Jaanuari teine nädal

10.01.2012


15. jaanuar

Kesktalvise veelindude loendusega sai algust tehtud kohe hommikul esimese valgusega Suurupis ja sihiks oli Pedase. Sai oma võimeid selgelt üle hinnatud ja õhtuks jõudsin vaid umbes poolele maale Lahepere lahe läänekaldale. Homme jätkan siis Pakri poolsaarel ja Paldiski lahel kuni Pedaseni. Suurupi – Lahepere lahe lõigul kedagi väga põnevat ei leidnud, arvukaimaks liigiks oli aul, keda oli alal kokku 4440. Kõiki täna kohatud veelinde näeb eElurikkuse andmebaasis.

Vormsi saarelt teatati Rariliini kaudu, et Suuremõisas on vöötkakku nähtud. Mariliis Märtson sai selle leiu eest Rarileidja 2012 võistluse kõige esimese punkti kirja. Jaanuaris on küll haruldusi varemgi vaadeldud (puna-veetallaja Laokülas ja vöötkakk Valmaotsal), aga need linnud leiti tegelikult juba eelmisel aastal ja Rarileidja punktid nende leidude eest läksid arvesse möödunud aasta võistlusel. Rarileidja 2011 tulemusi näeb siin.

14. jaanuar

Looderanniku tänased ilmaolud ei ole vaatlemiseks just kõige sobivamad ja otsustasin Põhja-Eesti retke ühe päeva võrra edasi lükata. Sai siis hoopis Tarmo Teppele appi mindud ja Tartus Emajõel talvitavad veelinnud kokku loetud. Jõelõigul Kvissentalist Ihasteni saime kokku ligemale 500 sinikael-parti, mis on suhteliselt palju, aga samas viimase paari talvega võrreldes mitte midagi erakordset. Üllatav oli pigem see, et sinikaelte hulgas oli vaid üks piilpart, muid liike (nt sõtkas, jääkoskel) ei leidnudki.

Valgeselg-kirjurähn näitas oma valget selga - aastanimekirja 95. linnuliik, 14.01.2012 Tartu / foto: Margus Ots

Aastanimekirja uueks liigiks saime mõlemad valgeselg-kirjurähni, kes Emajõe kaldapuistutes on üsna tavaline asukas. Minu aastanimekirjas on nüüd 95. linnuliiki.

Täna teatati linnuhuviliste listis, et Vändra kandis Pärnjõel on üks sookurg veel kohal. Seda juhtub väga harva, et mõni sookurg meile talveks jääb ja üldjuhul on tegemist vigaste lindudega, kes pole suutnud ära lennata. Aga käesoleval soojal talvel on sookurgesid mitmel pool kohatud. Aastavahetuse paiku nähti ühte kurge näiteks Pärnumaal Audrus ja Saaremaal Kärlas ning kahte lindu Läänemaal Martnas.

13. jaanuar

Hakkas juba tunduma, et vesipapid on miski vandenõuga hakkama saanud ja ühiselt kokku leppinud, et ennast mulle ei ilmuta. Terves reas kohtades, kus liiki sel talvel juba nähtud on, mina teda ei leidnud. Eile õhtul selgus, et ka Taevaskojas, kus ma liigist ilma jäin, on ta siiski kenasti olemas. Aga lõpuks täna hommikul õnnestus Tartumaal Alatskivil vesipapp ikka ära näha. Siingi lendas ta vaid paar korda minust mööda ja kadus silla alla teetruupi peitu, kust enam välja ei tulnudki. Vesipapp on minu aastanimekirja 94. linnuliik.

Peipsi järv on suuresti veel jäävaba, aga veelinde Nina-Varnja lõigul eriti silma ei hakanud. Vaid Lahepera järvel oli endiselt sadakond kühmnokk-luike paigal. Sellisel arvul neid jaanuaris sisemaal üldjuhul ei kohta.

eElurikkuse andmebaasis üle 100000 linnuvaatluse

Oma viimaseid vaatlusi eElurikkuse andmebaasi sisestades selgus, et 12. jaanuaril ületas andmebaasis olevate linnuvaatluste arv 100000 piiri.

Linnuvaatluste andmebaasi loomisega alustati ülemöödunud aastal, kui Eesti Ornitoloogiaühing ja Estbirding otsustasid ära kasutada Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi juures arendatava eElurikkuse andmebaasi võimalused ning asusid selle juurde looma linnuvaatluste moodulit. Pärast põhjalikke katsetusi ja täiendusi avati linnuvaatluste andmebaas möödunud aasta aprillis lõpuks ka kõigile huvilistele.

