Märtsi esimene dekaad

05.03.2012


Uus linnumääraja

Täna tuli kõigile linnuvaatlejatele rõõmustav uudis – lõpuks on eestikeelsena välja antud vaieldamatult parim Euroopa lindude määraja:
Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström 2012. Linnumääraja. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja.
Tõlkija on Olav Renno, toimetaja Anu Sillaots ja väljaandja kirjastus Varrak.

Tormasin ka ise kohe poodi ja ostsin raamatu ära. Esimese asjana hakkas muidugi silma, et raamat on kõvakaaneline. Oleksin kindlasti eelistanud välioludele paremini sobivat pehmekaanelist ja niiskuskindlamat varianti. Kõvakaaneline raamat muutub retkedel õige kiiresti kapsaks. Kui tehakse kordustrükk, siis loodetavasti pehmekaanelisena. Sisuga veel eriti tutvuda ei jõudnud, aga märkasin, et “sulestik” on selles raamatus asendatud sõnaga “rüü”. Peab tunnistama, et hundsulestiku ja puhkesulestiku asemel on vähemalt esialgu vägagi võõrastav “hundrüü” ja “puhkerüü” lugeda. Määraja kasutamisel peab arvestama ka asjaoluga, et autorid ei ole süsteemi osas Euroopa Harulduskomisjonide Liidu Taksonoomiakomisjoni (AERC TAC) soovitustega arvestanud. Näiteks on määrajas hallvares ja mustvares juba omaette liigid, samas on niidu-kaelustäks ja euroopa kaelustäks endiselt aga kaelustäksi alamliigid.

Aga, kordan üle, et lõpuks ometi on see väga hea linnumääraja ka eestikeelsena olemas ja see raamat võiks igal linnuhuvilisel retkedel kaasas olla.

NB! Loe kindlasti ka detsembris ilmunud arvustust!

7. märts

Sai taas Virumaa metsades ringi käidud, sel korral Tudu kandis. Ehkki vahepeal tundus, et kevad on kohe kohal, näitas termomeeter enne päiksetõusu 22 külmakraadi. Kui pakasest paukuvad puud kõrvale jätta, siis valitses metsades täielik vaikus, külm oli lindude nokad kinni ehmatanud. Vaid kõige esimeses peatuses kella kuue paiku hommikul vilistas üks värbkakk. Möödus õige mitu tundi, kuni soojendav päike rähnid ja muud elukad häält tegema pani. Kirja sai mitu valgeselg-kirjurähni ja laanerähni, tedre ja laanepüü vaatlust.

Peressaare kunagise uhke koolimaja varemed. Siinsetest asundustaludest on enamasti järel vaid võsastunud vundamendid (07.03.2012). / foto: Margus Ots

Täna sattusin juhuslikult ka 1930-ndatel president Pätsi algatusel loodud Peressaare uusasunduse aladele. Omal ajal rajati siia metsade keskele enam kui 100 asundustalu. Tänaseks on püsti veel vaid mõni üksik hoone ja mahajäetud ala on mets taas üle võtmas, vaid loomad hulguvad võssa kasvanud vundamentide vahel ringi. Ka 1938. aastal valminud uhke koolimaja on pärast mõne aasta tagust tulekahju varemetes. Mets tungib siingi järjest peale, koolimaja ümbruses trummeldab valgeselg-kirjurähn, vilistab värbkakk ja krääksuvad mänsakud.

Peressaare kooli aula (07.03.2012) / foto: Margus Ots

5. märts

Värbkakk, 21.03.2009 Virumaa / foto: Margus Ots

Märtsikuu lahutamatuks osaks on öised kakuretked. Soojematel ja tuulevaiksetel õhtutel võib õige mitut liiki kuulda. Kui näiteks karvasjalg-kakk ja kodukakk hakkavad huikama alles siis, kui päris pimedaks on läinud, siis värbkakk ja händkakk teevad häält ka õhtu- või hommikuhämaruses. Vilistavat värbkakku võib lausa päevasel ajal kohata.

Viimastel päevadel on kakud päris häälekad olnud. Ise olen kuulnud kodukakku, värbkakku, händkakku ja karvasjalg-kakku. Rätsudega tuleb veel oodata, sest nad pole meile veel saabunud, ehkki üksikuid talvitajaid on mitmel pool nähtud.