Jaanuari esimene nädal

03.01.2012

Jaanuari esimese nädala kokkuvõte

Möödunud aasta sügis venis pikaks ja detsembris õiget talve veel ei saabunudki. Ka jaanuari esimesed päevad meenutasid pigem hilissügist (eriti läänesaartel) ja palju hilinenud rändureid oli veel paigal. Meri ei ole jäätuma hakanudki ja ka sisemaa suuremad järved olid aasta alguses veel jäävabad. Seetõttu oli kõikjal jätkuvalt palju veelinde kohal. Laululuiki võis pea igas lahesopis leida, mitmel pool nähti valgepõsk-laglesid, tavapärasest arvukamalt leidus muidugi kõiki muidki veelinde (parte, varte, kosklaid jt).

Ka kahlajaid, kes üldjuhul hiljemalt novembris meilt lahkuvad, leiti tavapäratult palju: kiivitajate salkasid nähti mitmes kohas läänerannikul, tikutajate vaatlusi on jaanuarist teada vähemalt kolm, rüütasid oli jaanuari alguses Keemus (Matsalu lahe lõunakallas) kohal veel lausa 160!

Leiti ka mitmeid talvel haruldasi värvulisi. Teada on mõned põldlõokese, nõmmelõokese ja linavästriku vaatlused, kuldnokkasid nähti veel parvede kaupa. Isegi ühte väike-lehelindu vaadeldi 1. jaanuaril Lääne-Saaremaal.

Tavapärasest vähem hakkas silma aga näiteks musträstaid ja hiireviusid.

Jaanuari esimese nädala linnuvaatlusi eElurikkuse andmebaasis näeb siin.

Minu 2012.a liiginimekirja kogunes aasta esimese nädalaga 89 linnuliiki. See pole kaugeltki mitte erakordne tulemus. Näiteks tänavuse aastaga sarnasel 2009. aastal said kõvemad linnuvaatlejad 100 liiki täis juba 3.-4. jaanuaril. Tänavu oli selle omalaadse rekordi kordamine või ületamine teoreetiliselt isegi võimalik, aga minu eesmärgiks on kogu aasta jooksul võimalikult palju liike leida ja aasta alguses tormamise plaani ei olnud. Maratoni ajal 100 meetri rekordit ei tehta.

Aasta esimese nädala ainuke kõvem rari Eestis oli puna-veetallaja, kelle bongamine Laoküla rannas 1. jaanuaril mul endal ka õnnestus. Ka talvise Saaremaa retke kohustuslikud liigid – kirjuhahk ja merirüdi – õnnestus ära näha. Esimese nädalaga ühtegi tagasilööki ei tulnud ja tuju on hea, “Big Year” projekt on täie hooga käima läinud.

8. jaanuar

Pärnumaa linnuvaatlejate kauaaegne eestvedaja ja röövlinnumees Eedi Lelov näitab hommikul oma kodukandi parimad kohad kätte ja juhatatud kohas Kodesmaa küla põldudel saangi kohe kaks uut aastaliiki juurde – põõsastes istuvad kaks tetre ja karvasjalg-viu.

Karvasjalg-viu alternatiivseks nimeks on pandud taliviu, aga minu arvates on see vägagi eksitav, sest talvel on ta meil võrreldes hiireviuga ikka haruldane lind. Karvasjalg-viu pesitsusalad on kaugel põhjas ja Eestisse satub ta vaid läbirändel peamiselt aprillist maini ja septembrist novembrini. Vaid üksikud linnud jäävad Eestisse talvitama. Aga hiireviuga on nii, et ehkki enamik hiireviusid rändab talveks lõunasse, on ta mõnel aastal Eestis lausa tavaline talvitaja. Seega, talvel leitud viusid ei tohi nime järgi kergekäeliselt kohe taliviuks ehk karvasjalg-viuks määrata. Suure tõenäosusega on enamasti siiski hiireviuga tegemist.

