Jaanuari neljas nädal

23.01.2012

Jaanuari kokkuvõte

Jaanuari linnuelu mõjutas suuresti möödunud aasta pikaks veninud sügis. Detsembris õiget talve ei saabunudki ja ka jaanuari algus oli läänesaartel pigem hilissügise nägu. Meri ei olnud jaanuari alguses veel jäätuma hakanudki ja ka sisemaa suuremad järved olid aasta alguses veel jäävabad. Seetõttu oli kõikjal, eriti aga läänesaartel, palju veelinde kohal. Ka kahlajaid, kes üldjuhul hiljemalt novembris meilt lahkuvad, leiti jaanuari alguses tavapäratult palju. Kiivitajaid nähti mitmes kohas läänerannikul, tikutajate vaatlusi on jaanuarist teada vähemalt kolm, rüütasid oli jaanuari alguses Keemus (Matsalu lahe lõunakallas) kohal veel lausa 160! Viimaste päevade külmalaine on hilinenud rändurid muidugi liikvele ajanud ja valdav enamus veelinde on meilt lõpuks lahkunud.

Jaanuaris leiti ka mitmeid talvel haruldasi värvulisi. Teada on mõned põldlõokese, nõmmelõokese, sookiuru, laulurästa ja linavästriku vaatlused, kuldnokkasid nähti veel parvede kaupa. Isegi ühte väike-lehelindu vaadeldi 1. jaanuaril Lääne-Saaremaal, Viljandimaal nähti must-lepalindu veel 21. jaanuaril.

Põnevamatest talvitajatest leiti jaanuaris veel vähemalt 5 väikepütti, 4 taita ja 4 sookurge. Neid liike pole varasematel talvedel Eestis nii palju kohatud. Kõigi põnevamate leidude kohta saab infot Estbirdingu veebilehelt või eElurikkuse andmebaasist.

Haruldustest ja eksikülalistest vaadeldi jaanuari alguses Laoküla rannas Harjumaal puna-veetallajat (leiti 31. detsembril ja nähti samas kuni 3. jaanuarini), kahes kohas – Vormsi saarel ja Valmaotsal Tartumaal – kohati vöötkakku, Paldiskis nähti jääkajakat ja Tartumaal Kärknas lumekakku. Talviseid “rarikakke” leiti tegelikult üllatavalt vähe, vähemalt vöötkakke oleks rohkem lootnud näha. Aga, aasta esimesed rarid on siiski leitud ja Estbirdingu korraldatava võistluse Rarileidja 2012 esimesed punktid on jagatud.

Minu 2012.a liiginimekirja kogunes aasta esimese kuuga 105 linnuliiki. Kordan taas, et see pole kaugeltki mitte erakordne tulemus. Näiteks 2009. aastal said kõvemad linnuvaatlejad 100 liiki täis juba 3.-4. jaanuaril. Sel aastal oli selle omalaadse rekordi kordamine või ületamine teoreetiliselt isegi võimalik, aga minu eesmärgiks on kogu aasta jooksul võimalikult palju liike leida ja aasta alguses tormamise plaani ei olnud. Minu aastanimekirjast on mitmed tavalisemad liigid (nt kodukakk, händkakk, hallpea-rähn, laanepüü) veel puudu, aga nende pärast ei tasu muretseda, sest kevadiste retkede ajal kohtan neid kindlasti mitmeid kordi. Pigem olen keskendunud haruldaste ja raskesti leitavate liikide otsimisele. Minu liiginimekirjas on juba sellised rasked liigid nagu puna-veetallaja (bongatud 1. jaanuaril Laokülas), jääkajakas (leitud 28. jaanuaril Paldiskis), vöötkakk (bongatud Valmaotsal), kassikakk (2 vaatlust), hele-urvalind (2 vaatlust), lisaks olen ära näinud ka Saaremaa “kohustuslikud” talveliigid kirjuhaha ja merirüdi. Aga talvistest liikidest on mul leidmata veel mägi-kanepilind (jaanuarist teada vaid 1 vaatlus), lumekakk (teada vaid 1 vaatlus, lind ei olnud bongatav) ja männileevike (teadaolevalt ei ole sel talvel Eestis veel nähtud). Kokkuvõtvalt võib ütelda, et aastanimekirja osas ühtegi tõsisemat tagasilööki pole siiani olnud, puuduvate talveliikide leidmiseks on veel õige mitu kuud aega.

