lendu tõusnud ja vähe kaugemale rootukka lennanud. Kümmekond minutit hiljem leiti toruga otsides samast rootukast lind veel korraks üles ja rohkem teda ei nähtud. Juttude ja kirjelduse põhjal tundus tõesti väikehüüp olevat. Otsisin ka ise mitu tundi seda lindu, aga leidmislootust eriti polnud, sest roostikku on Piklas mitu ruutkilomeetrit ja nõela heinakuhjast ikka ei leia. Ka häält polnud kuulda, ehkki sai mõnda aega ka peibutatud.

Päeva viimase uue liigi sain hilisõhtul Häädemeeste küla vahelt, kus laulis jõgi-ritsiklind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd kokku 251 linnuliiki.

18. mai

Ehkki väsimus oli suur, ajasin ennast varakult üles ja olin kell 5:30 Virtsu majaka juures staiamas. Oleks pidanud vähemalt pool tundi varem kohale minema, sest taevas oli juba linde täis. Laglesid, vaeraid, aule ja kaure läks mitmes kihis ja üksi ei suutnud kohe kuidagi kõigile ülelendajatele otsa vaadata. Umbes kolme tunni jooksul lugesin kokku üle 10000 valgepõsk-lagle, kes kõik tulid Saaremaa poolt ja suundusid kirdesse. Põnev oli jälgida ka söödikännide tegevust. Vähemalt 6 lindu olid paiksed ning ahistasid tiire ja kajakaid, et neilt saagiks saadud kalad ära röövida. Lisaks oli läbirändel veel vähemalt 26 söödikänni. Ka kaure (järvekaur ja punakurk-kaur) liikus kenasti, neid suutsin kokku lugeda 528. Kauride hulgast leidsin ka tänase rari. Ühel hetkel toruga vaeraparve vaadates sattus äkki vaatevälja suur kaur, kelle mustal kaelal oli näha hele krae ja eriti hakkas silma suur ja valge nokk. Hetkega oli selge, et tegemist on meil haruldase läbirändaja tundrakauriga. Jälgisin teda toruga, kuni lind kadus kaugele põhja suunas. Eilsete ebaõnnestumiste järel hakkas juba kerge bongarimasendus peale tulema, nüüd olin hetkega taas väge täis ja uuteks retkedeks valmis. Tundrakaur on minu 2012.a nimekirja 247. linnuliik.

Õhtuks jõudsin lõpuks Põõsaspea neemele, kus liitsusin suurema seltskonnaga rännet jälgima. Paar tundi enne päikseloojangut hakkas tasapisi merivartide parvi üle lendama ja tekkis lootus, et ehk tuleb taas kõva rändeõhtu, aga kahjuks siiski nii ei läinud. Merivarte saime kokku küll ca 5200, aga oleks oodanud mitu korda suuremat arvu.

17. mai

Hommikul kell 5 oli Ristnas ilm udune ja vihmane, magasime edasi. Kell 6 oli veelgi udusem ja vihmasem, otsustasime kiirelt asjad pakkida ja mandrile tagasi sõita. Teel nägime Kõpu poolsaarel kassikakku, lind istus tee ääres puu otsas. See elukas on meil nii haruldaseks jäänud, et igal aastal pole ma teda kohanudki. Tänavu on kassikakk mulle aga juba kolm korda ette sattunud. Kuna praamini oli pisut aega, siis sai Kärdlas Nuutri jõe suue üle vaadatud. Sealsel liivaseljandikul võib ehk mõnda rändelt maha sadanud kahlajat kohata. Linde seal suurt ei olnud, aga uue liigina nägin siin ühte suurrüdi.

Mandril sai juba seltskonnaga hüvasti jäetud ja Põgarisse jõutud, kui Rariliini kaudu tuli teade, et Pärnumaal Pikla tiikide juures olla siidhaigrut nähtud. Sai siis kohe ots ringi keeratud, Haapsalust uuesti läbi mindud ja Pikla poole teele asutud. Väikse kõrvalepõike tegime vaid Rõude kandis, kus õiges kohas sai kõrv aknast välja pistetud ja veel üks uus aastaliik – põldtsiitsitaja – ära kuulatud. Enne Lihulasse jõudmist, kust oleks Pärnu peale keerama pidanud, tuli Rariliini kaudu uus teade, et Muhu saarel Kõinastu leel on hallkibu paigal. Selle peale sai siis kiirelt plaanid ümber tehtud, s.t. tee Piklasse läheb nüüd Muhu saare kaudu. Õnneks oli praam peatselt väljumas ja olime suhteliselt kiirelt kohal. Aga, bongariõnn oli meile selja pööranud ja ainuke lind, keda enam alles ei olnud, oli just see otsitav elukas. Kogu ala sai põhjalikult üle vaadatud, aga hallkibust polnud enam jälgegi. Otsimise käigus sain küll 4 uut aastaliiki – väikerüdi, kõvernokk-rüdi, veetallaja ja plütt, aga need on siiski tavalised liigid, keda kohtan sel aastal veel mitmeid kordi.

Esimese praamiga põrutasime mandrile tagasi ja jätkasime teekonda Piklasse. Vahepeal tuli aga lisainfot, et siidhaigru liigimäärang ei pruugi üldse kindel olla. Siidhaigur on hõbehaigrust küll oluliselt väiksem, aga kõige kindlamaks määramistunnuseks on varvaste värvus. Mõlema liigi jalad on mustad, varbad on aga hõbehaigrul mustad ja siidhaigrul kollased. Kahjuks varvaste värvi ei nähtud, sest korraks lendu tõusnud lind maandus kiiresti roostikku peitu. Mõni päev varem olevat läheduses aga ühte tavapärasest oluliselt pisemat hõbehaigrut kohatud ja nüüdki võidi just seda lindu näha. Kuna asi kippus kahtlaseks muutuma, siis Pärnust edasi Piklasse suundusin juba üksi. Piklas hakkas kohe esimesel kuival tiigil silma üks valge haigur, kes tundus kuidagi väiksevõitu olevat, aga kes oli kindlasti hõbehaigur. Ei tea, kas hommikul nähti sama lindu? Kahjuks rohkem valgeid haigruid ma enam ei leidnud, ehkki ala sai põhjalikult üle vaadatud. Tahaks loota, et hommikul nähti ikka siidhaigrut ja lähipäevadel leitakse lind taas üles. Suurema kompamise käigus leidsin Pikla roostikust aga paar kuldhänilast ja pundi roohabekaid, põnevad elukad needki. Pikla nina põõsastesse oli halva ilmaga rändelt maha sadanud suurem ports täkse, kärbsenäppe, põõsalinde ja lehelinde. Teiste hulgas oli ka üks nõlva-lehelind, vana nimega rohe-lehelind. See lind on minu 2012.a nimekirjas 246. linnuliik.

Esialgne plaan oli õhtul Põõsaspea neemele minna, aga kuna olin pikast päevast õige väsinud, siis jäin poolel teel pidama. Hommikul torutan rännet Põõsaspea neeme asemel hoopis Virtsus.

16. mai

Täna juhtus nii, et äratuskell sai kinni löödud ja magasime sisse. Ristna ninale jõudsime alles kell 6, aga midagi olulist vast nägemata ei jäänud, sest veelindude rännet eriti ei toimunudki. Natuke kaure küll liikus, aga ühtegi „rasvasemat” elukat nende seas ei silmanud. Rarideta siiski ei jäänud. Hommikul Ristna ninale jõudes tegutses seal taas üks mustvares. Arvame, et tegemist on uue isendiga, sest erinevalt 3 päeva tagasi samas kohas nähtud linnust, oli sellel varesel saba väga räbal. Vaja veel fotosid võrrelda. Kui on erinevad isendid, siis oli see mustvarese 8. vaatlus Eestis. Muidugi peab linnuharulduste komisjon need vaatlused ka kinnitama. Ka veelindude torutamine tasus lõpuks ära – kolme haha sabas lendas põhja suunas üks kuninghahk (2. kalendriaasta isaslind). Olen seda haruldast läbirändajat varem Eestis vaid 3 korda näinud ja sel aastal teda kohata ei lootnudki.

Pärastlõunal sai uuesti Ristna ninal staiatud. Veelindude ränne oli olematu, aga neeme kohal lendas mitmeid röövlinde ringi. Põnevamatest elukatest nägime must-harksaba ja kaljukotkast.

Täna päeval sai ka mujal Hiiumaal ringi vaadatud, aga kedagi märkimisväärset ei kohanud. Ühe uue liigi siiski kirja sain – Haldi nina roostikus laulis tiigi-roolind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 239 linnuliiki.

15. mai

Kuna eile õhtul võis Ristna ninal vägevat veelindude rännet vaadelda, siis lootsime ka hommikul korralikku liikumist näha. Aga, öösel oli vist meri aulidest ja vaerastest tühjaks saanud ning mõne tunni jooksul nägime vaid paar tuhat veelindu. Õhtul oli pilt veelgi igavam, rändel oli vaid mõnisada vaerast. Tahaks loota, et lähipäevil tuleb ikka uus rändelaine, näiteks kaure pole veel eriti näha olnudki. Ilma uue liigita täna siiski ei jäänud. Igavusest sai Ristna nina põõsastikus rändelt maha sadanud linde otsitud ja muude elukate hulgas hakkas silma 2 aed-roolindu, minu 2012.a nimekirjas on nüüd 237 linnuliiki.

Täna teatati, et Audru poldril on lausa 4 mustkael-pütti paigal. Kinnitati, et linde nähti hästi ja vaatlejaid, kellel liigiga palju kogemusi, oli mitu ning liigimäärangus pole mingitki kahtlust. Sai siis info Rariliini kaudu laiali saadetud ja oli arvata, et õige mitmed bongarid kihutavad seda haruldast liiki vaatama. Linnud leitigi kohe üles, aga mustkael-püttide asemel oli samas kohas hoopis 4 sarvikpütti, kes on meil suhteliselt tavaline lind. Tegemist on sarnaste liikidega, aga vähegi kogenud linnuvaatleja võiks neid ikkagi tunda. Kahjuks on nii, et demineerijad ja linnuvaatlejad saavad eksida vaid korra elus, demineerija saab surma ja linnuvaatleja kaotab usaldusväärsuse (eriti siis, kui sarnaseid juhtumeid on lühikese perioodi jooksul mitu). Linnuvaatleja suurim vaenlane on ülim enesekindlus. Üksiku piuksu või põõsas vilksatava liikumise järgi või ülikaugel näha oleva udukogu põhjal ei saa ja ei tohi üldjuhul liiki määrata. Ka tavalise liigi kohtamisel, eriti veel siis, kui lindu nähakse valel ajal ja vales kohas, tuleb määramisse alati kriitiliselt suhtuda. Eksimine on inimlik, aga seda tuleb ka tunnistada. Oma vigade tunnistamine tõstab kindlasti vaatleja usaldusväärsust.

14. mai

Hommikul ei osanud arvatagi, et tänane päev kujuneb lõpuks eriti vägevaks veelindude rände päevaks. Kui hommikul võis Ristna ninal „vaid” mõnikümmend tuhat veelindu näha, siis õhtul oli taevas mõnel hetkel lausa paksult linde täis ja enne päikseloojangut lendas paari tunni jooksul põhja suunas üle 100000 veelinnu. Kõige massilisemalt rändas täna mustvaeraid (ligemale 111000 isendit) ja aule (üle 50000 isendi), aga ka 7000 valgepõsk-laglet tuli üle mere Rootsi suunast. Laglede hulgas oli ka 263 mustlaglet. Seda liiki polnud ma sel aastal varem kohanud, minu 2012.a nimekirjas on nüüd 236 linnuliiki.

13. mai

Nädalavahetusel toimus Estbirdingu linnuretk ja üldkoosolek Hiiumaal Kalanas. Kui suur kamp linnuvaatlejaid saarele lahti lasta, siis on alati lootust mõni rari üles leida. Hommikul staiasime Ristna ninal, aga kahjuks miskit märkimisväärset veelindude liikumist nendel päevadel ei toimunud.

Ristna põnevaimaks leiuks tuleb lugeda järjekordset mustvarese vaatlust – pühapäeval tegutses üks lind Ristna lõunaninal. Möödunud aastal nähti samal ajal samas kohas samuti ühte mustvarest. Linnuharulduste komisjoni andmetel on seda Lääne-Euroopas levinud varese alamliiki Eestis varem kohatud vaid 6 korda. Lisaks leiti Ristna põõsastikust ja ka Kõrgessaare sadamast kaelusrästas ning Tahkunas vaadeldi selle aasta esimest laisaba-änni.

Kogu nädalavahetuse kõige põnevam vaatlus tuli pühapäeval, kui läksime Kõpu poolsaarele Palli randa võimalikku kaelus-kärbsenäppi kontrollima. Laupäeval oli seal vilksamisi ühte kaelusega kärbsenäppi nähtud, aga liigimäärang jäi siis kinnitamata. Pühapäeval õnnestuski lind üles leida ja oligi kaelus-kärbsenäpp! Seda liiki on linnuharulduste komisjoni andmetel Eestis vaid ligemale 30 korda kohatud, enamasti on teda Saaremaal nähtud. Hiiumaal ei ole kaelus-kärbsenäppi varem leitud.

Oma aastanimekirja sain nädalavahetusel kaks uut liiki – laupäeval oli Ristna ninal viis kivirullijat rändel ja pühapäeval nägin Kiduspe külas kahte herilaseviud. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd kokku 235 linnuliiki.

Taaskord oli meeleolukas Estbirdingu kokkusaamine – nähti palju linde, koosolekul kinnitati aruandeid, kuulati ettekandeid lindude määramisest, jagati reisimuljeid ja saunalaval arutati tulevikuplaane. Estbirdingu sügisene linnuretk koos üldkoosolekuga toimub 19.-21. oktoobril Lääne-Saaremaal.

11. mai

Hommikul ja ka kogu päeva oli Kõpu poolsaarel paks udu, mis hajus alles enne päikseloojangut ning Ristna ninal staiamisest ei tulnud täna midagi välja. Hommikul sai siis mõnuga kaua magatud. Aga, kell 9 hakkas kõigil ootamatult kiire, sest Käina lahelt tuli teade, et Orjaku torni juures tegutseb ilmselt sini-rägapart. Seda Põhja-Ameerika elukat on Eestis vaid paar korda nähtud ja loomulikult kihutasime bongama. Lind oligi jätkuvalt alles, aga peitis ennast roo vahele, mille tõttu ei saanud talle kohe korralikult otsa vaadata. Aga juba esimese põgusa nägemise järel tundus, et pardiga on midagi valesti. Kui siis lõpuks lind paremini poseerima hakkas, sai selgeks, et tegemist on miski hübriidiga. Esmapilgul tundus lind küll sini-rägapardi moodi olevat, aga keha värv ja noka kuju ei sobinud kohe kuidagi sellele liigile. Lind tegutses vahepeal koos luitsnokk-partidega ja just selle liigi tunnuseid tunduski sees olevat. Seega, see lind oli ilmselt sini-rägapardi ja luitsnokk-pardi hübriid ning bongarite kurvastuseks liiginimekiri lisa ei saanud.

Orjakul siiski ilma uue liigita ei jäänud, torni läheduses kadastikus laulis vööt-põõsalind. Üldse oli rändelt palju põõsalinde ja kärbsenäppe maha sadanud. Uue saabujana võis paaris kohas kuulda ka aed-põõsalindu ning lisaks nägin täna esimest punaselg-õgijat. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 233 linnuliiki.

Mai esimene dekaad

10. mai

Hommikul olime juba kell 5 Ristna ninal staiamas. Selgus, et olime veidi liiga innukad olnud. Kuna ilm oli pilves, siis oli veel lihtsalt liiga pime. Aga kella 6 paiku hakkas juba aktiivsem liikumine pihta ja mõne tunni jooksul rändas ümber Ristna nina põhja poole tuhandeid mustvaeraid ja aule, lisaks vähemal määral ka muid veelinde. Põnevamatest elukatest hakkas Ristna ninal hommikul silma 6 söödikänni, 7 krüüslit, 6 alki ja 3 lõunatirku. Lõunatirk on ka minu aastanimekirja uus liik.

Päevasel ajal sai veidi Kõpu poolsaarel ringi hulgutud. Mitmel pool võis rändelt maha sadanud põõsalinde, täkse ja kärbsenäppe näha. Kõpu küla vahelt saingi aastanimekirja uueks liigiks hall-kärbsenäpi.

Pärastlõunal oli taas kavas Ristna ninal staiata, aga kogu poolsaart kattis paks udu ning vaatlemisest ei tulnud esialgu midagi välja. Aga täpselt kell 18 udu hajus ja kohe läks merel kõva möll lahti. Mõne tunni jooksul võis rändel näha kümneid tuhandeid veelinde. Kõige arvukamateks liikideks olid mustvaeras ja aul, keda rändas hommiku ja õhtu jooksul kokku vastavalt 68000 ja 14600 isendit. Oma aastanimekirja uueks liigiks sain õhtul Ristna ninal vöötsaba-vigle, kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 230 linnuliiki.

9. mai

Kuna hommikune ilm Põõsaspea neemel rände vaatlemist ei soosinud, siis sain üle mitme aja vähe korralikumalt magada ja retkele suundusin alles päraslõunal. Sai Haapsalu ümbruse linnuaugud üle vaadatud, aga kedagi erilist silma ei hakanud. Aastanimekirja lisandus siiski 2 uut liiki, Rõudes tegid häält kaelus-turteltuvi ja käosulane. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 227 linnuliiki.

Hilisõhtul jõudsin juba Hiiumaale. Nädalavahetusel toimub seal Estbirdingu üldkoosolek ja suuremat sorti staiamine Ristna ninal. Kui suur jõuk birdereid saarele lahti lastakse, siis loodetavasti leitakse ka mõni rari üles.

8. mai

Hommikul oli Põõsaspea neemel paks udu ja rände vaatlemisest ei tulnud midagi välja. Neemel Spithami küla vahel kombates ajasin üles aga ühe tundrakiuru, üks põnev liik taas aastanimekirjas juures. Kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 225 linnuliiki.

Päeval sai mitmel pool Põhja-Läänemaal ringi liigutud, aga kedagi erilist täna silma ei hakanud. Aga vähemalt loorkullide määramise osas sain taas veidi targemaks. See on raske rühm, s.t. emaslindude ja 2. kalendriaasta isendite määramine ei ole lihtne. Neid lendas igat sorti ringi ja sai määramistunnuseid põhjalikult meelde tuletatud.

7. mai

Hommikul oli Põõsaspea neemel suhteliselt vaikne, rändavaid veelinde oli väga vähe liikumas. Arvukaimaks liigiks osutus üllatuslikult tõmmuvaeras, keda lendas paari tunni jooksul kirdesse ligemale 700 isendit. Kui Kihnus nägime eile hommikul mõne tunni jooksul 54 söödikänni, siis Põõsaspea neemel oli rändel vaid 1 änn.

Õhtul sai Sutlepa meri üle vaadatud. Veelindude hulgas kedagi erilist silma ei hakanud. Saare mõisa juures tegutses aga 500 kaldapääsukest. Nii suurt kaldapääsukeste parve tänapäeval iga päev ei kohta. Uutest liikidest nägin siin ühte piiritajat ja roostikus laulis kõrkja-roolind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 224 linnuliiki.

6. mai

Kuna kohe hommikul Kihnult mandrile ei pääsenud, siis sai mõned tunnid saare lõunaotsas majaka juures rännet jälgitud. Tänavu käib Kihnu saarel põhjalikum seireprojekt, mille käigus loendatakse linde kogu kevadise ja ka sügisese rändeperioodi jooksul. Ilm oli ilus ja nähtavus väga hea ning hommik kujunes päris põnevaks. Hommikul rändas 4,5 tunni jooksul Kihnu lõunatipust mööda lausa 54 söödikänni! Ma pole nii palju änne mitte kunagi varem näinud. Lisaks oli sama aja jooksul rändel ligemale 400 kauri (peamiselt järvekaurid) ja seegi peaks Pärnumaal päevarekord olema. Rändelt olla majaka lähedusse ka üks sooräts saabunud, aga mina teda ei näinud (see liik on mul tänavu üldse nägemata), sest olin samal ajal randades kahlajaid otsimas. Kuna öösel oli väga hea ilm olnud, siis oli valdav enamus eile rannas tegutsenud linde edasi liikunud, ka tüllidest oli alles jäänud vaid mõni üksik kohalik pesitseja. Oma aastanimekirja sain Kihnu saarelt veel ööbiku, kes varahommikul majaka läheduses laksutas.

Õhtuks suundusin looderannikule, et järgmistel päevadel Põõsaspea neemel veelindude rännet jälgida. Teel tegin mitmeid peatusi Matsalu rahvuspargi aladel. Kedagi eriti põnevat ei kohanud, aga uutest liikidest kuulsin Meelvas peoleod ja Keemus karmiinleevikest. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 222 linnuliiki.

5. mai

Ebameeldiva üllatusena oli hommikul Karalas paks udu ja rände vaatlemisest ei tulnud midagi välja. Sai siis lihtsalt mõned tunnid kauem magada. Edasiste plaanide tegemiseks ootasin uudiseid Kihnus saarelt, kuhu Tartu bongarite seltskond oli eile leitud mustjalg-tülli otsima läinud. Fotot Kihnu mustjalg-tüllist näeb Estbirdingu galeriis. Kell 10:27 tuligi Rariliini kaudu teade, et tüll on endiselt paigal. Võis oletada, et päeva jooksul ei kao see lind sealt kuhugi ja otsustasin õhtuse praamiga Kihnu saarele sõita. Teel sai mitmes heas linnupaigas peatusi tehtud ja aastanimekirja lisandus ka mitu uut liiki: värbrüdi – 9 lindu Saaremaal Ariste lahe rannas, valgetiib-viires – 1 lind tegutses koos mustviirestega Tõhela järvel Pärnumaal, sinirind – 1 lind Liu sadamas Pärnumaal, väiketiir – 2 lindu Munalaiu sadamas Pärnumaal.

Õhtul kella 19-ks olin Kihnu saarel ja suundusime koos linnu leidja Aivo Kleiniga mustjalg-tülli otsima. Mõningase otsimise järel leidsingi linnu saare lõunaotsast üles. Olen nüüd Eestis kohatud neljast mustjalg-tüllist lausa kolm ära näinud! Ühtlasi sai minu aastanimekiri veel ühe väga kõva liigi juurde, kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 219 linnuliiki.

4. mai

Eilseid fotosid üle vaadates meenus, et olin õhtul Läänemaal Metsküla lähistel ühte ülelendavat änni pildistanud. Tegemist oli söödikänniga, mis tähendab, et eile sain aastanimekirja siiski veel ühe liigi juurde.

Kuna täna pidi lähipäevade ainuke tuulevaikne hommik tulema, siis suundusin varahommikul juba kella kuue paiku Kuressaare lossiparki, kus mõnel varasemal aastal on meil haruldane kaelus-kärbsenäpp pesitsenud. Must-kärbsenäpid on juba saabunud, ehk on siis tema kaelusega sugulane kah oma vanal kohal. Lootust palju ei olnud, sest möödunud aastal seda liiki Eestis üldse ei kohatud, aga üritada ju võib. Pargis kohtusin kohaliku linnumehe Veljo Volkega, kes oli õpetajatega linnulaulu kuulama tulnud. Asusime siis üheskoos kaelus-kärbsenäppi otsima. Ei läinudki kaua aega, kui Veljo teatas, et üks kaelus-kärbsenäpp on tema nina ette tegutsema tulnud. Tormasin ka ise kohale ja mõningase otsimise järel oligi see haruldus nähtud. Päeva jooksul jõudis veel mitu linnuvaatlejat selle linnu ära näha ja õnnestus linnuharulduste komisjoni jaoks ka mõned tõestusfotod teha.

Päeval suundusin Sõrve poolsaarele rannakadastikke üle vaatama, ehk on uusi saabujaid rändelt maha sadanud. Kedagi väga põnevat siiski ei leidnud, aga Loodest sain oma aastanimekirja uuteks liikideks pruunselg-põõsalinnu, väike-kärbsenäpi ja lõopistriku. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd kokku 214 linnuliiki.

Õhtuks jõudsin aga juba Saaremaa läänerannikule Karalasse, sest ilmateate järgi pidi hommikul läänekaarte tuul olema ja on lootust korralikku veelindude rännet näha. Aga, kui olin kaelus-kärbsenäpi tähistamiseks veinipudelilt punni maha saanud, tuli Rariliini kaudu teade, et Kihnu saarel on mustjalg-tüll paigal. Tegemist on selle liigi 4. vaatlusega Eestis ja ehkki olen ise teda Eestis juba 2 korda näinud, oleks see minu aastanimekirja jaoks väga kõva liik. Aga pidevast sõitmisest väsinuna otsustasin esialgu bongamise edasi lükata ja pigem head veini nautida.

