Elu kalatiigil – hea või halb hallpõsk-pütile?

18.07.2017


Leida hea pesitsuskoht, otsida toitu, trotsida halba ilma, võidelda parasiitidega, püsida elus – nende olukordadega hakkama saamine toob lindudele muuhulgas kaasa võitluse stressiga. Ka poegade kasvatamine on linnuvanematele stressirohke periood, mil piisava toidu tagamiseks on juba pesitsemise alguses oluline leida koht, kus on tagatud piisav toit nii poegadele kui ka vanalindudele.

Inimestel on pesitsuskohta vaid poegade sirgumise põhjal raske hinnata heaks või kehvaks, kuna linnuvanemad annavad sageli endast kõik edukaks pesitsemiseks. Kuid nii nagu inimeste puhul näitab tervise olukorda vereproov, räägib ka lindude füsioloogiliste parameetrite ja viibitud keskkonna kohta mõndagi nende veri, mis võib paljastada näiteks vanalinnu toidupuuduse, parasiitidesse nakatumise või kiskjate läheduse.

Mitmed liigid on sunnitud inimtegevuse mõjul kohanema elupaikade muutustega, mis sageli on kiiremad liigi kohastumisvõimest ning võivad lõppeda liigi lokaalse väljasuremisega. Lindude puhul kasutatakse elupaiga kvaliteedi hindamisel kriteeriumitena asustustihedust ja asurkonna suurust, mis aga ökoloogilise lõksu puhul võivad valetada (loe ka Ettevaatust! Ökolõks).

Hallpõsk-pütt, vanalind pojaga / foto: Kalmer Lehepuu (meesmetsast.com)

Madalaveelisi piisava hulga veeselgrootute, kahepaiksete ja väikeste kaladega alasid eelistavale hallpõsk-pütile (Podiceps grisegena) sobilikud elupaigad on keskkonnamuutuste tulemustena kadumas ja liigi arvukus langeb. Ida-Euroopas on kalakasvandused muutunud tavapärasteks hallpõsk-püti elupaikadeks ning näiteks Poolas asustavad pütid nii-öelda külluslikke kalatiike ehk tiike, mis rändelt saabudes ei paku küll parimat kõhutäidet, kuid nendes elavad väikesed kalad on hiljem sobilik toit poegadele. Tiikide rikkalikku toiduvaru aga rändelt saabudes hakkpõsk-pütid ei märka, kuna selleks ajaks ei ole noori kalu tiikidesse veel asustatud. Sel ajal näivad hallpõsk-püttide vanalindudele sobilikud hoopis suuremate ning kohe olemasolevate kaladega niinimetatud kehvemad tiigid, milles elavad kalad on aga mõne aja pärast poegade toitmiseks liialt suured. Kuna suured kalad söövad ka püttidele sobilikku alternatiivset toitu, on suurte kaladega tiigid hallpõsk-püttidele ökoloogiline lõks – tingimused on näiliselt head, kuid pesitsemiseks ebasoodsad.

Poolas läbi viidud uuringust selgus, et pesitsuse alguses kulus püttidel kehvadel tiikidel oluliselt vähem aega toitumisele kui külluslikel tiikidel, poegade kasvatamise ajaks oli olukord aga vastupidine. Kehvadel tiikidel pesitsejaid nähti sageli ka külluslikel tiikidele toitumas, kuid mitte kordagi ei täheldatud vastupidist. Külluslikel ja kehvadel tiikidel pesitsevate püttide kurnad olid küll sama suured, kuid kehvadel tiikidel lennuvõimestus vähem poegi (keskmiselt 1,3 vs 2,1 poega). Ka eelnevad uuringud Poola kalakasvandustes on näidanud, et kehvadel tiikidel ebaõnnestub üle kolmandiku pesitsustest just toidupuuduse tõttu ning püttidel on seal umbes kolm korda madalam pesitsusedukus kui külluslikel tiikidel.

Uuringu käigus hallpõsk-püttide vereparameetreid analüüsides selgus, et vanalindude verepilt muutus vastavalt toidu hulgale, viidates füsioloogilisele kohanemisele oludega. Sellest hoolimata ei kajastunud muutused otseselt sigimisedukuses ning kehvadel tiikidel pesitsejad olid pesitsushooaja lõppedes kehvemas seisundis. Selle uuringu tulemusena tuvastasid teadlased esmakordselt, et kuigi näiliselt ei pruugi linnud ökoloogilisse lõksu sattudes kannatada, on see neile siiski füsioloogiliselt koormav.

Kloskowski J, Kaczanowska E, Krogulec J, Grela P (2017). Hematological indicators of habitat quality: Erythrocyte parameters reflect greater parental effort of Red-necked Grebes under ecological trap conditions. The Condor 119: 239-250. doi: http://dx.doi.org/10.1650/CONDOR-16-195.1

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.