Mai teine dekaad

11.05.2012

20. mai

Algne plaan oli kohe varahommikul taas Piklasse minna, aga viimaste nädalate ülipikad päevad olid oma töö teinud ja äratuskell jäi kuulmata. Ühte pikemat magamist oligi juba väga vaja. Keskpäeval sai küll paar tundi Piklas kombatud, aga suurt kedagi ei näinud. Rohkem tähelepanu köitis siin hoopis lehmakari, kes üritas ühte autot tuunida. Miskid naljamehed olid oma auto karjaaeda sisse parkinud ja kümmekond lehma poleerisid oma keeltega klaasid kenasti “puhtaks” ning auto sai ka muu vedela ja ka vähe paksemaga siit ja sealt pihta. Paar tegelast üritasid ka sarvega peeglite ja pleki tugevust proovida. Kogu see värk meenutas juba Kusturica filmi “Must kass, valge kass”, kus siga ühe Trabandi nahka pani. Õnneks siin asi nii hulluks ei läinud ja mõningase pesu järel saab auto oma esialgse välimuse vast tagasi.

Kuna nädala alguses pean paar päeva Tartus asjatama, siis sättisingi ennast üle mitme aja taas kodu poole teele. Timmkanali ja Laiksaare metsade vahel tegin paar peatust ja päeva ainsaks uueks liigiks sain siit soo-roolinnu. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 252 linnuliiki.

Õhtul sai pikem peatus veel ka Valguta poldril tehtud, kus hakkas silma kormoranide rohkus. Koos Hannes Margussoniga, kellega juhuslikult poldril kohtusime, hindasime kormoranide arvuks umbes 250, aga õhtul hiljem suudeti neid siin juba üle 300 kokku lugeda. Põnevamatest elukatest hakkas poldril silma veel 3 valgetiib-viirest ja 15 hõbehaigrut.

19. mai – 250 linnuliiki koos

Hommikul sai paar tundi taas Põõsaspea neemel staiatud. Ehkki kaure liikus suhteliselt palju (ca 700), siis ühtegi vähe põnevamat elukat näha ei olnud. Muid veelinde kokku oli rändel vaid mõnisada. Selle peale otsustasin tasapisi lõuna suunas liikuma hakata ja tee peal röövlinde otsida. Päeva esimese uue liigi sain Rooslepa küla niidult, kus siristas võsa-ritsiklind. Kastja küla heinamaalt sain lõpuks rukkiräägu kirja. See lind on juba mitu nädalat meil kohal, aga kuna olin pikalt Ristnas jm läänerannikul, kus seda liiki ei kuule, siis saingi räägu kirja alles nüüd.

Märjamaa valla maadel hakkas silma üks konnakotkas, kes oli laiatiivalisem, kui väike-konnakotkas, 7. “sõrm” oli selgelt eristuv ja kelle tiiva kattesuled olid tumedad, mitte heledad, nagu väike-konnakotkal. Muugi tiibade muster viitas sellele, et mulle teadaolevate tunnuste järgi võib selle eluka suur-konnakotkaks määrata. Kui ta just konnakotkaste hübriid ei ole, keda kahjuks meil esineb, aga keda sulestiku põhjal puhtast isendit alati eristada ei saagi. Suur-konnakotkas on minu 2012.a nimekirja 250. linnuliik.

Õhtuks suundusin juba edelarannikule Pikla tiikidele, kus eile õhtul olla väikehüüpi nähtud. Kuna laekunud info oli segasevõitu, siis ei osanud esialgu leiust midagi arvata. Linnuharulduste komisjoni andmetel on väikehüüpi Eestis kohatud vaid 13 korda ja viimati 1992.a aastal. Eile hilisõhtul oli kogu ala põhjalikult juba üle vaadatud, aga väikehüüpi enam ei leitud. Tegemist on varjulise eluviisiga linnuga, keda näha õnnestub harva, pigem võib iseloomulikku “röhatust” kuulda. Aga juhtumisi olid linnu leidjad ka täna õhtul samas kohas vaatlemas ja sai leiu kohta selgitusi küsitud. Selgus, et lind oli vaatlustorni eest lendu tõusnud ja vähe kaugemale rootukka lennanud. Kümmekond minutit hiljem leiti toruga otsides samast rootukast lind veel korraks üles ja rohkem teda ei nähtud. Juttude ja kirjelduse põhjal tundus tõesti väikehüüp olevat. Otsisin ka ise mitu tundi seda lindu, aga leidmislootust eriti polnud, sest roostikku on Piklas mitu ruutkilomeetrit ja nõela heinakuhjast ikka ei leia. Ka häält polnud kuulda, ehkki sai mõnda aega ka peibutatud.

