Kiire linnaelu – kas kuulujutul on alust?

28.11.2017


Evolutsiooniliselt on linn uudne, vaid ligikaudu 10 000 aastane keskkond ning linnade ning nende asukate arvu plahvatuslikust kasvust võib rääkida alles seoses 250 aastat tagasi alanud tööstusrevolutsiooniga. Autod, rohkelt inimesi, vähe ruumi, lõputu sagimine – see kõik jätab linnast mulje kui ebasoodsast elupaigast. Ometi meelitavad linnad jätkuvalt nii inimesi kui ka loomi.

Elutempo (pace of life) varieerub aeglasest (pikk eluiga, aeglane sigimine) kiireni (lühike eluiga, kiire sigimine). Teemat, kas lindude elutempo on linnastumisega seoses muutunud, käsitles äsja ilmunud uuringus Tartu ülikooli teadur Tuul Sepp koos Arizona ülikooli kolleegidega. Selleks analüüsid nad 161 linna- ja maalinnustikku võrdlevate teadusuuringute tulemusi, teiste seas ka mitmeid Tartu ülikooli professori Peeter Hõraku juhendamisel tehtud uuringuid Tartu ja selle lähiümbruse metsades pesitsevatest rasvatihastest.

Kuigi inimeste puhul räägitakse n-ö kiirest linnaelust, siis tegelikkuses on linnakeskkond nii inimestele kui ka linnas elavatele loomadele suhteliselt stabiilne, ressursirohke ja ohutu. Kuna nimetatud oludes saab elu rahulikult kulgeda, on inimeste sigivus linnastudes langenud ja eluiga on pikem kui maal. Seda arvamust kaldusid kinnitama ka varasemad lindudega tehtud uuringud, kuid teooria kontrollimiseks ei piisa üksikuuringutest ning laiema pildi nägemiseks on vaja koondada andmeid, mis võimaldavad teha paremaid üldistusi.

Sarnaselt varasematele üksikuuringute tulemustele ilmnes, et linnalindude elutempo on maal elavate liigikaaslaste omast aeglasem – nende eluiga on pikem ja korraga vähemate järglastega, kelle eest aga hoolitsetakse intensiivselt. Maalindude eluiga on lühem ning pesitsedes panustatakse pigem suurtele pesakondadele. Selgus ka, et linnalindude pojad on kasvult väiksemad, mis võib tuleneda linnas leiduvate toiduobjektide madalamast kvaliteedist. Mitmeid erinevusi täheldati füsioloogilistes, erinevate elutempode teooriat kinnitavates tunnustes, kuid kehamassi ja stressitaseme parameetrid linna- ja maalindudel ei erine. Erksavärviline karotenoididel baseeruv sulestik (nagu näiteks rasvatihasel, aed-karmiinleevikesel) on linnalindudel oluliselt kahvatum kui maalindudel, mis võib tuleneda just sellest, et toiduga saadavaid karotenoide kasutatakse eelkõige oma tervise tugevdamiseks ja ka pikema eluea tagamiseks; ergas sulestik ei ole linnatingimustes ilmselt ka nii oluline kui loodusmaastikul.

Maa- ja linnalindude elutempo erinevate parameetrite skemaatiline võrdlus. Pildil on aed-karmiinleevikesed. Kohandatud eestikeelseks Tuul et al. 2017 järgi.

Linnas ja maal elavate lindude elutempode erinevusi võivad põhjustada näiteks toidurohkuse ning kisklusriski erinevused ehk linnas on aeglasemat elutempot soosivalt vähe kiskjaid ja palju toitu. Samuti on linnas lindudel vähem makroparasiite (näiteks puuke, helminte), aga samas rohkem erinevaid viiruseid. Uuringu autorid rõhutavad, et linna- ja maapiirkonna lindude elutempode erinevuse põhjused on pigem mitmete linnakeskkonnale omaste tegurite koosmõju ning ühte kindlat tingimust elupaiga ja –tempo seostest võimalik välja tuua ei ole.

Sepp T, McGraw KJ, Kaasik A, Giraudeau M (2017). A review of urban impacts on avian life-history evolution: Does city living lead to slower pace of life? Global Change Biology 00:1–18. https://doi.org/10.1111/gcb.13969

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.