31. jaanuar

Kõva pakasega ei kipu retkele minema ja ega linnudki külmaga just eriti aktiivsed ja häälekad ole. Eile ja täna sai vaid lühemaid käike tehtud. Tartu külje all Aardlapalu prügila juures leiti mõned päevad tagasi urvalindude parvest mägi-kanepilind. Kahjuks on see seltskond vist kuhugi edasi liikunud ja mägi-kanepilindu pole vaatamata korduvatele otsingutele enam leida õnnestunud. Urvalindude parvi otsides on mulle aga taas üks hele-urvalind silma hakanud. Väikeste värvuliste parvi tasub alati põhjalikumalt jälgida, võib igasuguseid põnevaid linde teiste hulgas olla.

Eile õnnestus siiski üks uus liik aastanimekirja saada. Tartu veepuhastusjaama kanalil oli lisaks tavapärasele “pardisupile” ka üks jäälind. See elukas on minu 2012.a nimekirjas 105. linnuliik. Tartu ümbruses on viimastel päevadel jäälinde kohatud veel ka Haaslavas ja Ilmatsalus. Kui nüüd kõva pakasega lõpuks kõik veekogud kinni külmuvad, siis kahjuks võib juhtuda, et jäälinnud siin kevadeni vastu ei pea.

Ka metsades valitseb vaikus. Kõva külmaga ei tee ükski kakk häält ja rähn ei trummelda. Suur-kirjurähne võib küll igal pool leida ja ka musträhn on mitmes kohas ette sattunud, aga teisi rähne pole ma viimastel päevadel leidnudki. Kakkudest hakkas eile silma vaid üks värbkakk. Kui millalgi see külmalaine läbi saab, siis ilmselt esimesel soojemal hommikul võiks metsalinnud juba selgelt häälekamad olla.

29. jaanuar

Polaaruurijad polaarkajakat otsimas - Jõelähtme prügila 29.01.2012, õhutemperatuur -20 / foto: Kris Voog

Tänasele “aialinnuvaatlusele” suundusime suurema seltskonnaga Jõelähtme prügila aia taha. Polaaruurija tunne hakkas peale tulema, kui 20 kraadise pakasega kajakaid torutasime. Aga midagi pole teha, sest just külmal talvel võib prügilates teiste kajakate hulgas mõnda jääkajakat või siis isegi polaarkajakat kohata. Mitte just meeldiva üllatusena oli prügilas hommikul vaid 800 kajakat. Tasapisi tuli neid pidevalt küll juurde, aga ikkagi oli paaritunnise staiamise järel kajakaid, peamiselt hõbekajakaid, siin maksimaalselt 3000. Veel mõni aasta tagasi võis siin parimatel päevadel paarkümmend tuhat kajakat näha ja nende hulgast võis sageli ka mõne jääkajaka leida. Täna kahjuks ühtegi rarikajakat ei leidnud. Tundub, et tänu ümbertöötlemisele jõuab ladestamisele varasemaga võrreldes palju vähem prügi. Seega on lindudel prügilas vähem toitu ja see on ka üheks põhjuseks, miks siin vähem linde on.

Väikepütt Aravetel 29.01.2012 - sel talvel on Eestis juba vähemalt 5 väikepütti leitud / foto: Margus Ots

Koduteel Tartusse sai Aravetes talvitavad veelinnud üle vaadatud, sest mõni aeg tagasi oli laekunud vihje, et sinikaelte hulgas olevat vist ka üks väikepütt. Igaks juhuks asja uurima minnes selgus, et siin ongi väikepütt. Sel talvel on Eestis juba vähemalt 5 väikepütti leitud, rekordiliselt palju.