Päeva viimase uue liigi sain hilisõhtul Häädemeeste küla vahelt, kus laulis jõgi-ritsiklind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd kokku 251 linnuliiki.

18. mai

Ehkki väsimus oli suur, ajasin ennast varakult üles ja olin kell 5:30 Virtsu majaka juures staiamas. Oleks pidanud vähemalt pool tundi varem kohale minema, sest taevas oli juba linde täis. Laglesid, vaeraid, aule ja kaure läks mitmes kihis ja üksi ei suutnud kohe kuidagi kõigile ülelendajatele otsa vaadata. Umbes kolme tunni jooksul lugesin kokku üle 10000 valgepõsk-lagle, kes kõik tulid Saaremaa poolt ja suundusid kirdesse. Põnev oli jälgida ka söödikännide tegevust. Vähemalt 6 lindu olid paiksed ning ahistasid tiire ja kajakaid, et neilt saagiks saadud kalad ära röövida. Lisaks oli läbirändel veel vähemalt 26 söödikänni. Ka kaure (järvekaur ja punakurk-kaur) liikus kenasti, neid suutsin kokku lugeda 528. Kauride hulgast leidsin ka tänase rari. Ühel hetkel toruga vaeraparve vaadates sattus äkki vaatevälja suur kaur, kelle mustal kaelal oli näha hele krae ja eriti hakkas silma suur ja valge nokk. Hetkega oli selge, et tegemist on meil haruldase läbirändaja tundrakauriga. Jälgisin teda toruga, kuni lind kadus kaugele põhja suunas. Eilsete ebaõnnestumiste järel hakkas juba kerge bongarimasendus peale tulema, nüüd olin hetkega taas väge täis ja uuteks retkedeks valmis. Tundrakaur on minu 2012.a nimekirja 247. linnuliik.

Õhtuks jõudsin lõpuks Põõsaspea neemele, kus liitsusin suurema seltskonnaga rännet jälgima. Paar tundi enne päikseloojangut hakkas tasapisi merivartide parvi üle lendama ja tekkis lootus, et ehk tuleb taas kõva rändeõhtu, aga kahjuks siiski nii ei läinud. Merivarte saime kokku küll ca 5200, aga oleks oodanud mitu korda suuremat arvu.

17. mai

Hommikul kell 5 oli Ristnas ilm udune ja vihmane, magasime edasi. Kell 6 oli veelgi udusem ja vihmasem, otsustasime kiirelt asjad pakkida ja mandrile tagasi sõita. Teel nägime Kõpu poolsaarel kassikakku, lind istus tee ääres puu otsas. See elukas on meil nii haruldaseks jäänud, et igal aastal pole ma teda kohanudki. Tänavu on kassikakk mulle aga juba kolm korda ette sattunud. Kuna praamini oli pisut aega, siis sai Kärdlas Nuutri jõe suue üle vaadatud. Sealsel liivaseljandikul võib ehk mõnda rändelt maha sadanud kahlajat kohata. Linde seal suurt ei olnud, aga uue liigina nägin siin ühte suurrüdi.

