Kaks kuud Mehhiko metsas lindudega

14.11.2019

Art Villem Adojaani reisikiri

On selle aasta 10. juuni. Läbisin mõni minut tagasi Tallinna lennujaama turvakontrolli ja ootan nüüd reisi esimest lendu. Kokku saab neid olema neli: Tallinnast, Varssavist, Amsterdamist, Dallasest Cancuni. 18 kg kaalunud matkakott reisib ilma minuta esmalt Amsterdami ja sealt edasi Cancuni. Käsipagasisse mahutasin kõik fotovarustuse, arvuti, akupangad jms, mistõttu kaalub käsipagas tõenäoliselt rohkem, kui lubatud. Õnneks seda ei kontrollita. Kui lennates või lendude vahel tekib aega, saan teha veidi eeltööd nii lindude kui ka hispaania keele vallas.

Mehhikosse Yucatani poolsaarele Calakmuli biosfääri kaitsealale on juba kaheksal järjestikusel suvel kogunenud kümneid loodushuvilisi noori, kes kahe kuu jooksul koguvad andmeid kohaliku fauna ja floora kohta. Eesmärk on saada rohkem teada selle piirkonna eluslooduse käekäigust. Kuna olen hobikorras lindudega tegelenud juba üle viie aasta, kandideerisin lindude uurimise töörühma ja osutusin valituks. Kaks kuud 2019. aasta suvest veetsin vabatahtlikuna Mehhikos.

Üks piirkonna sümboleid - vääveltuukan (Ramphastos sulfuratus). / Foto: Art Villem Adojaan

Operatsioon Wallacea

Operatsioon Wallacea (Operation Wallacea) on ülikoolidest ja valitsustest sõltumatu rahvusvaheline organisatsioon, mis viib läbi looduskaitse- ja teadusprojekte kümnetes väheuuritud paikades üle maailma. Eesmärk on leida kaitsmist vajavaid piirkondi, neid põhjalikult uurida, koguda andmeid ja neid analüüsida ning leida parim viis piirkonna looduse kaitsmiseks inimese põhjustatud keskkonnamuutuste eest. Ohutegurid on, nagu ikka, näiteks põllumajanduse ja metsaraie intensiivistumine, urbaniseerumine, kliimamuutused.

Operatsioon Wallacea üks olulisemaid eesmärke on ka teaduse populariseerimine. Kui välitöid viivad läbi peamiselt mõnele erialale spetsialiseerunud üliõpilased, siis abiks välitöödel käib kümneid vabatahtlikke ja sadu kooliõpilasi üle maailma, kes kõik on huvitatud loodusest ja selle hoidmisest ning kes sageli saavad just neilt ekspeditsioonidelt oma esimese välitöökogemuse.

Väikeviu (Rupornis magnirostris) äsja püütud saagiga. / Foto: Art Villem Adojaan

Yucatan, Calakmuli biosfääri kaitseala

Calakmuli biosfääri kaitseala (Calakmul Biosphere Reserve) on 1,2 miljoni hektari suurune kaitsealune troopilise metsa piirkond, mis katab suure ala Yucatani poolsaare lõunaosast ja Põhja-Guatemaalast; metsamassiivi pindala on üle 10 miljoni hektari. Loodus on piirkonnas väga mitmekesine, metsas võib kohata ämblikahve, jaaguare, puumasid, hiidtapiire, kümneid kahepaiksete ja roomajate liike, sadu linnuliike, rääkimata putukatest, taimedest ja seentest. Kuna piirkonnas puuduvad püsivad veekogud, sõltub sealne elusloodus suuresti vihmaveest ning just selle tõttu mõjutavad kliimamuutused (piirkonnas on täheldatud järkjärgulist vihmade vähenemist) ja inimasustuse laienemine (konkurents sellele väheselegi veele aina suureneb) looduses pikka aega toiminud haprat veesüsteemi eriti tugevalt.

Kuna välitööd kestavad igal aastal vaid kaks kuud, tuleb jõuda selle ajaga kõik vajalikud andmed koguda. Paralleelselt töötavad neli baasi, kus kõigis uuritakse linde, imetajaid, kahepaikseid ja roomajaid, liblikaid ning taimi. Ornitoloogide meeskonnas, kus ka mina tegutsesin, oli kokku kaheksa liiget, kellest kaks kohalikku linnutundjat tegid punktloendusi ja aitasid meil kohaliku linnustikuga tutvuda. Kuna ka teistel meeskonna liikmetel oli troopiliste lindude laulude ja häälte määramisega kogemusi vähe, tegelesime meie lindude püüdmise, määramise, mõõtmise ja märgistamisega. Lindude püüdmine ja nende käsitlemine käib Mehhikos peaaegu samamoodi nagu igal pool mujal maailmas – erinev on see, et linnuliigid on erinevad. Kuna lindude püüdmise praktikat olen Eestis palju saanud ja esimeste nädalatega sain ka enam-vähem selgeks kohaliku linnumääraja kasutamise, kulges töö sujuvalt.