Pärnumaa edelarannikul Pikla tiikide juures kohtun Valga linnuvaatleja Kalle Muruga, sisemaa mees on rannikule aastapunkte korjama tulnud. Vaatame koos piirkonna linnuaugud üle. Piklast lisandub aastanimekirja hangelind, põnevamatest liikideks hakkab siin silma ka üks välja-loorkull. Kahjuks roohabekat täna ei leia, ehkki ta on siin tavaline asukas ka talvel.

Häädemeeste jõe suudmes on viimaste aegade tormid kõvasti hävitustööd teinud ja jõesuudme vaateplatvorm on lagunenud. Vesi on õnneks piisavalt alanenud ja pääseme torni kõrvale torutama. Lootsime siin arvukalt veelinde näha, aga meri on täna tühjavõitu. Kaugel merel näeme kaelarõngaga laululuike, aga koodi lugemiseks on lind liiga kaugel ja ilm liiga udune.

Kodutee Tartusse viib läbi Soomaa rahvuspargi metsade, ehk näeb mõnda kakku või kana. Aga tühjagi, paksu lumekorra all olev mets on haudvaikne. Alles ala servas, Paelama kandis, märkan silmanurgast kaugel kuuse ladvas “punni”, mis ilmselt ei ole kuuse latv. Peatan auto ja ajan toru püsti, torust paistab värbkakk. Minule on see selle aasta esimene kakk. Aga, noh, parimad kakuretkede ajad tulevadki ju alles paari kuu pärast.

Päevaga lisandus minu 2012.a nimekirja 4 linnuliiki, kokku on neid nüüd 89.

7. jaanuar

Lõpuks näen Saaremaal talve. Paar miinuskraadi, mahasadanud lumi, tuulevaikus ja selge taevas on meeldiv vaheldus hallidele sügisilmadele, mis kogu nädala Lääne-Saaremaal valitsenud on. Hommikuhämaruses saan Nasvas kohe ka uue aastaliigi kirja – musträstas tegutseb teeservas. Võrreldes eelmise talvega on neid üllatavalt vähe meile talveks jäänud. Algatuseks suundun Linnulahte üle vaatama, sinna on uus torn püsti pandud. Veetase on väga kõrge ja viimased paarkümmend meetrit enne torni on laudtee vees. Jään hetkeks kohmitsema ja vajun koos laudteega sügavale vette, õnneks on vahetusriided kaasas. Linnulaht on aga suhteliselt linnutühi, peab kevadet ootama.

Roomassaare lagled ei kavatsegi lõunasse lennata, 07.01.2012 / foto: Margus Ots

Roomassaare sadamas selgub, et valgepõsk-lagled on siin siiski endiselt alles. Linde on kokku 45, neist 44 on valgepõsk-lagled, aga üks osutub nooreks suur-laukhaneks. See elukas on minu aastanimekirjas uus liik.

Sadama lähedal oleva veepuhastusjaama juures loodan kohata rooruika, kes siin igal aastal väljavoolutoru otsas roostikus talvitanud on. Roostikus on aga vaba vett veel palju ja sellise peidulise linnu leidmine enne suurt külma on lootusetu ettevõtmine. Roostiku servast ehmatan lendu hoopis linavästriku, keda samuti on siin mitmel talvel kohatud.

Kuressaarest idas on õige paks lumekiht maha sadanud ja puudel istuvad röövlinnud hakkavad paremini silma. Märkmikku saavad kirja paar hiireviu vaatlust, Kallemäe küla juures märkan sel aastal uue liigina välja-loorkulli.

Päeva viimane uus liik tuleb aga juba mandrilt – Virtsu küla vahel näen kahte suurnokk-vinti. Minu 2012. aasta nimekirjas on nüüd 85 liiki.

6. jaanuar

Hommikul jälgin mõnda aega Sõrve linnujaama lindude toidulaual toimuvat, siin tegutseb mitukümmend rohevinti ja rasvatihast, lisaks mõned muudki elukad. Põnevamatest lindudest hakkab silma vähemalt neli põhjavinti ja mulle sel aastal uue liigina üks metsvint. Kogu see jõuk sööb kevadeks küll mitusada kilo seemneid ära.