3. mai

Hommikul võtsin suuna taas lääneranniku poole. Päeva ainsa uue liigi sain Häädemeestest, kus küla vahel tegi koldvint õige kõva häält. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 209 linnuliiki.

Pärnumaal keerasin korraks ka Audru poldrile sisse, kus endiselt on tuhandeid suur-laukhanesid ja valgepõsk-laglesid peatumas. Kahlajatest võis näha sadu mudatildreid ja tutkaid, rändelt oli maha sadanud ka umbkaudu 1400 väikekajakat.

Taas olin valiku ees, et kas üritada uuesti Saaremaale minna või siis jääda mandrile? Lõpuks suundusin ikkagi praamile ja olin hilisõhtuks juba Lääne-Saaremaal. Kogu tee oli kerge ärevus sees, et ehk leitakse mandrilt taas mõni „pelikan” ja pean taas kohe tagasi sõitma. Lihtsalt polnud enam kõige vähematki tahtmist ühest Eesti otsast teise ja tagasi rallitada. Päeva põnevaim vaatlus tuli Väikse väina tammilt, kus madalas vees tegutses vähemalt 85 naaskelnokka, pole neid nii palju korraga varem näinudki.

2. mai

Hommikul sai Matsalu lahe lõunakalda parimad linnuaugud üle vaadatud, aga kedagi erilist silma ei hakanud. Nüüd olin valiku ees, kas suunduda põhja Haapsalu piirkonda või minna üle mere Saaremaale? Otsustasin teise variandi kasuks, vaja ju Lääne-Saaremaa „rarikadastikud” läbi raputada. Kui olin juba Kuressaarde jõudnud, tuli info, et eile olla Mulgimaal Karksis pelikani nähtud. Saadetud piltidel oli tõesti pelikan, täpsemalt siis roosapelikan ja lind istus toonekure pesas! No, mida ta seal tegi? Helistasin linnu leidjale ja selgus, et pelikan oli kogu päeva kuni õhtuni välja samas kohas ringi liikunud. Täna hommikul polevat teda enam nähtud, aga polevat ka otsitud. Selle peale keerasin otsa ringi ja asusin Karksi poole teele. Koheselt asuti kohapeal ka lindu otsima, esialgu üritati lähiümbruse veekogud üle vaadata. Tegelikult olin juba eile õhtul Karksist läbi sõitnud, aga siis ei teadnud ma linnust veel midagi. Kui oleksin siis pelikani toonekure pesas näinud, siis oleksin seda vaatepilti küll pigem liiga pikaks veninud volbriöö tagajärjeks pidanud.

Tee peal tuli mitmetele meediaväljaannetele pelikani kohta selgitusi jagada, lisaks küsisid ka paljud linnuvaatlejad pidevalt lisainfot. Põnev leid ju, viimati nähti roosapelikani Eestis 1963. aastal. Mitte ühelgi praeguse põlvkonna linnuvaatlejal seda liiki seega Eesti nimekirjas ei ole. Tee peal oli aega ka mõtelda, et kust seda lindu üldse otsida tasub? Lisaks kaladele peaks pelikan sööma kõike, kellest jõud üle käib ja kelle alla suudab neelata. Veebist võib leida mitmeid videolõike, kus pelikan mõne pardi või tuvi alla kugistab. Euroopa liike pole ma näinud, aga näiteks Austraalias olid pelikanid kajakate kombel hoopis prügimägedel toitumas. Karksis võis ta toonekure pesas ju ka ehk munavargil olla? Kui hakkasin lõpuks Karksile lähenema, siis selleks ajaks tekkis mõte, et ehk on lind hoopis kusagil niidul või põllul koos toonekurgedega konni püüdmas? Pisut enne Karksit märkasin puude vahelt vilksamisi kaugel küntud põllul toonekurgesid. Otsustasin igaks juhuks asja uurima minna ja suureks üllatuseks konutaski samal põllul ka otsitud pelikan. Tegemist peaks olema noore linnuga (2. kalendriaasta) ja ilmselt on see sama lind, keda kuu tagasi nähti Lätis. Lind eriti julge ei olnud, lähemale minnes lendas pisut eemale. Ka rõngaid jalas ei näinud. Kõik see viitab sellele, et lind on ehk ikka looduslikult meile sattunud, s.t. pole kusagilt linnuaiast plehku pannud. Uue leiukoha info läks Rariliini kaudu kohe laiali ja enne pimedat jõudis õige mitu bongarit ka linnu ära näha. Isegi Haapsalust jõuti kohale. Homme peaks Tallinna ja Soome seltskonnad Karksisse jõudma.

Lisaks roosapelikanile sain täna oma aastanimekirja siiski veel ühe liigi – teel kusagil Tihemetsa kandis metsapeatust tehes laulis auto kõrval mustpea-põõsalind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 208 linnuliiki.

1. mai

Pärast volbriööd olin vaid tunnikese magada saanud, kui Rariliini kaudu tuli esimene teade – Pärnumaal Kablis oli taas üks stepi-loorkull rändel. Kuna ülelendavat lindu bongata ei saa, siis magasin rahulikult edasi. Tunni pärast tuli järgmine teade – Läänemaal Keemus on üks lumehani (tume vorm) paigal. Kuna lind tegutses koos valgepõsk-lagledega, kes jäävad alale ilmselt veel vähemalt nädalaks paigale, s.t. võib ka hiljem bongama minna, siis magasin ka nüüd rahulikult edasi.

Pärastlõunal ajasin ennast lõpuks ikka üles ja asusin otsustavalt pikemale Lääne-Eesti retkele. Õhtul jõudsin Matsalu mõisa juurde ja üllatuseks leidsin hommikul naaberküla maadel nähtud lumehane kohe üles. Aga, hetkega oli selge, et see lind pole õige lumehani. Üldjoontes nägi ta välja, nagu lumehane tume vorm, aga linnu nokk oli must (peab olema punane) ja ka rinnasulestikus kumas tumedamat läbi. Selge pilt, see elukas on miski hübriid, ilmselt lumehane ja valgepõsk-lagle ristand. Pole midagi teha, hübriidi eest punkti ei saa. Aga ühe liigi määramine sai taas selgemaks.

Aprilli kolmas dekaad

Aprilli kokkuvõte

Aprillis jõudis meile juba arvukalt uusi saabujaid ja minu aastanimekirja lisandus kuuga 70 liiki. Kokku on minu 2012.a nimekirjas aprilli lõpu seisuga 206 linnuliiki. Lisandus ka terve rida raskeid liike. Kõige rohkem vaeva oli ilmselt rabapüüga, kelle pärast sai Ida-Virumaal mitu korda käidud, enne, kui linnu lõpuks ära kuulsin. Kõige tulemuslikum retk oli aprilli keskel Saaremaal, kus õnnestus ära näha lapi tsiitsitaja ehk keltsalind (kokku 4 lindu), randkiur, mägi-kanepilind, sarviklõoke, kaelusrästas (koos Läänemaa retkega lõpuks nähtud 6 isendit), roherähn (2 lindu erinevates kohtades), mudanepp. Edukatest bongamistest jäävad meelde Kablis leitud euroopa kaelustäks ja Matsalu rahvuspargis peatunud väike-laukhaned. Kõvematest raridest õnnestus endal kahes kohas mustkael-pütt leida: 1 Audru poldril ja 2 Sutlepa merel. Spondede nimekirjas on mul lõpuks ka punanokk-vart, keda nägime Valguta poldril. Punanoka varasem bongamine Haapsalus ei õnnestunud. Hea, et selle raske liigi ikka kirja sain. Põnevamatest nn kohustuslikest liikidest sain aprillis kirja veel lammitildri, kuldhänilase, rohunepi, vaenukäo ja must-harksaba.

Aga, mitmed põnevad liigid jäid ka nägemata. Sõrve säärel aprilli lõpus leitud kõnnuõgija ja halltsiitsitaja bongamiseni ma ei jõudnudki. Tegelikult ei olnudki need linnud bongatavad, kadusid õige kiiresti. Aprillis nähti mitmel pool stepi-loorkulle, ka need linnud olid rändel ja bongamise varianti polnud. Loodetavasti õnnestub stepi-loorkull millalgi ikka ka endal üles leida. Pärnumaal Orikülas nähtud sinisaba läksin küll bongama, aga jäin selgelt hiljaks. Kuninghahka nähti meil aprillis vaid korra Harjumaal Rohuneemel rändel ja tedagi polnud võimalik bongata. Saaremaal Toomalõukal vaadeldi kuu alguses ühte tundrakauri, kelle pärast Saaremaale kihutama ei hakanud, sest loodetavasti õnnestub neid mai keskel parimal rändeajal Ristna ninal või Põõsaspea neemel niigi näha.

Aprillis kogunes mul vaatlustunde täpselt 300 (alates aasta algusest kokku 644), sõidukilomeetreid oli aprillis selgelt liiga palju, ehk siis 6805 (alates aasta algusest 18603) ja jalgsi retkekilomeetreid oli aprillis 154 (alates aasta algusest 402). Olen oma vaatlused ikka e-Elurikkuse andmebaasi sisestanud ja sealselt kaardilt on näha, kus ma aprillis retkedel käinud olen (vt avaneva lehe all servas).

30. aprill

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi seekordne linnuretk viis Valguta poldrile. Nagu ikka, üleujutatud poldril võis igasuguseid veelinde näha, endiselt tegutses alal ka mitu hõbehaigrut. Uutest saabujatest võis kuulda rästas-roolindu ja väike-põõsalindu. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 206 linnuliiki.

Saaremaal Sõrve säärel jätkati täna eile päeval leitud ja õhtul kadunud kõnnuõgija otsinguid. Seda elukat enam ei leitud, aga leiti hoopis üks teine rari – halltsiitsitaja. Kahjuks seegi lind kadus kiiresti ja lisaks leidjale keegi teine teda ei näinud. Otsingute käigus leiti Sõrve linnujaama lähistelt taas ka mõned kaelusrästad üles. Mina ise Saaremaale bongamisretkele ei suundunud, sest vana burši hing kisub täna hoopis Tartusse volbriööd pidama.

29. aprill

Täna oli kõigi aegade parim kaelusrästaste päev Eestis. Hommikul leidsin ise Läänemaal Tuksis neli ja Rooslepas ühe linnu. Kahjuks linnud lähedale ei lasknud ja tõestuseks sai taas vaid ports udupilte tehtud. Päeval tuli teade, et Saaremaal Lätiniidi külas on lausa 15 kaelusrästast korraga näha ning õhtul leiti Sõrve säärelt veel kaks lindu. Kaelusrästas on meil haruldane läbirändaja. Kuni 1991. aastani kuulusid kaelusrästa vaatlused linnuharulduste komisjonis (HK) käsitlemisele, kõiki aktsepteeritud vaatlusi näeb HK veebilehel. Hilisemast ajast pärit vaatlusi näeb mõningal määral ka e-Elurikkuse andmebaasis. Teadaolevalt ei ole mitte kunagi varem nii palju kaelusrästaid ühe päeva jooksul Eestis nähtud (täna kokku vähemalt 22 isendit), muidugi on ka ühes kohas korraga nähtud 15 isendit rekordiliselt palju.

Aga, erakordne kaelusrästaste hulk jääb hoopis ühe teise tänase leiu varju. Sõrve säärelt leiti täna kõnnuõgija. Tegemist on Aasia liigiga, kes Euroopasse satub väga harva. Eestis on kõnnuõgijat varem vaid ühe korra kohatud – 15.10.2001 rõngastati üks isend Kabli linnujaamas. Pilti Sõrve säärel nähtud linnust näeb Estbirdingu galeriis. Olin ise just Lääne-Eesti retkelt Tartusse tagasi jõudmas, kui Rariliini kaudu kõnnuõgija teade tuli. Kuna Sõrve säärele oleksin kohale jõudnud alles pimedas ja õhtul lindu enam üles ei leitud (s.t. teda ei pruugi ka hommikul leida) ning kuna pean esmaspäeval kindlasti Tartus olema, siis jäi mul pikk bongamisretk tegemata. Kui see elukas peaks aga siiski esmaspäeval uuesti välja ilmuma, siis ilmselt jääb ta Sõrve säärele ehk kauemakski paigale ja üritan teisipäeval bongama minna.

Sõrve sääre asemel käisin õhtul aga Aardla poldrilt läbi, kus tegutses paarkümmend mustviirest. See liik on minu 2012.a nimekirjas 204. linnuliik.

28. aprill

Täna oli viimaste nädalate üks igavamaid linnupäevi. Hommikul Põõsaspea neemel erilist veelindude liikumist ei olnud, ka päeval röövlinde staiates kedagi eriti silma ei hakanud. Ilma uue liigita siiski ei jäänud. Õhtul tegutses Saare ehk Lyckholmi mõisa juures suurem pääsukeste parv ja teiste hulgas oli ka kümmekond kaldapääsukest. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 203 linnuliiki.

27. aprill – 200 liigi piir ületatud!

Hommikul torutasin taas Põõsaspea neemel merd, aga kuna veelinde liikus väga vähe, siis suundusin tänagi õige kohe Läänemaa linnupaiku üle vaatama. Spithami küla vahelt sain aastanimekirja uueks liigiks lepalinnu, üks isaslind oli rändelt maha sadanud ja tegutses põõsas koos must-lepalinnuga. Järgmised uued liigid sain Nõmmküla mõisa juurest. Esimesena oli kuulda must-kärbsenäpi laulu. Seda liiki on Lõuna-Eestis juba mõnda aega nähtud, põhjarannikule hakkavad lõpuks kah siis esimesed kohale jõudma. Kärbsenäpile lähemale liikudes ajasin ootamatult ühe röövlinnu lendu. Sain eluka kohe binoklisse, aga kuna lind oli väga lähedal, siis oli juba palja silmagagi vaadates selge, et see lind on must-harksaba. Jooksin küll kiiresti autosse kaamera järele, aga nägin teda veel vaid korraks kiirelt üle metsa kadumas. Oma aastanimekirja 200. linnuliigi oleks küll tahtnud pildile saada. Aga, viimastel päevadel on Eestis juba vähemalt 10 must-harksaba nähtud, loodetavasti õnnestub seda liiki uuesti näha.

Õhtul liikusin Noarootsi poolsaarel ringi. Ramsi neemel sain oma aastanimekirja lõpuks randtiiru. Haapsalus, kust olen viimastel päevadel mitu korda läbi sõitnud, olevat randtiire juba mõnda aega suuremal hulgal näha. Pika retkepäeva otsustasin lõpetada Sutlepa merel. Juba enne linnutorni ronimist sain uue liigina kirja täpikhuigu, üks lind tegi päris aktiivselt häält. Eile seda liiki siin ei kohanud, ju ta oli just rändelt saabunud. Tornist oli ka palja silmaga näha, et võrreldes eilsega on uusi linde veelgi juurde tulnud – pütte oli rohkem ja teiste hulgas oli ka sarvikpütti näha. Pika retkepäeva järel hakkas laiskus juba peale tulema ja otsustasingi kõigi lindude asemel vaid pütid kokku lugeda. Panin toru püsti ja esimeste lindudena olid vaateväljas 2 mustkael-pütti! Esiotsa arvasin, et silm seletab valesti. Aga, kui suhteliselt sarnane sarvikpütt kah vahetus läheduses ringi ujus, siis oli asi selge. Olin tõesti taas mustkael-püti leidnud, mõni päev tagasi leidsin ühe linnu Audru poldrilt. Alates 1990-ndate algusest on seda liiki Eestis nüüd siis 13 korda kohatud. Lisaks mustkaeltele tegutses Sutlepa merel veel vähemalt 40 tuttpütti, 8 hallpõsk-pütti ja 6 sarvikpütti. Oli päris kena vaatepilt, kui vahepeal 5 m raadiuses korraga 4 liiki pütte näha oli.

Päevaga lisandus minu 2012.a nimekirja 5 uut linnuliiki, kokku on neid nüüd 202. Mai lõpuks lisandub nimekirja veel ehk umbes 40 liiki. Seejärel läheb uute liikide leidmine juba väga raskeks, sest vaid rarid on üle jäänud.

26. aprill

Täna oli suhteliselt igav linnupäev. Hommikul ei tulnud Põõsaspeal staiamisest midagi välja, sest ilm oli udusevõitu ja nähtavus oli olematu. Sai siis looderanniku linnupaiku üle vaadatud. Kedagi erilist silma ei hakanud. Päeva põnevaim vaatlus tuli Saunja lahelt, kus lendas ringi 70 linnust koosnev meriskiparv. Sellist suuremat meriskite rändeparve ei kohta just iga päev. Uutest liikidest nägin Spithamis ja Pürksis väänkaela, Sutlepa mere roostikus siristas roo-ritsiklind ja sealse linnutorni kõrval põõsas tegutses mets-lehelind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 197 linnuliiki.

25. aprill

Hommikul sai 4 tundi Kabli linnutornis staiatud. Ehkki ilmaolud lubasid korralikku värvuliste ja röövlindude rännet, jäi hommikune liikumine loodetust veidi lahjemaks. Ilmselt mõjutas rännet suhteliselt külm hommik, mitmel pool oli härmatis maas. Endiselt rändas arvukalt metsvinte, aga ka suitsu- ja räästapääsukesi oli juba päris palju näha. Minu aastanimekiri sai mitu uut liiki juurde, esimesed soo-loorkullid ja hänilased olid rändel, ka üks kägu lendas põhja suunas. Hommikune põnevaim liik oli vaenukägu, vähemalt 2 lindu oli Kablis liikvel.

Õhtuks jõudsin juba Läänemaale. Matsalu rahvuspargi aladel oli plaanis väike-laukhani üles otsida. Tema on meie kõige haruldasem haneliik, kelle väikseid salkasid kohatakse läbirändel aprilli lõpus ja mai alguses peamiselt Silma looduskaitseala või Matsalu rahvuspargi aladel. Tänavu on neid isegi suhteliselt palju nähtud, ühes parves oli lausa 21 lindu. Kohalike linnuvaatlejate abiga õnnestus pika torutamise peale 2 väike-laukhane teiste hanede hulgast ka üles leida. Üks raske liik taas liiginimekirjas juures.

Päeva viimaseks aastapunktiks sain õhtul Spithami küla põldudelt kadakatäksi. Täna lisandus minu 2012.a nimekirja 6 uut linnuliiki, kokku on neid nüüd 194.

24. aprill – mustkael-pütt

Hommikul oli Tartus ilm jätkuvalt vihmane ja sai lõpuks vähe kauem magada. Aga siiski oli kavas välja minna, retkesihiks olid Pärnumaa parimad linnuaugud. Teel tegin esimese peatuse Rämsi poldril, kus üleujutusalal on päris palju veelinde näha. Kohe autost välja astudes sain esimese uue liigi kirja – 3 mudatildrit lendasid kõvasti häält tehes ringi. Mõni hetk hiljem ajas välja-loorkull suurema pardiparve üles ja linde binokliga jälgides märkasin äkki pea kohal viupartide hulgas suuremat hallikat kahlajat, kellel alapool ja ka kaenlaalused olid mustad. Muud varianti ei ole, see lind on plüü! Aga, mida see elukas praegu siin teeb? Üldjuhul nähakse läbirändavaid plüüsid meil mais ja peamiselt ikka läänerannikul, sisemaal on ta harv külaline. Samas, kui e-Elurikkuse andmebaasist natuke otsida, siis ka möödunud aastal nähti peaaegu samal ajal kolme plüüd Tartu külje all Aardla poldril. Seega, midagi eriti erakordset selles leius polegi.

Käisin taas ka Navesti poldrilt läbi. Suurvesi on siin kiirelt alanemas, aga alal on endiselt palju veelinde paigal. Põnevaimaks linnuks oli täna siin räusktiir (3 lindu ülelennul), keda sisemaal väga tihti ei kohta. Uusi liike Navesti poldrilt ei leidnud, aga läheduses Venevere küla juures tiirutas Navesti jõe kohal suitsupääsukeste hulgas ka üks räästapääsuke. Hakkavad nemadki tasapisi saabuma. Kaldapääsukesega läheb veel aega, tema saabub meile alles mais.

Pärnumaal suundusin algatuseks Audru poldrile ja üritasin siinset pardisuppi läbi torutada. Paari tunniga jõudsin üle vaadata vaid poldri idapoolse osa, kus ulatuslikul üleujutusalal peatub tuhandeid parte. Arvukaimad olid täna viupart (1100), piilpart (850), tuttvart (700), soopart (460), sõtkas (210) ja luitsnokk-part (120), lisaks veel 2500 hane (peamiselt suur-laukhaned) ja 500 valgepõsk-laglet. Siingi võis rändel olevaid räusktiire näha – 5 lindu lendas kõrgelt üle. Uue liigina sain oma aastanimekirja Audru poldrilt tumetildri, aga tänane päev ei jäänud ka ilma kõvema rarita. Olin pardiparve juba mitu korda läbi torutanud ja kavatsesin juba edasi liikuda, kui märkasin kaugel üleujutusala teises servas ühte väikest pütti sukeldumas. Kui lind uuesti vee peale tuli, siis oli kohe asi selge – see lind on mustkael-pütt! Tegemist on kõva rariga, keda linnuharulduste komisjoni andmetel on Eestis kokku vaid paarkümmend korda nähtud. Pärnumaal pole seda liiki varem üldse kohatud. Viimastel aastatel on mustkael-püti vaatlused meil siiski sagenenud, 2011. aastal oli isegi 5 leidu. Alates 1990-ndate algusest on seda liiki meil nüüd siis kokku 12 korda leitud ja on kuidagi juhtunud, et neist lausa kaheksal korral olen ka ise linnu ära näinud.

Kuna lind oli kaugel ja lähemale minna ei õnnestunud, siis üritasin läbi toru tavalise objektiiviga kuidagi pilti teha. Udupildilt on õnneks olulisemad tunnused (pea kuju ja muster) näha ja linnuharulduste komisjonile on vähemalt mingigi tõestusmaterjal olemas. Õnneks jõudsid ka paar kohalikku linnuvaatlejat linnu ära näha. Loodetavasti jääb pütt paigale ja homme õnnestub paremaid pilte saada.

Aga, tänasel päeval oli veel üks üllatus varuks. Õhtuks jõudsin Kabli linnujaama. Kuna homme peaks mõõdukas idakaarte tuul puhuma, siis võiks siin hommikul korralikku värvuliste rännet näha. Linnujaamas järgmiseks päevaks ettevalmistusi tehes küsis ühel hetkel Juho Könönen, kes praegu siin rännet loendab, et millal rohunepid tavaliselt Eestisse saabuvad? Alguses ei saanud kohe soomekeelsest liiginimest aru, aga kui Juho teatas, et üks parasjagu mängib linnujaama ees, siis hüppasin ka ise kiiresti välja. Oligi nii, üks rohunepp „plõgistas” täie hooga mõnekümne meetri kaugusel rannaniidul. Seda lindu poleks siit küll leida lootnud. Ju ta oli just rändelt maha sadanud, otsustas natuke mängida ja siis edasi liikuda. Tund hiljem lindu enam kuulda ei olnud.

Tänase järjekordse põneva retkepäevaga lisandus minu 2012.a liiginimekirja 6 uut linnuliiki, kokku on neid nüüd 188.

23. aprill

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi linnuretk õpetajatele viis täna Valguta poldrile. Ilm oli vihmane ja vaatlusolud olid õige nirud, aga seltskond pidas vapralt terve päeva vastu. Üleujutatud poldril oli muidugi igasuguseid veelinde, põnevamatest elukatest nägime suuremat punti hõbehaigruid ja sisemaal haruldast meriskit. Uutest liikidest hakkas silma kuldhänilane, minu 2012.a nimekirjas on nüüd kokku 182. linnuliiki.

21. aprill – punanokk-vart

Viimaste päevade pikkade retkede järel oli küll kange tahtmine kauem magada, aga kuna Rarileidja 2011 ülekaalukas võitja kavatses kindlasti retkele minna, siis kauplesin ennastki kaasa ja juba kell 4:30 olime väljas. Tegime pikema poldrite ringi, esimesena suundusime Valguta poldrile. Linde oli seal kenasti, igat sorti parte ja muidki elukaid oli üleujutatud poldril päris arvukalt (täpsemalt vaata e-Elurikkuse andmebaasist). Uue saabujana kuulsime algatuseks ühte salu-lehelindu. Enne tänast päeva polegi neid sel aastal Eestis vist kohatud?

Aga suuremat sorti üllatus tuli pärast seda, kui olime ala enda arvates juba korralikult läbi kamminud. Vartide salgast leidsime punanokk-vardi paari! Seda eksikülalist poleks küll siit leida lootnud. Linnud olid väga kaugel ja kahjuks head pilti neist ei saanud, aga tõestusmaterjaliks sobib ka läbi toru tehtud udupilt. Rarileidja võistluse punktid läksid taas eelmise aasta võitjale ja taas on edetabeli eesotsas sama nimi, igavaks kisub. Käesoleval aastal on see 2. punanokk-vardi leid Eestis – 9. aprillil nähti ühte paari Haapsalus. Siis minul bongamine ei õnnestunud. Väga hea, et nüüd selle liigi ära nägin, aastanimekiri sai ühe kõva rari juurde.

