Erinevate uuringute põhjal on vareslased, tihaslased, puukoristajad, käbliklased ja papagoid arvatud lindude seast ühtedeks nutikamateks. Nemad suudavad uudsete oludega suhteliselt kiiresti kohaneda ning õppida nii teiste kui ka enda käitumisest. Ülejäänud linnuliikide vaimsete võimete kohta on teadmised kasinad, kuid pidevalt täienevad. Näiteks on selgunud, et ka näiliselt lihtsameelse liigi isendid õpivad elu jooksul nii mõndagi.

Mitte eriti nutikaks liigiks peetav must-kärbsenäpp (Ficedula hypoleuca) on võrreldes teiste suluspesitsejatega julgem ega lase inimese kohalolul end enamasti väga häirida. Kuna linnud ei pea eriliseks ohuks ka teadlaste poolt pesakasti paigutatud lõksu, on vanalinde lihtne pesitsusajal püüda. Siiski täheldasid Kesk-Hispaanias must-kärbsenäpi populatsiooni jälgivad teadlased, et aja jooksul muutub lindude tabamine üha raskemaks; mida vanem oli lind ja mida rohkem kordi oli teda eelnevalt pesakastist püütud, seda ettevaatlikum isend oli ning seda kauem võttis aega uuesti tabamine. Et teadlaste erinevate mõõtmisprotseduuride ajal tekkiva lühiajalise stressi negatiivset mõju tulevikus vähendada, on linnule kasulik õppida sarnaseid olukordi vältima.

Must-kärbsenäpp, emaslind / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Populatsiooni jälgimine kuue aasta jooksul on kinnitanud, et must-kärbsenäpid suudavad küllaltki hästi meeles pidada eelnevaid püüdmisest tingitud stressiolukordi ning vanalinnud on noortest ettevaatlikumad – pesakasti, kuhu on seatud lõks, minemine võtab neil oluliselt kauem aega kui noorlindudel. Muuhulgas ei ole lõksu sattumine olnud seotud lindude soo, küll aga pesakonna kvaliteediga ehk rohkete ja suurte poegadega pesakondade emaslinnud läksid lõksu isastest varem. Sealjuures hämmastas teadlasi, et must-kärbsenäpid suutsid mäletada lühiajalise stressi olukordi ka järgnevatel pesitsusaastatel, mida kinnitab linnu lõksu sattumise sõltumine ka eelnevate aastate püügikordadest – mida sagedamini oli lindu eelnevatel aastatel püütud, seda kauem viivitas ta lõksu märgates pesakasti minemisega.

Kirjeldatud uuringu tulemused on heaks näiteks sellest , et eelnevate aastate suhteliselt lühiajalised negatiivsed kogemused võivad mõju avaldada pikas ajalises perspektiivis; ühtlasi näitab, kuivõrd kriitiliselt tuleb suhtuda lihtsasti püütavate liikide (näiteks suluspesitsejate) kohta andmete kogumisse. Kui uuringut läbi viies jätta tähelepanuta asjaolu, et vanemate ja kogenud lindude morfoloogilisi ning füsioloogilisi parameetreid võib olla noorlindude omadest märgatavalt raskem koguda, võivad tulemused olla väärad – noor- ja vanalindude reeglina erinevad näitajad ning ebaproportsionaalselt suur uuringus osalevate noorlindude hulk võivad põhjustada populatsioonide käekäigu kohta valede hinnangute andmise.

Camacho C, Canal D, Potti J (2017). Lifelong effects of trapping experience lead to age-biased sampling: lessons from a wild bird population. Animal Behaviour 130: 133-129. https://doi.org/10.1016/j.anbehav.2017.06.018

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.