Sõrve sääre staiamispaik "merepunker" on viimaste tormidega viltu vajunud, 06.01.2012 / foto: Margus Ots

Sõrve sääre kuulus staiamispaik „merepunker” on viimaste tormidega viltu vajunud ja meri neelab selle ilmselt varsti alla. Aga praegu saab punkri otsas veel rahulikult torutada. Erilist rännet jaanuari alguses ei toimu, aga mõned luigeparved siiski suunduvad Läti poole. Kuressaare poolt tuleb 80 valgepõsk-laglet. Ei tea, kas Roomassaare sadamas pikka aega paigal püsinud linnud? Sääre tipus tegutseb üks põldlõoke, igal talvel kohatakse siin üksikuid talvitajaid.

Kuressaares ei pea lindude vaatlemiseks üldsegi mitte kaugele minema, sest parimaks vaatluskohaks on kohe lossi taga olev rand. Ka praegu ujub siin lahesopis üle 400 laugu, Kuressaare laht ongi selle liigi jaoks üks peamisi talvituspaiku Eestis. Kuressaare linna vahel saan aastanimekirja lõpuks ka koduvarblase ja Roomassaare sadamas lisandub nimekirja piilpart, kokku on aastanimekirjas nüüd 80 liiki. Roomassaares valgepõsk-laglesid ei näe, ehk olidki hommikul Sõrve säärel nähtud lagled just siit lõpuks rändele asunud linnud?

5. jaanuar

Tuul on küll vaibunud, aga kohati tugev sadu segab vaatlemist. Võtan suuna Sõrve säärele ja üritan selgematel hetkedel lahesoppe üle vaadata. Veelinde on veel kõikjal palju kohal. Jaanuari teisel nädalavahetusel (14.-15. jaanuar) toimub kesktalvine veelindude loendus ja kes see suudab kõik need luiged, pardid, kosklad, kajakad jt kokku lugeda. Tavalisel talvel on suur osa rannikumerest selleks ajaks jääs ja veelinnud enamasti lõunasse lennanud. Kesktalvises veelindude loenduses saab iga huviline osaleda, juhised leiab Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehelt.

Rahuste küla juures märkan ühel laululuigel sinist kaelarõngast, toruga ei ole erilist kunsti rõngakood ära lugeda – 2U60. Rõngastuskeskuse juhatajalt Olavi Vainult saan teada, et lind märgistati Tartu külje all Ilmatsalus 2010. aastal noorlinnuna, eelmisel talvel nähti teda mõned korrad Saksamaal ja suveks tuli ta Ilmatsalusse tagasi. Sel talvel on ta siis esialgu meie vetesse pidama jäänud. Märgistatud lindude leidudest tuleb teada anda Matsalu rõngastuskeskusele, täpsemat infot leiab rõngastuskeskuse veebilehelt.

Uute liikidena lisandus minu 2012.a liiginimekirja täna Üüdibe küla lähistel kanakull ja Sõrve linnujaama lindude toidulaualt põhjavint. Kokku on aastanimekirjas nüüd 77 linnuliiki.

4. jaanuar

Kõva torm, päeval on Lääne-Saaremaal tuule keskmine kiirus 20 m/s ja välja eriti ei kipu. Aga päev päris ilma uute liikideta ei jää. Karala küla servas lendab auto eest niiduserva kiuru moodi lind. Asja kontrollides selgub, et tegemist on sookiuruga. Seegi lind on meil talvel rari, aga soojadel talvedel mõned üksikud siiski jäävad läänerannikule talvitama. Mulle on see ühtlasi ka uus “talvepunkt”, talvekuudel (detsember-veebruar) olen nüüd Eestis kokku 152 linnuliiki kohanud.

Rannas pole nii kõva tuulega enam midagi teha, suundun sisemaale Odalätsi allikatele vesipappi otsima. Vesipapp, kes siin on iga-aastane talvitaja, on aga kuhugi jalutama läinud. Vaba vett on kogu metsaalune täis ja suurelt alalt ei leia teda lihtsalt üles. Peab talve ära ootama, siis koonduvad need linnud vähestesse vaba veega jõelõikudesse. Uue liigina lisandub aastanimekirja aga porr, kes tihasesalgas jõekaldal tegutseb.