Mandril sai juba seltskonnaga hüvasti jäetud ja Põgarisse jõutud, kui Rariliini kaudu tuli teade, et Pärnumaal Pikla tiikide juures olla siidhaigrut nähtud. Sai siis kohe ots ringi keeratud, Haapsalust uuesti läbi mindud ja Pikla poole teele asutud. Väikse kõrvalepõike tegime vaid Rõude kandis, kus õiges kohas sai kõrv aknast välja pistetud ja veel üks uus aastaliik – põldtsiitsitaja – ära kuulatud. Enne Lihulasse jõudmist, kust oleks Pärnu peale keerama pidanud, tuli Rariliini kaudu uus teade, et Muhu saarel Kõinastu leel on hallkibu paigal. Selle peale sai siis kiirelt plaanid ümber tehtud, s.t. tee Piklasse läheb nüüd Muhu saare kaudu. Õnneks oli praam peatselt väljumas ja olime suhteliselt kiirelt kohal. Aga, bongariõnn oli meile selja pööranud ja ainuke lind, keda enam alles ei olnud, oli just see otsitav elukas. Kogu ala sai põhjalikult üle vaadatud, aga hallkibust polnud enam jälgegi. Otsimise käigus sain küll 4 uut aastaliiki – väikerüdi, kõvernokk-rüdi, veetallaja ja plütt, aga need on siiski tavalised liigid, keda kohtan sel aastal veel mitmeid kordi.

Esimese praamiga põrutasime mandrile tagasi ja jätkasime teekonda Piklasse. Vahepeal tuli aga lisainfot, et siidhaigru liigimäärang ei pruugi üldse kindel olla. Siidhaigur on hõbehaigrust küll oluliselt väiksem, aga kõige kindlamaks määramistunnuseks on varvaste värvus. Mõlema liigi jalad on mustad, varbad on aga hõbehaigrul mustad ja siidhaigrul kollased. Kahjuks varvaste värvi ei nähtud, sest korraks lendu tõusnud lind maandus kiiresti roostikku peitu. Mõni päev varem olevat läheduses aga ühte tavapärasest oluliselt pisemat hõbehaigrut kohatud ja nüüdki võidi just seda lindu näha. Kuna asi kippus kahtlaseks muutuma, siis Pärnust edasi Piklasse suundusin juba üksi. Piklas hakkas kohe esimesel kuival tiigil silma üks valge haigur, kes tundus kuidagi väiksevõitu olevat, aga kes oli kindlasti hõbehaigur. Ei tea, kas hommikul nähti sama lindu? Kahjuks rohkem valgeid haigruid ma enam ei leidnud, ehkki ala sai põhjalikult üle vaadatud. Tahaks loota, et hommikul nähti ikka siidhaigrut ja lähipäevadel leitakse lind taas üles. Suurema kompamise käigus leidsin Pikla roostikust aga paar kuldhänilast ja pundi roohabekaid, põnevad elukad needki. Pikla nina põõsastesse oli halva ilmaga rändelt maha sadanud suurem ports täkse, kärbsenäppe, põõsalinde ja lehelinde. Teiste hulgas oli ka üks nõlva-lehelind, vana nimega rohe-lehelind. See lind on minu 2012.a nimekirjas 246. linnuliik.

Esialgne plaan oli õhtul Põõsaspea neemele minna, aga kuna olin pikast päevast õige väsinud, siis jäin poolel teel pidama. Hommikul torutan rännet Põõsaspea neeme asemel hoopis Virtsus.

16. mai

Täna juhtus nii, et äratuskell sai kinni löödud ja magasime sisse. Ristna ninale jõudsime alles kell 6, aga midagi olulist vast nägemata ei jäänud, sest veelindude rännet eriti ei toimunudki. Natuke kaure küll liikus, aga ühtegi „rasvasemat” elukat nende seas ei silmanud. Rarideta siiski ei jäänud. Hommikul Ristna ninale jõudes tegutses seal taas üks mustvares. Arvame, et tegemist on uue isendiga, sest erinevalt 3 päeva tagasi samas kohas nähtud linnust, oli sellel varesel saba väga räbal. Vaja veel fotosid võrrelda. Kui on erinevad isendid, siis oli see mustvarese 8. vaatlus Eestis. Muidugi peab linnuharulduste komisjon need vaatlused ka kinnitama. Ka veelindude torutamine tasus lõpuks ära – kolme haha sabas lendas põhja suunas üks kuninghahk (2. kalendriaasta isaslind). Olen seda haruldast läbirändajat varem Eestis vaid 3 korda näinud ja sel aastal teda kohata ei lootnudki.