Jätkasime oma poldrite retke põhja suunas. Tamme poldril nägime uue saabujana suitsupääsukest. Esimesi pääsukesi nähti Eestis juba nädal tagasi, aga meile kõigile oli see sel aastal esimene vaatlus.

Sangla polder oli suhteliselt linnutühi, aga läheduses Väike-Rakke põldudel hakkas suures haneparves silma 2 punakael-laglet! Ise olen seda liiki sel aastal nüüd juba kolmes kohas näinud. Veel kümmekond aastat tagasi oli punakael-lagle suhteliselt kõva rari, viimastel aastatel on tema vaatlused aga järjest sagenenud. Tänagi leiti veel üks lind lisaks ka Läänemaalt Põgarist.

Täna sai ka Põhja-Viljandimaal Navesti poldril ära käidud. Poldri lõunaosa on juba täiesti kuiv ja veelinde siin enam ei ole. Uue liigina sain siit oma aastanimekirja väike-konnakotka. Aga poldri põhjaosas on suurel alal veel vesi peal. Üleujutusala oli paksult veelinde täis. Kõige arvukamalt võis näha viuparte (1400) ja sooparte (500), aga ka väikeluiki (230). Uutest liikidest olid siin 2 lammitildrit ja 2 vihitajat. Täna lisandus minu 2012.a nimekirja 6 uut liiki, kokku on neid nüüd 181.

Aprilli teine dekaad

20. aprill – euroopa kaelustäks

Sajune ilm andis lootust, et rändelt on palju värvulisi maha sadanud. Seetõttu sai taas Lääne-Saaremaa randadele kompama mindud. Karala rannas siiski suurt kedagi polnud, aga Rahustes oli taas põnevaid elukaid näha. Rändelt maha sadanud värvuliste hulgas hakkas tänagi silma vähemalt 2 lapi tsiitsitajat ehk keltsalindu ning meeldiva üllatusena tegutses koos lõokestega ka üks sarviklõoke. Tegemist on meil suhteliselt haruldase läbirändajaga, keda sel kevadel on Eestis aga õige mitu korda kohatud. Tõenäoliselt võiks seda liiki läbirändel sagedamini leida, aga meil lihtsalt ei jälgita eriti värvuliste rännet. Tänavu on juhtumisi Kablis ja Kihnus rändeprojektid töös ja kohe on ka vaatlusi rohkem. Ka Rahustes vaadeldi mõned päevad tagasi kahte sarviklõokest. On mingi tõenäosus, et tänane lind on üks neist varem vaadeldutest, aga ilmselt oli see ikka uus lind.

Rahuste rannas leidsin oma aastanimekirja veel ühe uue liigi – ühes vesisemas kohas läks jalge alt mudanepp lendu. Juba paar päeva varem märkasin Karalas autost vaevu meetri kauguselt kahte lindu lendu tõusvat, kes tundusid just mudanepid olevat, aga siis kadusid nad enne ära, kui ma autost välja sain ja liigimäärang jäi lahtiseks. Sedagi lindu kohtab pigem läbirändel, pesitsejana on ta meil haruldus.

Rahustest lahkudes olin valiku ees, kas kohe tagasi Tartusse sõita või enne mandrile suundumist ka Sõrve säärel ära käia. Otsustamise tegi lihtsaks just õigel hetkel saabunud teade, et Kabli linnujaamas olevat euroopa kaelustäksi nähtud. Saigi siis Tartusse Kabli kaudu mindud. Õhtul Kablisse jõudes selgus hea uudisena, et täks oli veel paar tundi varem linnujaama ees niidul ringi liikunud. Kuna parasjagu sadas üpris tugevalt, siis täks ennast kohe ei näidanud, oli ilmselt kusagil põõsastes peidus. Tunnise ootamise järel saabus veel bongareid ja vihm jäi kah järele ning lind oligi endisel kohal tagasi. Kuna täks oli pelglik, siis sain temast vaid ühe hädise pildi, vähe paremat fotot näeb e-Elurikkuse andmebaasis. Euroopa kaelustäksi on linnuharulduste komisjoni andmetel Eestis varem vaid 9 korda nähtud, see oli nüüd siis 10. vaatlus. Mulle oli see Eestis 2. vaatlus – 2006. aastal õnnestus ühte lindu täpselt samas kohas näha.

Minu 2012.a nimekirjas on nüüd kokku 175 linnuliiki. Seekordne Saaremaa retk läks vägagi korda, õnnestus mitmeid põnevaid liike näha: roherähn, kaelusrästas, sarviklõoke, mägi-kanepilind, lapi tsiitsitaja ehk keltsalind, randkiur, mudanepp ja tagasiteel siis retke kõige kõvem liik euroopa kaelustäks. Meeleolu on hea, “Big Year” läheb täie hooga edasi.

19. aprill

Varahommikul sai mitu tundi Valjala seirealal (10 × 10 km) roherähni otsitud. Ligemale 20 kohta sai üle vaadatud ja lõpuks ometi õnnestus mul see liik tänavu ära näha. Ühel vanal territooriumil ilmus isaslind välja ja hakkas kõva häälega kilkama. Aga, suureks üllatuseks leidsin veel ühe roherähni hoopis Saaremaa läänerannikult, kust ei osanud seda elukat oodatagi. Torutasin lahel tegutsevaid parte ja äkki hakkas selja taga rähn kilkama. Otsisin linnu üles, oligi taas roherähn. Praeguse seisuga on Saaremaal tänavu 6 roherähni territooriumi üles leitud. See liik polegi siis Eestist veel kadunud. Roherähn on minu aastanimekirja 170. linnuliik ja sellega on kõik Eesti rähnid mul nüüd ka ära nähtud.

Kogu pärastlõuna kulus Karala ümbruse randade ja kadastike ülevaatamisele. Praegu on õige aeg kaelusrästast otsida ja just siinne piirkond olevat selle liigi leidmiseks parim. Rändelt oli maha sadanud hulgim linde, põõsastes ja teedel tegutses sadu, kokku ehk isegi tuhandeid värvulisi – metsvinte, punarindasid, laulurästaid, vainurästaid, hoburästaid, kanepilinde, võsaraate, sookiure jt. Uue saabujana nägin teiste hulgas ka õige mitut metskiuru. Aga, ehkki rästaid oli igal pool, ühtegi kaelusrästast silma ei hakanud.

Igaks juhuks vaatasin enne öömajale minekut päeva jooksul laekunud e-kirjad läbi ja selgus, et kaelusrästast oli keskpäeval Kuressaares nähtud. Kuna lind olevat samas kohas ka juba eile tegutsenud, siis võis oletada, et ehk on ta ka täna õhtul veel paigal. Kihutasingi siis Kuressaarde ja meeldivaks üllatuseks oligi kaelusrästas alles – lendas kadastiku servas ringi. Sellest linnust täna päeval varem tehtud fotot näeb e-Elurikkuse andmebaasis. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 172 linnuliiki.

18. aprill

Täna sai taas Lääne-Saaremaa randadel hulgutud. Hommikul jälgisin tunnikese veelindude rännet Karala lähistel Katri pangal. Päris kena minek oli – mustvaeraid ligemale 4000, tõmmuvaeraid 210, aule 2700, merivarte 845, lisaks muid liike kah. Täpsemalt näeb e-Elurikkuse andmebaasist. Päeval sai teine tunnike Salmes staiatud. Röövlinde, keda lootsin siin arvukalt näha, liikus väga vähe, aga näiteks suurkoovitajaid läks tunniga 280. Päeva jooksul rändas neid kokku ilmselt päris suurel arvul.

Kõik lahesopid olid ujuparte täis, eriti arvukalt oli sisse tulnud piilparte. Näiteks Ariste lahe ühes sopis oli korraga 1200 piilparti maas, lisaks veel teisigi liike. Ariste lahelt sain ka tänase ainsa uue linnuliigi – heletildri. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 169 linnuliiki.

17. aprill

Tänane ilm ei olnud Sõrve poolsaarel rände jälgimiseks mitte just kõige parem ja Salmes röövlinde staiata väga ei viitsinud. Sai siis hoopis Lääne-Saaremaal laiemal alal randades ringi kolatud ja rändelt maha sadanud linde otsitud. Uute liikide osas oli kõige põnevam hommikune Rahuste rannaniit. Siit leidsin 2 lapi tsiitsitajat ehk keltsalindu. Üks neist oli väga julge ja poseeris kenasti. Aga, nagu ikka, kaamera aku sai tühjaks just „õigel” hetkel ja sain vaid paar udust kaadrit. Adruvalli servast leidsin siin veel ka 2 mägi-kanepilindu ning neemenukil kivide vahel tegutses randkiur. Kõik kolm on suhteliselt kõvad liigid, neid kohtab üldjuhul vaid läbirändel ja kaugeltki mitte igal retkel ei satu nad vaatevälja. Lisaks sain aastanimekirja uueks liigiks Salmest veel väiketülli, kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 168 linnuliiki.

Õige mitmes kohas hakkas suuremaid rästaparvi silma, peamiselt hallrästad ja vainurästad. Praegu on õige aeg teiste hulgast kaelusrästaid otsida. Meil on ta haruldane läbirändaja, aga sel aastal on teda Eestis paar korda juba nähtud. Ehk õnnestub endalgi lähimate päevade jooksul kaelusrästale pihta saada, just Lääne-Saaremaa kadastikest ongi teda kõige sagedamini leitud.

16. aprill

Pärast pikka retkepäeva saunalaval mõtteid mõlgutades jõudsin arusaamisele, et kui ma nüüd kohe Ida-Virumaale rabapüü retkele ei lähe, siis järgmine võimalus võib alles ei tea millal tulla. Ilmaprognoos oli just veidi paremaks muutunud ja otsustasin juhust kasutada. Paar tundi magamist ja olingi soo servas platsis. Ilm oli tõesti hea – selge ja vaikne. Rabapüü lasi ennast aga oodata. Oli ikka päris pikalt passimist, kuni lõpuks päiksetõusu paiku üks püü paar korda omapärase mängulaulu kuuldavale tõi. Mõned aastad tagasi sai ligemale poole tunni jooksul mitme linnu kontserti kuulatud. Nüüd jäi see esitus natuke lahjaks, aga järjekordne linnuliik sai kirja. Kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 164 linnuliiki.

Kavas oli hommikul ka veidi rähniseiret teha, aga kuna soost välja tulles maoli maha lendasin ja kenakesti märjaks sain, siis läks see tahtmine siiski üle. Aga, noh, kõigest ühe tunni jooksul rabapüüd kuulda, kahte metsist ja laanepüüd ning suuremat portsu tetri tegutsemas näha, pole just mitte paha tulemus. Kõiki meie metsakanalisi polegi ma ühe retke käigus vist varem kirja saanud.

Aga retkepäev venis lõpuks väga pikaks. Südaööks olin Tartu kaudu juba Saaremaale jõudnud. Hommikul on kavas Sõrve poolsaarel natuke ringi vaadata.

15. aprill

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi kevadine linnuretk viis sel aastal Pärnumaale Audru poldrile. Algatuseks saime näha, kuidas rabapistrik rappis golfiväljakul kiivitajat. Suurema osa Eesti pardi- ja haneliikidest saime kah üle vaadatud. Põnevamatest elukatest kohtasime kalakotkast ja kukkurtihast, uutest saabujatest nähti hänilast. Mina sain oma aastanimekirja uueks linnuliigiks mustsaba-vigle, kokku on neid nüüd 163.

13. aprill

Täna sai vaid lühem retk Aardla poldrile tehtud. Uutest liikidest oli kuulda kukkurtihast ja väike-lehelindu. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 162 linnuliiki. Kukkurtihane on juba nädala Tartu ümbruses kohal olnud. Kuna ise olin pikemalt läänerannikul, siis kohtusin alles täna selle linnuga, kuulda oli vähemalt 6 isendit. Väike-lehelind on just viimasel paaril päeval arvukamalt saabuma hakanud, teised lehelinnud tulevad natuke hiljem. Aga soojalainega on lõpuks esimesed suitsupääsukesed kohal, täna nähti neid Pärnumaal Orikülas ja Kabli linnujaamas.

12. aprill

Hommikul sai mõned tunnid Kabli linnujaamas rännet jälgitud. Seal käib sel aastal järjekordne kevadrände seireprojekt, toimuvast saab lugeda linnujaama päevaraamatust. Täna hommikul võis seal päris korralikult värvulisi rändamas näha, aga oli ka muid linde liikumas. Oma aastanimekirja uuteks liikideks sain Kablist kalakotka ja männi-käbilinnu.

Õhtuks olin tagasi Tartus, ka teel tuli uusi liike juurde. Häädemeeste küla vahel nägin kivitäksi, esimesed linnud on just viimastel päevadel Eestisse saabunud. Tartumaal Rämsi poldril tegutses üks hõbehaigur. Ehkki Tartumaa märgaladel on hõbehaigruid juba mõnda aega nähtud, polnud see liik mulle sel aastal veel ette sattunud. Tänavu kevadel on hõbehaigru vaatlused taas sagenenud ja võib oletada, et seni ainsale pesitsuspaigale Tartumaal Ilmatsalus lisandub mõni uus koht juurde. Rämsi poldril nägin ka kahte rägaparti. Nüüd on mul tavalisematest veelindudest (hanelistest) sel aastal nägemata veel vaid mustlagle, kelle ränne läheb lahti mais. Ülejäänud haned ja pardid on juba rarid ja nende leidmine saab raske olema. Minu 2012. a nimekirjas on nüüd 160 linnuliiki.

11. aprill

Hommikul vaatasin Haapsalu ümbruse rannad ja lahesopid uuesti üle, aga üleeile Haapsalu promenaadi servas nähtud punanokk-varte enam ei leidnud. Loodetavasti nähakse seda liiki Eestis sel aastal veel ja siis bongamine vast õnnestub. Tegelikult on selle liigi leidmise parim aeg alles tulemas, linnuharulduste komisjoni andmetel on teda meil kõige sagedamini mais kohatud.

Võtsin suuna Pärnumaale ja tee peal hakkas Lihula lähistel silma kaljukotkas. Lendas teine kaugemal soo kohal, rongad kannul. Seda liiki polnud ma tänavu veel kohanud. Esimese tõsisema peatuse tegin Audru poldril, kus üleujutatud heinamaadel peatub tuhandeid hanesid ja parte. Põnevaimaks liigiks oli siin vast kanada lagle, keda poldri kõrval oleval golfiväljakul oli 25 tükki ringi jalutamas.

Häädemeeste lähistel Pulgoja rannaniidul poseerisid tee servas 2 nurmkana. Veel kümmekond aastat tagasi oli ta suhteliselt tavaline lind, keda võis igal pool teeservades näha. Aga nüüd on ta lausa harulduseks muutunud. Olen sel aastal seda liiki üldse vaid kahes kohas näinud. Ilmselt on kiiresti kasvava arvukusega väikekiskjad nurmkanad lihtsalt nahka pannud.

Õhtuks jõudsin Kabli linnujaama ja siit sain oma aastanimekirja uueks liigiks metstildri. Kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 155 linnuliiki.

Aprilli esimene dekaad

10. aprill

Täna olin siis enne kukke ja koitu Haapsalu promenaadil jalutamas, aga siia ööbima jäänud punanokk-varte polnud kusagil. Tundub, et kordub mõne aasta tagune lugu. Siis ilmutasid punanokad samas kohas ennast pikema aja jooksul, aga mõni mees pidi õige mitu korda bongamas käima, kuni lõpuks linnud ära nägi. Vaatasin täna Haapsalu ümbruse rannad ja lahesopid päeva jooksul mitu korda üle. Õhtul oli otsijaid teisigi, bongareid tuli Haapsalust ja Tartust, aga linde täna enam ei leitud. Ehk on homme rohkem õnne. Vastasel korral hakkab kerge bongarimasendus peale tulema. Peab vist Senderile miskit paremat meelehead pakkuma.

Uue liigina nägin täna Põgari rannaniidul soorüdi, minu 2012.a nimekirjas on nüüd 153. linnuliiki.

9. aprill

Juba varavalges sai Põõsaspea neemele staiama mindud. Oli küll ilus hommik, aga suuremat sorti lindude liikumist ei toimunud. Vähesel määral mustvaeraid, hahkasid, kormorane, aule ja valgepõsk-laglesid siiski rändas itta. Rändajate hulgas oli ka üks sarvikpütt ning merelt tuli randa maha kõrvukräts. Mõlemad on minu aastanimekirja uued liigid, kokku olen 2012. aastal vaadelnud nüüd 152 linnuliiki.

Teel Tallinnasse sai taas Keila külje all olevad Tuula põllud üle vaadatud. Hanesid oli üleujutatud heinamaadel endiselt kõvasti – kokku vähemalt 8000 lindu. Suure massi seest leidsime taas punakael-lagle üles, silma hakkas ka üks lühinokk-hani. Lisaks õnnestus 9 kaelarõngast ära lugeda – 6 rabahane, 1 suur-laukhani ja 2 väikeluike.

Kuna Ukul jäi laeva väljumiseni parasjagu piisavalt aega, siis sai pärastlõunal veel ka Jõelähtme prügila aia taga kajakaid torutamas käidud. Alal tegutses vähemalt 5000 kajakat, aga esmapilgul kedagi põnevat teiste hulgast ei leidnud. Selle teadmisega me sadamas ka laiali läksime.

Aga kella kuue paiku õhtul läks äkki kiireks. Algatuseks teatas Uku, et prügilas tehtud fotodelt leidis ta suure kajakaparve seest ühe jääkajaka. Seda elukat me (vähemalt mina) kohapeal üldse ei märganud. Ja peaaegu samal hetkel saabus info, et Pärnumaal Orikülas nähti eile õhtul sinisaba! Fotot linnust näeb Estbirdingu galeriis. Seda lindu on linnuharulduste komisjoni andmetel Eestis varem üldse vaid 3 korda kohatud, viimati 1995. aastal. Kuna olin just Pärnumaale suundumas, siis otsustasin asja kohapeal uurimas käia, ehk on lind veel kohal, ehkki lootust nagu eriti polnud. Aga nii kõva rari puhul tuleb igaks juhuks vähemalt üritada. Sai siis alal kuni pimedani ringi vaadatud, sinise sabaga lindu siiski enam ei leidnud. Aga siis tuli Rariliini kaudu teade, et Haapsalus on promenaadi serva 2 punanokk-varti ööbima tulnud. Selle peale keerasin otsa ringi ja suundusin Pärnumaa asemel Haapsallu. Öösel tänavavalgustuse valgel polnud rannas kedagi näha, sai mõneks tunniks magama mindud, et siis hommikul varakult platsis olla.

8. aprill

Sõrve säärel oli hommikul ilus selge ilm, aga natuke külmavõitu ja tugeva põhjatuulega erilist rännet ei toimunud. Pigem liikus osa lindudest hoopis lõunasse tagasi, näiteks kaelustuvisid tuli paari tunni jooksul põhjast tagasi umbes 1500. Uutest saabujatest võis hommikul Sõrve säärel näha kahte jõgitiiru ja nelja tutt-tiiru. Saaremaalt sain oma aastanimekirja veel ühe uue liigi – roo-loorkull rändas Tehumardi külas põhja suunas.

Päeva teisel poole sai juba Läänemaa märgalasid üle vaadatud. Luiki, hanesid, parte, varte, kosklaid ja teisi veelinde olid kõik kohad täis. Kõiki põnevamaid vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis. Uutest liikidest lisandus minu aastanimekirja Põgari rannaniidul tutkas ja Saunja lahel hüüp. Minu 2012.a nimekiri sai täna juurde 5 uut linnuliiki, kokku on neid nüüd 150.

7. aprill

Eile hommikul pidin Tallinna sadamast linnuvaatlejate raskekahurväe peale korjama, aga laevast astus maha vaid pool seltskonnast – Ukker ja Gusse. Kaks meest – Jände ja Tuukka – jäid Helsinki sadamas liiga pikalt kohmitsema, laeva uksed pandi nina all kinni ja nii nad laevast maha jäidki. Kuna pühade puhul oli reisijaid palju ja uusi pileteid polnud lootustki saada, siis üle lahe nad enam ei pääsenudki, isegi kopteriga mitte. Uskumatu lugu, mida veel aastaid meenutatakse.

Retkesihiks oli meil Sõrve linnujaam Saaremaal. Teel tegime peatuse Keila külje all Tuula põldudel, kus praegu on maas umbes 10000 hane. Suurest hanemöllust leidsime uuesti ka siin juba mõnda aega peatunud punakael-lagle üles. Mitmed linnuvaatlejad on seda lindu korduvalt bongata üritanud, aga alati pole see õnnestunud. Meile hakkas see elukas aga kuidagi väga lihtsalt silma. Oma aastanimekirja 142. liigiks sain Tuula põldudelt luitsnokk-pardi.

Täna oli Sõrve säärel õige vastik ilm – kogu päeva sadas lund, aga see meid eriti ei kohutanud. Kompasime mitu korda linnujaama ümbruse rannad ja niidud läbi ning vaatasime põhjalikult siinsed lindude toitmiskohad üle. Linnujaama ümbrus ja tegelikult kogu Sõrve säär kihas lindudest. Halva ilma eest otsisid varju paar tuhat vintlast, peamiselt metsvindid ja urvalinnud. Põnevamatest lindudest hakkas teiste hulgas silma vähemalt 5 hele-urvalindu ja 23 suurnokk-vinti. Uutest saabujatest leidsime hommikul Sõrve säärelt ühe väikekoovitaja ja tõmmukajaka ning õhtul lendas üle 2 räusktiiru. Loode majaka juures olla kividel 3 tutt-tiiru istunud, aga kuna ise torutasin sel ajal merd, siis need elukad jäid täna mul nägemata. Seega lisandus täna minu 2012.a nimekirja 3 uut liiki, kokku on neid nüüd 145.

Kui Sõrve säärel oli täna väga halb ilm ja ränne olematu, siis Kablis oli täna väga kõva rändepäev. Täpsemalt saab lugeda Kabli linnujaama päevaraamatust.

5. aprill

Pika retkepäeva jooksul sai suur osa Pärnu- ja Läänemaa parimaid veelindude rändepeatuspaiku üle vaadatud. Hommikul alustasin Häädemeestel, teele jäid Audru polder, Matsalu laht (Keemu, Haeska), Põgari, Haapsalu ja õhtul jõudsin isegi veel Keila külje alla Tuula põldudele. Kui eile õnnestus vaid paar kaelarõngast ära lugeda, siis tänane saak oli oluliselt parem – kokku 12 rõngast, sh 2 väikeluike, 1 rabahani ja 9 suur-laukhane. Tänavu on mul õnnestunud juba 30 kaelarõnga koodid ära lugeda.

Minu aastanimekirja lisandus päevaga 3 uut liiki. Matsalu rahvuspargi aladel märkasin Meelvas tee servas raplevat tuuletallajat, Kloostri vanal pesapaigal istus valge-toonekurg ja Põgari rannaniidule olid naaskelnokad kohale jõudnud. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 141. linnuliiki.

Päeva rariuudis tuli Kablist, seal nähti stepi-loorkulli. Väga varane leid, s.t. läbi aegade varaseim leid Eestis. Tavaliselt eksib see liik meile aprilli lõpus ja mai alguses. Ise leidsin aga uuesti üles mõni päev tagasi Keila külje all Tuula põldudel nähtud punakael-lagle. Tavaliselt see liik eriti hästi bongatav ei ole, sest haneparved liiguvad pidevalt ringi ja suurest parvest on üksikut lindu väga raske üles leida.

4. aprill

Linnuretk Pärnumaale kulges suure ringiga Laeva ja Navesti poldrite kaudu. Üleujutatud poldrid olid paksult luiki, hanesid ja parte täis, aga kedagi eriti põnevat siiski ei leidnud. Mõlemal poldril oli uue saabujana kohal aga suurkoovitaja, tegemist on minu aastanimekirja 137. linnuliigiga.

Pärastlõunal oli Pärnumaa heades „haneaukudes” Uulu ja Häädemeeste vahelistel põldudel tuhandeid linde näha. Aga haned olid nii närvilised, et tõusid juba vähemalt kilomeetri kauguselt lendu ning raride ja kaelarõngaste otsimisest ei tulnud midagi välja. Ka õhtune kakuretk ei olnud just eriti tulemuslik. Ehkki ilm oli selge ja vaikne, õnnestus Luitemaa metsadest vaid üks värbkakk üles leida. Pole õrna aimugi, miks kakud häält teha ei tahtnud? Siin peaks alati mitu liiki kuulda olema. Õhtune metsaretk siiski ilma uue liigita ei jäänud, aastanimekirja 138. linnuliigiks sain lõpuks metskurvitsa.

