Juuni teine dekaad

14.06.2012


14. juuni

Täna sai juba enne päiksetõusu ennast üles aetud ja punktloendus ära tehtud. Minu 20-punktiline loendusrada kulgeb Setomaal põllumaastikus ja mõned punktid said valitud selliselt, et väike-käosulase elupaika (kinnikasvavad söötis heinamaad) ka läheduses oleks. Kahel eelmisel aastal olen just punktloenduse käigus selle harulduse kätte saanud ja loodetavasti on nüüdki ta siin kusagil olemas. Linnuharulduste komisjoni andmetel kohati seda idapoolse levilaga liiki meil esmakordselt 1989. aastal, kui üks lind Võrtsjärve ääres Vaibla linnurõngastusjaamas võrku sattus. Alates 2002. aastast on väike-käosulane aga igal aastal Setomaal Obinitsa-Meremäe piirkonnas ka pesitsenud. Möödunud aastal leiti seda liiki rekordiliselt palju – 8 leiukohta üle Eesti, peamiselt siis ikka Setomaal.

Väike-käosulane on Setomaal juba 10 aastat pesitsenud, 14.06.2012 Kusnetsova / foto: Margus Ots

Nagu oletatud, nägingi seda liiki täna mitmes kohas. Esimene leid oli aga üllatav – väike-käosulane kargas välja rukkipõllust. Tavaliselt elutseb ta ikka võsastuvatel heinamaadel põõsastes, aga mitte kusagil keset suurt lagedat välja. Teises kohas tegutseski paar just kinnikasvava heinamaa põõsastes. Lisaks hakkas väike-käosulase paar silma veel kahes vanas leiukohas, aga need ei tahtnud ennast eriti näidata ja linnuharulduste komisjonis kinnitamiseks jäi infot väheks (ei saanud fotosid). Järgneva kuu jooksul käib samas piirkonnas kindlasti veel linnuvaatlejaid, ilmselt lähen isegi uuesti ja siis saab needki leiukohad tõenäoliselt korralikult ära dokumenteerida. Praeguse seisuga on käesoleval aastal väike-käosulast Eestis juba viies kohas vaadeldud (kindlad vaatlused): Saaremaal Sõrve säärel, Kihnu saarel, Võrumaal Husaris ja kahes kohas Setomaal. Kuna parim aeg selle liigi otsimiseks on alles saabunud ja mitmed Setomaa, Tartumaa ja Virumaa kohad vajavad veel kontrollimist, siis saab eelmise aasta leidude rekord tõenäoliselt ületatud.

Minule oli väike-käosulane 2012.a nimekirja uus liik, kokku olen sel aastal nüüd 264 linnuliiki vaadelnud.

13. juuni

Täna sai pikem siniraa otsimine korraldatud. See liik on meil viimasel kümnendil ülimalt haruldaseks muutunud, regulaarselt on ta üksikute paaridena vaid Valgamaal Läti piiri ääres pesitsenud, aga paar viimast aastat pole teda enam sealtki leitud. Möödunud aastast pole kogu Eestist vist ühtegi usaldusväärset vaatlustki enam teada. Ka tänavu ei ole vanadelt pesitsusaladelt ühtegi teadet tulnud. Käisin päris suure ala Valgast Krabini läbi, aga, nagu kardetud, sinilindu silma ei hakanud. Kurb, üks kunagi suhteliselt arvukas ja üldlevinud haudelind on meilt kadunud. Kui kellelegi kusagil siniraag silma hakkab, siis paluks sellest kindlasti Eesti Ornitoloogiaühingule teada anda.

Päris mõttetu Valgamaa retk siiski ei olnud, Taheva valla maadelt sain oma aastanimekirja lõpuks must-toonekure. Üllatav, et ma sellele liigile varem pole otsa sattunud, kõigil aktiivsematel linnuvaatlejatel on see elukas juba ammu nähtud. Must-toonekurg on minu 2012.a nimekirja 263. linnuliik ja see on nüüd ka minu uus aastarekord. Kümme aastat tagasi (2002. a) vaatlesin kogu aasta jooksul kokku 262 liiki, mis oli kuni 2009. aastani ühtlasi ka kalendriaasta jooksul vaadeldud liikide rekord Eestis. Esmapilgul võib tunduda, et kui poole aastaga on juba nii palju liike koos, siis võiks ju ehk isegi 300 liiki aastaga ära näha. Arvutada ju võib, aga nii lihtne see asi nüüd ka ei ole. Mul on peaaegu kõik kindlad liigid juba ära nähtud ja lisanduda saavad veel vaid rarid. Aasta teise poolega võib lisanduda pigem kuni 10 liiki, aga mitte 30 või rohkem liiki. Ka kõigi linnuvaatlejate peale kokku pole ühe aasta jooksul Eestis 300 liigini jõutud.

Läti retk jäi küll lühikeseks, aga väike-konnakotkaid võis selle aja jooksul mitmeid näha. 13.06.2012 Ponkuli, Kirde-Läti. / foto: Margus Ots

Õhtuks kavatsesin jõuda Setomaale, kus siis kohe varahommikul vaataks vanad väike-käosulase territooriumid üle. Meil on see liik juba 10 aastat Obinitsa-Meremäe piirkonnas pesitsenud, aga Läti sai väike-käosulase oma liiginimekirja alles käesoleval aastal. Kuna nii mõnigi otsetee läks pigem Läti kaudu, siis otsustasin Kirde-Lätis natuke laiemalt ringi vaadata ja võimalusel mõne uue väike-käosulase territooriumi üles otsida. Väike-käosulane pesitseb söötis ja võsastuma hakanud heinamaadel ja põldudel. Möödunud aastal sai Aluksne ümbruses ringi vaadatud, aga seal sobivat elupaika silma ei hakanud. Nüüd suundusin Läti kirdenurka Pededze (Pedetsi) piirkonda. Pedetsi jõest idapool hakkaski asi juba jumet võtma, s.t. väike-käosulasele sobivat elupaika paistis päris kenasti olevat. Algatuseks sõitsin natuke ringi, et siis tagasiteel parimad kohad üle kontrollida. Aga, väike-käosulase retk sai ootamatu lõpu. Ühel hetkel astusid Läti piirivalvurid ligi ja uurisid, et mida ma siin jälgin. Neile oli ilmselt suureks üllatuseks, et keegi üldse lihtsalt nii sama linde vaatab. Välismaalane binokli, toru ja kaameraga tundus eriti kahtlane. Igatahes, mulle üllatuseks küsiti alal viibimise luba. Teatati, et ma viibin piiritsoonis ja selleks peab kirjalik luba olema (jutt käib siiski Vene piirist, mitte Eesti piirist). See värk meenutas küll ühte teist aega ja ühte teist riiki, aga ju siis Lätis käivad need asjad veel selliselt. Eestis võivad piirivalvurid piiritsoonis küll dokumente kontrollida, aga miskit luba, eriti veel kirjalikku, küll vaja ei lähe. Piirivalvuritega väga vaielda kah ei tahtnud, sest kõik andmed pandi kirja ja teatati, et kui mind veel piiritsoonis märgatakse, siis võidakse 250.- lati suuruse trahviga premeerida. Õige konkreetselt juhatati mind suurimat teed mööda piiritsoonist välja, mis tähendas kahjuks seda, et ma ei saanud tuldud teede kaudu Eesti poole tagasi suunduda ja Rammuka piiripunkti jõudmiseks tuli mitukümmend kilomeetrit ringi sõita. Kogu selle jama peale kadus Lätis linnuvaatlemise isu üldse ära ja keskendun edaspidi ikka Eesti aastanimekirjale.