Mai esimene dekaad

03.05.2012

10. mai

Hommikul olime juba kell 5 Ristna ninal staiamas. Selgus, et olime veidi liiga innukad olnud. Kuna ilm oli pilves, siis oli veel lihtsalt liiga pime. Aga kella 6 paiku hakkas juba aktiivsem liikumine pihta ja mõne tunni jooksul rändas ümber Ristna nina põhja poole tuhandeid mustvaeraid ja aule, lisaks vähemal määral ka muid veelinde. Põnevamatest elukatest hakkas Ristna ninal hommikul silma 6 söödikänni, 7 krüüslit, 6 alki ja 3 lõunatirku. Lõunatirk on ka minu aastanimekirja uus liik.

Päevasel ajal sai veidi Kõpu poolsaarel ringi hulgutud. Mitmel pool võis rändelt maha sadanud põõsalinde, täkse ja kärbsenäppe näha. Kõpu küla vahelt saingi aastanimekirja uueks liigiks hall-kärbsenäpi.

Pärastlõunal oli taas kavas Ristna ninal staiata, aga kogu poolsaart kattis paks udu ning vaatlemisest ei tulnud esialgu midagi välja. Aga täpselt kell 18 udu hajus ja kohe läks merel kõva möll lahti. Mõne tunni jooksul võis rändel näha kümneid tuhandeid veelinde. Kõige arvukamateks liikideks olid mustvaeras ja aul, keda rändas hommiku ja õhtu jooksul kokku vastavalt 68000 ja 14600 isendit. Oma aastanimekirja uueks liigiks sain õhtul Ristna ninal vöötsaba-vigle, kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 230 linnuliiki.

9. mai

Kuna hommikune ilm Põõsaspea neemel rände vaatlemist ei soosinud, siis sain üle mitme aja vähe korralikumalt magada ja retkele suundusin alles päraslõunal. Sai Haapsalu ümbruse linnuaugud üle vaadatud, aga kedagi erilist silma ei hakanud. Aastanimekirja lisandus siiski 2 uut liiki, Rõudes tegid häält kaelus-turteltuvi ja käosulane. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 227 linnuliiki.

Hilisõhtul jõudsin juba Hiiumaale. Nädalavahetusel toimub seal Estbirdingu üldkoosolek ja suuremat sorti staiamine Ristna ninal. Kui suur jõuk birdereid saarele lahti lastakse, siis loodetavasti leitakse ka mõni rari üles.

8. mai

Hommikul oli Põõsaspea neemel paks udu ja rände vaatlemisest ei tulnud midagi välja. Neemel Spithami küla vahel kombates ajasin üles aga ühe tundrakiuru, üks põnev liik taas aastanimekirjas juures. Kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 225 linnuliiki.

Päeval sai mitmel pool Põhja-Läänemaal ringi liigutud, aga kedagi erilist täna silma ei hakanud. Aga vähemalt loorkullide määramise osas sain taas veidi targemaks. See on raske rühm, s.t. emaslindude ja 2. kalendriaasta isendite määramine ei ole lihtne. Neid lendas igat sorti ringi ja sai määramistunnuseid põhjalikult meelde tuletatud.

7. mai

Hommikul oli Põõsaspea neemel suhteliselt vaikne, rändavaid veelinde oli väga vähe liikumas. Arvukaimaks liigiks osutus üllatuslikult tõmmuvaeras, keda lendas paari tunni jooksul kirdesse ligemale 700 isendit. Kui Kihnus nägime eile hommikul mõne tunni jooksul 54 söödikänni, siis Põõsaspea neemel oli rändel vaid 1 änn.

Õhtul sai Sutlepa meri üle vaadatud. Veelindude hulgas kedagi erilist silma ei hakanud. Saare mõisa juures tegutses aga 500 kaldapääsukest. Nii suurt kaldapääsukeste parve tänapäeval iga päev ei kohta. Uutest liikidest nägin siin ühte piiritajat ja roostikus laulis kõrkja-roolind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 224 linnuliiki.

6. mai

Kuna kohe hommikul Kihnult mandrile ei pääsenud, siis sai mõned tunnid saare lõunaotsas majaka juures rännet jälgitud. Tänavu käib Kihnu saarel põhjalikum seireprojekt, mille käigus loendatakse linde kogu kevadise ja ka sügisese rändeperioodi jooksul. Ilm oli ilus ja nähtavus väga hea ning hommik kujunes päris põnevaks. Hommikul rändas 4,5 tunni jooksul Kihnu lõunatipust mööda lausa 54 söödikänni! Ma pole nii palju änne mitte kunagi varem näinud. Lisaks oli sama aja jooksul rändel ligemale 400 kauri (peamiselt järvekaurid) ja seegi peaks Pärnumaal päevarekord olema. Rändelt olla majaka lähedusse ka üks sooräts saabunud, aga mina teda ei näinud (see liik on mul tänavu üldse nägemata), sest olin samal ajal randades kahlajaid otsimas. Kuna öösel oli väga hea ilm olnud, siis oli valdav enamus eile rannas tegutsenud linde edasi liikunud, ka tüllidest oli alles jäänud vaid mõni üksik kohalik pesitseja. Oma aastanimekirja sain Kihnu saarelt veel ööbiku, kes varahommikul majaka läheduses laksutas.