3. aprill

Täna sadas Tartu ümbruses paks lumekiht maha. Sai kohe vaatama mindud, et mida saabunud rändlinnud selle peale kostavad. Aardla poldri haned paistsid küll väheke nõutud olevat. Tavapärased toitumispõllud olid paksu lume all ja linnud lendasid lihtsalt sihitult ringi. Keskpäeval käivad haned poldril üleujutatud alal magamas, konutasidki siis teised nüüd lombi servas lumes.

Ka näiteks kiivitajad, kuldnokad, linavästrikud ja põldlõokesed kogunesid lompide juurde, sest sealt võib vähemalt midagigi söödavat leida. Suuremaid värvuliste (vintlased, lõokesed, kuldnokad) parvesid oli toiduotsingul mitmel pool ka teedel näha. Loodetavasti sulab allasadanud paks lumekiht lähipäevadel ikka ära ja juba saabunud rändlinnud nälga ei jää.

Täna õnnestus Võrtsjärve idakalda põldudel ka 4 kaelarõngast ära lugeda (3 suur-laukhane, 1 rabahani). Kui enamasti näeme siin talvitusaladel märgistatud hanesid, siis täna leitutest olid 2 suur-laukhane rõnga kaela saanud Venemaal Kostroma kandis, üks 2008. aastal ja teine 2010. aastal. Mõlemat lindu oli korduvalt Lääne-Euroopa talvitusaladel nähtud, nüüd tuli esmakordselt taasleid ka rändeteelt.

1. aprill

Eile hilisõhtul ilmateadet vaadates tundus, et varahommikune ilm Virumaal peaks selge ja vaikne tulema ning tekkis kiire plaan kaku- ja kanaretkele minna. Paar tundi magamist ja saigi Ida-Virumaa soode vahele sõidetud. Hommik oli tõesti ilus, aga jube külm oli. Auto termomeeter näitas kella viie paiku –9, aga järgneva paari tunni jooksul läks veelgi külmemaks. Vaatamata krõbedale külmale olid kõik kohad tetrede mulinat täis ja õnnestus ka mitut metsist näha, aga retke peamine sihtmärk – rabapüü – jäi seekord leidmata. Ei tea, kas kõva külm pani rabapüü noka kinni? Selle eluka pärast tuleb millalgi aprillis vähe soojema ilmaga uuesti üks rabaretk ette võtta.

Märtsi kolmas dekaad

Märtsi kokkuvõte

Märtsi teisel poolel jõudis kevad kenasti kohale ja saabuvaid rändlinde olid juba kõik kohad täis. Minu aastanimekirja lisandus märtsiga siiski vaid 17 liiki, sest suur osa esimestest saabujatest olid mul talvitajatena juba jaanuaris ära nähtud. Kokku on minu 2012.a nimekirjas märtsi lõpu seisuga 136 linnuliiki. Põnevamatest liikidest lisandusid nimekirja jõgivästrik (25. märts, Tartu veepuhastusjaam) ja punakael-lagle (29. märts, Rannametsa). Hea, et mõlemad rasked liigid varakult kirja sain. Jõgivästrikku oleks ma ilmselt südasuvel Põhja-Eesti võimalikest pesitsuspaikadest otsima hakanud ning punakael-laglesid näeb pigem aprilli lõpus ja mai alguses Lääne-Eesti suurtes lagleparvedes.

Varakevadistest liikidest on mul aga jätkuvalt nägemata mägi-kanepilind, roherähn ja rabapüü. Kui mägi-kanepilindu võib kevadest isegi lihtsamini hoopis hilissügisel kohata, siis roherähni ja rabapüü pean kindlasti aprilli jooksul üles leidma, sest hiljem nad enam eriti häält ei tee ja leidmine kipub loteriiks muutuma.

Märtsis kogunes mul vaatlustunde 97 (alates aasta algusest kokku 344), sõidukilomeetreid oli märtsis 3025 (alates aasta algusest 11798) ja jalgsi retkekilomeetreid oli märtsis 60 (alates aasta algusest 248). Autoga sõitmist olen suutnud küll vähendada, aga vaatlustunde märtsis siiski eriti palju ei lisandunud. Aprillis ja mais osalen mitmes seireprojektis ja kavatsen üldse rohkem väljas käia, seega peaks vaatlustundide hulk vähemalt kahekordistuma.

e-Elurikkuse andmebaasi olen kolme kuuga kandnud 1727 kirjet ja sealselt kaardilt on näha, kus ma retkedel käinud olen (vt avaneva lehe all servas).

31. märts

Linnuhuviliste listis on kurdetud, et mitmes vanas heas haneaugus hanesid nagu veel polegi. Võrtsjärve idakaldal hanepuuduse üle küll kurta ei saa. Täna oli Sangla ja Tamme poldri piirkonnas kokku vähemalt 18000 hane maas. Valdav enamus olid suur-laukhaned, ülejäänud olid siis rabahaned. Suures massis hakkas ka mõni üksik valgepõsk-lagle silma. Kahjuks läks päeval ilm ilusaks ja päike lõi õhu värelema, mille tõttu kaelarõngaste koodide lugemise võis ära unustada. Õnnestus küll 6 kaelarõngast leida, aga isegi suhteliselt lähedalt ei saanud aru, kas rõngal on numbrid või tähed. Alles hilisel pärastlõunal, kui õhk jahedam, läks korda 2 hanerõngast Aardla poldril ära lugeda.

Üleeile sai kokku 5 kaelarõngast ära loetud. Matsalu rõngastuskeskusest tuli juba ka vastus nende lindude kohta. Navesti poldril nähtud 2 väikeluike (kollased rõngad 043E ja 140E) olid mõlemad koos märgistatud 2011.a jaanuaris Madalmaades. Kahel eelmisel talvel vaadeldi mõlemaid linde korduvalt Lääne-Euroopa talvitusaladel, ühte neist nähti eelmisel kevadel korra ka Lätis, nüüd sattusid nad rändeteel esimest korda Eesti linnuvaatleja vaatevälja. Pulgojal koos nähtud 2 rabahane (kollased A-ZJ ja A-ZS) olid samuti koos märgistatud 2010.a jaanuaris Madalmaades. Taas oli mõlemat lindu korduvalt Lääne-Euroopa talvitusaladel nähtud, aga Eestis oli neid varemgi kohatud – 2010. aasta kevadel Harjumaal. Ka Rannametsa külas vaadeldud suur-laukhani (must T-RE) oli rõnga kaela saanud Madalmaades 2004.a detsembris. Tedagi on aastate jooksul palju kordi talvitusaladel Lääne-Euroopas kohatud, aga Eestiski on teda korduvalt nähtud – 2009.a , 2010.a ja 2011.a kevadrändel Pärnumaal Leina- ja Lepaküla põldudel. Kui keegi leiab märgistatud linnu, siis saatke täpsed leiuandmed koos rõngakoodidega Matsalu rõngastuskeskusele.

29. märts

Kuna sant ilm metsaretkeks ei sobi, siis polnud tänagi muud teha, kui hanesid torutada. Viimastel päevadel on massiliselt rabahanesid ja suur-laukhanesid Eestisse sisse tulnud. Tavaliste liikide seas võib ka rarisid olla, aga põnevat tegevust pakub ka kaelarõngaste otsimine. Kagu-Eesti poldritele sai üks ring juba peale tehtud, täna suundusin Pärnumaa parimatele hanepõldudele.

Audru polder on kogu ulatuses üleujutatud, aga kahjuks alles jääs. Seetõttu siin praegu veel eriti palju veelinde ei ole. Servaaladel, kus jää on sulanud, võis aga juba paar tuhat parti näha. Ühe lombi servas tegutses ka suur hangelinnu parv, kokku 140 lindu. Teiste hulgas hakkas silma üks “rasvasem” elukas. Lähemal uurimisel selgus, et polnudki priske hangelind, oli hoopis käesoleva aasta lind liivatüll. Üksikud tüllid on tasapisi juba saabumas. Poldril endal hanesid eriti ei olnudki, aga lähiümbruse põldudel oli rabahanesid ja suur-laukhanesid juba mitu tuhat maas. Teiste hulgas oli ka 1 lühinokk-hani ja poldri kõrval golfiväljakul patseerisid 20 kanada laglet.

Tuntud hanepõllud Leina- ja Lepaküla maadel olid täna suhteliselt tühjad. Paar tuhat hane seal küll oli, aga oleks pigem vähemalt 10000 lindu oodanud. Ühtegi rarihane kah seal teiste hulgas ei olnud. Aga pilt läks ilusamaks Rannametsa – Pulgoja heinamaadel. Kohe esimese põllu servas oli paar tuhat hane maas ja esimeses reas jalutas punakael-lagle! See liik oli veel kümmekond aastat tagasi meil suhteliselt kõva rari, vaid üksikud vaatlused igal aastal. Viimasel kümnendil on ta tavalisemaks muutunud, aga ta on siiski rari. Rarileidja võistluselgi saab selle eluka leiu eest ühe punkti. Põnev on selle vaatluse juures veel seegi, et varem pole punakael-laglet nii vara vist Eestis kohatud. Tavaliselt nähakse seda liiki meil aprilli teisel poolel ja mais. Punakael-lagle info läks ka Rariliini kaudu laiali ja mõne minutiga oligi esimene bongar kohal – kohalik linnumees Mati Kose. Koos kammisime ümbruse põllud läbi ja umbes 6000 hane seast leidsime ka 3 kaelarõngaga lindu – 2 rabahane ja 1 suur-laukhani. Uutest saabujatest hakkas lompidel silma punajalg-tilder, nüüd on minu 2012.a nimekirjas kokku 136 linnuliiki.

Keskpäeval oli paar tundi vähe selgem ja ilusam ilm, mida kohe ka paljud rändurid ära kasutasid. Pidevalt lendas hanesid ja parte, sookurgi ja kiivitajaid, vinte ja muid vidinaid põhja poole. Sai korraks ka Kabli linnujaama tornis käidud. Seal käib sel aastal Eesti Ornitoloogiaühingu korraldamisel ja Margus Ellermaa eestvedamisel järjekordne kevadrände seireprojekt. Kablis toimuvast saab lugeda Kabli linnujaama päevaraamatust.

Tagasitee Tartusse kulges suure ringiga. Kevadeti on hea linnuauk Olustvere külje all olev Navesti polder. Kuna sel kevadel pole seal veel ükski linnuvaatleja käinud (vähemalt andmebaasides infot ei ole), siis ei osanud midagi erilist loota. Aga juba kaugelt hakkas ulatuslik veteväli silma – Navesti jõgi on sel aastal korraliku üleujutuse korraldanud. Ja sellisel veteväljal peab palju linde olema. Juba praegu oli alal paar tuhat veelindu, sh >400 luike ja >1500 parti. Aprilli teisel poolel on siin kindlasti paras pardisupp ja mai alguses peatub siin ka arvukalt kahlajaid. Kahjuks jääb see ala väga harva mõne linnuvaatleja teele ja andmeid ala kohta on väga vähe. Üritan ise sel kevadel vähemalt paar korda veel Navesti poldrile jõuda. Täna oli siin ka 2 kaelarõngaga väikeluike, ühel neist oli saatjaga rõngas. Matsalu rõngastuskeskuse vahendusel peaks lähiajal lindude elulood teada saama.

27. märts

Täna sai pärastlõunal vähe pikem Kagu-Eesti poldrite retk tehtud. Puhja lähistel Rämsi poldril sel aastal esialgu vett veel eriti ei ole ja lindegi on vähevõitu. Oma 2012.a nimekirja uueks liigiks leidsin sealt soopardi, tema on minu aastanimekirjas 134. linnuliik. Võrtsjärve idakaldal oleval Sangla poldril on aga korralik üleujutus ja linde oli juba praegu päris palju näha – sajad haned, pardid ja kajakad. Võrtsjärve kagurannas paiknev Valguta polder oli talvel vee all ja seetõttu on seal kõik jääs. Praegu poldril linde veel ei ole, aga kui jää lõpuks sulab, siis on seal kindlasti arvukalt veelinde ja kahlajaid, nagu eelmiselgi aastal. Valgamaal Tagula lähistel on Väike-Emajõgi Korva luha osaliselt juba üle ujutanud ja alal oli arvukalt hanesid, parte ja luiki näha. Hanede hulgas oli ka üks hallhani, kes sisemaal on suhteliselt kõva rari. Tagasiteel Tartusse sai ka Aardla poldri ümbrus üle vaadatud. Polder ise on hetkel veel linnutühi, sest üleujutust ei ole ja Aardla järv on jääs. Ümbruse põldudel oli aga juba tuhandeid hanesid, peamiselt võib näha rabahanesid, aga arvukalt on ka suur-laukhanesid. Täna leidsin teiste hulgast ka ühe lühinokk-hane ja ühe valgepõsk-lagle. Kõiki tänase päeva vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

26. märts

Vaatamata ilusale ilmale, sai täna vaid lühike retk ette võetud. Kuna hanesid on juba massiliselt Eestisse saabumas, siis vaatasin Aardla poldri ümbruse põllud üle, ehk on siingi juba mõni suurem parv kohal. Polder ise on sel aastal esialgu veel ilma suurema üleujutuseta ja veelinde on alles vähe saabunud. Aga Reola tagustel põldudel oli siiski juba 3000 hane maas. Üle poole lindudest olid rabahaned, ülejäänud olid siis suur-laukhaned. Nii suures parves on tavaliselt ikka mõni kaelarõngaga hani, aga täna ühtegi rõngast silma ei hakanud. Küll aga leidsin parvest 2 lühinokk-hane. Tegemist on meil haruldase läbirändajaga, keda e-Elurikkuse andmebaasi järgi on sel kevadel mõned korrad juba vaadeldud. Lühinokk-hani on minu 2012.a nimekirja 133. linnuliik.

25. märts – linnade linnuralli

Märtsi viimane pühapäev on traditsiooniliselt linnade linnuvaatluse ehk linnade linnuralli päev. Ehkki ilm oli koledamast koledam ja hullemast hullem, sai siiski Tartus vana rallitiimiga välja mindud. Kambas olid Riho Marja, Risto Mets, Uku Paal, Peeter Raudsepp ja Margus Ots. Rallitada võis Eesti linnade territooriumil ajavahemikus 5:00-13:00. Alustasime tugevnevas vihmasajus Toomemäel, kus kaks kodukakku kenasti häält tegid ja millega ralli siis ka igati väärika alguse sai. Pimedas sai veel mitmel pool Tartu piirides olevates metsades teisi kakuliike otsitud ja õnnestuski Tartu loodepiiril lisaks ka üks värbkakk ära kuulda. Kui lõpuks valgeks läks, siis asendus vihmasadu õige tiheda lumesajuga ja nähtavus oli olematu. Tugevnevas tuules otsisime vaiksemaid nurgataguseid kohti, kus natukenegi võiks lindude hääli kuulda. Tasapisi tilkus liike siiski pidevalt juurde, teiste hulgas selliseidki põnevaid elukaid, nagu tamme-kirjurähn (Toomemäel ja Raadi kalmistul) ja hele-urvalind (Ihastes).

Keskpäevaks sadu lõpuks lakkas ja suundusime Tartu piirile veepuhastusjaama juurde staiama. Nähtavus oli nüüd juba oluliselt parem ja viimase tunniga lisandus suurem ports liike. Päeva põnevaima liigina nägime siin jõgivästrikku. Ühel hetkel Uku teatas, et vist miski västrik on lõuna poolt lähenemas. Kohe polnud aru saada, kellega tegu on, aga lähemale jõudes tundus saba linavästriku jaoks kuidagi liiga pikk olevat ja kui lind meie rõõmuks mõne meetri kaugusele kraavi kaldale oksale maandus, siis oli asi selge – see lind on jõgivästrik. Linnu kurgualusel musta ei olnud ja alapoolel oli vähe kollast, seega emaslind. Tegemist on meil haruldase läbirändaja ja väga haruldase haudelinnuga. Hea, et selle raske liigi varakult oma aastanimekirja sain, neid on nüüd kokku 132. Jõgivästrik jäi küll paigale ja isegi mõned bongarid jõudsid kohale, aga linnust pilte siiski ei saadud. Ta ei tahtnud üldse poseerida ja näitas ennast vaid vilksamisi.

Meie linnade linnuralli sai lõpupaugu ühe Tartu kesklinna kõrtsi ees, kus tee servas vedelenud õllekannu põhi rehvi ribadeks lõi. See meid eriti ei morjendanud, sest liike kokku lugedes selgus, et vaatamata halvale ilmale saime kokku lausa 56 linnuliiki. Möödunud aastal õnnestus meil Tartus kohata vaid 41 liiki. Teistelt Tartu võistkondadelt saime teada, et lisaks meie nimekirjale oli nähtud ka merikotkast, seega vaadeldi linnade linnuralli käigus Tartus kokku 57 linnuliiki. Kui teiste linnade info laekuma hakkas, siis selgus, et mujal olid ilmaolud veelgi kehvemad ja linnuralli ajaloos esimest korda õnnestus Tartul rannikulinnade ees esikoht saavutada. Varem pole ükski sisemaa linn isegi mitte esikolmikusse tulnud. Tartu järel sai teise tulemuse Tallinn 54 liigiga ja kolmanda Haapsalu 53 liigiga. Üldse osales linnade linnurallil 19 linna kokku 100 osalejaga ja kokku vaadledi 91 linnuliiki.

24. märts

Pärast EOÜ nõukogu koosolekut Järvseljal sai järgmisel hommikul samas ka üks väike metsaretk tehtud. Päiksetõusu ajal oli suhteliselt vaikne ilm ja mets oli rähnide trummeldamist täis. Häält tegi suurem jõuk suur-kirjurähne, põnevamatest liikidest võis näha ja kuulda veel musträhni, hallpea-rähni, valgeselg-kirjurähni ja laanerähni. Lisaks lõi laulu lahti ka laanepüü. Poole tunniga said retkelised korraliku energialaksu ja võis Tartusse EOÜ üldkoosolekule minna.

Üldkoosolekul valiti EOÜ auliikmeks legendaarne ornitoloog Jüri Keskpaik. Ühtlasi valiti järgnevaks kolmeks aastaks EOÜ-le uus 13-liikmeline nõukogu, kuhu kuuluvad: Urmas Abel, Andrus Jair, Olev Lüütsepp, Riho Marja, Renno Nellis, Robert Oetjen, Margus Ots, Hannes Pehlak, Peeter Raudsepp, Urmas Sellis, Aarne Tuule, Tarvo Valker ja Peep Veedla.

21. märts

Enne mandrile suundumist sai hommikul Saaremaal mõned tunnid roherähni otsitud. Sel aastal on kavas kahes 10 × 10 km ruudus põhjalik loendus teha. Seni on vaid ühel vanal territooriumil roherähne leitud, aga suurem osa uuritavast alast on veel kontrollimata. Ma ise pole sel aastal seda liiki veel kohanud, aga loodetavasti leiame seiretöö käigus mõne paari ikka juurde. Aprillis on selge, kui palju roherähne Eestis veel üldse pesitseb.

Kui Saaremaal võis juba igal pool ülelendavaid luiki ja hanesid näha, siis mandril Matsalu aladel oli kõik veel suhteliselt vaikne. Matsalu mõisa lähistel nägin küll mere poolt suuremat rabahane parve tulemas, aga linnud tegid vaid kõrge kaare põldude kohal ja suundusid Virtsu poole tagasi. Miski ei sobinud neile? Ilmselt veel jääs olev meri ja üsna lumised põllud ei meelitanud maha laskuma. Paari päeva pärast peaks siingi kõvasti veelinde kohal olema, sest Kasari jõgi ajab juba üle kallaste ja veteväli laieneb kiiresti.

Kabli linnujaamast, kus sel kevadel põhjalikumalt rännet loendatakse, teatatati, et täna läks haneränne täie hooga lahti – kokku vaadeldi 4000 hane, peamiselt rabahaned. Lisaks loendati täna seal 4800 rändavat põldlõokest, mis on Kabli linnujaama lõokeste päevarekord. Haruldustest nähti täna Kablis puna-harksaba. Tegemist on lõunapoolse liigiga, kes meile eksib harva. Sel sajandil on teda Eestis vaid kümmekond korda kohatud.

Sel laupäeval (24. märts) toimub Tartus Eesti Ornitoloogiaühingu aastakoosolek. Lisaks üldkoosolekule, kus valitakse ühingule uus nõukogu, toimub ka ettekandepäev, kuhu on kõik huvilised oodatud. Täpsemalt saab lugeda EOÜ veebilehelt.

Sel pühapäeval (25. märts) toimub taaskord linnade linnuvaatluspäev, bongarite keeles siis “linnade linnuralli”. Kõik huvilised on kaasa lööma oodatud. Millega täpsemalt tegu ja kuidas asi käib, saab lugeda EOÜ veebilehelt. Muljeid eelmise aasta linnade linnuralli kohta Tartus saab lugeda siit.

Märtsi teine dekaad

20. märts

Talv näitas eile õhtul oma võimu ja hommikuks oli Saaremaal lumi jälle maas. Samas oli hommik Sõrve säärel pilvitu ja päike soojendas mõnusalt. Mitme vihmase ja uduse päeva järel oli ootamatult ilus ilm isegi pisut harjumatu, nagu oleks miskit valesti. Aga, kevad ju saabus täna hommikul. Vaatamata ilusale ilmale miskit rännet varahommikul küll ei märganud. Ju oli tuul liiga tugev ja valest suunast ja külmavõitu oli kah. Pigem üritasid mõned lõokesed ja kuldnokad lumiselt Sõrve säärelt hoopis Läti poole tagasi minna.

Sõrve sääre merepunkril staiamise asemel sai siis hoopis Saaremaa läänerannik kuni Karalani üle vaadatud. Kõik jäävabad lahesopid on juba korralikult parte, varte, sõtkaid, kosklaid ja luiki täis. Rahustes oli teiste veelindude hulgas ka 4 kanada laglet. Hiiumaal Vaemlas on suurem punt kanada laglesid juba mõnda aega kohal, minule oli see elukas aga aastanimekirja uueks liigiks. Minu aastanimekirja lisandus täna veel üks liik – Tammuna küla vahel tegutses must-lepalind. See on vist sel kevadel esimene saabuja, mujalt pole must-lepalinnu teateid veel tulnud. Kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 131 linnuliiki.

19. märts

Vägagi vahelduva ilmaga päev Sõrve säärel – varahommikul algatuseks vihm, seejärel tihe udu, keskpäeval paar tundi päikest, pärastlõunal korralik lumesadu, õhtul kõva torm. Need paar selgemat ja vaiksemat keskpäevast tundi sai kohe ka merepunkril staiamiseks ära kasutatud. Nii, kui udu hajus, hakkas Läti poolt linde tulema. Väikeste salkadena rändas sookurgi ja hallhaigruid, hanesid ja luiki, hahkasid ja kosklaid. Aga kedagi väga põrutavat täna ei kohanud.

Eile sai Soodevahe põldudel 3 kaelarõngast ära loetud. Täna laekus Matsalu rõngastuskeskusest juba ka vastus nende lindude kohta. Väikeluik kollase rõngaga 024E oli märgistatud 2011.a jaanuaris talvitusalal Madalmaades. Kahel eelmisel talvel oli teda mitukümmend korda Lääne-Euroopas nähtud ja nüüd siis leiti rändeteel esimest korda Eestis. Rabahani kollase rõngaga A-BX märgistati 2010.a jaanuaris samuti talvituskohas Madalmaades. Kahel eelmisel talvel märgati teda mõned korrad Lääne-Euroopas ja vahepeal möödunud aasta mais ka Karjala Venemaa osas. Laululuik sinise rõngaga 0E93 märgistati 2009.a juulis Lätis. Kõik vahepealsed talved on ta olnud Saksamaal, rändeperioodidel on teda nähtud ka Lätis ja Soomes. Sel kevadel nähti teda viimati Saksamaal 19. veebruaril, seejärel märgati teda 4. märtsil Poolas ja nüüd siis 18. märtsil Eestis.

18. märts

Taas üks udune ja vihmane päev Sõrve säärel. Nähtavus oli küll pisut parem, kui eile, aga silmaga märgatavat rännet ei toimunud. Varahommikul oli linnujaama ümbrus aga siiski uusi saabujaid täis – põõsastes tiksus suurem ports punarindasid, ka musträstaid ja metsvinte oli tublisti juurde tulnud, näha võis esimesi võsaraate ja üks vainurästas lõi laulu lahti. Lisaks võsaraadile sain kohe hommikul oma aastanimekirja juurde ka punapea-vardi, eile ei õnnestunud paksust udust seda liiki lihtsalt üles leida.

