Veebruari esimesel päeval saavad avalikuks Linnuvaatleja 2019. aasta määramisvõistluse esimesed küsimused. Huvilised saavad linnutundmise oskusi proovile panna või neid oluliselt täiendada – ka vigadest õpitakse! – kuni detsembrini.

Enne uue hooaja algust teeme põgusalt tutvust eelmise aasta edasijõudnute arvestuses võitnud Merike Hiibusega ja uurime, millised on tema varasemad kokkupuuted lindudega ja milliseid raskusi tuli tal linde määrates ning mõnegi linnuvaatleja jaoks üllatusliku võidu pälvimiseks ületada.

Merikest kohtab sageli mereäärses roostikus loodust nautimas. / foto: Indrek Hiibus

Kuna määramisvõistlusel osalesite, on liigne küsida, kas teil on olemas huvi looduse vastu. Milline on aga teie taust, kas puutute kokku loodusega tööalaselt või on see teile pigem hobi?

Loodushuvi on mul ilmselt alati olemas olnud, küll aga pole see seotud minu elukutsega. Kooli ajal sai olümpiaadidel osaletud ja ainuke õppeaine, mis mind koolivoorust kaugemale viis, oli bioloogia. Tegelikult omandasin ma kunsti kõrghariduse ja olen viimased 18 aastat töötanud disainerina lasterõivaid tootvas firmas Lenne. Pean tunnistama, et määramisvõistlusel oli kunstnikusilmast päris palju kasu, olgu siis tegu linnu pisidetailide, värvinüansside või proportsioonidega.

Elan küll Tallinnas, aga kiviviske kaugusel merest ja roostikust. Lähedale jääb ka metsatukkasid ja lagedaid heinamaid. Seetõttu võin üsna vähese pingutusega erinevaid linde näha ja uurida. Olen juba aastaid, olenemata ilmast, iga päev tunnikese värskes õhus jalutanud või jooksnud. Tänu sellele olen kohanud mitmeid põnevaid linde. Sel suvel näiteks valget linavästrikku. Loomulikult sattusin ta lähedusse just siis, kui meres ujumas käisin ja telefon pildi tegemiseks kodus oli. Kohtasin teda viiel korral ja ainukese kaugelt tehtud foto peal on lihtsalt tilluke valge pall!

Linnud on teadupärast ühed kergemini vaadeldavad loomad – erinevalt imetajatest, kahepaiksetest, roomajatest või putukatest võib linde sõltumata aastaajast ja ilmast suhteliselt kergesti näha. Kuidas linnud teie huviorbiiti sattusid?

Suurem huvi lindude vastu tekkis ilmselt korterist majja kolides. Mingil hetkel sai talvel linnumaja hoovi pandud ja kogemusest võin öelda, et talv ongi lihtsaim aeg linnuvaatlusega algust teha, eriti kui seda saab teha soojas toas. Esiteks on liike vähem ja teiseks on raagus maastikul linnud hästi nähtavad. Siis kuulsin ma kuskilt talvisest aialinnuloendusest ja osalesin selles kohe. Siit edasi tuli juba suvine aialinnupäevik, mida olen ka mitu aastat pidanud. Sel aastal jõudsin 71 liigini.

Paljudele on lindude määramine laulu järgi raske, kuna see kõlab kui üks sidin-sädin. Ka minule valmistab päris paljude liikide määramine hääle järgi suuri raskusi. Kuidas on teil linnulaulu või mõne linnurühma määramisega – tunnete end vahel ebakindlamalt?

Aialinnupäevikusse saaksin tegelikult rohkem liike, aga ülelendavad keskmise suurusega röövlinnud jäävad mul tavaliselt määramata, samuti kõikvõimalikud kahlajad ja muidugi tekitab minus raskusi kevadisest linnulaulust arusaamine. Kui ikka lindu oma silmaga ei näe, siis kirja ei pane. No kägu ja ööbik välja arvatud. Karmiinleevike muidugi ka.

Julgen siiski väita, et teie linnutundmine on parem kui keskmisel eestlasel, kuna ilma korralike teadmisteta määramisvõistlust ei võideta, vähemalt mitte edasijõudnute arvestuses. Kui tõsiselt te võistlusesse suhtusite? Sirvisite põhjalikult ka linnumäärajaid või internetimaterjale?

Arvan, et edu tõi mulle ennekõike see, et ma teadsin, et ma midagi ei tea! 2017. aastal osalesin algajate grupis. Juba sel aastal õppisin üsna palju juurde ja kui 2018. aastal selgus, et edasijõudnute grupi küsimused hõlmavad juubeliaasta puhul ainult Eestis kohatud linde, siis tundus asi tehtav. Suhtusin vastuste otsimisse ikka väga tõsiselt. Kõigepealt lehitsesin linnumäärajaid ja siis usaldusväärseid fotodega netilehekülgi. Kuna pean ennast linnumääramises algajaks, siis olen abivahenditeta ainult pisut nutikam, kui tavainimene. Seetõttu ei kiirustanud ja vaagisin oma vastuseid kaua. Võistluse lõpupoole läks tegelikult lihtsamaks ja mõnikord oli vastus kohe varnast võtta. Koomilisel moel hakkasin siis endas kahtlema ja mõtlema, kuhu koer on maetud. Ei saa ju nii lihtne olla! Aga oli!

Millistele küsimustele vastamine kõige keerukam oli?

Üks keerulisemaid küsimusi eelmisel võistlusel oli teise vooru küsimus noore hõbekajaka kohta. Hullult palju pilte sai läbi vaadatud. Lõpuks otsustas vastuse ärasaatmise päeva kõhutunne. Seekord läks õnneks! Heliküsimustest murdis mind peaaegu kolmanda vooru tuttpüti noorlindude toidumangumise vilistavad häälitsused. Ma ei suutnud seda häälitsust kuhugi gruppi paigutada ja seetõttu pidin umbropsu helindeid kuulama. Täiesti masendav vastuse otsimise tehnika! Kuu aega vastuse leidmiseks tundus üheaegselt pikk ja lühike. Lemmikküsimuseks oli aga siberi raat. See oli seetõttu lahe, et kuigi pildil oli lindu vähe näha, oli kõik oluline olemas, samuti aitas kaasa pildil olev keskkond, isegi aastaaeg andis vihje. Ütleme, et väga hariv küsimus, millele vastuse leidmine oli huvitav ja loogiline.

Aitäh, Merike! Kivi kotti ka selleaastaseks määramisvõistluseks!

Sinitihane tuules õõtsuvas roostikus. / foto: Merike Hiibus

Küsis Tartu Ülikooli ökoloogia- ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur ja Linnuvaatleja teadusuudiste toimetaja Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.