Päevaga lisandus minu 2012.a nimekirja vaid 2 uut liiki, kokku on neid nüüd 75. Homseks tuul vaibub ja siis on retkesihiks linnuvaatlejate seas üks legendaarsemaid paiku – Sõrve säär.

3. jaanuar

Tänast retke alustame koos Jüri-Karl Seimiga Lääne-Saaremaal Karalas. Hommikuhämaruses uksest välja astudes pole talvest kusagil märkigi, üpriski sügisene tunne tuleb peale – põõsastes „tiksuvad” 2 punarinda, teeservas tegutseb põldlõoke. Esimene peatus Karala rannas Naistekivi maa kohal toob 2012.a liiginimekirja veel kaks uut ja üldsegi mitte talvist liiki – laululuikede parves lendab mööda üks valgepõsk-lagle ja rannakarjamaal teeb paar „lullutust” nõmmelõoke.

Retkepäeva sihiks on Harilaid Loode-Saaremaal, aga Tagamõisa poolsaare ranniku ülevaatamist alustame siiski kaugemalt Veere sadamast. Meri on siin peegelsile ja linnud on ka paari kilomeetri kaugusel hästi nähtavad ja määratavad. Muude elukate hulgas hakkavad silma selle aasta esimesed pütid – hallpõsk-pütt ja tuttpütt.

Suuriku panga juures ilmub toru vaatevälja algatuseks üks, seejärel teine ja siis kolmaski ning lõpuks kokku kaheksa krüüslit. Mida need linnud praegu siin teevad? Räägitakse, et kui jääolud vähegi lubavad, siis see liik talvitab pesitsusalade vahetus läheduses. Suuriku pangaastangu lõhed on tõesti krüüslile sobivaks pesapaigaks, aga selle liigi pesitsemist ei ole siin tuvastatud. Ainuke püsiv krüüsli pesitsuskoht Eestis on Pakri neemel. Peab suvel igaks juhuks Suuriku pangale pilgu peale heitma.

Tuultele avatud Undva nina juures meri juba möllab, aga laineharjade vahelt õnnestub aastanimekirja uuteks liikideks leida hahk ja merivart. Uudepanga lahe kaugeimas sopis on meri rahulikum ja siit leiame siinsete vete kõige kuulsama talvitaja – ühes tihedas parves ujub merel umbes 115 kirjuhahka. Ilmselt on linnud siia alles saabunud, sest mõned päevad tagasi nähti Undvas alla kümne linnu.

Udupilt Uudepangalt ehk umbes selline on kirjuhaha parv kaugel merel, 03.01.2012 / foto: Margus Ots

Kõige olulisemaks retkesihiks on täna Harilaiu läänekallas, kus igal aastal talvitab väike salk merirüdisid. Selle liigi leidmiseks tuleb korralik jalgsimatk ette võtta, sest autoga alale lähedale ei pääse. Järjest tugevnevas vastutuules hakkab varustusekoorem ikka raskemaks ja raskemaks muutuma ja ebameeldiva üllatusena ütleb ka kaamera üles just siis, kui üks väikekajakas paari meetri kaugusele tormituulde ühe koha peale hõljuma jääb. Pole teda nii lähedalt kunagi näinudki. Õnneks leiame kohe merirüdi üles, kaugemale merre ulatuval neemel on neid lausa kaks ja võib retke eesmärgi täidetuks lugeda. Aga, ootamatult ilmub vaatevälja röövlind, suur pistrik, rabapistrik! Lind heitleb saagiga, midagi valget on küüniste vahel, tundub kajakas, vist just sama väikekajakas, kes hetk tagasi kenasti poseeris, sest lindu enam ei näe. Pistrik kaob kiirelt üle luite metsa. Rabapistrik on meil haruldane läbirändaja ja talvel kohatakse teda Eestis väga harva. Ilus lisapunkt Harilaiu retkele.