Paksu udu tõttu jäid eile ka kaks kaelarõngast lugemata. Saigi siis Soodevahe põldudel sealne hane- ja luigeparv uuesti üle vaadatud. Selgus, et kaelarõngaga linde oli lausa kolm (rabahani, laululuik ja väikeluik) ja kõigi kolme rõnga koodid õnnestus ka ära lugeda. Matsalu rõngastuskeskuse vahendusel saab lähipäevil nende lindude senise eluloo teada. Kuna uduse ja vihmase ja pimeda ilmaga ei tahtnud kaamerat kotist väljagi võtta, siis kaelarõngaga linnu näiteks olgu siia lisatud üks varasem laululuige pilt.

Pärastlõunal leidsin Sõrve sääre majaka juurest rannast 4 liivatülli, see peaks selle liigi esimene vaatlus sel aastal olema. Aga õhtul selgus, et see pole üldsegi mitte kõige esimene tülli vaatlus Eestis sel aastal. Tartumaal Ilmatsalus kuuldi eile häält, mis sai kuuluda vaid väiketüllile, aga kuna lindu ei nähtud, siis jäi liigimäärang kinnitamata. Täna käidi aga lindu uuesti otsimas ja üllatuseks leitigi ta üles ja oligi väiketüll! Kui esimesed liivatüllid saabuvadki meile märtsi teisel poolel, siis väiketülli ei tasu enne 10. aprilli oodata. Väga kõva vaatlus, ilmselt üks varasemaid leide üldse Põhja-Euroopas. Väiketülli otsimise käigus nähti Ilmatsalus ka selle aasta esimest hõbehaigrut, seegi on vist läbi aegade üks varasemaid vaatlusi Eestis.

Täna lisandus minu 2012.a nimekirja 3 uut liiki, kokku on neid nüüd 129. Kõiki tänase päeva põnevaid vaatlusi näeb ka e-Elurikkuse andmebaasis.

17. märts

Hommikul Sõrve linnujaamas unise peaga kardina vahelt välja piiludes ei avanenud just meeldiv pilt – mitte midagi polnud näha, paks udu oli. Selle peale otsustasin edasi magada, ehk läheb päeva jooksul olukord paremaks. Aga kaua magada ei lastud, sest kell 6:30 otsustas üks sookurg linnujaama kohal tiirutada ja kõva häält teha. Nii see 120. linnuliik minu 2012.a nimekirja tuligi. Päeva jooksul oli sookurgesid veel mitmes kohas kuulda ja näha, esimesed saabujad on kohale jõudnud.

Loodetud head rändepäeva Sõrve säärel ei tulnudki, sest udu ei suvatsenudki hajuda. Hommikul oli nähtavus parimal juhul vaid 50 meetrit ja päeva teisel poolelgi sai linde määrata ehk vaid 200-300 meetri kauguselt. Tihedas udus miskit rännet ei toimunud, aga rändelt „maha sadanud” rändureid võis igal pool näha. Uutest saabujatest hakkas silma hoburästaid, punarindasid ja sookiure, lisaks juba varem saabunud musträstad, kuldnokad, metsvindid, põldlõokesed, kiivitajad, õõnetuvid ja kaelustuvid.

Veelindudest lisandus minu aastanimekirja väikeluik, hallhani, rabahani ja ristpart. Teiste hulgast leidsin ka kaelarõngaga laululuige ja rabahane, aga paksus udus ei õnnestunud rõngastel olevaid koode ära lugeda. Loodetavasti on see luige- ja haneparv samas kohas veel mitu päeva paigal ja vähegi parema ilma korral saan ehk rõngad lõpuks loetud. Uutest kahlajatest lisandus aastanimekirja merisk – kaks lindu kössitasid Loodes rannas jäävallil. Sõrve linnujaama juures lendas õhtul ringi juba ka üks metskurvits, aga mina teda ei märganud. Täna lisandus minu 2012.a nimekirja 7 uut liiki, kokku on neid nüüd 126.

16. märts

Kakuretke asemel sai siiski rände vaatlemise kasuks otsustatud ja Virumaa asemel jõudsin õhtuks Saaremaale Sõrve sääre linnujaama. Lähipäevade ilm tuleb ilmselt mõnus kevadine ja loodetavasti annab see ka veelindude rändele väheke hoogu juurde. Loodan homme mitmed uued aastapunktid saada.

Täna tuli üle mitme aja ka Rariliini kaudu üks teade – Harjumaal Jõelähtmes nähti jääkajakat. Käesoleval aastal on see siis selle liigi 2. vaatlus Eestis, jaanuaris nägin ise ühte lindu Paldiskis. See Jõelähtme jääkajakas tegutseb ilmselt sealsel prügilal ja lähipäevadel üritavad bongarid teda sealt uuesti leida.

15. märts

Olen mitu päeva vaiksemat ilma oodanud, et saaks taas Virumaale kakuretkele minna, aga ilmateade ütleb, et tuleb veel oodata. Päike kõrvetab aga juba nii kenasti, et ei pidanud enam vastu ja sai täna vähemalt korraks Tartu ümbruses kevade hõngu nuusutamas käidud. Mis sellest, et see hõng on pigem lume alt välja sulava kõdu ja koerasita lisandustega. Ikkagi kevad! Ajab kõigil lindudel ja ka linnuvaatlejatel ihu imelikuks ja rinna rõõmsaks.

Kui rannikule jõudsid eseimesed kevadrändurid juba mitu nädalat tagasi, siis viimastel päevadel on esimesi saabujaid ka juba kaugemal sisemaal kohatud. Täna oli Tartu külje all Aardla poldril näiteks juba vähemalt 400 kuldnokka, paarkümmend kiivitajat, mõned metsvindid ja põldlõokesed. Emajõgi on suuresti veel kinni, aga Ihastes oli lahtisel jõelõigul lisaks sinikaeltele ka juba kühmnokk-luiki ja laululuiki näha. Teiste veelindude hulgas oli ka üks väikekoskel, see lind suutis veepuhastusjaama kanalil siis kogu talve üle elada.

Nädalavahetusel peaks ilm selgelt soojemaks minema, see toob kindlasti järgmise portsu saabujaid kohale. Kui vähegi ilma on, siis suunduks Virumaale kakuretkele, aga tuulise ilmaga pole ka paha mõte Saaremaale uusi saabujaid otsima minna. Homme õhtul on näha, kus Eesti otsas ma parasjagu retkel olen.

Kaelustäksid

Veebruari alguses oli jutuks, et kaelustäksi (Saxicola torquatus) alamliigid on omaette liikideks splitatud ja et linnuharulduste komisjon (HK) kavatseb lähiajal kõik Eesti kaelustäkside vaatlused uuesti läbi vaadata ning võimalusel täpsed liigimäärangud kinnitada. Nüüd on see töö siis tehtud ja peab tunnistama, et HK on varem head tööd teinud ja kõik varasemad otsused jäid jõusse.

Ida- ja kagupoolse levilaga niidu-kaelustäksi (Saxicola maurus) on HK andmetel Eestis kohatud 9 korda. Kolm esimest leidu on järgmised:
21.05.1990 Kääriku – Pülme, Valga maakond, isaslind, alamliik variegatus (Tarmo Evestus).
21.05.1993 Riguldi, Läänemaa, isaslind (Mauri Leivo, Harri Kontkanen, Lasse J. Laine, Olli-Pekka Pietiläinen).
28.10.1995 Sõrve säär, Saaremaa (Lauri Mäenpää, Jan Nordblad, Mika Bruun, Jyrki Lausamo).

Lõunapoolse levilaga euroopa kaelustäksi (Saxicola rubicola) on meil samuti 9 korda kohatud ja kolm esimest leidu on siis järgmised:
14.04.2001 Undva, Saaremaa, emaslind, ad. (Pekka Fagel, Matti Rekilä, Ira Teräspuro, Pekka Hänninen, Birgit Petrow) (Foto).
23.04.2003 Sõrve säär, Saaremaa, emaslind, ad. (Matti Rekilä, Ira Teräspuro, Mika Bruun, Jukka Hatva, Jukka Riihelä) (Foto).
15.04.2006 Undva, Saaremaa, emaslind, ad. (Sampo Kunttu) (Foto).

Lisaks on HK andmetel Eestis neljal korral vaadeldud ka määramata kaelustäksi. Kõiki HK poolt aktsepteeritud vaatlusi näeb HK veebilehel.

Kaelustäksi määramine polegi kõige lihtsam ülesanne. Liigi täpseks määramiseks tuleb kindlasti ka päranipuala mustrit detailselt kirjeldada (niidu-kaelustäksil on päranipuala ilma mustrita, euroopa kaelustäksil tähniline) ja selleks peab lind õige lähedal olema. Isegi fotodelt ei pruugi liigi määramine alati võimalik olla. Istuva linnu päranipuala pole ju tiibade vahelt hästi näha.

11. märts

Lõppenud nädalavahetusel linnuretkele ei jõudnud. Sai hoopis Setomaal korp!! Amicitia ja Ugala ühistel talvepäevadel käidud. Mujalt Eestist, just läänesaartelt, on aga teateid, et soojema ilmaga on kevdrändureid rohkem tulema hakanud. Näiteks kiivitajaid, põldlõokesi ja õõnetuvisid tuleb juba parvede kaupa. Ka Kagu-Eestis on vihm põldudelt jõudsalt lund sulatanud ja Setomaalt tagasi sõites hakkas silma üks õõnetuvi. Kiivitajaid ja lõokesi veel ei märganud, aga peatselt on nemadki sisemaal kohal. Teel hakkas silma ka üks väikepistrik. Tema on röövlindude hulgas üks varasemaid rändureid ja kevadisel läbirändel ongi parim võimalus seda liiki leida, sest pesitsejana on ta meil suur haruldus.

Märtsi esimene dekaad

Uus linnumääraja

Täna tuli kõigile linnuvaatlejatele rõõmustav uudis – lõpuks on eestikeelsena välja antud vaieldamatult parim Euroopa lindude määraja:
Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström 2012. Linnumääraja. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja.
Tõlkija on Olav Renno, toimetaja Anu Sillaots ja väljaandja kirjastus Varrak.

Tormasin ka ise kohe poodi ja ostsin raamatu ära. Esimese asjana hakkas muidugi silma, et raamat on kõvakaaneline. Oleksin kindlasti eelistanud välioludele paremini sobivat pehmekaanelist ja niiskuskindlamat varianti. Kõvakaaneline raamat muutub retkedel õige kiiresti kapsaks. Kui tehakse kordustrükk, siis loodetavasti pehmekaanelisena. Sisuga veel eriti tutvuda ei jõudnud, aga märkasin, et “sulestik” on selles raamatus asendatud sõnaga “rüü”. Peab tunnistama, et hundsulestiku ja puhkesulestiku asemel on vähemalt esialgu vägagi võõrastav “hundrüü” ja “puhkerüü” lugeda. Määraja kasutamisel peab arvestama ka asjaoluga, et autorid ei ole süsteemi osas Euroopa Harulduskomisjonide Liidu Taksonoomiakomisjoni (AERC TAC) soovitustega arvestanud. Näiteks on määrajas hallvares ja mustvares juba omaette liigid, samas on niidu-kaelustäks ja euroopa kaelustäks endiselt aga kaelustäksi alamliigid.

Aga, kordan üle, et lõpuks ometi on see väga hea linnumääraja ka eestikeelsena olemas ja see raamat võiks igal linnuhuvilisel retkedel kaasas olla.

7. märts

Sai taas Virumaa metsades ringi käidud, sel korral Tudu kandis. Ehkki vahepeal tundus, et kevad on kohe kohal, näitas termomeeter enne päiksetõusu 22 külmakraadi. Kui pakasest paukuvad puud kõrvale jätta, siis valitses metsades täielik vaikus, külm oli lindude nokad kinni ehmatanud. Vaid kõige esimeses peatuses kella kuue paiku hommikul vilistas üks värbkakk. Möödus õige mitu tundi, kuni soojendav päike rähnid ja muud elukad häält tegema pani. Kirja sai mitu valgeselg-kirjurähni ja laanerähni, tedre ja laanepüü vaatlust.

Täna sattusin juhuslikult ka 1930-ndatel president Pätsi algatusel loodud Peressaare uusasunduse aladele. Omal ajal rajati siia metsade keskele enam kui 100 asundustalu. Tänaseks on püsti veel vaid mõni üksik hoone ja mahajäetud ala on mets taas üle võtmas, vaid loomad hulguvad võssa kasvanud vundamentide vahel ringi. Ka 1938. aastal valminud uhke koolimaja on pärast mõne aasta tagust tulekahju varemetes. Mets tungib siingi järjest peale, koolimaja ümbruses trummeldab valgeselg-kirjurähn, vilistab värbkakk ja krääksuvad mänsakud.

5. märts

Märtsikuu lahutamatuks osaks on öised kakuretked. Soojematel ja tuulevaiksetel õhtutel võib õige mitut liiki kuulda. Kui näiteks karvasjalg-kakk ja kodukakk hakkavad huikama alles siis, kui päris pimedaks on läinud, siis värbkakk ja händkakk teevad häält ka õhtu- või hommikuhämaruses. Vilistavat värbkakku võib lausa päevasel ajal kohata.

Viimastel päevadel on kakud päris häälekad olnud. Ise olen kuulnud kodukakku, värbkakku, händkakku ja karvasjalg-kakku. Rätsudega tuleb veel oodata, sest nad pole meile veel saabunud, ehkki üksikuid talvitajaid on mitmel pool nähtud.

Veebruari kolmas dekaad

Veebruari kokkuvõte

Veebruaris sai suhteliselt vähe retkedel käidud, s.t. kaugeltki mitte iga päev. Kuu alguses valitsenud pakasega eriti välja minna ei tahtnudki. Veebruari viimasel nädalal oli aga juba lähenevat kevadet tunda – hommikused metsad olid rähnide trummeldamist täis, kakud hakkasid huikama ja läänerannikule jõudsid esimesed põldlõokesed, kiivitajad ja õõnetuvid. Samas nii soojaks siiski ei läinud, et arvukalt veelinde oleks saabuma hakanud.

Minu aastanimekirja lisandus veebruaris 14 linnuliiki, kokku on neid nüüd 119. Peaagu kõik kohustuslikud talveliigid on juba ära nähtud ja kuna ka õige mitmed varased saabujad (talvitama jäänud isendid) on juba nimekirjas, siis ilmselt märtsis eriti palju liike juurde ei lisandu. Kohustuslikest talveliikidest on puudu veel vaid mägi-kanepilind, kelle vaatlusi on käesoleval aastal Eestis teada ainult 2, aga keda ongi palju lihtsam hoopis hilissügisel leida. Pigem hakkab muret tegema roherähni puudumine ja seda just sel põhjusel, et kas tõesti on liik meilt kadumas. Veebruarikuise põhjaliku otsimise tulemusena ei leidnud Saaremaalt, kus see liik regulaarselt veel esineb, mitte ühtegi isendit. Aprilli alguse retked näitavad, kas roherähn Eestis veel üldse pesitseb. Loodetavasti ikka leiame mõne paari.

Ma pole varem eriti usin talvepunktide korjaja olnud, aga huvi pärast lõin kokku kõik möödunud talve jooksul (01.12.2011 – 29.02.2012) kohatud linnuliigid ja sain tulemuseks 131 liiki. Kuna detsember oli väga soe, siis sain talvepunktideks terve rea kahlajaid (nt heletilder, punajalg-tilder, plüü, leeterüdi, merisk, liivatüll) ja veelinde (nt mustlagle, soopart, luitsnokk-part), keda üldjuhul talvekuudel meil ei kohta. Kuna varem ei ole ühe talve võistlust peetud, siis ei oska hetkel kindlalt ütelda, et kas 131 liiki on ehk ühe talve jooksul kohatud liikide rekord Eestis? Kui oleks teadnud, et korralik rekord on tulemas, siis oleks võinud tegelikult vähe rohkem talvepunkte bongamas käia. Vähemalt kümmekond suhteliselt lihtsat liiki oleks detsembris vabalt veel võinud näha. Aga, talveliikide pärast ei hakanud ma rapsima, eesmärgiks on ikka kogu kalendriaasta tulemus.

Kui aus olla, siis rapsimist on aasta alguses ikka päris palju olnud. Kuna mitmed linnuvaatlejad on küsinud, et kui palju retkekilomeetreid ja –tunde on mul juba kogunenud, siis olgu need siin ka ära toodud: retketunde jaanuaris 154 ja veebruaris 93 (suuremaid ülesõite pole aja sisse arvestatud), sõidukilomeetreid jaanuaris 5229 ja veebruaris 3544, jalgsi retkekilomeetreid jaanuaris 146 ja veebruaris 42. Peab kahjuks tunnistama, et autoga on liiga palju sõidetud ja jalgsi ehk liiga vähe. Samas on linnuvaatlemine pigem ühe koha peal staiamine, mitte matkamine ja ilmselt jalgsi läbitavate kilomeetrite hulk oluliselt ei kasva. Üritan edaspidi aga vähem sõita ja rohkem tunde vaatlemas olla. Päevad lähevad pikemaks ja vaatlustunde koguneb aprillis ja eriti mais kindlasti palju rohkem. Mai lõpus parimal ajal tulevad taas ka mõned 24 tunnised päevad.

e-Elurikkuse andmebaasi olen kahe kuuga kandnud 1116 kirjet ja sealselt kaardilt on näha, kus ma retkedel käinud olen (vt avaneva lehe all servas). Punkte on üle Eesti, vaid Võrumaale pole retkele veel jõudnud.

29. veebruar

Sõrve säärel oli kogu päeva jooksul mõnus kevadilm – tuulevaikus ja päike küttis kõvasti. Aga ränne oli pea olematu, vaid mõni üksik luik ja koskel oli seda nägu, et nad on just Läti poolt tulnud. Ühtegi uut saabujat, s.t. uut liiki ei märganud, ehkki sai 4-5 tundi merepunkril staiatud. Päeva põnevaimaks linnuks oli räts, kes lendas merepunkrist läänes olevalt Suurrahult ilmselt otse Lätti välja. Nii palju, kui toruga näha oli, lind kusagile kõrvale ei kaldunud. Kahjuks oli ta täpsemaks määramiseks liiga kaugel. Päevasel ajal võiks nagu pigem soorätsu kohata, aga ta võis siiski ka kõrvukräts olla. Käitumise järgi soorätsuks määramine oleks aga ilmselge väänamine. Ehkki reeglite järgi saab ka määramata linnu eest punkti, kui sama liigipaari või rühma ühtegi määratud lindu veel kirjas ei ole, ei hakka ma oma aastanimekirja selle määramata rätsuga solkima. Kõrvukrätsu kohtan ma sel aastal kindlasti veel ehk isegi kümneid kordi. Sooräts on küll palju raskemini leitav liik, aga saan temagi vast suurema vaevata nähtud.

Ilusa ilmaga toimus mõningaid muutusi ka lindude toitmiskohtades. Rannas oli sajast hangelinnust alles vaid paarkümmend ja suuremast põldlokeste parvest oli järel vaid kümmekond lindu. Ilmselt rändasid edasi põhja poole. Samas oli kolmele õõnetuvile lisa tulnud, nüüd oli neid jää peal juba viis. Linnujaama toidulaua juures käis kogu aeg kõva möll. Suure vintlaste ja tihaste massi sees ilmus äkki kaamera ette ka üks hele-urvalind. Sai üks klõps tehtud ja läinud ta oligi. Seda liiki polegi ma varem vist Saaremaal näinud.

Õliga määrdunud aule oli täna Sõrve sääre ümbruse randades näha kokku 9, lisaks ka 1 rohukoskel. Kõik nad ilmselt hukkuvad lähimate päevade jooksul, soojem ilm kahjuks vaid pikendab nende piinu. Õnneks pole uusi õliseid linde eriti juurde tulnud ja loodetavasti enam ei tulegi.

28. veebruar

Sõrve linnujaamas olla juba kevadet nähtud, aga hommikul küll merepunkrile staiama minna ei tahtnud, sest väljas möllas korralik lumetorm. Ja kuna ka Sõrve sääre ümbruse meri oli ööga uuesti jääs, siis polnudki muud teha, kui linnujaama juures olevad lindude toitmiskohad üle vaadata. Rändel siia pidama jäänud 30 põldlõokest olid kõik rannas endiselt alles, nendele seltsiks olev hangelindude parv oli aga juba 100 linnuni kasvanud. Linnujaama toidumaja juures tegutsesid lisaks rohevintide ja rasvatihaste hordidele ka 6 suurnokk-vinti, 15 põhjavinti, 10 metsvinti, 10 musträstast, aga nemad pole saabujad, vaid on kogu talve siin olnud.

Minu aastanimekirja lisandus täna kaks uut liiki. Lindude toitmisplatsil tegutses kaelustuvi ja rannas oli näha kolme õõnetuvi. Kui kaelustuvi on siinne talvitaja, siis õõnetuvid on juba varased saabujad. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 119 linnuliiki.

Homme on viimane võimalus talvepunkte koguda, sel aastal said linnuvaatlejad siis ühe lisapäeva. Kuna õhtuks sai lumetorm otsa ja muutunud tuuleolud viisid jää rannast taas eemale, võib homme ehk uusi saabujaid kohata ja hea õnne korral mõne talvepunktigi juurde saada.

Sõrve linnujaama päevaraamatus oli juba eile juttu, et rannas on õliseid aule ja rohukosklaid näha. Hommikuks oli neist 3 auli surnud ja lisaks oli veel vähemalt 5 õlist auli näha. Veelindude hukkumiseks pole sugugi mitte suurt õlireostust vaja. Väiksest kogusest õlisegusest veestki piisab, et kõik sellega kokkupuutunud linnud hukkuksid. Kui veelinnu sulestikus on väikegi õline koht, siis sealt pääseb vesi ja külm linnule ligi ning ennast puhastades neelavad linnud õli ka alla. Sellised linnud on kahjuks kõik hukule määratud. Ainuke asi, mida teha saab, on kiiresti kõik õlised linnud kokku koguda, et röövloomad ja –linnud neid süües omakorda mürgitust ei saaks. Tahaks loota, et homme enam uusi õliseid linde ei leia.

27. veebruar

Sõrve linnujaama päevaraamatust võib lugeda, et esimesed rändurid juba saabuvad. Suundun ka ise Saaremaale. Kuna tuuliste ja sajuste ilmade vahele sattus lõpuks üks vaikne ja päiksepaisteline päev, siis otsustasin sihitu ringisõitmise asemel täna vähe kasulikumalt aega veeta ja roherähni vanad leiukohad üle vaadata. Roherähn on Mandri-Eestist peaaegu kadunud, vaid Saaremaal võibki teda veel regulaarselt kohata. Aga ka siin on teda järjest vähemaks jäänud ja näiteks möödunud aastast on andmebaasidesse vaid üks teade jõudnud. Käisin päeva jooksul Ida-Saaremaal ligemale 25-s kunagises roherähni leiukohas ja ebameeldiva üllatusena mitte ühtegi roherähni ma ei leidnudki! Kas tõesti on see liik juba ka Saaremaalt kadunud? Või on tema otsimiseks siiski veel liiga vara? Parim aeg roherähni leidmiseks on tegelikult küll alles kuu aja pärast, aga hea ilmaga peaks nad ennast ka veebruaris näitama. Ühes kohas üks rähn küll tegi roherähni moodi häält, aga kuna lind ennast ei näidanud ja roherähni „kilkamine” on väga sarnane musträhni omaga, siis vaid hääle põhjal roherähni määrata ei tohi. See koht, muidugi ka kõik teised täna külastatud kohad, tuleb märtsis-aprillis uuesti üle kontrollida, ehk on siis rohkem õnne.

Kuressaares sai taas Roomassaare veepuhastusjaama väljavoolutoru roostik üle vaadatud. Siin on ka kõva pakasega vaba vett ja võib põnevaid talvitajaid leida. Kui jaanuaris tegutses siin üks linavästrik, siis nüüd hakkas laukude ja sinikaelte kõrval silma üks rooruik. Tema on meil haruldane talvitaja. Seda peidulise eluviisiga lindu õnnestub üldse harva näha, nüüdki kadus ta kiiresti roostikku. Rooruik on minu 2012.a nimekirja 115. linnuliik.

Kuna õhtuks oli ilm juba täiesti tuulevaikne ja selge, siis võis loota, et kakud hakkavad häält tegema. Käisingi mõned varasemast ajast tuttavad kakukohad läbi ja aastanimekiri saigi täiendust – õnnestus kuulda kahte karvasjalg-kakku ja ka kahte kodukakku. Üllatav, et kodukaku alles nüüd oma aastanimekirja sain, ta ju ikkagi tavaline lind. Karvasjalg-kakk on aga juba vähe raskem liik. Hea, et ta suurema vaevata varakult kätte sain. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 117. linnuliiki.

