Juuli teine dekaad

13.07.2012

18. juuli

Lõin kell 6:00 äratuskella kinni ja magasin mõnuga edasi. Hetk hiljem tuli aga Rariliini kaudu teade, et Kihnu saare lõunatipus tuletorni juures tegutseb tuttlõoke. Tegemist on väga kõva rariga, keda alates 1991. aastast on Eestis alla 20 korra nähtud ja viimane linnuharulduste komisjoni poolt kinnitatud vaatlus pärineb 2009. aastast. Hüppasin kohe üles, sest Läänemaalt Tuksist peaks Munalaiu sadamasse kell 8:45 väljuvale laevale jõudma küll.

Tuttlõoke Kihnu saarel 18.07.2012. Tuttlõokest on tavalisest põldlõokesest raske eristada, sest ka põldlõokesel on tutt peas. Määramisel tuleb kindlasti tähelepanu pöörata noka kujule ja tiiva alapoole ja tagaserva värvusele. / foto: Mati Kose

Õnneks oli tuttlõoke keskpäeval veel paigal, ehkki turistide hordid oli linnu algsest leiukohast pisut eemale peletanud. Varasem kogemus näitab, et tuttlõoke püsib pikemalt paigal ja loodetavasti leitakse lind ka järgnevatel päevadel uuesti üles. Mulle oli tuttlõoke 2012.a nimekirja 265. linnuliik. Oligi juba pikk paus tekkinud, viimati sain aastapunkti – väike-käosulase – 14. juunil Setomaalt.

Kihnu saare lõunaotsas käib seoses Eesti Energia tuulepargi rajamise plaaniga kahe aasta jooksul (2012-2013) põhjalikum lindude rände seireprojekt. Kihnus toimuvast saab täpsemalt lugeda ingliskeelsest Kihnu Bird Survey blogist, sealt leiab ka leitud tuttlõokese kohta lisainfot ja fotosid.

Juba mõnda aega on mind laiskusetõbi kiusanud, tavapäraste 15-tunniste retkepäevade asemel tahaks pigem 15 tundi päevas magada. Kui lõpuks ka liigesed valusaks jäid ja liikumine õige vaevaliseks muutus ning pilt ees väga virvendama hakkas, siis hakkasin sandis olemises kohe puuke kahtlustama. Tormasingi jooksujalu tohtrite manu ja analüüsid kinnitasidki kahtlust, et olen puukidelt borrelioosi külge saanud. Neelan nüüd tablette ja üritan sellest jamast lahti saada, sest väljaravimata borrelioos võib raskete tagajärgedega lõppeda. Kui puuk pureb ja borrelioosi kahtlus tekib, siis tuleb kindlasti arsti jutule minna. Ise suundun nüüd mõneks ajaks Tartusse tervisevetele ja näruse olemise tõttu retkele ei kipu, kui just taas mõni kõvem rari kuskil välja ei ilmu.

16. juuli

Värvushälbega metstilder, 16.07.2012 Audru polder / foto: Margus Ots

Täna käisin taas Pärnumaal Audru poldril kahlajaid torutamas. Poldri idaosa oli nädala jooksul veelgi kuivemaks jäänud ja linnud olid rohkem vesisemasse lääneossa kogunenud. Poldril hakkas silma tublisti üle tuhande kahlaja. Arvukaimaks liigiks oli endiselt mudatilder, keda oli vähemalt 700 isendit näha, aga ka 300 tutkast, 350 kiivitajat, 110 heletildrit, 60 tumetildrit ja 40 mustsaba-viglet oli vesisel heinamaal tegutsemas. Kõrge heina seest oli raske linde üles leida ja kahlajaid võis alal kokku ikka palju rohkem olla. Põnevamatest elukatest hakkas silma üks veetallaja, hõbehaigruid nägin täna 29. Teiste lindude hulgast leidsin ka ühe värvushälbega metstildri. Linnul olid tiivad osaliselt lumivalged ja kui esmalt vaid korraks lindu nägin, siis polnud õrna aimugi, kellega tegu võiks olla. Ühel hetkel läks lind siiski lendu, sain mõned fotod teha ja õnnestus lind ära määrata. Ma polegi sellist osaliselt albinootilist tildrit varem näinud, Estbirdingu värvushälvetega lindude galeriist leiab aga igasuguseid veidraid elukaid.

15. juuli

Ehkki ilm oli õige sajune, sai siiski Tartumaa poldrite ringile mindud. Valguta, Rämsi ja Aardla poldri kahlajaaugud sai üle vaadatud. Rämsi poldril tänavu vett ei ole ja seetõttu ka linde suurt näha polnud. Aardla poldri paaris vesisemas kohas võis kümneid tildreid ja tutkaid näha, mõni vigle ja tikutaja kah teiste hulgas. Aga jätkuvalt on praegu Kagu-Eesti parim linnuala Valguta polder. Kõik kohad on seal partide, püttide, kajakate ja tiirude pesakondi täis ning alal peatub arvukalt kahlajaid – tildreid, rüdisid, tutkaid, tikutajaid jt. Kõrgest heinast kahlajate otsimine pole üldsegi lihtne. Alles siis, kui linnud mõne röövlinnu poolt lendu hirmutatakse, selgub lindude tegelik arv. Näiteks, kui olime Valgutal juba paar tundi staianud, tundus et tikutajaid on alal ehk umbes 30, aga ootamatult tõusis ainuüksi ühest kohast korraga 70 lindu lendu. Kui suurema pingutusega saab mitusada lindu kokku loetud, siis võib neid tegelikult hoopis tuhatkond olla, kõrgest taimestikust ei leia linde lihtsalt üles.

12. juuli

Mai alguses Karksisse ilmunud roosapelikan on endiselt paigal, 12.07.2012 Karksi. / foto: Margus Ots

Eile tähistati Nigula looduskaitseala loomise 55 aastapäeva ja pikemale linnuretkele ei jõudnudki. Täna varahommikul suundusin taas Valga- ja Võrumaale siniraaga otsima, aga teel põikasin ka Karksist läbi. Mai alguses sinna ilmunud roosapelikanist polnud tükk aega midagi kuulda olnud, aga eile anti teada, et lind olevat endiselt alles. Mõtlesin pelikanile pilgu peale heita ja mõningase otsimise järel leidsingi linnu üles. Ei tea, kui kauaks ta meile kavatseb jääda? Ehk isegi talveni?

Läti piiri ääres käisin taas suure hulga kunagisi siniraa territooriume läbi, aga sinilindu polnud kusagil. See liik ilmselt siiski Eestis enam ei pesitse. Annan alla, siniraa otsimise retki ma sel aastal rohkem ette ei võta. Kui keegi on seda elukat Eestis tänavu kohanud, siis paluks kindlasti andmed Eesti Ornitoloogiaühingule edastada.

Koduteel Tartusse sai taas Valguta poldrit külastatud. Kahlajaid siin nii palju ei olnud kui paar päeva tagasi Audru poldril, aga liigivalik oli mitmekesine. Näha võis igat sorti tildreid, lisaks veel vihitajaid, tikutajaid, tutkaid, väiketülle, soorüdisid ja kõvernokk-rüdisid, keda oli siin lausa 9 isendit. Kõvernokkasid pole ma varem sisemaal nii palju korraga näinud. Kahlajate sügisränne käib juba täie hooga, tasub märgalasid külastada, tavaliste liikide hulgas võib mõni rarigi olla.