Aialindude lisatoitmine: taust ja olulisus

10.11.2017


Lindude, eelkõige väikeste värvuliste lisatoitmine on üle maailma väga levinud. Seda soovitavad mitmed tuntud ja usaldusväärsed linnuühingud nagu näiteks Suurbritannia BTO (The British Trust for Ornithology) ja RSPB (Royal Society for the Protection of Birds) ning Cornelli ornitoloogialabor USA-s. Räägitakse isegi lindude aastaringsest toitmisest, kuna see annab võimaluse ka teiste looduskaitseliste sõnumite levitamiseks (Jones 2011).

Siiski peab pidama meeles, et linnutoiduäris liigub rohkelt raha, mistõttu on sellega seotud ettevõtted huvitatud lisatoitmise positiivse kuvandi propageerimisest. Näiteks USA-s toidab linde regulaarselt 82,5 miljonit inimest (Chace & Walsh 2006), kes kulutavad seemnetele 2,7 miljardit dollarit aastas (Leonard 2008). Suurbritannias pakuvad lindudele lisatoitu koguni 64% majapidamistest (Davies et al. 2012). USA-s ja Suurbritannias kokku pakutakse lindudele aastas lisatoitu vähemalt 500 000 tonni (Robb et al. 2008).

Kuigi lindude toitmise kohta leiab mitmeid juhiseid ja materjale nii internetist kui ka ajakirjadest ning -lehtedest, on need sageli üsna erinevad ja isegi teineteisele vasturääkivad. Harva leiab artiklitest viiteid, kas ning millistele teadusuuringutele juhtnöörid lindude toitmiseks põhinevad.

Et tutvustada lindude lisatoitmist käsitlenud teadusuuringuid ja nende tulemusi, aga eelkõige toitmise võimalikke mõjusid värvulistele, ilmub Linnuvaatleja kodulehel järgnevate nädalate jooksul neljaosaline ülevaatlik lühiartiklite sari.

Sinitihane / foto: Uku Paal

Talvise toidu olulisus

Lisatoitmise mõjude hindamiseks tuleb esmalt vaadata looduses toimuvat – milline on talvise toidu üldine mõju looduslikele linnupopulatsioonidele? Külmal ja toiduvaesel talvel on lindude jaoks oluline koguda päeva jooksul piisavalt energiat, et üle elada pikk külm öö. Sealjuures kulutavad nad toidu otsimiseks külmal talvel rohkem aega kui soojal. Uuringud on näidanud, et külma ilmaga koguvad linnud ööseks suuremad energiavarud, sooja ilmaga väiksemad (Krams et al. 2010, Goławski et al. 2015).

Paljude lindude talvine ellujäämus sõltub seemnetest. Suurbritannias on rasvatihase arvukus peale seemneküllaseid talvi 37,2% kõrgem kui seemnevaestel talvedel, sealhulgas suureneb oluliselt nii vana- kui ka noorlindude ellujäämus (Newton 1998, Perrins 1979). Musttihaste talvine ellujäämus sõltub Suurbritannias aga suuresti puudel leiduvatest lülijalgsetest (Gibb 1960). Seega mõjutab talvine toiduohtrus otseselt populatsiooni suurust. Ka Eesti külmad ja lumerohked talved mõjutavad rasvatihaste ellujäämust – näiteks pesitses Edela-Eestis pärast 2011. ja 2013. aasta karme talvi tavapärasest vähem rasvatihaseid.

Lisaks kehvadele toitumisoludele võib muutusi põhjustada asurkonda tabanud haigus, suurenenud kisklus, väljaränne või mõni muu tegur – kirjeldatud uuringutest tegelik asurkonna vähenemise põhjus siiski ei selgu. Otsest tõestust pakuvad hoopis eksperimendid, kus muudetakse talvist toidu hulka. Toidurohkuse positiivseid mõjusid on leitud nii tihaste (rasva-, sini-, salu-, tutt-tihane), puukoristaja kui ka haki puhul (Newton 1998), kuid leidub uuringuid, kus seoseid pole leitud (Newton 1998).

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et talvine lisatoitmine võib tõsta pesitsevate lindude arvukust üle kahe korra, seda nii suurenenud ellujäämuse kui ka immigratsiooni tõttu (Newton 1998); kas ja kuidas lisatoitmine lindude üldisele arvukusele mõjub, sõltub aga suurel määral konkreetsest aastast. Näiteks Hollandis ei mõjuta lisatoitmine seemneterohkel talvel pesitsevate rasvatihaste arvukust, seemnetevaesel talvel suureneb pesitsevate paaride arv lisatoitmise mõjul aga kaks korda (van Balen 1980).

Ameerika põhjatihane / foto: Bear Golden Retriever (Wikimedia Commons)

Kas hilisel lisatoitmisega alustamisel on mõtet?

Linnud harjuvad kiiresti kindlatest kohtadest toitu leidma ja seepärast võib alles vastu kevadet toitmist alustades inimese poolt pakutud söök puutumata jääda. Ameerika põhjatihase (Poecile atricapilla) kohta on teada, et talve hakul üles seatud söögimaju hakatakse kasutama kahe nädala jooksul; jaanuaris üles seatud toidumajade avastamine võtab lindudel aga palju kauem (Wilson 2001). Tõestuse sellest, et linnud võivad talvel väga paiksed olla, pakub uuring, mille käigus rõngastati linde ja jälgiti nende toidumaja külastusi – vaid 0,48% külastustest olid sellised, kus isend käis toitumas toidumaja juures, kus ta polnud rõngastatud (Wilson 2001). Asulates sõltub hiljem üles seatud toidumajade avastamise aeg ilmselt ka sellest, kui palju on lähikonnas teisi toidumaju; mida rohkem neid on, seda suurem on tõenäosus, et mõni lind ka hilise toidumaja otsa „komistab“.

Marko Mägi, Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur, marko.magi/at/ut.ee

Viited: