Juuni kolmas dekaad

22.06.2012

Juuni kokkuvõte

Võrreldes parimate rändekuude aprilli ja maiga sai juunis ikka väga vähe retkedel käidud. Põhjalikumalt sai vaid Tartu külje all Ropka-Ihaste luha ja Aardla poldri linnustikku uuritud, sest tänavu on seal suurem seireprojekt käimas. Juunis käisin ka oma punktloenduse raja Setomaal läbi, kus “kohustusliku” liigina sain kirja väike-käosulase. Siniraa otsimise retk Valgamaal kahjuks tulemusi ei andnud ja tundub, et see liik on meilt pesitsejana üldse kadunud. Korra sattusin ka Virumaa metsade vahele, kus otsitavaks liigiks oli habekakk, aga praegu sellele elukale pihta ei saanud. Kuu jooksul sai ka vaid üks pikem bongamisretk ette võetud – 6. juunil õnnestus Saaremaal Sõrve säärel puna-harksaba bongata. Sellega minu juunikuised retked ka piirdusid. Juunis kogunes vaatlustunde vaid 93 (alates aasta algusest kokku 1015), sõidukilomeetreid 2511 (alates aasta algusest 27340) ja jalgsi retkekilomeetreid tuli juunis 66 (alates aasta algusest 621). Juulis käib juba aktiivsem ränne ja kindlasti liigun siis juba palju rohkem ringi.

Minu aastanimekirja lisandus juunis vaid 4 liiki, aga vähene lisandunud liikide arv ei olnud üllatus, sest “kindlatest” liikidest on mul nägemata veel vaid leeterüdi. Kõik teised võimalikud liigid on juba rarid ja nende leidmisega saab kõvasti vaeva näha. Kokku on minu 2012.a nimekirjas juuni lõpu seisuga 264 linnuliiki.

29. juuni

Seoses Ropka-Ihaste luha ja Aardla poldri haudelinnustiku seireprojektiga sai hommikul Aardla järv üle vaadatud. Ehkki külastan ala õige sageli, käisin paadiga sellel järvel viimati umbes 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul on ala muidugi pea tundmatuseni muutunud. Poldrilt vee pumpamine lõpetati juba aastaid tagasi, mille tõttu on tänapäeval veetase oluliselt kõrgem ja järv laiutab palju suuremal alal. Järve kaldad on laialt roostunud ja soostunud ning järvele kuiva jalaga ligi üldse ei pääsegi. Poldri kirdeservas olevast tornist õnnestub vaid osale järvest pilk peale heita. Pesitsevate veelindude kohta ülevaate saamiseks ei jäägi muud üle, kui tuleb paadiga peal käia. Linnud said kõik kenasti kokku loetud, aga silma hakkas hoopis kalameeste rohkus. Sellel suhteliselt pisikesel järvel oli 5 paati peal, aga see pole kahjuks kaugeltki mitte rekordnumber, linnuvaatlejatele on seal varem korraga ka 17 paati silma hakanud. Sellel väga heal linnujärvel tuleb vähemalt kevadrände- ja pesitsuperioodil kindlasti inimeste liikumist reguleerida. Leidsime järvelt ka ühe röövpüüdjate märgistamata võrgu. Keskkonnainspektsioon sai kohale kutsutud ja võrk korjati välja, õnneks surnud linde sees ei olnud. Linnurikkal järvel võib ka üks võrk palju kahju tekitada. Olen varasematel aegadel mitmel pool linnujärvedel päris palju märgistamata võrke välja korjanud ja kahjuks võib tihti neist ka mõne püti või sõtka leida. Loodetavasti hoiab Keskkonnainspektsioon ka edaspidi Aardla järvel silma peal.

Luha-sinirinna määramisest

Eestis võib kahte sinirinna (Luscinia svecica) alamliiki kohata – luha-sinirind (Luscinia s. cyanecula) on meil luhapajustikes haruldane haudelind ja tundra-sinirind (Luscinia s. svecica) esineb meil vaid läbirändel. Isasel luha-sinirinnal on üldjuhul valge rinnatäpp (see võib ka üldse puududa) ja tundra-sinirinnal on punane rinnatäpp. Aga – määrajates kiputakse teemat lihtsustama. Tegelikult rinnatäpi värvuse järgi alamliiki siiski alati määrata ei saa, sest ka luha-sinirinnal võib punane rinnatäpp olla.