25. veebruar

Kui eile oli Ristnas paks udu ja mujal Hiiumaal selge ilm, siis täna oli vastupidine olukord – kogu Hiiumaa oli tihedas udus, aga kerge meretuulega Ristna ninal paistis päike ja nähtavus oli väga hea. Esimese linnuna hakkas Ristnas silma üks kiivitaja, tema peaks nüüd küll mitte siinne talvitaja, vaid esimene saabuja olema. Lisaks oli rändel näha ka vähesel määral aule, kosklaid, vaeraid, luiki ja kaure. Kevad pole enam kaugel!

Ka täna hakkas Kärdla toidumajade juures silma 10 musträstast, 4 kuldnokka, 2 metsvinti ja 1 põhjavint. Nendele vähestele talvitajatele peaks varsti saabujate näol tublisti lisa tulema.

24. veebruar

Iseseisvuspäeva liputseremoonia toimus sel korral päiksetõusu ajal Ristna ninal Hiiumaal. Esimene pooltund oli paljulubav – põnevamatest elukatest hakkasid silma 2 kirjuhahka ja 4 krüüslit. Aga siis mattus Kõpu poolsaar paksu udu sisse ja pidu oli selleks korraks läbi.

Kuna rannikul polnud uduga enam midagi teha, siis sai taaskord Kärdlas Aia ja Pika tänava piirkond põhjalikumalt üle vaadatud. Siinsetel allikatel hakkasid silma 2 vesipappi. Toitmiskohtades oli lisaks tavapärastele tihastele ja rohevintidele veel üle kümne musträsta, mõned kuldnokad ja paar metsvinti. Need rändlinnud ei ole varased saabujad, nad on siin toidumajade juures kogu talve kohal olnud.

22. veebruar

Tormiste ja sajuste ilmade vahele sattus üks ilus vaikne hommik ja sai kohe Järvselja kandi metsadesse suundutud, et ehk on lähenev kevad rähnid häälekamaks muutnud. Oligi nii, päiksetõusu ajal oli mets igat sorti trummeldamist täis. Kuulda oli hulganisti suur-kirjurähne, lisaks mõned musträhnid, valgeselg-kirjurähnid, hallpea-rähnid ja laanerähnid. Kaugeltki mitte alati ei õnnestu tihedas metsas toksivat rähni näha, seetõttu võiks iga linnuhuviline rähnide hääled endale kindlasti selgeks teha. Eri rähniliikide trummeldamine on erineva pikkuse ja rütmiga ning kuna rähne on meil vaid 8 liiki, siis pole õppimine mitte just kõige suurem vaev. Väga hea linnuhäälte kogumik on näiteks Andreas Sculze: Die Vogelstimmen Europas, Nordafrikas und Vorderasiens. Kogumikus on kokku 819 linnuliigi hääled ja lisaks lauludele on kõigi liikide puhul ära toodud ka kutse- ja hoiatushüüud ning emas- ja noorlindude häälitsused. Rähnide määramise (sh trummeldamise jm häälitsuste) kohta, saab lugeda ka näiteks TÜ Loodusmuuseumi 2010.a huviteatmikust.

Täna lisandus minu aastanimekirja ka üks uus liik. Aardlapalu prügila juurde oli taas ilmunud parv kanepilinde (vähemalt 37 lindu). Kui jaanuaris oli siin teiste hulgas ka üks mägi-kanepilind, siis nüüd rarisid ei märganud. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 114 linnuliiki.

Veebruari teine dekaad

18. veebruar

Kavas oli mõneks päevaks Saaremaale minna, aga kuna läänerannikul oli vägevamat sorti lumetorm algamas, siis sai nina hoopis Eesti teise otsa – Virumaa – poole keeratud. Siin oli ilm kogu päeva ilus, vaikne ja päiksepaisteline, vaid varahommik oli külmavõitu, termomeeter näitas 20 külmakraadi. Kakuretkede kavandamiseks sai sadu kilomeetreid metsateid läbi sõidetud. Kui märtsis-aprillis siia öistele retkedele tulen, siis on hea teada, kus värskelt raietöid tehtud on. Pimedas ei näe, kas kunagisest kobedamast metsaalast on kirve ja saega üle käidud või on lausa mõni suurem lageraie tehtud. Sellistesse kohtadesse ei tasu siis tulla, sest kui metsa enam ei ole, siis on ka väärismetsa liigid siit mõneks ajaks kadunud.

Oma aastanimekirja sain tänagi ühe liigi juurde. Päiksetõusu ajal istus üks metsisekukk tee servas männi ladvas. Minu 2012. a nimekirjas on nüüd 113. linnuliiki. Metsakanalistest on nüüd puudu veel vaid rabapüü, kelle otsimisega saab aga kindlasti kõvasti vaeva näha. Olen seda haruldast lindu Eestis vaid kolmel korral kohanud, aga tõele au andes, pole ma ka eriti agar rabades käia olnud.

17. veebruar

Täna tegin vaid lühikese retke Tartu ümbruse metsadesse. Vaatasin üle kohti, kus võiks peatselt algaval kakuhooajal öösiti kuulamas käia. Suurt kedagi ei kohanud, aga aastanimekirja 112. liigiks sain hallpea-rähni. Olen seda elukat tänavu õige mitmekümnest kohast otsinud, aga üllatuslikult sain nii tavalise liigi oma aastanimekirja alles veebruari keskel. Nüüd on mul Eesti kaheksast rähnist puudu veel vaid roherähn. Aga tema leidmine ei ole lihtne. Viimastel aastatel on ta Mandri-Eestist peaaegu kadunud ja regulaarselt kohatakse teda veel vaid Saaremaal. Mandrilt tuleb küll pidevalt roherähni teateid, aga kontrollimisel on need üldjuhul hallpea-rähnideks osutunud. Ka hallpea-rähn on roheline ja seetõttu neid liike omavahel segi aetaksegi. Rähnide määramisest saab lugeda näiteks TÜ Loodusmuuseumi 2010.a huviteatmikust.

14. veebruar

Täna sain aastanimekirja 2 uut liiki juurde. Lõuna-Eesti parkide retkel õnnestus kahes kohas (Helme ja Mustla) tamme-kirjurähni kohata. See liik on alles viimastel kümnenditel meile lõunast sisse tulnud. Linnuharulduste komisjoni andmetel registreeriti tamme-kirjurähni kindel pesitsemine Eestis esmakordselt 2000. aastal Räpinas. Tänaseks on tamme-kirjurähn vähemalt Lõuna-Eestis vanades parkides ja lehtmetsades suhteliselt sage asukas.

Teise uue liigina lisandus minu aastanimekirja väikepistrik, keda kohtasin Tartumaal Rämsis. Väikepistrik on meil väga haruldane haudelind, aga suhteliselt sage läbirändaja, üksikud jäävad siia ka talvitama. Ma ise ei olnudki seda liiki talvekuudel (detsember – veebruar) varem kohanud, seega sain lisaks aastapunktile ka ühe talvepunkti juurde. Talvepunkte on mul nüüd 153 ja 2012. a aastapunkte 111.

11. veebruar

Täna sai Järvselja metsades käidud. Hommikul oli väga külm, päiksetõusu ajal näitas termomeeter 28 külmakraadi ja soojast autost nina välja pista väga ei tahtnud. Aga vaatamata külmale olid linnud suhteliselt häälekad – igat sorti tihaseid oli kuulda, mõned lõid isegi laulu, puukoristajad “kludistasid” ja suur-kirjurähni käuksatusi kostis siit ja sealt. Ahunapalus oli soo poolt tedremulinat kuulda ja kui hääleomanikke otsima sai hakatud, siis selgus, et küla taga heinamaa servas olid puud tetri täis – kokku vähemalt 26 lindu. Seega, vaatamata kõvale pakasele, oli hommikune mets juba mõnevõrra kevadisemate häältega. Metsaretk ei jäänud ka uute liikideta – õnnestus kohata laanepüüd ja laanerähni. Minu 2012. a nimekirjas on nüüd kokku 109 linnuliiki.

Tagasiteel Tartusse said Aardla poldri ümbruse urvalindude parved üle vaadatud, vaja ju paar nädalat tagasi siit leitud mägi-kanepilind üles otsida (ainuke sel aastal Eestis leitud isend). Otsitavat ei leidnud, aga taas hakkas üks hele-urvalind silma, hea vaatlus seegi. Aardlapalu prügila juures oli täna vähemalt 4 hiireviud, sel talvel pole siin neid nii palju nähtud. Miski eriline number see ei ole, möödunud talvel oli siin hiireviusid vähemalt 10. Hiireviu on meil suhteliselt tavaline talvitaja, aga tundub, et sel talvel on võrreldes paari varasema talvega neid Eestisse selgelt vähem jäänud.

Veebruari esimene dekaad

8. veebruar

Kõvem pakane on möödas ja tegin üle mitme päeva taas veidi pikema retke. Sai Jõgeva maakonnas Torma prügilas käidud. Talvel on prügilates palju linde, aga kuna Tormas polnud ma varem käinud, siin pole vist üldse linnuvaatlejaid eriti käinud, siis ei osanud suurt midagi ka oodata. Prügila asub siin keset metsa ja enne väravani jõudmist eriti aru ei saanud, mis alal toimub. Kohe hakkas silma tavapärane prügilate pilt – palju hakke ja vareseid. Aga ootamatult palju oli siin ronkasid, kokku umbes 80. Näiteks Aardlapalu või Jõelähtme prügilates on ronkasid talvel korraga näha vaid kümmekond. Lisaks seda, et rongad on veebruaris juba paaridena pesitsuspaikades ja nii suure hulga lindude nägemine tekitas algatuseks segadust. Teadjamatelt asja uurides selgus, et suurema metsamassiivi sees oleva prügila vahetus läheduses pesitsebki ronkasid tavapärasest oluliselt tihedamalt (toit ju pidevalt saadaval) ja neid on siin ilmselt kogu aasta jooksul palju kohal, s.t. ka siis, kui seda ei eeldaks. Tänaseni arvasin, et ronk pesitseb pigem üksikute paaridena ja üpris hõredalt. Sain jälle veidi targemaks.

Talvel on prügilate juures alati hiireviusid näha, aga siin neid täna ei märganud. Röövlindudest hakkas silma hoopis 2 merikotkast. Ja siingi oli kuldnokki näha, leidsin vähemalt 4 lindu. Kui toitu piisavalt, siis jääb neid päris palju meile talvitama. Olen tänavu jaanuaris ja veebruaris kokku üle 400 kuldnoka leidnud.

Üle mitme päeva sain aastanimekirja ka uusi liike juurde. Vara kandis poseeris tee servas raielangil üks händkakk. Tema on meil üks tavalisemaid kakuliike, kes näitabki ennast õige tihti ka päevasel ajal. Tammistus hakkas marjapõõsas siidisabade hulgas silma üks vainurästas. See liik on meil suhteliselt harv talvitaja, aga pea igal talvel leitakse mõni üksik lind üles. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd siis 107. linnuliiki.

5. veebruar

Kuna kõva pakasega retkele väga ei kipu, siis sai vahepeal paar päeva tubaseid töid tehtud. Tegime linnuharulduste komisjoniga (HK) suure hulga otsuseid ära. Mis asi see linnuharulduste komisjon on ja kuidas töö käib?

HK tegutseb Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) juures ja komisjoni peamiseks ülesandeks on kontrollida ja hinnata raskesti määratavate ja haruldaste liikide teateid. Lisaks peab HK Eestis kindlaks tehtud linnuliikide ja -alamliikide nimestikku. Komisjoni kuuluvad 5 põhiliiget ja 4 varuliiget. Varuliikmeid kasutatakse enamasti juhul, kui käsitlusel on mõne põhiliikme vaatlus. Ja selliseid vaatlusi on palju, sest HK liikmed on ise õige aktiivsed linnuvaatlejad. Aastas käsitleb HK umbes 100-150 teadet. Raskemate rühmade puhul (nt kajakad) küsitakse ekspertarvamusi ka välismaistelt spetsialistidelt. Mõne raskema juhtumi korral, eriti siis, kui vaatlejateks on kõik või peaaegu kõik HK liikmed, oleme arvamust küsinud ka Soome HK-lt.

Kui kohatakse HK poolt käsitletavat liiki, siis vaatleja saadab kõik andmed koos linnu detailse kirjelduse ja tõestusmaterjalidega (fotod jms) HK-le. Seejärel vaatavad HK liikmed teated igaüks eraldi läbi ja annavad neile sõltumatu hinnangu. Kui koguneb vähemalt neli heakskiitvat otsust ja viies ei ole tagasilükkav, loetakse teade vastuvõetuks ning kui vähemalt kolm liiget otsustas teadet mitte tunnustada, loetakse see tagasilükatuks. Muudel puhkudel arutatakse teadet HK koosolekul ning vajadusel tehakse lõplik otsus hääletamise teel. Teadete hindamine ja otsuste tegemine käib suuresti interneti teel. Üldjuhul teeme otsused paari kuu, sageli aga lausa mõne päeva jooksul.

Tihti küsitakse, et kui palju HK liikmetele selle lõbu eest makstakse? Kordan taas, et HK liikmed oma töö eest tasu ei saa, kõik komisjoni tegevusega seotud kulud katavad liikmed ise. HK-sse on kogunenud kamp fanaatikuid, kellele raridega tegelemine pakub tõsist huvi. Kõik HK liikmed on ise ka “hardcore birder’id”, mõne kõvema rari leidmisel võib peaaegu kogu HK koosseisu esimeste tundide jooksul bongamas näha. Sageli tehakse siis kohe ka mõni ripakile jäänud otsus ära, sest muul ajal ei ole lihtne kokku saada – HK põhiliikmetest üks resideerub Tartus, üks Tallinnas, üks Pärnumaal ja kaks hoopis Soomes.

Mida siis viimastel päevadel otsustati? Eesti linnuliikide nimekirja koostamisel juhindub HK Euroopa Harulduskomisjonide Liidu Taksonoomiakomisjoni (AERC TAC) esitatud ettepanekutest. Möödunud aasta lõpus tegi AERC TAC taas mitmed kauaoodatud otsused ära ja HK otsustas AERC TAC 2011.a ettepanekud kohe ka kasutusele võtta. Seoses sellega tehti Eesti linnuliikide nimekirjas mitmeid pisemaid muudatusi, aga Eesti sai ka ühe linnuliigi juurde. Kaelustäks (Saxicola torquatus) splitati mitmeks liigiks ja Eesti liiginimekirjas on nüüd ühe asemel kaks liiki: niidu-kaelustäks (Saxicola maurus) ja euroopa kaelustäks (Saxicola rubicola). Mõlemad liigid on meil eksikülalised ja mõlemat liiki on juhtumisi meil võrdselt 9 korda kohatud. Eesti linnuliikide nimekirjas on nüüd kokku 383 liiki (A-D kategooria). Kõiki muudatusi saab näha HK veebilehel ja kõik muudatused on EOÜ veebilehel olevasse Eesti linnuliikide nimekirja ka sisse viidud.

Lisaks vaatas HK läbi ligemale 40 teadet, põnevamatest vaatlustest kinnitati näiteks:
Kirde-mustlagle, Branta bernicla nigricans
26.09.2011 Ristna, Hiiu mk. ad. (Juho Könönen).
27.-29.09.2011 Ristna, Hiiu mk. ad. (Juho Könönen) (Foto).
Eesti 3. ja 4. vaatlus.

Puna-veetallaja, Phalaropus fulicarius
04.-05.12.2011 Jämaja, Saaremaa 1a (Uku Paal, Mariliis Märtson, Margus Ots) (Foto).
17.12.2011 Võiste, Pärnumaa 1a (Aivo Klein) (Foto), sama isend 18.-19.12.2011 Pikla, Pärnumaa (Tarvo Valker, Marko Valker jt.) (Foto).
31.12.2011-03.01.2012 Laoküla, Harjumaa 1a (Uku Paal jt.) (Foto).
Eesti 13.-15. vaatlus, ühtlasi 1.-3. talvekuude vaatlus.

Välja-väikelõoke, Calandrella brachydactyla
22.-24.10.2011 Haversi, Läänemaa (Tarvo Valker, Marko Valker, Uku Paal) (Foto).
Eesti 6. vaatlus.
Väiketsiitsitaja, Emberiza pusilla
17.09.2011 Sõrve säär, Saaremaa 1a (Jouni Saario) (Rõngastatud, foto).
Eesti 8. vaatlus.

Lisaks kinnitati terve rida väike-käosulase, lääne-mustlagle, pikksaba-änni, koldjalg-hõbekajaka, lumehane jt liikide vaatlusi. Kõiki HK poolt aktsepteeritud vaatlusi näeb endiselt HK veebilehel. Paljusid raride fotosid näeb Estbirdingu harulduste galeriis.

2. veebruar

Minu käest on aeg-ajalt küsitud, et kui tihti valge-toonekurg Eestisse talvitama jääb ja kas ta kõva külmaga siin ikka ka ellu jääb? Sellele on lihtne vastata – kui lind on plastist või puust, nagu täna Tartumaal Roiul vaadeldud isend, siis peab vastu küll. Kui nüüd vähe tõsisemalt rääkida, siis tavaliselt lahkuvad valge-toonekured meilt hiljemalt oktoobri alguses. Aga igal aastal juhtub, et mõni vigane või haige lind jääb teistest maha ja neid võib kuni suurte külmadeni kohata. Kui toonekurg leiab piisavalt toitu, siis peab ta külmas päris hästi vastu, aga vigased ja haiged linnud satuvad üldjuhul kiiresti röövloomade saagiks. Kahjuks on Eestis juhtunud ka seda, et inimene on mõne toonekure ära rikkunud, s.t. ära kodustanud. Näiteks mõni aeg tagasi talvitas üks valge-toonekurg mitu aastat Virumaal. Lind tegutses talvel koos sinikaeltega jõe kaldal ja tänu lisatoitmisele elas ta talved kenasti üle. Alguses ei saanud päris hästi pihta, miks hea tervise juures lind nii käitub, et miks ta lõunasse ei lenda? Asja uurima hakates selgus, et külarahvas ei toitnud toonekurge mitte ainult talvel, vaid ka suvel. Räägiti lugusid sellest, kuidas pesa alla pidevalt kala viidi, et vanalindudel poegi lihtsam toita oleks. Tundus, et toonekurg kodustati sellega lihtsalt ära. Miskil hetkel ei suvatsenudki ta enam lõunasse lennata, toit ju kogu aeg noka ees. Lõpuks muutus toonekure toitmine nii kulukaks, et hakati juba mujalt abi otsima. Kahjuks ei tulnud inimesed ise selle peale, et oma liigse agarusega olid nad tahtmatult linnu ära kodustanud, keda tuleb siis halvimal juhul paarkümmend aastat üleval pidada.

Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehelt leiab mitu lindude toitmise juhendit, milles räägitakse täpsemalt, kas ja millal ja kuidas peaks üldse linde toitma. Näiteks enne partidele saia viimist tuleks endale siiski selgeks teha, kas sellega hoopis mitte lindudele kahju ei tehta?
Talvised aialinnud ja nende toitmine
Veelinnud ei vaja lisatoitu
Üht-teist väikeste lindude talvisest lisatoitmisest

Jaanuari neljas nädal

Jaanuari kokkuvõte

Jaanuari linnuelu mõjutas suuresti möödunud aasta pikaks veninud sügis. Detsembris õiget talve ei saabunudki ja ka jaanuari algus oli läänesaartel pigem hilissügise nägu. Meri ei olnud jaanuari alguses veel jäätuma hakanudki ja ka sisemaa suuremad järved olid aasta alguses veel jäävabad. Seetõttu oli kõikjal, eriti aga läänesaartel, palju veelinde kohal. Ka kahlajaid, kes üldjuhul hiljemalt novembris meilt lahkuvad, leiti jaanuari alguses tavapäratult palju. Kiivitajaid nähti mitmes kohas läänerannikul, tikutajate vaatlusi on jaanuarist teada vähemalt kolm, rüütasid oli jaanuari alguses Keemus (Matsalu lahe lõunakallas) kohal veel lausa 160! Viimaste päevade külmalaine on hilinenud rändurid muidugi liikvele ajanud ja valdav enamus veelinde on meilt lõpuks lahkunud.

Jaanuaris leiti ka mitmeid talvel haruldasi värvulisi. Teada on mõned põldlõokese, nõmmelõokese, sookiuru, laulurästa ja linavästriku vaatlused, kuldnokkasid nähti veel parvede kaupa. Isegi ühte väike-lehelindu vaadeldi 1. jaanuaril Lääne-Saaremaal, Viljandimaal nähti must-lepalindu veel 21. jaanuaril.

Põnevamatest talvitajatest leiti jaanuaris veel vähemalt 5 väikepütti, 4 taita ja 4 sookurge. Neid liike pole varasematel talvedel Eestis nii palju kohatud. Kõigi põnevamate leidude kohta saab infot Estbirdingu veebilehelt või e-Elurikkuse andmebaasist.

Haruldustest ja eksikülalistest vaadeldi jaanuari alguses Laoküla rannas Harjumaal puna-veetallajat (leiti 31. detsembril ja nähti samas kuni 3. jaanuarini), kahes kohas -Vormsi saarel ja Valmaotsal Tartumaal – kohati vöötkakku, Paldiskis nähti jääkajakat ja Tartumaal Kärknas lumekakku. Talviseid “rarikakke” leiti tegelikult üllatavalt vähe, vähemalt vöötkakke oleks rohkem lootnud näha. Aga, aasta esimesed rarid on siiski leitud ja Estbirdingu korraldatava võistluse Rarileidja 2012 esimesed punktid on jagatud.

Minu 2012.a liiginimekirja kogunes aasta esimese kuuga 105 linnuliiki. Kordan taas, et see pole kaugeltki mitte erakordne tulemus. Näiteks 2009. aastal said kõvemad linnuvaatlejad 100 liiki täis juba 3.-4. jaanuaril. Sel aastal oli selle omalaadse rekordi kordamine või ületamine teoreetiliselt isegi võimalik, aga minu eesmärgiks on kogu aasta jooksul võimalikult palju liike leida ja aasta alguses tormamise plaani ei olnud. Minu aastanimekirjast on mitmed tavalisemad liigid (nt kodukakk, händkakk, hallpea-rähn, laanepüü) veel puudu, aga nende pärast ei tasu muretseda, sest kevadiste retkede ajal kohtan neid kindlasti mitmeid kordi. Pigem olen keskendunud haruldaste ja raskesti leitavate liikide otsimisele. Minu liiginimekirjas on juba sellised rasked liigid nagu puna-veetallaja (bongatud 1. jaanuaril Laokülas), jääkajakas (leitud 28. jaanuaril Paldiskis), vöötkakk (bongatud Valmaotsal), kassikakk (2 vaatlust), hele-urvalind (2 vaatlust), lisaks olen ära näinud ka Saaremaa “kohustuslikud” talveliigid kirjuhaha ja merirüdi. Aga talvistest liikidest on mul leidmata veel mägi-kanepilind (jaanuarist teada vaid 1 vaatlus), lumekakk (teada vaid 1 vaatlus, lind ei olnud bongatav) ja männileevike (teadaolevalt ei ole sel talvel Eestis veel nähtud). Kokkuvõtvalt võib ütelda, et aastanimekirja osas ühtegi tõsisemat tagasilööki pole siiani olnud, puuduvate talveliikide leidmiseks on veel õige mitu kuud aega.

31. jaanuar

Kõva pakasega ei kipu retkele minema ja ega linnudki külmaga just eriti aktiivsed ja häälekad ole. Eile ja täna sai vaid lühemaid käike tehtud. Tartu külje all Aardlapalu prügila juures leiti mõned päevad tagasi urvalindude parvest mägi-kanepilind. Kahjuks on see seltskond vist kuhugi edasi liikunud ja mägi-kanepilindu pole vaatamata korduvatele otsingutele enam leida õnnestunud. Urvalindude parvi otsides on mulle aga taas üks hele-urvalind silma hakanud. Väikeste värvuliste parvi tasub alati põhjalikumalt jälgida, võib igasuguseid põnevaid linde teiste hulgas olla.

Eile õnnestus siiski üks uus liik aastanimekirja saada. Tartu veepuhastusjaama kanalil oli lisaks tavapärasele “pardisupile” ka üks jäälind. See elukas on minu 2012.a nimekirjas 105. linnuliik. Tartu ümbruses on viimastel päevadel jäälinde kohatud veel ka Haaslavas ja Ilmatsalus. Kui nüüd kõva pakasega lõpuks kõik veekogud kinni külmuvad, siis kahjuks võib juhtuda, et jäälinnud siin kevadeni vastu ei pea.

Ka metsades valitseb vaikus. Kõva külmaga ei tee ükski kakk häält ja rähn ei trummelda. Suur-kirjurähne võib küll igal pool leida ja ka musträhn on mitmes kohas ette sattunud, aga teisi rähne pole ma viimastel päevadel leidnudki. Kakkudest hakkas eile silma vaid üks värbkakk. Kui millalgi see külmalaine läbi saab, siis ilmselt esimesel soojemal hommikul võiks metsalinnud juba selgelt häälekamad olla.