Tagasiteel Karalasse hakkab Loona mõisa juures puu otsas silma hiireviu, kes on 73. linnuliik minu 2012.a liiginimekirjas, täna lisandus 13. uut liiki. Homme tuleb tormine päev ja veel ei tea, kas üldse retkele pääseb.

NB! Tuletan meelde, et kõiki põnevamate liikide vaatlusi koos detailsema infoga näeb eElurikkuse linnuvaatluste andmebaasis.

2. jaanuar

Hommik saabub taas Põõsaspea neemel, aga võrreldes eilsega on ilmaolud õige kehvapoolsed – sajab, on tuuline ja nähtavus on olematu. Linde näeb väga vähe, tegelikult on see läbi aegade minu nigelaim hommik Põõsaspea neemel, vist. Andmebaasi läheb kirja vaid mõni vaatlus ja üllatuseks ei lisandu 1,5 tunni jooksul 2012.a liiginimekirja mitte ühtegi uut linnuliiki.

Lakkamatus lörtsisajus ei ole mõtet kaua staiata ja asun kavandatust varem Saaremaa suunas teele. Põõsaspea neemelt lahkudes lisandub Tuksi küla vahel aastanimekirja lõpuks uus liik – pöialpoiss.

Vahepeatuse teen taas ka Haapsalus veepuhastusjaama juures, mille taga olevat Randsalu oja on hiljuti süvendatud ja mööda kaldavalli pääseb mereni jalutama. Roostikus hakkab silma käblik ja aastanimekirja uueks liigiks leian rootsiitsitaja, mõlemad on talvel meil suhteliselt haruldased elukad.

Enne Virtsu sadamasse minekut keeran korraks veel ka Keemusse sisse (Matsalu lahe lõunakaldal). Sadu on veelgi tihedamaks läinud, aga siiski märkan kaugel neemenukal kahlajat, kelle määramiseks tuleb aga lähemale minna, halbade ilmaolude tõttu pole torust palju abi. Kohapeal selgub, et kahlajaks on rüüt ja ta pole üksi, neid on lausa 160! Tänavusel soojal talvel on rüütasid Eestisse rekordiliselt palju paigale jäänud, teateid on mitmelt poolt tulnud. Lisaks on rannas veel ka 7 kiivitajat ja jalge eest läheb lendu tikutaja.

Sellega ongi linnupäev läbi. 2012.a liiginimekirja lisandus päevaga vaid 4 uut liiki, kokku on neid nüüd 60. Loodetavasti toob homne päev Saaremaal olulist lisa.

1. jaanuar

Kus alustada kogu aasta kestvat linnuvaatlemist? Mõnel varasemal korral on algust tehtud Saaremaal Sõrve säärel, sest üldjuhul ei ole seal jaanuari alguseks suur talv veel saabunud ja võib nii mõnegi hilinenud ränduri leida. Tänavune talv on aga igal pool hiljaks jäänud ja valikuvõimalusi on rohkem, kõikjal rannikul võib luiki, laglesid, parte, kahlajaid jt veel lahkumata rändlinde kohata. Mandril olles kahtlusi ei teki – alustada tuleb Läänemaal ja üritaks aasta esimese päevaga Haapsalu ümbruse parimad linnuaugud üle vaadata.

Uus aasta saabub Saunja lahe ääres Silma looduskaitseala endise keskuse juures ja kohe vahetult pärast südaööd saab esimesed linnuliigid aastanimekirja kanda. Haapsalu ilutulestikust heidutatuna lendavad Saunja lahe sõtkad närviliselt ringi ja vahuveini korgi paugu peale prääksatab roostikus sinikael-part. Esimesed liigid kirjas, võib rahulikult magama minna.

Juba õhtul alanud tugev lumesadu on öösel jätkunud ja hommikuks on poolde säärde ulatuv lumekiht maha tulnud. Päris kena vaatepilt ja seda mitte seetõttu, et ootamatult talvine hommik silmale illos kaeda on, vaid linnud on sellistes oludes vähestesse lumevabadesse kohtadesse koondunud, tuleb vaid need kohad üles leida.