28. jaanuar

Tänase päeva plaanides oli looderanniku „kajakaaukudes” natuke ringi vaadata, sest parasjagu on õige aeg kajakate hulgast talikülalisi otsida. Ehk hakkab kusagil mõni jääkajakas või isegi polaarkajakas silma. Esimese peatuse tegin Dirhami sadamas, kus oli küll mõnikümmend kajakat, aga kedagi põnevat teiste hulgas ei märganud. Külmal varahommikul ei kippunud väga randades kolama ja sõitsin kiirelt kohe Paldiskini välja. Lõunasadamas tundus, et siingi valitseb tühjus, aga põhjasadamas selgus, et umbes 500 kajakat on ennast merele suunduvatele kalalaevadele sappa võtnud. Asusin kajakaid läbi torutama ja õige kohe leidsin hõbekajakate hulgast ühe selgelt suurema ja valgema linnu. Hoosuled olid linnul valkjad ilma igasuguse tumedama mustrita, näha oli ka linnu nõrka helebeezi mustrit. Asi selge, see elukas ongi jääkajakas. Minu 2012.a liiginimekirja 103. linnuliigiks sai seega päris kõva rari, keda olen Eestis varem vaid 3 korda kohanud.

Kaugeltki mitte kõik kuldnokad ei lenda talveks lõunasse, 28.01.2012 Karjaküla / foto: Margus Ots

Eesti Ornitoloogiaühingu eestvedamisel toimub sel nädalavahetusel talvine aialindude vaatlus. Mina kuhugi aeda pekki pole riputanud ja tihaseid kokku ei loendanud, aga omamoodi „aialindude vaatlusega” siiski hakkama sain. Üritasin Keila lähistel Karjaküla rebasefarmi aiast üle piiluda ja sealsed kajakad üle vaadata. Linde oli siin kõvasti. Kajakaid, peamiselt hõbekajakaid, oli siin kokku vähemalt 2000, ilmselt palju rohkemgi, aga kahjuks ei pääse kusagilt ala korralikult üle vaatama. Lisaks oli siin ka vähemalt 120 kuldnokka, kaugeltki mitte kõik kuldnokad ei lenda meilt talveks lõunasse.

See pisike ei ole pardipoeg, hoopis väikepütt on (Rocca al Mare, 28.01.2012). / foto: Margus Ots

Päeva jooksul laekus mitmelt linnuvaatlejalt infot, et Tallinnas Rocca al Mare rannas on partide hulgas 2 väikepütti ja lisaks läheduses Mustjõe suudmes veel 2 tükki. Seda imeasja tahtsin ka ise näha ja väikepütist saigi minu aastanimekirja 104. linnuliik. Väikepütt on meil harv pesitseja, keda peidulise eluviisi tõttu ei ole lihtne leida. Rocca al Mare rannas on praegu hea võimalus seda raskesti leitavat liiki suhteliselt lähedalt vaadelda. Väikepütid tegutsevad siin koos sinikaeltega ja kui keegi mööduja küsib, et kas need pisikesed linnud partide juures on pardipojad, siis võib julgelt kinnitada, et nii hull see asi kah ei ole.

Rocca al Mares on partide hulgas veel teinegi peidulise eluviisiga lind talvitamas – 2 taita on siin juba mitu päeva kohal olnud. Sellegi eluka leidmiseks peab üldjuhul suhteliselt palju kannatust varuma ja kusagil mülgastes vaikselt varitsema. Praegu poseerivad linnud siin päris kenasti.

Tait ehk tiigikana, pole ta part ega kana, kureline hoopis (Rocca al Mare 28.01.2012) / foto: Margus Ots

27. jaanuar

Enne Hiiumaalt lahkumist sai veel korra Kärdlas Nuutri jõe suudmes käidud. Kui üleeile õhtul oli siin 850 sinikael-parti ja lisaks muidki veelinde, siis tänaseks oli jõe suudmeala jäätunud ja veelindude asemel kössitas jääl hoopis merikotkas.