Eesti Ornitoloogiaühing, Estbirding ja Tartu Ülikooli Loodusmuuseum kutsuvad jätkuvalt kõiki huvilisi andmebaasiga tutvuma ja selle võimalusi aktiivselt kasutama. Andmebaas asub aadressil http://elurikkus.ut.ee, kus linnuvaatluste moodul avaneb automaatselt ülamenüüs oleva nupu Vaatlused alt.

Oma vaatluste sisestamiseks on vaja ennast kasutajaks registreerida. Liitumissoovist tuleb teada anda aadressil info (at) elurikkus.ut.ee.

eElurikkuse linnuvaatluste andmebaasi kohta saab pikemalt lugeda näiteks linnuhuviliste teabelehest Tiirutaja nr. 13, lk. 6.

12. jaanuar

Olen alates aasta algusest kümmekond vesipapi regulaarset talvitamiskohta üle vaadanud, aga pole seda liiki veel kohanud. Seetõttu otsustasin hommikul Taevaskojas ära käia, sest seal on see lind igal talvel kohal ja lisaks on seal enamasti ka jäälind talvitamas olnud. Saaks kohe mitu põnevat liiki aastanimekirja juurde. Käisin õige pika jõelõigu läbi, aga vesipapp ja jäälind jäid ka täna leidmata. Hiljem kuulsin, et sel talvel ei ole Taevaskojas vesipappi nähtudki. Tundub, et nii soojal talvel ei ole see liik siia veel jõudnudki. Aastanimekirja 93. linnuliigiks sain Taevaskojast vähemalt musttihase.

14.-15. jaanuaril toimub kesktalvine veelindude loendus, täpsemad juhised leiab EOÜ veebilehelt. Iga linnuhuviline võiks oma kodukoha veelinnud kokku lugeda ja andmed EOÜ-le edastada. Ise suundun põhjarannikule Pedase-Suurupi lõiku loendama.

10. jaanuar

Tegin täna lühema retke Tartumaal Laeva ümbruse metsades. Hommik oli külm, auto näitas isegi kuni –12 kraadi. Metsades valitses täielik vaikus, rähnid ei toksi ja tihasesalgadki olid hääletud. Vaid mõni üksik ronk “kronksus” kauguses. Külmal südatalvel ei taha keegi häält teha. Minu aastanimekiri sai siiski mõned liigid juurde. Kahest kohast leidsin mänsaku. Needki olid vait, tavaliselt on nad õige häälekad. Rähnide nimekirja lisandus väike-kirjurähn. Ka seda lindu ei leidnud ma häälitsuse või toksimise järgi, ta tegutses tihasesalgas ja lendas korraks minu nina ette kase latva.

Ka väga kaugelt tehtud udupildilt võib ära tunda vöötkakule iseloomuliku silueti, 10.01.2012 / foto: Margus Ots

Aga päeva põnevaimaks elukaks oli hoopis meil haruldane läbirändaja ja talvitaja vöötkakk. Leidsin ta varahommikuses hämaruses kaugel raielangi servas puu otsas ümbrust seiramas. Ei tahtnud lindu häirida, jälgisin teda natuke aega läbi toru ja tegin kaameraga vaid kaugelt paar klõpsu. Udupildilt on liigile iseloomulik siluett näha küll, tõestusmaterjaliks piisav. Minu aastanimekirjas on nüüd 92 linnuliiki.

Minult on küsitud, et kas igasuguste edetabelite jaoks peab liigi kirjapanemiseks vaatlusi kuidagi ka tõestama? Jah, oleme linnuvaatlejatega reeglid üldjoontes kokku leppinud. Linnuharulduste komisjonis (HK) käsitletavate liikide puhul on asi lihtne – vaatlus peab komisjonis kinnituse saama. Tavaliste liikide puhul on samuti lihtne – üldjuhul usaldatakse vaatlejat. Aga on terve rida liike (nn pisirarid), kes on meil suhteliselt haruldased külalised, aga kelle vaatlusi HK ei käsitle. Hea tava näeb ette, et rekordeid üritades (nt kalendriaasta rekord) peab pisiraride puhul üksinda vaadeldes vähemalt mingigi tõestusmaterjali saama (foto, hääle lindistus vms) või siis kutsud mõne teise linnuvaatleja bongama. Mugavam variant ongi mitmekesi retkel käia, siis teised kogenumad vaatlejad kinnitavad vajadusel määrangut. Näiteks ka linnuvõistlustel (Estonian Open, linnade linnuralli jt) ei tohi liiki enne kirja panna, kui üle poole võistkonnast on sama lindu näinud ja määrangut kinnitanud.