Pärast paaritunnist punktloendust on meel rõõmus, sest selgeks on saanud nii mõnedki uued linnulaulud. / Foto: Cassie Hllava

Hommikud algasid kell 4.30, mil äratuskellana toimivad linnud, peamiselt võsa-tšatšalakad (Ortalis vetula) lasid häälepaelad valla ning asusid telkide kõrval hommikusi hääleharjutusi tegema. Kui linnumeeskonnale see vastumeelt ei olnud, siis öösel nahkhiireseirelt naasnuile hommikused valjuhäälsed kisendavad linnud vaimustust ei tekitanud – ei telk ega võrkkiik eriti helikindlad ei ole.

Hommikusele seirele minnes kontrollisime, kas kõik (ka õpilased) on metsa minekuks piisavalt valmistunud ning andsime ülevaate eelseisvast retkest. Kaasas pidi olema vähemalt kaks liitrit vett, jalas korralikud saapad. Kuna äratus oli mitu tundi enne päikesetõusu, kõndisime taskulambivalgel tasapisi ärkavas metsas, siin-seal valgusvihku sattunud ämblike silmad helkimas ning valguse peale kohale tulnud ööliblikad ümber pea tiirutamas. Esimest korda välitöödel osalevaid noori hirmutas hommikuhämar mets sageli. Päikesetõusuks seadsime üles lindude püügivõrgud ning seejärel jäi üle vaid oodata. Et aeg raisku ei läheks, tutvustasime õpilastele seire metoodikat, linnumäärajaid ja läheduses laulvaid või ringi lendavaid linnuliike. Hommiku kõige põnevam osa jõudis kätte siis, kui võrku lendas mõni lind, keda koos õpilaste abiga hakkasime määrama. Kui puulatvades tegutsevaid papagoisid ja tuukaneid uuriti punktloenduse meetodil, siis alusmetsas tegutsevate lindude kohta oli kõige parem infot koguda neid kinni püüdes ja mõõtes nende kaalu, rasvasust, tiiva pikkust ja muud. Nende näitajate abil on võimalik jälgida muutusi nii lindude välistes tunnustes kui ka levikus. Sõltumata võrku sattunud lindude arvust tuli kell 10 hommikul võrgud maha võtta ja seada sammud tagasi baasi poole, sest ennelõunal tõusis temperatuur lindude püüdmiseks liiga kõrgele.

Esimene püütud lind oli koolibrilane (Campylopterus curvipennis). / Foto: Art Villem Adojaan

Uuesti saime õpilastega retkele minna alles pärastlõunal, kui kuumus oli talutavam. Siis me võrke enamasti üles ei pannud, vaid kõndisime rühmaga laagrist eemale ja vaatlesime linde. Kuna paari retkega ei ole võimalik kõiki kohalikke linde õpilastele selgeks õpetada, keskendusime pigem lindude mitmekesisuse ning käekäigu ja erinevate elupaikade tutvustamisele.

Kahe kuu jooksul Mehhikos välitöid tehes olin peaaegu täielikult muust maailmast eraldatud, sest mobiili- või internetilevisse sain kogu selle aja jooksul vaid paaril päeval mõneks tunniks. Osalt tänu eraldatusele kujunes välitöödel osalenud noortest kiiresti sõpruskond. Vaatamata sellele, et noori inimesi oli kokku tulnud kümnetest riikidest üle maailma, olid meil kõigil sarnased väärtushinnangud ning seetõttu läbisaamine hea. Loomulikult sain tuttavamaks kohaliku loodusega ja mis seal salata – see sai mulle väga südamelähedaseks. Kas ma läheksin võimalusel sinna tagasi? Kindlasti.

Mehhiko retke päeviku täisversiooni (kohatud linnuliigid ja põhjalikum ülevaade igapäevaelust džunglis) saab lugeda siit.

Art Villem Adojaan on Tartu Ülikooli bioloogia ja elustiku kaitse eriala tudeng