Lindude märgistamine annab võimaluse isendeid tuvastada ja koguda teavet nende ellujäämuse kohta. Sagedaseim meetod lindude märgistamiseks on rõngastamine, kuid selle puuduseks on vajadus rõngal oleva numbrikombinatsiooni lugemiseks lind hiljem uuesti kinni püüda või linnule piisavalt lähedale pääseda. Suurematele lindudele on aga võimalik paigaldada ka tiivamärgiseid, millel olevat koodi saab kaugemalt märgata.

Erinevatel märgistusmeetoditel on oma plussid ja miinused, mis tulenevad märgise vastupidavusest, märgatavusest ja hinnast. Näiteks võib märgise kadumine viia valejäreldusteni liigi ellujäämuse hindamisel, mis omakorda võib tingida ebamõistlike kaitsemeetmete rakendamist. Eelkõige on oluline, et märgis oleks linnule ohutu ega mõjutaks linnu tavapärast tegutsemist. Suurte lindude jälgimisel annavad kõige paremaid tulemusi just telemeetrilised meetodid, mis võimaldavad linnu elutegevusest koguda teavet aastaringselt lindu ennast nägemata.

Eesti kotkauurija Ülo Väli ja tema Läti kolleeg Uģis Bergmanis võrdlesid rõngaste, tiivamärgiste ning GPS-seadmetega varustatud väike-konnakotkaste (lad k Aquila pomarina) andmeid, saamaks teada, kuidas mõjutab märgistusmeetod selle Eesti ühe tavalisema kotkaliigi ellujäämushinnangut. Kuna Aafrikas Saharast lõunas talvitavad väike-konnakotkad naasevad igal aastal samasse pessa pesitsema ning toituvad avatud maastikul, on nende puhul tiivamärgiste vaatlemine ja lindude ellujäämise hindamine suhteliselt kerge.

Väike-konnakotkas. 07.09.2008, Rahinge / foto: Uku Paal (www.estbirding.ee)

Uuringus kasutati Eestis Otepää ja Tartu ümbruses ning Lätis märgistatud 51 väike-konnakotka taasleidude andmeid. Märgistamiseks oli kasutatud nii plastikust tiivamärgiseid, värvilisi jalarõngaid kui ka linnu seljale paigaldatavaid satelliitsaatjaid. Märgiste vaatlemiseks välioludes kasutati lindude pildistamist, vaatlemist binokli ja vaatetoruga ning pesade juurde paigutatud rajakaamerate videosid. GPS-saatjatega linnud tehti kindlaks seadme signaalide ja vaatlustega.

Erinevate märgistamise meetodite põhjal saadud isendite ellujäämushinnangud erinesid teineteisest oluliselt: tiivamärgistega lindude ellujäämushinnang osutus oluliselt madalamaks kui värvirõngaste ja GPS-saatjatega märgistatud lindudel, mis olid suhteliselt sarnased. Väike-konnakotkaste ellujäämuse tegelikust madalama hinnangu tingivad rõngastest või GPS-saatjatest sagedamini kaduvad tiivamärgised. Värvirõnga kaotasid 1 – 7 aasta jooksul vaid kolm isendit, üks GPS-saatja kadus kaks aastat peale paigaldamist ja teine lõpetas töö nädal pärast paigaldamist.

Uuringu tulemustest selgub, et tiivamärgiste loendamisel saadud andmestikule tuginev arvutus alahindab väike-konnakotkaste ellujäämust, värvirõngaste ja GPS-saatjatele tuginevad arvutused peegeldavad aga suure tõenäosusega looduslikku ellujäämust, kuna sarnanevad mujal Euroopas teiste pesitsevate kotkaliikide näitajatele. Andmetest nähtub samuti, et GPS-saatjad ei mõju väike-konnakotkaste ellujäämisele negatiivselt.

Läbiviidud uuringu tulemused tõestavad ilmekalt, et erinevate meetodiga saadud lindude ellujäämushinnangud sõltuvad märgistusmeetodist ning seda peaks arvesse võtma ka tulevaste uuringute planeerimisel.

Väli Ü, Bergmanis U (2017). Apparent survival rates of adult Lesser Spotted Eagle Clanga pomarina estimated by GPS-tracking, colour rings and wing-tags. Bird Study 64: 104-107 http://dx.doi.org/10.1080/00063657.2016.1271395

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.