Tundus juba, et Hiiumaa retkelt ühtegi uut liiki minu aastanimekirja ei lisandugi. Õnneks päris nii ei läinud. Teel sadamasse õnnestus kuuse-käbilindu näha. Oli teine õige närviline ja tegi kuuse ladvas kõva häält. Kuuse-käbilind on minu 2012.a nimekirjas 102. linnuliik.

Mandril tagasi ja taas tuli „kohustuslik” peatus Haapsalu veepuhastusjaamas teha. Sel korral punarinda enam ei leidnud, aga jätkuvalt oli partide hulgas alles üks rääkspart. Lind oli küll räbaldunud tiibadega, aga suutis siiski lennata. Loodetavasti jaksab ta kevadeni vastu pidada.

Räbaldunud tiibadega rääkspart on Haapsalu veepuhastusjaama tiigil veel alles, 27.01.2012 / foto: Margus Ots

26. jaanuar

Hommikul olin varavalges Ristnas. Staiasin siiski vaid ühe tunni, sest miskit erilist lindude liikumist polnud märgata. Rändel oli vaid vähesel määral aule, lisaks üksikud kaurid ja tõmmuvaerad ning tänase põnevaima liigina ka üks alk. Kirjuhahkasid ei näinud enam kusagil. Tuul oli Ristna nina ümber suhteliselt palju jääsuppi toonud ja ka paikseid linde väga palju ei olnud. Ilmselt poleks ma seda tundigi staianud, aga põnev oli jälgida, kuidas vähemalt 5 merikotkast ja kanakull veelinde kimbutasid. Aga kätte nad küll kedagi ei saanud.

Kõiki tänase igava linnupäeva vaatlusi näeb eElurikkuse andmebaasis.

Eesti Ornitoloogiaühing (EOÜ) kutsub sel nädalavahetusel (28.-29. jaanuar) kõiki huvilisi talvisele aialindude vaatlusele. Kuidas asi käib, sellest saab lugeda EOÜ veebilehelt.

25. jaanuar

Ilmajaam ähvardas Siberi pakasega. Selle peale oli otsustamine lihtne – tuleb minna Hiiumaale, kus ilm on pehmem ja kuhu loodetavasti ka viimased rändamisega hiljaks jäänud linnud põgenevad. Eile saarele sõites sai kohustuslik peatus taas ka Haapsalu veepuhastusjaamas tehtud. Sel korral hakkas põnevamatest talvitajatest seal silma tait, punarind ja 2 sookiuru.

Tänase päeva plaanides oli Hiiumaa põhjarannik Kärdlast Ristnani üle vaadata. Hommik algas Kärdlas musträstaste kisaga. Kui mandril on musträstas sel talvel pigem haruldane talvitaja, siis Hiiumaal (peamiselt Kärdlas) leidsin täna paarkümmend lindu. No jah, talv jõudiski Hiiumaale alles mõni päev tagasi ja rändlinde on veel suhteliselt palju kohal. Täna leidsin ka veel ühe punarinna, see on mul jaanuaris juba viies. Kui õigesti mäletan, siis olen sel talvel neid rohkem näinud, kui varasematel talvedel kokku. Põhjuseks ikka soe talv ja muidugi ka see, et ma pole kunagi varem nii palju talvel läänerannikul linnuretkedel käinud.

Tänase päeva põnevaim leid tuli hommikul Kõrgessaare lähistelt. Leidsin rannamänniku servast kassikaku. See elukas on viimastel aastatel nii haruldaseks jäänud, et igal aastal pole ma teda enam kohanudki. Sel aastal on see mul aga juba teine kassikaku vaatlus!