Luha-sinirind (Luscinia svecica cyanecula), valge rinnatäpiga (tegelikult üldse ilma täpita) isaslind, 22.06.2012 Raadi. / foto: Uku Paal

Tänavu on Tartus Raadil pikema perioodi jooksul luha-sinirinna paari vaadeldud, ilmselt see liik pesitseb seal. Kontrollimisel selgus aga, et isaslinnul on hoopis punane rinnatäpp ja tekkis küsimus, et millise alamliigiga on üldse tegemist? Asja selgitamiseks sai 22. juunil Raadi lind kinni püütud. Üllatuseks sattus võrku lausa 2 isaslindu, kellest üks oli pisikese valge rinnatäpiga ja teine punase rinnatäpiga. Kui valge rinnatäpiga või siis üldse rinnatäpita lind on tüüpiline luha-sinirind, siis punase rinnatäpiga isend pani küll kukalt kratsima.

Luha-sinirind (Luscinia svecica cyanecula), punase rinnatäpiga isaslind, 22.06.2012 Raadi. / foto: Uku Paal

Lähemal uurimisel selgus, et vaid rinnatäpi sulgede tipud olid punased, sulgi liigutades paistis allpool ikka valge värvus. Seega, ka see lind on ikka luha-sinirind. Alles viimasel ajal on sellele määramisprobleemile rohkem tähelepanu pööratud ja tõesti ongi nii, et osadel luha-sinirindadel võibki hoopis punane rinnatäpp olla. Seega peab sinirinna alamliikide määramisel eriti hoolikas olema. Täpsemalt saab luha-sinirinna määramisest Estbirdingu kodulehelt lugeda.

23. juuni

Vihmase ilmaga pikemale retkele ei läinud, aga varahommikul sai siiski taas Aardla poldril väikehuikusid otsitud ja õnnestus taas üks lind ka ära rõngastada. Vihmapüha kasutasin hoopis linnuharulduste komisjonile laekunud teadete läbivaatamiseks. Otsustega läheb veel aega, ka teised komisjoni liikmed peavad vaatlustele oma hinnangud andma.

Puna-harksaba Hiiumaal Jausal 01.06.2012 / foto: Ülo Väli

Laekunud ankeete lugedes ja eElurikkuse andmebaasist lisainfot otsides hakkas üks põnev leid silma. Tänavu on Eestis rekordiliselt palju puna-harksabasid nähtud, vähemalt viies kohas on ta linnuvaatlejatele ette sattunud. Ise käisin seda elukat juuni alguses Saaremaal Sõrve säärel bongamas, seal oli puna-harksaba pikemalt (4.-6. juunil) paigal. Nüüd selgus, et puna-harksabast on ka mõni päev varem (1. juunil) Hiiumaal Jausal korralikud fotod saadud.

Puna-harksaba Saaremaal Sõrve säärel 04.06.2012. Laba-hoosulgede augud ja katkised otsad on mõni päev varem Hiiumaal nähtud linnuga identsed, seega sama isend. / foto: Uku Paal

Kui Jausa ja Sõrve sääre harksabade fotosid võrdlesin, siis selgus, et tegemist on sama isendiga. Fotodelt on näha, et mõlema linnu vasaku tiiva laba-hoosulgede augud ja katkised otsad on identsed, seega sama lind. Tegelikult hakkaski juba küsimusi tekkima, et miks seda haruldust tänavu nii palju meile eksinud on. Nüüd on siis selge, et vähemalt saartel tundub siiski vaid 1 isend ringi hulkuvat.

