Mida liikuvamad linnud, seda väiksem on nende lokaalne geneetiline eristumine, kuna liikudes “rändavad” kaasa ka geenid ja kanduvad edasi järgmisse põlvkonda. Selliselt peaks ajapikku erinevused populatsioonide vahel kaduma. Siiski eeldab selline teooria, et organismid saavad vabalt ilma takistusteta (nt mäestikud, suured veelahkmed jms) liikuda. Lisaks võib pidev “võõraste” geenide lisandumine pärssida populatsioonide kohastumist lokaalsete tingimustega, sest “väljast” lisanduvatele geenidele ei ole kohalikud keskkonnatingimused veel mõju avaldanud. Selline pidev geenide rändamine populatsioonide vahel võib takistada uute liikide väljakujunemist, mida isoleeritus vastupidi suurendab. Isendite isoleerituse ja võimalike liikide lahknemise kohta võib saada vihjeid, kui tunda geneetilist mitmekesisust liigi levila kogu ulatuses.

Rasvatihased võivad rändel liikuda tuhandeid kilomeetreid ja nende populatsioonid ei ole Euroopa piires teineteisest isoleeritud. Väljanägemiselt on kõik Euroopas elutsevad rasvatihased väga sarnased, kuid kas sarnane on ka isendite geneetiline taust? Selle vastuse leidmiseks koguti rasvatihastelt geneetilist materjali kokku 30-st erinevast populatsioonist Portugalist Soomeni (sealhulgas ka Eestist Kilingi-Nõmme ümbruse metsades asuva Tartu ülikooli linnuökoloogide uurimisala rasvatihastelt).

Rasvatihased: ülal isaslind, all emaslind / foto: Uku Paal

Tulemused näitasid, et hoolimata üldisest geneetilisest sarnasusest on rasvatihaste erinevate populatsioonide vahel siiski märkimisväärseid erinevusi. Näiteks eristuvad teistest selgemalt Edela-Euroopa rasvatihased, kelle geneetiline mitmekesisus on väiksem. Selline eristumine teiste Euroopa regioonide populatsioonidest võib tuleneda talviste olude puudumisest, kuna põhjapoolsetes regioonides sunnib just talv linde liikuma, mille tulemusena seguneb nende populatsioonide geneetiline materjal suuremal määral.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et geneetiliselt moodustab rasvatihane ühtse populatsiooni, kus asurkonnad on sarnased sõltumata geograafilisest asukohast ja milles geenide segunemist mõjutavad linde rändele sundivad talvised olud. Nende teadmiste põhjal saab veidi spekuleerida, millised võivad kliimamuutuste mõjud olla liigi geneetilisele mitmekesisusele ja võimalikule populatsioonide eristumisele – kui talved muutuvad soojemaks ja linnud jäävad paiksemaks, võib oodata suuremaid muutusi ka populatsioonide geneetilises materjalis.

Lemoine M et al. (2016) Low but contrasting neutral genetic differentiation shaped by winter temperature in European great tits. Biological Journal of the Linnean Society 118:668-685. DOI:10.1111/bij.12745

Teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.