Lindude kultuuri(r)evolutsioon

19.02.2019


Nii nagu loodusliku valiku toimel evolutsioneeruvad bioloogilised tunnused, muutub käitumise, oskuste ja tõekspidamiste edasikandumisel ning teisenemisel ka asurkonna kultuur. Kultuurinähtusi on loomariigis uuritud loomulikult inimestel, palju ka primaatidel ja delfiinidel, kuid lisaks ka lindudel.

Lindude laulu uuringutest on kinnistunud arvamus, et ainus kultuuriga seostatav tunnus lindude puhul on häälitsus. Tõepoolest on sama liigi erinevate asurkondade laulul dialekt (näiteks papagoide kutsehüüded erinevad nii regionaalselt kui ka ööbimisseltsingute lõikes), mis on ilmselt juurdunud sotsiaaliseerumise, asurkonna struktuuri, geograafilise varieeruvuse ja partnerivaliku tulemusel ning mida võib nimetada ka kultuuriks. Kultuuri, uudse laulu või käitumisviisi edasikandumiseks on oluline kultuurikandja õppimisvõime.

Meremolluskite kodade avamiseks toksivad meriskid neid vastu rannakive. / foto: Crotach, Flickr.com

Tulevikuvaates võib sotsiaalne õppimisvõime ehk õppimine teiste kogemusest viia lokaalsete kultuurinähtuste tekkimiseni, eriti isoleeritud asurkondades (näiteks saartel), ning muutuda oluliseks isendi edukuse mõjutajaks. Nii toimub see inimühiskonnas, kuid üha rohkemate uuringute näitel ka lindudel. Sellised kultuurinähtused võivad olla väga stabiilsed ja püsida sajandeid, kuid samas võib aja jooksul muutuda nende vorm, funktsioon või üksikud tunnused; näiteks võib tuua talvikeste (Emberiza citrinella) asurkondade lauluerinevused.

Lindudel võib omalaadset kultuuri täheldada aga veel röövloomade tuvastamisel (levinud musträstal Turdus merula), partneri kosimisel (teada ida-põldvuti Coturnix japonica puhul) või ka toitumisel (näiteks meriskil Haematopus ostralegus). Viimase näitena on ilmselt enim tuntud 1921. aastal Edela-Inglismaal täheldatud rasvatihaste (Parus major) ja sinitihaste (Cyanistes caeruleus) toitumisviis, kus linnud avastasid piimapudelite fooliumkorke nokkides ligipääsu rammusale koorele. See käitumine levis tihaste seas kiiresti ja oli kasutusel vähemalt 20 aastat. Ungaris hankis üks rasvatihaste asurkond kümme aastat talvist toidulisa koobastes talvitavate nahkhiirte ajusid nokkides. Tänaseks on tihaseid uurides selgunud, et nad on head õppijad, kellel omandatud oskused levivad ning püsivad sotsiaalsete võrgustike abil hästi.

Uusi toitumisvõtteid suudavad omandada ka teised linnurühmad. Näiteks Argentinas Valdesi poolsaare lähistel hakkasid lõunakajakad (Larus dominicanus) 1970. aastatel vaalade rasvani pääsemiseks nokkima puhkavate vaaladel nahka. Fotode abil selgus, et kui alguses oli nokitud vaid 2% vaaladest, siis tänaseks lausa 99% – see viitab tegevuse püsivusele ja levikule kajakate seas, kuid kuna nähtust on kirjeldatud vaid kahel üksikjuhul, võib seda pidada lokaalse kultuuri ilminguks.

Uuskaledoonia vares on tuntud oma võime poolest ise tööriistu valmistada ja nende abil toitu hankida. / foto: Tommy Pedersen, Flickr.com

Geograafilist isolatsiooni ja sotsiaalset õppimist on peetud oluliseks ka uuskaledoonia varese (Corvus moneduloides) tööriistade valmistamisoskuse ning kasutamise väljakujunemises. Samas on teada, et kirjeldatuga suudavad hakkama saada ka isolatsioonis kasvanud ja seega eelneva kogemuseta noorlinnud, mistõttu ei pruugi kultuurinähtuse levimise ja geneetilise tausta eristamine sugugi kerge olla. Paljud linnud – kured ja haned – rändavad sotsiaalsete gruppidena, milles rännet juhivad kogenud linnud. Kogenud lindudelt noortele teadmiste ülekandumist esineb ka trompetkurgedel (Grus americana), kelle rändeteed muutusid optimaalsemaks sedamööda, mida suurema kogemusega olid salga liikmed. Ka kodutuvide (Columbia livia) salkades toimub optimaalsete teekondade õppimine sotsiaalse õppimise teel .

Lihtsustatult võib öelda, et kultuur ja bioloogilised tunnused alluvad evolutsioonile sarnaselt – uue nähtuse tekkimine võib olla juhuslik, kuid see võib ka olla oluliseks uue kultuurinähtuse põhjustajaks. Siiani on kultuurilise fenomeni aspekti loomade puhul paraku enamasti eiratud, kuid viimase kümnendi teadusuuringutega on teadmised selles jõudsalt täienenud.

Aplin LM (2019). Culture and cultural evolution in birds: a review of the evidence. Animal Behaviour 147: 179-187. https://doi.org/10.1016/j.anbehav.2018.05.001.

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.