29. jaanuar

Tänasele “aialinnuvaatlusele” suundusime suurema seltskonnaga Jõelähtme prügila aia taha. Polaaruurija tunne hakkas peale tulema, kui 20 kraadise pakasega kajakaid torutasime. Aga midagi pole teha, sest just külmal talvel võib prügilates teiste kajakate hulgas mõnda jääkajakat või siis isegi polaarkajakat kohata. Mitte just meeldiva üllatusena oli prügilas hommikul vaid 800 kajakat. Tasapisi tuli neid pidevalt küll juurde, aga ikkagi oli paaritunnise staiamise järel kajakaid, peamiselt hõbekajakaid, siin maksimaalselt 3000. Veel mõni aasta tagasi võis siin parimatel päevadel paarkümmend tuhat kajakat näha ja nende hulgast võis sageli ka mõne jääkajaka leida. Täna kahjuks ühtegi rarikajakat ei leidnud. Tundub, et tänu ümbertöötlemisele jõuab ladestamisele varasemaga võrreldes palju vähem prügi. Seega on lindudel prügilas vähem toitu ja see on ka üheks põhjuseks, miks siin vähem linde on.

Koduteel Tartusse sai Aravetes talvitavad veelinnud üle vaadatud, sest mõni aeg tagasi oli laekunud vihje, et sinikaelte hulgas olevat vist ka üks väikepütt. Igaks juhuks asja uurima minnes selgus, et siin ongi väikepütt. Sel talvel on Eestis juba vähemalt 5 väikepütti leitud, rekordiliselt palju.

28. jaanuar

Tänase päeva plaanides oli looderanniku „kajakaaukudes” natuke ringi vaadata, sest parasjagu on õige aeg kajakate hulgast talikülalisi otsida. Ehk hakkab kusagil mõni jääkajakas või isegi polaarkajakas silma. Esimese peatuse tegin Dirhami sadamas, kus oli küll mõnikümmend kajakat, aga kedagi põnevat teiste hulgas ei märganud. Külmal varahommikul ei kippunud väga randades kolama ja sõitsin kiirelt kohe Paldiskini välja. Lõunasadamas tundus, et siingi valitseb tühjus, aga põhjasadamas selgus, et umbes 500 kajakat on ennast merele suunduvatele kalalaevadele sappa võtnud. Asusin kajakaid läbi torutama ja õige kohe leidsin hõbekajakate hulgast ühe selgelt suurema ja valgema linnu. Hoosuled olid linnul valkjad ilma igasuguse tumedama mustrita, näha oli ka linnu nõrka helebeezi mustrit. Asi selge, see elukas ongi jääkajakas. Minu 2012.a liiginimekirja 103. linnuliigiks sai seega päris kõva rari, keda olen Eestis varem vaid 3 korda kohanud.

Eesti Ornitoloogiaühingu eestvedamisel toimub sel nädalavahetusel talvine aialindude vaatlus. Mina kuhugi aeda pekki pole riputanud ja tihaseid kokku ei loendanud, aga omamoodi „aialindude vaatlusega” siiski hakkama sain. Üritasin Keila lähistel Karjaküla rebasefarmi aiast üle piiluda ja sealsed kajakad üle vaadata. Linde oli siin kõvasti. Kajakaid, peamiselt hõbekajakaid, oli siin kokku vähemalt 2000, ilmselt palju rohkemgi, aga kahjuks ei pääse kusagilt ala korralikult üle vaatama. Lisaks oli siin ka vähemalt 120 kuldnokka, kaugeltki mitte kõik kuldnokad ei lenda meilt talveks lõunasse.

Päeva jooksul laekus mitmelt linnuvaatlejalt infot, et Tallinnas Rocca al Mare rannas on partide hulgas 2 väikepütti ja lisaks läheduses Mustjõe suudmes veel 2 tükki. Seda imeasja tahtsin ka ise näha ja väikepütist saigi minu aastanimekirja 104. linnuliik. Väikepütt on meil harv pesitseja, keda peidulise eluviisi tõttu ei ole lihtne leida. Rocca al Mare rannas on praegu hea võimalus seda raskesti leitavat liiki suhteliselt lähedalt vaadelda. Väikepütid tegutsevad siin koos sinikaeltega ja kui keegi mööduja küsib, et kas need pisikesed linnud partide juures on pardipojad, siis võib julgelt kinnitada, et nii hull see asi kah ei ole.

Rocca al Mares on partide hulgas veel teinegi peidulise eluviisiga lind talvitamas – 2 taita on siin juba mitu päeva kohal olnud. Sellegi eluka leidmiseks peab üldjuhul suhteliselt palju kannatust varuma ja kusagil mülgastes vaikselt varitsema. Praegu poseerivad linnud siin päris kenasti.

27. jaanuar

Enne Hiiumaalt lahkumist sai veel korra Kärdlas Nuutri jõe suudmes käidud. Kui üleeile õhtul oli siin 850 sinikael-parti ja lisaks muidki veelinde, siis tänaseks oli jõe suudmeala jäätunud ja veelindude asemel kössitas jääl hoopis merikotkas.

Tundus juba, et Hiiumaa retkelt ühtegi uut liiki minu aastanimekirja ei lisandugi. Õnneks päris nii ei läinud. Teel sadamasse õnnestus kuuse-käbilindu näha. Oli teine õige närviline ja tegi kuuse ladvas kõva häält. Kuuse-käbilind on minu 2012.a nimekirjas 102. linnuliik.

Mandril tagasi ja taas tuli „kohustuslik” peatus Haapsalu veepuhastusjaamas teha. Sel korral punarinda enam ei leidnud, aga jätkuvalt oli partide hulgas alles üks rääkspart. Lind oli küll räbaldunud tiibadega, aga suutis siiski lennata. Loodetavasti jaksab ta kevadeni vastu pidada.

26. jaanuar

Hommikul olin varavalges Ristnas. Staiasin siiski vaid ühe tunni, sest miskit erilist lindude liikumist polnud märgata. Rändel oli vaid vähesel määral aule, lisaks üksikud kaurid ja tõmmuvaerad ning tänase põnevaima liigina ka üks alk. Kirjuhahkasid ei näinud enam kusagil. Tuul oli Ristna nina ümber suhteliselt palju jääsuppi toonud ja ka paikseid linde väga palju ei olnud. Ilmselt poleks ma seda tundigi staianud, aga põnev oli jälgida, kuidas vähemalt 5 merikotkast ja kanakull veelinde kimbutasid. Aga kätte nad küll kedagi ei saanud.

Kõiki tänase igava linnupäeva vaatlusi näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) kutsub sel nädalavahetusel (28.-29. jaanuar) kõiki huvilisi talvisele aialindude vaatlusele. Kuidas asi käib, sellest saab lugeda EOÜ veebilehelt.

25. jaanuar

Ilmajaam ähvardas Siberi pakasega. Selle peale oli otsustamine lihtne – tuleb minna Hiiumaale, kus ilm on pehmem ja kuhu loodetavasti ka viimased rändamisega hiljaks jäänud linnud põgenevad. Eile saarele sõites sai kohustuslik peatus taas ka Haapsalu veepuhastusjaamas tehtud. Sel korral hakkas põnevamatest talvitajatest seal silma tait, punarind ja 2 sookiuru.

Tänase päeva plaanides oli Hiiumaa põhjarannik Kärdlast Ristnani üle vaadata. Hommik algas Kärdlas musträstaste kisaga. Kui mandril on musträstas sel talvel pigem haruldane talvitaja, siis Hiiumaal (peamiselt Kärdlas) leidsin täna paarkümmend lindu. No jah, talv jõudiski Hiiumaale alles mõni päev tagasi ja rändlinde on veel suhteliselt palju kohal. Täna leidsin ka veel ühe punarinna, see on mul jaanuaris juba viies. Kui õigesti mäletan, siis olen sel talvel neid rohkem näinud, kui varasematel talvedel kokku. Põhjuseks ikka soe talv ja muidugi ka see, et ma pole kunagi varem nii palju talvel läänerannikul linnuretkedel käinud.

Tänase päeva põnevaim leid tuli hommikul Kõrgessaare lähistelt. Leidsin rannamänniku servast kassikaku. See elukas on viimastel aastatel nii haruldaseks jäänud, et igal aastal pole ma teda enam kohanudki. Sel aastal on see mul aga juba teine kassikaku vaatlus!

Rannikul, eriti Ristnas, hakkas silma, et külmalaine ongi vist hilinejaid rändele sundinud. Näha oli selgelt rändel olevaid kühmnokk-luiki, aule, punakurk-kaure ja kirjuhahkasid. Tundub, et hommikul võib Ristnas ehk vähe aktiivsem liikumine olla. Seetõttu kavatsen homme kohe varavalges just Ristnasse staiama minna.

23. jaanuar – 100 liigi piir lõpuks ületatud!

Juba eile tundus, et Aardlapalu prügila juures nähtud urvalindude seas on paar heledamat lindu, aga hele-urvalinnu määramiseks olid nad liiga kaugel ja polnud ka võimalust lähemale minna. Saigi siis täna uuesti asja uurima mindud. Sel korral olid linnud teele väga lähedal ja sai neile paremini otsa vaadata. Umbes 120 urvalinnu seas hakkas silma vähemalt 2 või isegi 3 hele-urvalindu. Linnuparv liikus õige närviliselt mööda söötis põldu ringi ja päris täpselt aru ei saanud, et mitu neid on. Hele-urvalinnu määramine ei ole üldsegi lihtne, sest ka tavaliste urvalindude hulgas on heledamaid isendeid. Aga, nagu nimigi ütleb, hele-urvalind on urvalinnust selgelt heledam (valge põhitooniga), tema külgedel triibustus puudub või peaaegu puudub ja päranipuala on puhasvalge ilma triipudeta. Liigi määramiseks peab kõiki tunnuseid hästi nägema ja selleks peavad linnud väga lähedal olema.

Sel ajal, kui hele-urvalinnu määramisega ametis olin, jalutasid minu nina eest läbi 5 nurmkana. Tihedas taimestikus oleksid nad peaaegu märkamata jäänud. Nurmkana on viimastel aastatel meil õige haruldaseks jäänud, arvukuse languse peamiseks põhjuseks loetakse väikekiskjate arvukuse tõusu. Nurmkanad on lihtsalt rebaste jm elukate poolt nahka pandud. Elevust tekitas nurmkanade leidmine aga hoopis seetõttu, et see liik osutus minu 2012.a nimekirjas 100. linnuliigiks!

Põnevatest leidudest innustatuna otsustasin uuesti ka Haaslavas ära käia, kus paar tundi varem oli jäälinde nähtud. Leidsin siin küll kohe taas vesipapi üles, aga jäälinde polnud kusagil. Otsustasin metsa vahele piki jõe kallast jalutama minna, ehk on jäälinnud kusagil kaugemal nurga taga saaki varitsemas. Aga sügavas lumes ei märganud, et keegi diversant, kobras vist, oli mulle lõksu üles seadnud. Igatahes, auku ma kukkusin ja märjaks sain ja sellega oli ka tänane linnuretk oma otsa leidnud. Võsast välja ragistades ajasin suurema tihaseparve kihama. Teiste hulgas hakkas ka sabatihane silma. See lind on siis minu aastanimekirja 101. liik. Vettekukkumisest oli vähemalt mingigi kasu.

Juba millalgi varem kirjutasin, et jaanuari teisel poolel 100 linnuliigi kokkusaamine ei ole just mingi eriline tulemus. 2009. aasta soojal talvel said kõvemad tegijad 100 liiki täis juba 3. ja 4. jaanuaril. Aga mul polnudki plaanis kohe aasta alguses kõvasti rapsima hakata, sihiks on ikka aastarekord. Otsisin oma vanad märkmikud välja ja vaatasin, et 2002. aastal, kui aastarekordiks 262 liiki sain, leidsin 100. linnuliigi alles 28. märtsil. Seega, kõige hullem praegune seis ei ole. Millal aga 200 liigi piir ületatud saab? Kogemus näitab, et millalgi mai alguses koos rukkiräägu ja piiritaja saabumisega.

Jaanuari kolmas nädal

22. jaanuar

Olude sunnil pean paar päeva jalamees olema ja kusagile kaugemale linnuretkele ei pääse. Sokutan ennast Mariliis Märtsonile ja Tarmo Teppele kaasa ning vaatame Tartu lähiümbruse kohad üle. Hommikul suundume esimesena Tartu veepuhastusjaama kanali juurde, kus mõni päev tagasi oli jäälindu ja linavästrikku nähtud. Kahjuks sel korral neid liike ei leia, aga sinikaelte hulgas märkame kahte piilparti ja pardiparve ahistavad siin 2 merikotkast ja kanakull. Põnevad elukad needki.

Aardlapalu prügila on nüüdseks kinni kaetud ja siinne hakkide ja vareste kogum on kokku kuivanud. Hakke ja vareseid on täna sorteerimisplatsil kokku alla 500 linnu, mis on võrreldes varasemate aegadega ikka väga väike hulk. Varem võis prügilas 4000-5000 hakki korraga näha, korra on siin isegi kuni 9000 hakki loendatud. Kui prügimajandus korda saab, siis jääb lõpuks ka linnas hakke ja vareseid vähemaks. Võib juba julgemalt auto Tartu kesklinna kuhugi pargi serva puude alla parkida. Aga Barclay platsi ümbrusse, kus ööbib jätkuvalt tuhandeid hakke, ei soovita autot siiski ööseks jätta. Hommikuks võib auto ühtlaselt pruunika tooni omandada ja sugugi mitte kõik pesulad ei võta korralikult täislastud autot pesta.

Päeva põnevaimad leiud tulevad aga Haaslavast. Siin on paisjärve ja kalatiikide vaheline Mõra jõe lõik alati jäävaba ja Kurepalu tee silla juures on peaaegu igal talvel vesipapp talvitanud. Nüüdki on ta siin olemas. Aga mitte vesipapp ei tekita elevust, vaid hoopis jõe kaldal võsas tegutsev laulurästas. See liik on meil haruldane talvitaja, teada on vaid üksikud talvised leiud. Mariliis ja Tarmo saavad endale uue talvepunkti kirja, minule on laulurästas 2012. aasta nimekirjas 98. linnuliik. Haaslavast leiame veel ka 7 laululuike, see liik pole enne käesolevat talve Tartumaal varem vist talvitanudki.

18. jaanuar

Tänase päeva plaanides oli Virumaa metsades natuke ringi vaadata, ehk saab aastanimekirja mõne rähni või kaku juurde. Hommikul sai algatuseks mõned kiirevoolulised jõed Lahemaal üle vaadatud. Kedagi eriti silma siiski ei hakanud, vaid Nõmmeveskil oli üks vesipapp tegutsemas. Rakvere taha jõudes hakkas aga ilm ära pöörama ja lõpuks tuli päris tihe lumesadu peale. Lisaks oli ilmselt eelneva öö jooksul nii paks lumi maha sadanud, et metsateedel kippus auto põhja peale kinni jääma ja parimatele aladele juurde ei pääsenudki. Korralikum metsaretk tuleb siia millalgi hiljem uuesti ette võtta. Märkmikku sai kirja vaid paar mänsaku ja tedre vaatlust, lisaks ka üks värbkakk, kes hallõgijaga paarikümne meetri tagant puude latvades üksteist seirasid. Nagu ikka, kõik vähegi ülesmärkimist väärivad vaatlused on sisestatud e-Elurikkuse andmebaasi.

17. jaanuar

Talvisel ajal, kui veekogud on üldjuhul jääs, on headeks “linnuaukudeks” veepuhastusjaamad, kus väljavoolukohtades leidub ka kõige kõvema pakasega lahtist vett. Sellistes paikades võib mitmeid põnevaid talvitajaid kohata. Kuna Läänemaa rannaalad on jäätuma hakanud ja linde merel jääb järjest vähemaks, siis suundun taas Haapsalu veepuhastusjaama juurde. Lisaks tavapärastele sinikaeltele on partide hulgas täna siin ka piilpart ja rääkspart, hallhaigruid läheb kraavi servast lendu 6. Taita sel korral ei leia, aga nüüd hakkavad roostikus silma punarind ja käblik. Punarind on meil suhteliselt harv talikülaline, käblikut leiab pehmematel talvedel Lääne-Eestis siiski õige sageli. Ka täna saan siit uue aastaliigi juurde – roostikus tegutsevad kaks roohabekat. See on siis see elukas, kes linnuvaatleja avalehelt vastu vaatab.

Roohabekas ei jää tänase päeva ainsaks uueks liigiks. Matsalu rahvuspargi mail on kassikakk ühel vanal territooriumil viimasel ajal häälekaks muutunud, vaja üle kuulata. Õnneks teebki lind mõned korrad häält. Kassikakk on viimastel aastatel meil õige haruldaseks jäänud. Hea, et kohe aasta alguses selle raske liigi kirja sain. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 97 linnuliiki.

16. jaanuar

Täna sai kesktalvise veelindude loendusega jätkatud sealt, kus eile pooleli jäi – läbitud sai rannikulõik Pakri poolsaare idakaldalt kuni Pedase ninani. Kui seni on meri veel jäävaba olnud, siis täna oli Paldiski lahe lõunaosa ja Kurkse väin juba jääsuppi täis ja linde oli vähem. Tänagi kedagi väga põnevat ei leidnud. Eraldi äramärkimist väärib ehk vaid 120 laululuike Paldiski lahe idaosas Laoküla rannas, suhteliselt suur arv südatalve kohta. Kõiki täna kokku loetud veelinde näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

Täna jõudis linnuhuviliste listi kaudu linnuvaatlejateni info, et eile õhtul nähti Tartumaal Kärknas lumekakku. Tegemist on meil väga haruldase talikülalisega, keda igal aastal Eestis ei kohatagi. Bongarid käisid täna küll ala läbi kammimas, aga lindu enam ei leitud. Kahju, see elukas on vaid mõne üksiku Eesti linnuvaatleja liiginimekirjas.

Jaanuari teine nädal

15. jaanuar

Kesktalvise veelindude loendusega sai algust tehtud kohe hommikul esimese valgusega Suurupis ja sihiks oli Pedase. Sai oma võimeid selgelt üle hinnatud ja õhtuks jõudsin vaid umbes poolele maale Lahepere lahe läänekaldale. Homme jätkan siis Pakri poolsaarel ja Paldiski lahel kuni Pedaseni. Suurupi – Lahepere lahe lõigul kedagi väga põnevat ei leidnud, arvukaimaks liigiks oli aul, keda oli alal kokku 4440. Kõiki täna kohatud veelinde näeb e-Elurikkuse andmebaasis.

Vormsi saarelt teatati Rariliini kaudu, et Suuremõisas on vöötkakku nähtud. Mariliis Märtson sai selle leiu eest Rarileidja 2012 võistluse kõige esimese punkti kirja. Jaanuaris on küll haruldusi varemgi vaadeldud (puna-veetallaja Laokülas ja vöötkakk Valmaotsal), aga need linnud leiti tegelikult juba eelmisel aastal ja Rarileidja punktid nende leidude eest läksid arvesse möödunud aasta võistlusel. Rarileidja 2011 tulemusi näeb siin.

14. jaanuar

Looderanniku tänased ilmaolud ei ole vaatlemiseks just kõige sobivamad ja otsustasin Põhja-Eesti retke ühe päeva võrra edasi lükata. Sai siis hoopis Tarmo Teppele appi mindud ja Tartus Emajõel talvitavad veelinnud kokku loetud. Jõelõigul Kvissentalist Ihasteni saime kokku ligemale 500 sinikael-parti, mis on suhteliselt palju, aga samas viimase paari talvega võrreldes mitte midagi erakordset. Üllatav oli pigem see, et sinikaelte hulgas oli vaid üks piilpart, muid liike (nt sõtkas, jääkoskel) ei leidnudki.

Aastanimekirja uueks liigiks saime mõlemad valgeselg-kirjurähni, kes Emajõe kaldapuistutes on üsna tavaline asukas. Minu aastanimekirjas on nüüd 95. linnuliiki.

Täna teatati linnuhuviliste listis, et Vändra kandis Pärnjõel on üks sookurg veel kohal. Seda juhtub väga harva, et mõni sookurg meile talveks jääb ja üldjuhul on tegemist vigaste lindudega, kes pole suutnud ära lennata. Aga käesoleval soojal talvel on sookurgesid mitmel pool kohatud. Aastavahetuse paiku nähti ühte kurge näiteks Pärnumaal Audrus ja Saaremaal Kärlas ning kahte lindu Läänemaal Martnas.

13. jaanuar

Hakkas juba tunduma, et vesipapid on miski vandenõuga hakkama saanud ja ühiselt kokku leppinud, et ennast mulle ei ilmuta. Terves reas kohtades, kus liiki sel talvel juba nähtud on, mina teda ei leidnud. Eile õhtul selgus, et ka Taevaskojas, kus ma liigist ilma jäin, on ta siiski kenasti olemas. Aga lõpuks täna hommikul õnnestus Tartumaal Alatskivil vesipapp ikka ära näha. Siingi lendas ta vaid paar korda minust mööda ja kadus silla alla teetruupi peitu, kust enam välja ei tulnudki. Vesipapp on minu aastanimekirja 94. linnuliik.

Peipsi järv on suuresti veel jäävaba, aga veelinde Nina-Varnja lõigul eriti silma ei hakanud. Vaid Lahepera järvel oli endiselt sadakond kühmnokk-luike paigal. Sellisel arvul neid jaanuaris sisemaal üldjuhul ei kohta.

e-Elurikkuse andmebaasis üle 100000 linnuvaatluse

Oma viimaseid vaatlusi e-Elurikkuse andmebaasi sisestades selgus, et 12. jaanuaril ületas andmebaasis olevate linnuvaatluste arv 100000 piiri.

Linnuvaatluste andmebaasi loomisega alustati ülemöödunud aastal, kui Eesti Ornitoloogiaühing ja Estbirding otsustasid ära kasutada Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi juures arendatava e-Elurikkuse andmebaasi võimalused ning asusid selle juurde looma linnuvaatluste moodulit. Pärast põhjalikke katsetusi ja täiendusi avati linnuvaatluste andmebaas möödunud aasta aprillis lõpuks ka kõigile huvilistele.

Eesti Ornitoloogiaühing, Estbirding ja Tartu Ülikooli Loodusmuuseum kutsuvad jätkuvalt kõiki huvilisi andmebaasiga tutvuma ja selle võimalusi aktiivselt kasutama. Andmebaas asub aadressil http://elurikkus.ut.ee, kus linnuvaatluste moodul avaneb automaatselt ülamenüüs oleva nupu Vaatlused alt.

Oma vaatluste sisestamiseks on vaja ennast kasutajaks registreerida. Liitumissoovist tuleb teada anda aadressil info (at) elurikkus.ut.ee.

e-Elurikkuse linnuvaatluste andmebaasi kohta saab pikemalt lugeda näiteks linnuhuviliste teabelehest Tiirutaja nr. 13, lk. 6.

12. jaanuar

Olen alates aasta algusest kümmekond vesipapi regulaarset talvitamiskohta üle vaadanud, aga pole seda liiki veel kohanud. Seetõttu otsustasin hommikul Taevaskojas ära käia, sest seal on see lind igal talvel kohal ja lisaks on seal enamasti ka jäälind talvitamas olnud. Saaks kohe mitu põnevat liiki aastanimekirja juurde. Käisin õige pika jõelõigu läbi, aga vesipapp ja jäälind jäid ka täna leidmata. Hiljem kuulsin, et sel talvel ei ole Taevaskojas vesipappi nähtudki. Tundub, et nii soojal talvel ei ole see liik siia veel jõudnudki. Aastanimekirja 93. linnuliigiks sain Taevaskojast vähemalt musttihase.

14.-15. jaanuaril toimub kesktalvine veelindude loendus, täpsemad juhised leiab EOÜ veebilehelt. Iga linnuhuviline võiks oma kodukoha veelinnud kokku lugeda ja andmed EOÜ-le edastada. Ise suundun põhjarannikule Pedase-Suurupi lõiku loendama.

10. jaanuar

Tegin täna lühema retke Tartumaal Laeva ümbruse metsades. Hommik oli külm, auto näitas isegi kuni –12 kraadi. Metsades valitses täielik vaikus, rähnid ei toksi ja tihasesalgadki olid hääletud. Vaid mõni üksik ronk “kronksus” kauguses. Külmal südatalvel ei taha keegi häält teha. Minu aastanimekiri sai siiski mõned liigid juurde. Kahest kohast leidsin mänsaku. Needki olid vait, tavaliselt on nad õige häälekad. Rähnide nimekirja lisandus väike-kirjurähn. Ka seda lindu ei leidnud ma häälitsuse või toksimise järgi, ta tegutses tihasesalgas ja lendas korraks minu nina ette kase latva.