Pärastlõunal sai uuesti Ristna ninal staiatud. Veelindude ränne oli olematu, aga neeme kohal lendas mitmeid röövlinde ringi. Põnevamatest elukatest nägime must-harksaba ja kaljukotkast.

Täna päeval sai ka mujal Hiiumaal ringi vaadatud, aga kedagi märkimisväärset ei kohanud. Ühe uue liigi siiski kirja sain – Haldi nina roostikus laulis tiigi-roolind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 239 linnuliiki.

15. mai

Kuna eile õhtul võis Ristna ninal vägevat veelindude rännet vaadelda, siis lootsime ka hommikul korralikku liikumist näha. Aga, öösel oli vist meri aulidest ja vaerastest tühjaks saanud ning mõne tunni jooksul nägime vaid paar tuhat veelindu. Õhtul oli pilt veelgi igavam, rändel oli vaid mõnisada vaerast. Tahaks loota, et lähipäevil tuleb ikka uus rändelaine, näiteks kaure pole veel eriti näha olnudki. Ilma uue liigita täna siiski ei jäänud. Igavusest sai Ristna nina põõsastikus rändelt maha sadanud linde otsitud ja muude elukate hulgas hakkas silma 2 aed-roolindu, minu 2012.a nimekirjas on nüüd 237 linnuliiki.

Täna teatati, et Audru poldril on lausa 4 mustkael-pütti paigal. Kinnitati, et linde nähti hästi ja vaatlejaid, kellel liigiga palju kogemusi, oli mitu ning liigimäärangus pole mingitki kahtlust. Sai siis info Rariliini kaudu laiali saadetud ja oli arvata, et õige mitmed bongarid kihutavad seda haruldast liiki vaatama. Linnud leitigi kohe üles, aga mustkael-püttide asemel oli samas kohas hoopis 4 sarvikpütti, kes on meil suhteliselt tavaline lind. Tegemist on sarnaste liikidega, aga vähegi kogenud linnuvaatleja võiks neid ikkagi tunda. Kahjuks on nii, et demineerijad ja linnuvaatlejad saavad eksida vaid korra elus, demineerija saab surma ja linnuvaatleja kaotab usaldusväärsuse (eriti siis, kui sarnaseid juhtumeid on lühikese perioodi jooksul mitu). Linnuvaatleja suurim vaenlane on ülim enesekindlus. Üksiku piuksu või põõsas vilksatava liikumise järgi või ülikaugel näha oleva udukogu põhjal ei saa ja ei tohi üldjuhul liiki määrata. Ka tavalise liigi kohtamisel, eriti veel siis, kui lindu nähakse valel ajal ja vales kohas, tuleb määramisse alati kriitiliselt suhtuda. Eksimine on inimlik, aga seda tuleb ka tunnistada. Oma vigade tunnistamine tõstab kindlasti vaatleja usaldusväärsust.

14. mai

Hommikul ei osanud arvatagi, et tänane päev kujuneb lõpuks eriti vägevaks veelindude rände päevaks. Kui hommikul võis Ristna ninal „vaid” mõnikümmend tuhat veelindu näha, siis õhtul oli taevas mõnel hetkel lausa paksult linde täis ja enne päikseloojangut lendas paari tunni jooksul põhja suunas üle 100000 veelinnu. Kõige massilisemalt rändas täna mustvaeraid (ligemale 111000 isendit) ja aule (üle 50000 isendi), aga ka 7000 valgepõsk-laglet tuli üle mere Rootsi suunast. Laglede hulgas oli ka 263 mustlaglet. Seda liiki polnud ma sel aastal varem kohanud, minu 2012.a nimekirjas on nüüd 236 linnuliiki.

13. mai

Nädalavahetusel toimus Estbirdingu linnuretk ja üldkoosolek Hiiumaal Kalanas. Kui suur kamp linnuvaatlejaid saarele lahti lasta, siis on alati lootust mõni rari üles leida. Hommikul staiasime Ristna ninal, aga kahjuks miskit märkimisväärset veelindude liikumist nendel päevadel ei toimunud.