Rannikul, eriti Ristnas, hakkas silma, et külmalaine ongi vist hilinejaid rändele sundinud. Näha oli selgelt rändel olevaid kühmnokk-luiki, aule, punakurk-kaure ja kirjuhahkasid. Tundub, et hommikul võib Ristnas ehk vähe aktiivsem liikumine olla. Seetõttu kavatsen homme kohe varavalges just Ristnasse staiama minna.

23. jaanuar – 100 liigi piir lõpuks ületatud!

Juba eile tundus, et Aardlapalu prügila juures nähtud urvalindude seas on paar heledamat lindu, aga hele-urvalinnu määramiseks olid nad liiga kaugel ja polnud ka võimalust lähemale minna. Saigi siis täna uuesti asja uurima mindud. Sel korral olid linnud teele väga lähedal ja sai neile paremini otsa vaadata. Umbes 120 urvalinnu seas hakkas silma vähemalt 2 või isegi 3 hele-urvalindu. Linnuparv liikus õige närviliselt mööda söötis põldu ringi ja päris täpselt aru ei saanud, et mitu neid on. Hele-urvalinnu määramine ei ole üldsegi lihtne, sest ka tavaliste urvalindude hulgas on heledamaid isendeid. Aga, nagu nimigi ütleb, hele-urvalind on urvalinnust selgelt heledam (valge põhitooniga), tema külgedel triibustus puudub või peaaegu puudub ja päranipuala on puhasvalge ilma triipudeta. Liigi määramiseks peab kõiki tunnuseid hästi nägema ja selleks peavad linnud väga lähedal olema.

Sellist pilti näeb rebane, kui nurmkanad tema käest ära pääsevad, Aardlapalu 23.01.2012 / foto: Margus Ots

Sel ajal, kui hele-urvalinnu määramisega ametis olin, jalutasid minu nina eest läbi 5 nurmkana. Tihedas taimestikus oleksid nad peaaegu märkamata jäänud. Nurmkana on viimastel aastatel meil õige haruldaseks jäänud, arvukuse languse peamiseks põhjuseks loetakse väikekiskjate arvukuse tõusu. Nurmkanad on lihtsalt rebaste jm elukate poolt nahka pandud. Elevust tekitas nurmkanade leidmine aga hoopis seetõttu, et see liik osutus minu 2012.a nimekirjas 100. linnuliigiks!

Põnevatest leidudest innustatuna otsustasin uuesti ka Haaslavas ära käia, kus paar tundi varem oli jäälinde nähtud. Leidsin siin küll kohe taas vesipapi üles, aga jäälinde polnud kusagil. Otsustasin metsa vahele piki jõe kallast jalutama minna, ehk on jäälinnud kusagil kaugemal nurga taga saaki varitsemas. Aga sügavas lumes ei märganud, et keegi diversant, kobras vist, oli mulle lõksu üles seadnud. Igatahes, auku ma kukkusin ja märjaks sain ja sellega oli ka tänane linnuretk oma otsa leidnud. Võsast välja ragistades ajasin suurema tihaseparve kihama. Teiste hulgas hakkas ka sabatihane silma. See lind on siis minu aastanimekirja 101. liik. Vettekukkumisest oli vähemalt mingigi kasu.

Juba millalgi varem kirjutasin, et jaanuari teisel poolel 100 linnuliigi kokkusaamine ei ole just mingi eriline tulemus. 2009. aasta soojal talvel said kõvemad tegijad 100 liiki täis juba 3. ja 4. jaanuaril. Aga mul polnudki plaanis kohe aasta alguses kõvasti rapsima hakata, sihiks on ikka aastarekord. Otsisin oma vanad märkmikud välja ja vaatasin, et 2002. aastal, kui aastarekordiks 262 liiki sain, leidsin 100. linnuliigi alles 28. märtsil. Seega, kõige hullem praegune seis ei ole. Millal aga 200 liigi piir ületatud saab? Kogemus näitab, et millalgi mai alguses koos rukkiräägu ja piiritaja saabumisega.