Aga päeva põnevaimaks elukaks oli hoopis meil haruldane läbirändaja ja talvitaja vöötkakk. Leidsin ta varahommikuses hämaruses kaugel raielangi servas puu otsas ümbrust seiramas. Ei tahtnud lindu häirida, jälgisin teda natuke aega läbi toru ja tegin kaameraga vaid kaugelt paar klõpsu. Udupildilt on liigile iseloomulik siluett näha küll, tõestusmaterjaliks piisav. Minu aastanimekirjas on nüüd 92 linnuliiki.

Minult on küsitud, et kas igasuguste edetabelite jaoks peab liigi kirjapanemiseks vaatlusi kuidagi ka tõestama? Jah, oleme linnuvaatlejatega reeglid üldjoontes kokku leppinud. Linnuharulduste komisjonis (HK) käsitletavate liikide puhul on asi lihtne – vaatlus peab komisjonis kinnituse saama. Tavaliste liikide puhul on samuti lihtne – üldjuhul usaldatakse vaatlejat. Aga on terve rida liike (nn pisirarid), kes on meil suhteliselt haruldased külalised, aga kelle vaatlusi HK ei käsitle. Hea tava näeb ette, et rekordeid üritades (nt kalendriaasta rekord) peab pisiraride puhul üksinda vaadeldes vähemalt mingigi tõestusmaterjali saama (foto, hääle lindistus vms) või siis kutsud mõne teise linnuvaatleja bongama. Mugavam variant ongi mitmekesi retkel käia, siis teised kogenumad vaatlejad kinnitavad vajadusel määrangut. Näiteks ka linnuvõistlustel (Estonian Open, linnade linnuralli jt) ei tohi liiki enne kirja panna, kui üle poole võistkonnast on sama lindu näinud ja määrangut kinnitanud.

Jaanuari esimene nädal

Jaanuari esimese nädala kokkuvõte

Möödunud aasta sügis venis pikaks ja detsembris õiget talve veel ei saabunudki. Ka jaanuari esimesed päevad meenutasid pigem hilissügist (eriti läänesaartel) ja palju hilinenud rändureid oli veel paigal. Meri ei ole jäätuma hakanudki ja ka sisemaa suuremad järved olid aasta alguses veel jäävabad. Seetõttu oli kõikjal jätkuvalt palju veelinde kohal. Laululuiki võis pea igas lahesopis leida, mitmel pool nähti valgepõsk-laglesid, tavapärasest arvukamalt leidus muidugi kõiki muidki veelinde (parte, varte, kosklaid jt).

Ka kahlajaid, kes üldjuhul hiljemalt novembris meilt lahkuvad, leiti tavapäratult palju: kiivitajate salkasid nähti mitmes kohas läänerannikul, tikutajate vaatlusi on jaanuarist teada vähemalt kolm, rüütasid oli jaanuari alguses Keemus (Matsalu lahe lõunakallas) kohal veel lausa 160!

Leiti ka mitmeid talvel haruldasi värvulisi. Teada on mõned põldlõokese, nõmmelõokese ja linavästriku vaatlused, kuldnokkasid nähti veel parvede kaupa. Isegi ühte väike-lehelindu vaadeldi 1. jaanuaril Lääne-Saaremaal.

Tavapärasest vähem hakkas silma aga näiteks musträstaid ja hiireviusid.

Jaanuari esimese nädala linnuvaatlusi e-Elurikkuse andmebaasis näeb siin.

Minu 2012.a liiginimekirja kogunes aasta esimese nädalaga 89 linnuliiki. See pole kaugeltki mitte erakordne tulemus. Näiteks tänavuse aastaga sarnasel 2009. aastal said kõvemad linnuvaatlejad 100 liiki täis juba 3.-4. jaanuaril. Tänavu oli selle omalaadse rekordi kordamine või ületamine teoreetiliselt isegi võimalik, aga minu eesmärgiks on kogu aasta jooksul võimalikult palju liike leida ja aasta alguses tormamise plaani ei olnud. Maratoni ajal 100 meetri rekordit ei tehta.

Aasta esimese nädala ainuke kõvem rari Eestis oli puna-veetallaja, kelle bongamine Laoküla rannas 1. jaanuaril mul endal ka õnnestus. Ka talvise Saaremaa retke kohustuslikud liigid – kirjuhahk ja merirüdi – õnnestus ära näha. Esimese nädalaga ühtegi tagasilööki ei tulnud ja tuju on hea, “Big Year” projekt on täie hooga käima läinud.

8. jaanuar

Pärnumaa linnuvaatlejate kauaaegne eestvedaja ja röövlinnumees Eedi Lelov näitab hommikul oma kodukandi parimad kohad kätte ja juhatatud kohas Kodesmaa küla põldudel saangi kohe kaks uut aastaliiki juurde – põõsastes istuvad kaks tetre ja karvasjalg-viu.

Karvasjalg-viu alternatiivseks nimeks on pandud taliviu, aga minu arvates on see vägagi eksitav, sest talvel on ta meil võrreldes hiireviuga ikka haruldane lind. Karvasjalg-viu pesitsusalad on kaugel põhjas ja Eestisse satub ta vaid läbirändel peamiselt aprillist maini ja septembrist novembrini. Vaid üksikud linnud jäävad Eestisse talvitama. Aga hiireviuga on nii, et ehkki enamik hiireviusid rändab talveks lõunasse, on ta mõnel aastal Eestis lausa tavaline talvitaja. Seega, talvel leitud viusid ei tohi nime järgi kergekäeliselt kohe taliviuks ehk karvasjalg-viuks määrata. Suure tõenäosusega on enamasti siiski hiireviuga tegemist.

Pärnumaa edelarannikul Pikla tiikide juures kohtun Valga linnuvaatleja Kalle Muruga, sisemaa mees on rannikule aastapunkte korjama tulnud. Vaatame koos piirkonna linnuaugud üle. Piklast lisandub aastanimekirja hangelind, põnevamatest liikideks hakkab siin silma ka üks välja-loorkull. Kahjuks roohabekat täna ei leia, ehkki ta on siin tavaline asukas ka talvel.

Häädemeeste jõe suudmes on viimaste aegade tormid kõvasti hävitustööd teinud ja jõesuudme vaateplatvorm on lagunenud. Vesi on õnneks piisavalt alanenud ja pääseme torni kõrvale torutama. Lootsime siin arvukalt veelinde näha, aga meri on täna tühjavõitu. Kaugel merel näeme kaelarõngaga laululuike, aga koodi lugemiseks on lind liiga kaugel ja ilm liiga udune.

Kodutee Tartusse viib läbi Soomaa rahvuspargi metsade, ehk näeb mõnda kakku või kana. Aga tühjagi, paksu lumekorra all olev mets on haudvaikne. Alles ala servas, Paelama kandis, märkan silmanurgast kaugel kuuse ladvas “punni”, mis ilmselt ei ole kuuse latv. Peatan auto ja ajan toru püsti, torust paistab värbkakk. Minule on see selle aasta esimene kakk. Aga, noh, parimad kakuretkede ajad tulevadki ju alles paari kuu pärast.

Päevaga lisandus minu 2012.a nimekirja 4 linnuliiki, kokku on neid nüüd 89.

7. jaanuar

Lõpuks näen Saaremaal talve. Paar miinuskraadi, mahasadanud lumi, tuulevaikus ja selge taevas on meeldiv vaheldus hallidele sügisilmadele, mis kogu nädala Lääne-Saaremaal valitsenud on. Hommikuhämaruses saan Nasvas kohe ka uue aastaliigi kirja – musträstas tegutseb teeservas. Võrreldes eelmise talvega on neid üllatavalt vähe meile talveks jäänud. Algatuseks suundun Linnulahte üle vaatama, sinna on uus torn püsti pandud. Veetase on väga kõrge ja viimased paarkümmend meetrit enne torni on laudtee vees. Jään hetkeks kohmitsema ja vajun koos laudteega sügavale vette, õnneks on vahetusriided kaasas. Linnulaht on aga suhteliselt linnutühi, peab kevadet ootama.

Roomassaare sadamas selgub, et valgepõsk-lagled on siin siiski endiselt alles. Linde on kokku 45, neist 44 on valgepõsk-lagled, aga üks osutub nooreks suur-laukhaneks. See elukas on minu aastanimekirjas uus liik.

Sadama lähedal oleva veepuhastusjaama juures loodan kohata rooruika, kes siin igal aastal väljavoolutoru otsas roostikus talvitanud on. Roostikus on aga vaba vett veel palju ja sellise peidulise linnu leidmine enne suurt külma on lootusetu ettevõtmine. Roostiku servast ehmatan lendu hoopis linavästriku, keda samuti on siin mitmel talvel kohatud.

Kuressaarest idas on õige paks lumekiht maha sadanud ja puudel istuvad röövlinnud hakkavad paremini silma. Märkmikku saavad kirja paar hiireviu vaatlust, Kallemäe küla juures märkan sel aastal uue liigina välja-loorkulli.

Päeva viimane uus liik tuleb aga juba mandrilt – Virtsu küla vahel näen kahte suurnokk-vinti. Minu 2012. aasta nimekirjas on nüüd 85 liiki.

6. jaanuar

Hommikul jälgin mõnda aega Sõrve linnujaama lindude toidulaual toimuvat, siin tegutseb mitukümmend rohevinti ja rasvatihast, lisaks mõned muudki elukad. Põnevamatest lindudest hakkab silma vähemalt neli põhjavinti ja mulle sel aastal uue liigina üks metsvint. Kogu see jõuk sööb kevadeks küll mitusada kilo seemneid ära.

Sõrve sääre kuulus staiamispaik „merepunker” on viimaste tormidega viltu vajunud ja meri neelab selle ilmselt varsti alla. Aga praegu saab punkri otsas veel rahulikult torutada. Erilist rännet jaanuari alguses ei toimu, aga mõned luigeparved siiski suunduvad Läti poole. Kuressaare poolt tuleb 80 valgepõsk-laglet. Ei tea, kas Roomassaare sadamas pikka aega paigal püsinud linnud? Sääre tipus tegutseb üks põldlõoke, igal talvel kohatakse siin üksikuid talvitajaid.

Kuressaares ei pea lindude vaatlemiseks üldsegi mitte kaugele minema, sest parimaks vaatluskohaks on kohe lossi taga olev rand. Ka praegu ujub siin lahesopis üle 400 laugu, Kuressaare laht ongi selle liigi jaoks üks peamisi talvituspaiku Eestis. Kuressaare linna vahel saan aastanimekirja lõpuks ka koduvarblase ja Roomassaare sadamas lisandub nimekirja piilpart, kokku on aastanimekirjas nüüd 80 liiki. Roomassaares valgepõsk-laglesid ei näe, ehk olidki hommikul Sõrve säärel nähtud lagled just siit lõpuks rändele asunud linnud?

5. jaanuar

Tuul on küll vaibunud, aga kohati tugev sadu segab vaatlemist. Võtan suuna Sõrve säärele ja üritan selgematel hetkedel lahesoppe üle vaadata. Veelinde on veel kõikjal palju kohal. Jaanuari teisel nädalavahetusel (14.-15. jaanuar) toimub kesktalvine veelindude loendus ja kes see suudab kõik need luiged, pardid, kosklad, kajakad jt kokku lugeda. Tavalisel talvel on suur osa rannikumerest selleks ajaks jääs ja veelinnud enamasti lõunasse lennanud. Kesktalvises veelindude loenduses saab iga huviline osaleda, juhised leiab Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehelt.

Rahuste küla juures märkan ühel laululuigel sinist kaelarõngast, toruga ei ole erilist kunsti rõngakood ära lugeda – 2U60. Rõngastuskeskuse juhatajalt Olavi Vainult saan teada, et lind märgistati Tartu külje all Ilmatsalus 2010. aastal noorlinnuna, eelmisel talvel nähti teda mõned korrad Saksamaal ja suveks tuli ta Ilmatsalusse tagasi. Sel talvel on ta siis esialgu meie vetesse pidama jäänud. Märgistatud lindude leidudest tuleb teada anda Matsalu rõngastuskeskusele, täpsemat infot leiab rõngastuskeskuse veebilehelt.

Uute liikidena lisandus minu 2012.a liiginimekirja täna Üüdibe küla lähistel kanakull ja Sõrve linnujaama lindude toidulaualt põhjavint. Kokku on aastanimekirjas nüüd 77 linnuliiki.

4. jaanuar

Kõva torm, päeval on Lääne-Saaremaal tuule keskmine kiirus 20 m/s ja välja eriti ei kipu. Aga päev päris ilma uute liikideta ei jää. Karala küla servas lendab auto eest niiduserva kiuru moodi lind. Asja kontrollides selgub, et tegemist on sookiuruga. Seegi lind on meil talvel rari, aga soojadel talvedel mõned üksikud siiski jäävad läänerannikule talvitama. Mulle on see ühtlasi ka uus “talvepunkt”, talvekuudel (detsember-veebruar) olen nüüd Eestis kokku 152 linnuliiki kohanud.

Rannas pole nii kõva tuulega enam midagi teha, suundun sisemaale Odalätsi allikatele vesipappi otsima. Vesipapp, kes siin on iga-aastane talvitaja, on aga kuhugi jalutama läinud. Vaba vett on kogu metsaalune täis ja suurelt alalt ei leia teda lihtsalt üles. Peab talve ära ootama, siis koonduvad need linnud vähestesse vaba veega jõelõikudesse. Uue liigina lisandub aastanimekirja aga porr, kes tihasesalgas jõekaldal tegutseb.

Päevaga lisandus minu 2012.a nimekirja vaid 2 uut liiki, kokku on neid nüüd 75. Homseks tuul vaibub ja siis on retkesihiks linnuvaatlejate seas üks legendaarsemaid paiku – Sõrve säär.

3. jaanuar

Tänast retke alustame koos Jüri-Karl Seimiga Lääne-Saaremaal Karalas. Hommikuhämaruses uksest välja astudes pole talvest kusagil märkigi, üpriski sügisene tunne tuleb peale – põõsastes „tiksuvad” 2 punarinda, teeservas tegutseb põldlõoke. Esimene peatus Karala rannas Naistekivi maa kohal toob 2012.a liiginimekirja veel kaks uut ja üldsegi mitte talvist liiki – laululuikede parves lendab mööda üks valgepõsk-lagle ja rannakarjamaal teeb paar „lullutust” nõmmelõoke.

Retkepäeva sihiks on Harilaid Loode-Saaremaal, aga Tagamõisa poolsaare ranniku ülevaatamist alustame siiski kaugemalt Veere sadamast. Meri on siin peegelsile ja linnud on ka paari kilomeetri kaugusel hästi nähtavad ja määratavad. Muude elukate hulgas hakkavad silma selle aasta esimesed pütid – hallpõsk-pütt ja tuttpütt.

Suuriku panga juures ilmub toru vaatevälja algatuseks üks, seejärel teine ja siis kolmaski ning lõpuks kokku kaheksa krüüslit. Mida need linnud praegu siin teevad? Räägitakse, et kui jääolud vähegi lubavad, siis see liik talvitab pesitsusalade vahetus läheduses. Suuriku pangaastangu lõhed on tõesti krüüslile sobivaks pesapaigaks, aga selle liigi pesitsemist ei ole siin tuvastatud. Ainuke püsiv krüüsli pesitsuskoht Eestis on Pakri neemel. Peab suvel igaks juhuks Suuriku pangale pilgu peale heitma.

Tuultele avatud Undva nina juures meri juba möllab, aga laineharjade vahelt õnnestub aastanimekirja uuteks liikideks leida hahk ja merivart. Uudepanga lahe kaugeimas sopis on meri rahulikum ja siit leiame siinsete vete kõige kuulsama talvitaja – ühes tihedas parves ujub merel umbes 115 kirjuhahka. Ilmselt on linnud siia alles saabunud, sest mõned päevad tagasi nähti Undvas alla kümne linnu.

Kõige olulisemaks retkesihiks on täna Harilaiu läänekallas, kus igal aastal talvitab väike salk merirüdisid. Selle liigi leidmiseks tuleb korralik jalgsimatk ette võtta, sest autoga alale lähedale ei pääse. Järjest tugevnevas vastutuules hakkab varustusekoorem ikka raskemaks ja raskemaks muutuma ja ebameeldiva üllatusena ütleb ka kaamera üles just siis, kui üks väikekajakas paari meetri kaugusele tormituulde ühe koha peale hõljuma jääb. Pole teda nii lähedalt kunagi näinudki. Õnneks leiame kohe merirüdi üles, kaugemale merre ulatuval neemel on neid lausa kaks ja võib retke eesmärgi täidetuks lugeda. Aga, ootamatult ilmub vaatevälja röövlind, suur pistrik, rabapistrik! Lind heitleb saagiga, midagi valget on küüniste vahel, tundub kajakas, vist just sama väikekajakas, kes hetk tagasi kenasti poseeris, sest lindu enam ei näe. Pistrik kaob kiirelt üle luite metsa. Rabapistrik on meil haruldane läbirändaja ja talvel kohatakse teda Eestis väga harva. Ilus lisapunkt Harilaiu retkele.

Tagasiteel Karalasse hakkab Loona mõisa juures puu otsas silma hiireviu, kes on 73. linnuliik minu 2012.a liiginimekirjas, täna lisandus 13. uut liiki. Homme tuleb tormine päev ja veel ei tea, kas üldse retkele pääseb.

NB! Tuletan meelde, et kõiki põnevamate liikide vaatlusi koos detailsema infoga näeb e-Elurikkuse linnuvaatluste andmebaasis.

2. jaanuar

Hommik saabub taas Põõsaspea neemel, aga võrreldes eilsega on ilmaolud õige kehvapoolsed – sajab, on tuuline ja nähtavus on olematu. Linde näeb väga vähe, tegelikult on see läbi aegade minu nigelaim hommik Põõsaspea neemel, vist. Andmebaasi läheb kirja vaid mõni vaatlus ja üllatuseks ei lisandu 1,5 tunni jooksul 2012.a liiginimekirja mitte ühtegi uut linnuliiki.

Lakkamatus lörtsisajus ei ole mõtet kaua staiata ja asun kavandatust varem Saaremaa suunas teele. Põõsaspea neemelt lahkudes lisandub Tuksi küla vahel aastanimekirja lõpuks uus liik – pöialpoiss.

Vahepeatuse teen taas ka Haapsalus veepuhastusjaama juures, mille taga olevat Randsalu oja on hiljuti süvendatud ja mööda kaldavalli pääseb mereni jalutama. Roostikus hakkab silma käblik ja aastanimekirja uueks liigiks leian rootsiitsitaja, mõlemad on talvel meil suhteliselt haruldased elukad.

Enne Virtsu sadamasse minekut keeran korraks veel ka Keemusse sisse (Matsalu lahe lõunakaldal). Sadu on veelgi tihedamaks läinud, aga siiski märkan kaugel neemenukal kahlajat, kelle määramiseks tuleb aga lähemale minna, halbade ilmaolude tõttu pole torust palju abi. Kohapeal selgub, et kahlajaks on rüüt ja ta pole üksi, neid on lausa 160! Tänavusel soojal talvel on rüütasid Eestisse rekordiliselt palju paigale jäänud, teateid on mitmelt poolt tulnud. Lisaks on rannas veel ka 7 kiivitajat ja jalge eest läheb lendu tikutaja.

Sellega ongi linnupäev läbi. 2012.a liiginimekirja lisandus päevaga vaid 4 uut liiki, kokku on neid nüüd 60. Loodetavasti toob homne päev Saaremaal olulist lisa.

1. jaanuar

Kus alustada kogu aasta kestvat linnuvaatlemist? Mõnel varasemal korral on algust tehtud Saaremaal Sõrve säärel, sest üldjuhul ei ole seal jaanuari alguseks suur talv veel saabunud ja võib nii mõnegi hilinenud ränduri leida. Tänavune talv on aga igal pool hiljaks jäänud ja valikuvõimalusi on rohkem, kõikjal rannikul võib luiki, laglesid, parte, kahlajaid jt veel lahkumata rändlinde kohata. Mandril olles kahtlusi ei teki – alustada tuleb Läänemaal ja üritaks aasta esimese päevaga Haapsalu ümbruse parimad linnuaugud üle vaadata.

Uus aasta saabub Saunja lahe ääres Silma looduskaitseala endise keskuse juures ja kohe vahetult pärast südaööd saab esimesed linnuliigid aastanimekirja kanda. Haapsalu ilutulestikust heidutatuna lendavad Saunja lahe sõtkad närviliselt ringi ja vahuveini korgi paugu peale prääksatab roostikus sinikael-part. Esimesed liigid kirjas, võib rahulikult magama minna.

Juba õhtul alanud tugev lumesadu on öösel jätkunud ja hommikuks on poolde säärde ulatuv lumekiht maha tulnud. Päris kena vaatepilt ja seda mitte seetõttu, et ootamatult talvine hommik silmale illos kaeda on, vaid linnud on sellistes oludes vähestesse lumevabadesse kohtadesse koondunud, tuleb vaid need kohad üles leida.

Põhja-Euroopa üks paremaid arktiliste veelindude rände jälgimise kohti on Põõsaspea neem, sinna algatuseks suundumegi. Tee peal saab paar peatust tehtud ja liiginimekirja lisandub terve rida tavalisi liike – hallrästas, leevike, urvalind, siisike, ronk, tutt-tihane, põhjatihane, merikajakas, hõbekajakas, siidisaba. Põõsaspea neemel on hommikul staiareid 6 (retkeliste nimed jm detailsed vaatluste andmed leiab nüüd ja edaspidi e-Elurikkuse andmebaasist) ja jälgime rännet ligemale 1,5 tundi. Aastanimekirja liike koguneb kenasti, aga kogenud vaatlejatele kedagi erilist silma siiski ei hakka. Põnevamaks nähtud liigiks on ilmselt alk (3 lindu rändel), teised uued liigid on aul (1500 rändel), jääkoskel, rohukoskel, punakurk-kaur, järvekaur, kormoran, tõmmuvaeras, mustvaeras, laululuik, kühmnokk-luik, kalakajakas, väikekajakas, naerukajakas, hallvares, rohevint, merikotkas (2 noorlindu suundusid Osmussaarele).

Aasta viimasel päeval leidis Uku Paldiski külje all Laoküla rannas puna-veetallaja. Kuna tegemist on kõva rariga (Eestis vaid 15 leidu), kes järgneva aasta jooksul Eestisse üldse ei pruugi eksida, siis tuleb bongamisretk ette võtta. Tee peal lisandub aastanimekirja veel terve rida tavalisi liike – ohakalind, harakas, rasvatihane, sinitihane, salutihane, puukoristaja, põldvarblane, musträhn, suur-kirjurähn, kuldnokk (12 isendit Padise lähistel), kodutuvi, hakk. Laoküla rannas suundume Uku eestvedamisel puna-veetallaja eilsesse asukohta ja lind tegutsebki samas kohas adruvalli servas madalas vees – aastanimekirja lisandub kohe aasta esimesel päeval kõva rari ja lisaks on see mulle juba 5. selle liigi vaatlus Eestis! Aastanimekirja lisandub samas kohas veel ka hallõgija ja käblik. Uku leiab talveraridest samas veel ka ühe tikutaja ja kaks rootsiitsitajat, aga ise ma neid ei märka.

Kuna talvepäev on lühike, suundume kiiresti tagasi Haapsalu ümbruse aladele, sihiks on Põgari ja Haeska.Teel lisanduvad uute liikidena raudkull, künnivares ja pasknäär. Põgari rannas ulatub vesi maanteeni, aga rannaala on jäätunud ja veel paar päeva tagasi siin nähtud kiivitajaid ja rüütasid me ei leia. Merel ujub suurem hulk luiki ja parte, uute liikidena on teiste hulgas viupart, väikekoskel ja tuttvart. Kuna päike hakkab juba loojuma, suundume kiiresti Haeska linnutoni juurde. Siingi on rannakarjamaad jäätunud, aga torni ees oleva laiu servast leiame siiski 24 kiivitajat. Kaugemal Matsalu lahel hakkab silma tihe pardisupp, täpsemal uurimisel selgub, et tegemist on 2000 lauguga, see on selle liigi jaoks talvel väga suur number.

Õhtuhämaruses suundume Haapsalu veepuhastusjaama juurde, kus esmalt märkame kahte hallhaigrut ja hetk hiljem ka ühte taita, kes on juba vähe tõsisem talverari. Aasta esimese päeva linnuretk lõpeb Promenaadi hotelli juures, kus viimases valguses leiame kalda ääres rääkspartide parve.

Aasta esimesel päeval koguneb minu 2012.a liiginimekirja 56 liiki (sh kõva rari puna-veetallaja), mis on rohkem, kui hommikul loodetud. Uku saab oma 1. jaanuari punktide nimekirja 6 uut liiki ja on kah päevaga rahul.