Mis sunnib linde rändama?

02.10.2018


Paljude linnuliikide levila koosneb teineteisest eraldiasuvatest pesitsus- ja talvitamisaladest. On linnuliike, kes püsivad aastaringselt samas piirkonnas, kuid ka neid, kelle pesitsus- ja talvitamisalasid lahutab paarsada või ka tuhat kilomeetrit nagu parasvöötmest troopikasse rändajatel.

Teada on, et lindude rändamine on evolutsiooniliselt kasulik käitumisviis, kuid küsimusele, millised keskkonnatingimused lindude rände tingivad ja kas mõni neist on olulisem, on raske vastata. Rändamine nõuab palju energiat ja on ohtlik, mistõttu on seni rändamise põhjuseks pakutud muutusi toiduhulgas, liikumiste optimeerimist vastavalt rände kulukusele ning püüet viibida aastaringselt sarnastes oludes. Paraku on seni vaid üht võimalikku seletust uurides jõutud vastakate tulemusteni.

Uuringu järgi hälbivad optimaalsest rändeteest mitmed kahlajad, sealhulgas rüdid. / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Tänaseks on lindude kohta piisavalt teada nii nende elupaigatingimuste kui ka rändeteede kohta ning see võimaldab uurida lindude rännet mõjutavaid tegureid globaalselt. Pesitsus- ja talvitamisalade tingimustele tuginedes arvutasid teadlased alternatiivseid rändeteid ning võrdlesid neid tegelikega. Tegelik rändetee osutus arvuti poolt pakutuist optimaalsemaks, mis kinnitab lindude head orienteerumisvõimet.

Täpseima seletuse rändetee valimisel andsid sobiliku õhutemperatuuri järgimine, alade geograafiline vahemaa ja toidurohkus – 91% liikide jaoks näib rändamine olevat kasulik just ressursside pärast ning kaugemale rännatakse vaid juhul, kui ees ootavad rikkalikud toiduvarud. Siiski on kõigi eelmainitud tegurite vahel lõivsuhted, mis koos selgitavad lindude rände ülemaailmset ulatust kõige paremini.

Huvitava tulemusena ilmnes, et teadlaste arvutatud optimaalsest rändeteest hälbivad enim kaugrändurid, enamasti arktilises tundras pesitsevad ja lõunapoolkera rannikualadel talvitavad kahlajad (Charadrii). Samuti hälbisid mõned ebatüüpilise rändeteega liigid, näiteks vahemere pistrik (Falco eleonorae), kes rändab Vahemere äärest talvitama Madagaskarile.

Seega – linnud peavad rändele asudes lahendama mitme muutujaga võrrandi ning valima vastavalt võimalikule kasule ja kulukusele teekonna. Loomulikult linnud enne rännet ei kalkuleeri, kuna teatud osa rändeteest on talletunud geenidesse; siiski saavad edukamad võrrandilahendajad eelise ja nende geenide levik on soositud. Uuringu tulemused võimaldavad tulevikus täpsemini ennustada inimtekkeliste muutuste mõju lindude rändekäitumisele – näiteks arvavad autorid, et kliima soojenedes ja toidujäätmete kättesaadavuse paranedes lüheneb ka paljude liikide rändetee.

Somveille M , Manica A, Rodrigues AS (2018). Where the wild birds go: explaining the differences in migratory destinations across terrestrial bird species. Ecography 41: 1-12. doi:10.1111/ecog.03531

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.