Ristna rannahooaeg on avatud, 13.05.2012 / foto: Margus Ots

Ristna põnevaimaks leiuks tuleb lugeda järjekordset mustvarese vaatlust – pühapäeval tegutses üks lind Ristna lõunaninal. Möödunud aastal nähti samal ajal samas kohas samuti ühte mustvarest. Linnuharulduste komisjoni andmetel on seda Lääne-Euroopas levinud varese alamliiki Eestis varem kohatud vaid 6 korda. Lisaks leiti Ristna põõsastikust ja ka Kõrgessaare sadamast kaelusrästas ning Tahkunas vaadeldi selle aasta esimest laisaba-änni.

Mustvares (Corvus corone corone) Ristna ninal 13.05.2012, Eesti 7. vaatlus / foto: Uku Paal

Kogu nädalavahetuse kõige põnevam vaatlus tuli pühapäeval, kui läksime Kõpu poolsaarele Palli randa võimalikku kaelus-kärbsenäppi kontrollima. Laupäeval oli seal vilksamisi ühte kaelusega kärbsenäppi nähtud, aga liigimäärang jäi siis kinnitamata. Pühapäeval õnnestuski lind üles leida ja oligi kaelus-kärbsenäpp! Seda liiki on linnuharulduste komisjoni andmetel Eestis vaid ligemale 30 korda kohatud, enamasti on teda Saaremaal nähtud. Hiiumaal ei ole kaelus-kärbsenäppi varem leitud.

Hiiumaa esimene kaelus-kärbsenäpp - 13.05.2012 Palli / foto: Uku Paal

Oma aastanimekirja sain nädalavahetusel kaks uut liiki – laupäeval oli Ristna ninal viis kivirullijat rändel ja pühapäeval nägin Kiduspe külas kahte herilaseviud. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd kokku 235 linnuliiki.

Taaskord oli meeleolukas Estbirdingu kokkusaamine – nähti palju linde, koosolekul kinnitati aruandeid, kuulati ettekandeid lindude määramisest, jagati reisimuljeid ja saunalaval arutati tulevikuplaane. Estbirdingu sügisene linnuretk koos üldkoosolekuga toimub 19.-21. oktoobril Lääne-Saaremaal.

11. mai

Ilmselt sini-rägapardi ja luitsnokk-pardi hübriid, 11.05.2012 Käina laht / fotod: Uku Paal

Hommikul ja ka kogu päeva oli Kõpu poolsaarel paks udu, mis hajus alles enne päikseloojangut ning Ristna ninal staiamisest ei tulnud täna midagi välja. Hommikul sai siis mõnuga kaua magatud. Aga, kell 9 hakkas kõigil ootamatult kiire, sest Käina lahelt tuli teade, et Orjaku torni juures tegutseb ilmselt sini-rägapart. Seda Põhja-Ameerika elukat on Eestis vaid paar korda nähtud ja loomulikult kihutasime bongama. Lind oligi jätkuvalt alles, aga peitis ennast roo vahele, mille tõttu ei saanud talle kohe korralikult otsa vaadata. Aga juba esimese põgusa nägemise järel tundus, et pardiga on midagi valesti. Kui siis lõpuks lind paremini poseerima hakkas, sai selgeks, et tegemist on miski hübriidiga. Esmapilgul tundus lind küll sini-rägapardi moodi olevat, aga keha värv ja noka kuju ei sobinud kohe kuidagi sellele liigile. Lind tegutses vahepeal koos luitsnokk-partidega ja just selle liigi tunnuseid tunduski sees olevat. Seega, see lind oli ilmselt sini-rägapardi ja luitsnokk-pardi hübriid ning bongarite kurvastuseks liiginimekiri lisa ei saanud.

Orjakul siiski ilma uue liigita ei jäänud, torni läheduses kadastikus laulis vööt-põõsalind. Üldse oli rändelt palju põõsalinde ja kärbsenäppe maha sadanud. Uue saabujana võis paaris kohas kuulda ka aed-põõsalindu ning lisaks nägin täna esimest punaselg-õgijat. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 233 linnuliiki.