Põhja-Euroopa üks paremaid arktiliste veelindude rände jälgimise kohti on Põõsaspea neem, sinna algatuseks suundumegi. Tee peal saab paar peatust tehtud ja liiginimekirja lisandub terve rida tavalisi liike – hallrästas, leevike, urvalind, siisike, ronk, tutt-tihane, põhjatihane, merikajakas, hõbekajakas, siidisaba. Põõsaspea neemel on hommikul staiareid 6 (retkeliste nimed jm detailsed vaatluste andmed leiab nüüd ja edaspidi eElurikkuse andmebaasist) ja jälgime rännet ligemale 1,5 tundi. Aastanimekirja liike koguneb kenasti, aga kogenud vaatlejatele kedagi erilist silma siiski ei hakka. Põnevamaks nähtud liigiks on ilmselt alk (3 lindu rändel), teised uued liigid on aul (1500 rändel), jääkoskel, rohukoskel, punakurk-kaur, järvekaur, kormoran, tõmmuvaeras, mustvaeras, laululuik, kühmnokk-luik, kalakajakas, väikekajakas, naerukajakas, hallvares, rohevint, merikotkas (2 noorlindu suundusid Osmussaarele).

Aasta viimasel päeval leidis Uku Paldiski külje all Laoküla rannas puna-veetallaja. Kuna tegemist on kõva rariga (Eestis vaid 15 leidu), kes järgneva aasta jooksul Eestisse üldse ei pruugi eksida, siis tuleb bongamisretk ette võtta. Tee peal lisandub aastanimekirja veel terve rida tavalisi liike – ohakalind, harakas, rasvatihane, sinitihane, salutihane, puukoristaja, põldvarblane, musträhn, suur-kirjurähn, kuldnokk (12 isendit Padise lähistel), kodutuvi, hakk. Laoküla rannas suundume Uku eestvedamisel puna-veetallaja eilsesse asukohta ja lind tegutsebki samas kohas adruvalli servas madalas vees – aastanimekirja lisandub kohe aasta esimesel päeval kõva rari ja lisaks on see mulle juba 5. selle liigi vaatlus Eestis! Aastanimekirja lisandub samas kohas veel ka hallõgija ja käblik. Uku leiab talveraridest samas veel ka ühe tikutaja ja kaks rootsiitsitajat, aga ise ma neid ei märka.

Aasta esimene rari - puna-veetallaja. Laoküla rand, Harjumaa, 01.01.2012 / foto: Uku Paal

Kuna talvepäev on lühike, suundume kiiresti tagasi Haapsalu ümbruse aladele, sihiks on Põgari ja Haeska.Teel lisanduvad uute liikidena raudkull, künnivares ja pasknäär. Põgari rannas ulatub vesi maanteeni, aga rannaala on jäätunud ja veel paar päeva tagasi siin nähtud kiivitajaid ja rüütasid me ei leia. Merel ujub suurem hulk luiki ja parte, uute liikidena on teiste hulgas viupart, väikekoskel ja tuttvart. Kuna päike hakkab juba loojuma, suundume kiiresti Haeska linnutoni juurde. Siingi on rannakarjamaad jäätunud, aga torni ees oleva laiu servast leiame siiski 24 kiivitajat. Kaugemal Matsalu lahel hakkab silma tihe pardisupp, täpsemal uurimisel selgub, et tegemist on 2000 lauguga, see on selle liigi jaoks talvel väga suur number.

Õhtuhämaruses suundume Haapsalu veepuhastusjaama juurde, kus esmalt märkame kahte hallhaigrut ja hetk hiljem ka ühte taita, kes on juba vähe tõsisem talverari. Aasta esimese päeva linnuretk lõpeb Promenaadi hotelli juures, kus viimases valguses leiame kalda ääres rääkspartide parve.

Aasta esimesel päeval koguneb minu 2012.a liiginimekirja 56 liiki (sh kõva rari puna-veetallaja), mis on rohkem, kui hommikul loodetud. Uku saab oma 1. jaanuari punktide nimekirja 6 uut liiki ja on kah päevaga rahul.