22. juuni

Juba varem on juttu olnud, et Tartu ümbruses on tänavu lausa kolmes kohas laulvaid luha-sinirindasid kuuldud. See peamiselt luhapajustikes pesitsev valge rinnatäpiga sinirinna alamliik on meil nii haruldaseks muutunud, et igal aastal teda enam ei leitagi. Punase rinnatäpiga tundra-sinirind on meil läbirändel aga sage külaline. Kevadest saadik on Tartus Raadil luha-sinirinna paari vaadeldud, aga nädal tagasi saadi ühest linnust korralikud fotod ja selgus, et tegemist on punase rinnatäpiga linnuga. Sai siis täna asja põhjalikumalt uurima mindud, lootsime selle kummalise isendi ka kätte saada. Üllatuseks sattus võrku esmalt valge rinnatäpiga isane luha-sinirind ja seejärel saime ka punase rinnatäpiga isaslinnu kätte. Emaslinde piirkonnas üldse ei kohanud ja tekkis kohe küsimus, et kas varemgi on siin pigem kahte erinevat isaslindu (mitte paari) vaadeldud? Kõige rohkem küsimusi tekitab aga lindude alamliigiline kuuluvus. Viimaste uuringute järgi olevat ka luha-sinirindade hulgas punase rinnatäpiga isendeid, mis teeb alamliikide määramise väga keeruliseks. Tänased linnud said korralikult üles pildistatud (rõngastatud ja muidugi koheselt ka vabastatud) ja loodetavasti saame peatselt asjasse selgust tuua. Millalgi edaspidi saab koos fotodega sellest määramisprobleemist põhjalikumalt juttu teha.

Esimene Eestis märgistatud väikehuik, 22.06.2012 Aardla polder / foto: Margus Ots

Käesoleval aastal üritame Tartu külje all oleval Aardla poldril vähe põhjalikumaid loendusi korraldada. Ehkki tänavu kevadel oli alal vett suhteliselt vähe ja veelinde eriti massiliselt siin rändel ei peatunud, on pesitsusperiood aga mitmeid üllatusi toonud. Üle mitme aasta on kogu alal näiteks palju ruiklasi kuulda olnud. Meil siiski suhteliselt haruldast väikehuiku on Ropka-Ihaste luhal ja Aardla poldril kokku lausa 17 isendit leitud (14 emaslindu ja 3 isaslindu). Tänagi õnnestus kõigest ühes kohas 3 emaslindu ja 1 isaslind tuvastada. Üks emaslind õnnestus ka ära rõngastada. Kui õigesti mäletan, siis see on üldse esimene Eestis märgistatud väikehuik.

21. juuni

Üle mitme päeva pääsesin lõpuks taas retkele. Tõstsin selja ära ja ei võtnud lihtsalt jalgu alla. Õnneks olid vahepealsed ilmad suhteliselt kehvapoolsed (sajune või tuuline) ja välja väga ei kippunudki. Nüüd aga tundus lõpuks üks vaikne ja selge öö tulevat ja sai kohe Virumaale suundutud. Vaja sealsed võimalikud habekaku kohad üle vaadata. Seda haruldast elukat on tänavu Eestis vaid 2 korda kohatud – veebruaris jäi üks lind Kohtla-Järve lähistel auto alla ja juunis sattus üks lind Ida-Virumaal karuvaatlejate kaamera ette. Olen ise seda liiki Eestis 3 korda näinud ja kõigil kordadel on ta kusagil raielangil tüüka otsas saaki varitsenud. Sai siis nüüdki öö jooksul suurel alal raielanke läbi kammitud, aga sel korral “Suurele Hallile” pihta ei saanud.

Muudest lindudest hakkas silma metskurvitsate aktiivsus. Kõikjal raielankidel ja metsaservades lendas neid ringi, kokku kindlasti tublisti üle 50 linnu. Natuke üllatas ka rukkirääkude rohkus raielankidel. See liik küll elab suurtes metsamassiivides raielankidel, aga ligemale 25 lindu “rääkus” juba korralikult kinnikasvanud lankidel, kus lagedamat ala suurt polnudki. Aga teadjamatelt asja uurides selgus, et osa rukkirääkudest pidigi sellises suhteliselt tihedas padrikus elama. Sain jälle targemaks. Põnevaimaks öö jooksul kohatud elukaks oli metsis – üks kukk seisis varahommikul keset teed ja ei tahtnud kuidagi eest ära minna. Kahjuks oli veel päris pime ja autotulede valgel ei õnnestunud pilti teha.

NB! Eesti Ornitoloogiaühingu (EOÜ) suvepäevad toimuvad juba järgmisel nädalavahetusel (30. juuni – 1. juuli) Tartumaal Rannus. Täpsemalt saab lugeda EOÜ veebilehelt. Viimane võimalus registreeruda on 24. juunil.