Kõige „karvasemad“ linnud on …

11.12.2018


Mõnisada miljonit aastat tagasi tekkinud esimestest linde katvatest karvalaadsetest moodustistest (Tiirutaja nr 30, lk 7) on arenenud mitmesuguse kuju ja funktsiooniga suled. Vahetult kehapinnal asuv udusulestik aitab säilitada kehasoojust, jäigemad kontuursuled parandavad aga sulestiku veepidavust. Samuti kaitseb sulestik lindu ülekuumenemise eest. Kuna linnud elavad mitmesugustes oludes, on alust arvata, et sulestiku omadused on evolutsioneerunud vastavalt elukeskkonnale – näiteks võiks külmades ja niisketes oludes elava linnuliigi sulestik olla tihedam.

Porri tihe sulestik on hädavajalik külmades oludes kehasoojuse hoidmiseks. / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Et saada teada, kuidas sõltuvad sulestiku tihedus ja sule mass elupaigast, temperatuurist ning linnu toitumisest, uuriti 152 linnuliiki. Kuigi linnusuled on tähelepanu köitnud sajandeid, tõestavad uuringu tulemused lindude uurimise ajaloos teadaolevalt esmakordselt, et temperatuur on oluline lindude sulestiku kujundaja: külmas kliimas elavate lindude udusulestiku mass ja tihedus on suurem, kui soojamates piirkondades elavatel liikidel. Kuid lisaks selgus ka, et mõõduka temperatuuriga piirkondades elavate liikide sulestik on tihedam külmas või kuumas elavatest liikidest. Kuigi vaja on veel edasisi täpsustusi sulestiku soojusjuhtivuse osas, võib arvata, et nii keskmisest külmem kui ka soojem keskkond on põhjustanud lindude sulestiku tihenemist sarnaselt.

Võrreldes omavahel lindude viit ökoloogilist rühma – maismaal elavaid, veelembeseid (kuid mitte veelinde), kahlajaid, ujujaid (kuid mitte sukelduvaid) ning sukeldujaid – selgus, et kontuur- ja udusulgede tihedus sõltub ka linnu elupaigast, olles väikseim maismaalindudel, keskmine veelembestel ja kahlajatel ning suurim veelindudel. Uuringus saadud tulemus, et veelindude sulestiku omadusi ei mõjuta liigi sukeldusvõime, on üllatav, kuna sukeldudes pressib rõhk sulestiku kokku ning võinuks eeldada, et soojuskao vähendamiseks (vee soojusjuhtivus on umbes 23 korda parem kui õhul) on sukelduvate liikide sulestik tihedam.

Linnu kõhtmise poole sulestiku tihedus sõltus ka toitumisest, olles loomset valgurikast toitu (näiteks putukaid ja teisi selgrootuid) söövatel liikidel tihedam kui valdavalt taimetoidulistel liikidel. Suled koosnevad valgust nimega keratiin ja see võib olla põhjus, miks valgurikast toitu söövate liikide sulestik on tihedam. Uuringusse kaasatud liikidest on tihedaima sulestikuga (1 cm2 kehapinnal) näiteks porr (Certhia familiaris), pöialpoiss (Regulus regulus), musttihane (Periparus ater) ja käblik (Troglodytes troglodytes).

Osváth G, Daubner T, Dyke G, Fuisz TI, Nord A, Pénzes J, Vargancsik D, Vágási CI, Vincze O, Pap PL (2017). How feathered are birds? Environment predicts both the mass and density of body feathers. Functional Ecology 32:701–712. https://doi.org/10.1111/1365-2435.13019

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.