Õhtuks suundusin looderannikule, et järgmistel päevadel Põõsaspea neemel veelindude rännet jälgida. Teel tegin mitmeid peatusi Matsalu rahvuspargi aladel. Kedagi eriti põnevat ei kohanud, aga uutest liikidest kuulsin Meelvas peoleod ja Keemus karmiinleevikest. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 222 linnuliiki.

5. mai

Ebameeldiva üllatusena oli hommikul Karalas paks udu ja rände vaatlemisest ei tulnud midagi välja. Sai siis lihtsalt mõned tunnid kauem magada. Edasiste plaanide tegemiseks ootasin uudiseid Kihnus saarelt, kuhu Tartu bongarite seltskond oli eile leitud mustjalg-tülli otsima läinud. Fotot Kihnu mustjalg-tüllist näeb Estbirdingu galeriis. Kell 10:27 tuligi Rariliini kaudu teade, et tüll on endiselt paigal. Võis oletada, et päeva jooksul ei kao see lind sealt kuhugi ja otsustasin õhtuse praamiga Kihnu saarele sõita. Teel sai mitmes heas linnupaigas peatusi tehtud ja aastanimekirja lisandus ka mitu uut liiki: värbrüdi – 9 lindu Saaremaal Ariste lahe rannas, valgetiib-viires – 1 lind tegutses koos mustviirestega Tõhela järvel Pärnumaal, sinirind – 1 lind Liu sadamas Pärnumaal, väiketiir – 2 lindu Munalaiu sadamas Pärnumaal.

Õhtul kella 19-ks olin Kihnu saarel ja suundusime koos linnu leidja Aivo Kleiniga mustjalg-tülli otsima. Mõningase otsimise järel leidsingi linnu saare lõunaotsast üles. Olen nüüd Eestis kohatud neljast mustjalg-tüllist lausa kolm ära näinud! Ühtlasi sai minu aastanimekiri veel ühe väga kõva liigi juurde, kokku on minu 2012.a nimekirjas nüüd 219 linnuliiki.

4. mai

Eilseid fotosid üle vaadates meenus, et olin õhtul Läänemaal Metsküla lähistel ühte ülelendavat änni pildistanud. Tegemist oli söödikänniga, mis tähendab, et eile sain aastanimekirja siiski veel ühe liigi juurde.

Kaelus-kärbsenäpp Kuressaare lossipargis 04.05.2012 / foto: Tambet Allik

Kuna täna pidi lähipäevade ainuke tuulevaikne hommik tulema, siis suundusin varahommikul juba kella kuue paiku Kuressaare lossiparki, kus mõnel varasemal aastal on meil haruldane kaelus-kärbsenäpp pesitsenud. Must-kärbsenäpid on juba saabunud, ehk on siis tema kaelusega sugulane kah oma vanal kohal. Lootust palju ei olnud, sest möödunud aastal seda liiki Eestis üldse ei kohatud, aga üritada ju võib. Pargis kohtusin kohaliku linnumehe Veljo Volkega, kes oli õpetajatega linnulaulu kuulama tulnud. Asusime siis üheskoos kaelus-kärbsenäppi otsima. Ei läinudki kaua aega, kui Veljo teatas, et üks kaelus-kärbsenäpp on tema nina ette tegutsema tulnud. Tormasin ka ise kohale ja mõningase otsimise järel oligi see haruldus nähtud. Päeva jooksul jõudis veel mitu linnuvaatlejat selle linnu ära näha ja õnnestus linnuharulduste komisjoni jaoks ka mõned tõestusfotod teha.

Päeval suundusin Sõrve poolsaarele rannakadastikke üle vaatama, ehk on uusi saabujaid rändelt maha sadanud. Kedagi väga põnevat siiski ei leidnud, aga Loodest sain oma aastanimekirja uuteks liikideks pruunselg-põõsalinnu, väike-kärbsenäpi ja lõopistriku. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd kokku 214 linnuliiki.

Õhtuks jõudsin aga juba Saaremaa läänerannikule Karalasse, sest ilmateate järgi pidi hommikul läänekaarte tuul olema ja on lootust korralikku veelindude rännet näha. Aga, kui olin kaelus-kärbsenäpi tähistamiseks veinipudelilt punni maha saanud, tuli Rariliini kaudu teade, et Kihnu saarel on mustjalg-tüll paigal. Tegemist on selle liigi 4. vaatlusega Eestis ja ehkki olen ise teda Eestis juba 2 korda näinud, oleks see minu aastanimekirja jaoks väga kõva liik. Aga pidevast sõitmisest väsinuna otsustasin esialgu bongamise edasi lükata ja pigem head veini nautida.

3. mai

Hommikul võtsin suuna taas lääneranniku poole. Päeva ainsa uue liigi sain Häädemeestest, kus küla vahel tegi koldvint õige kõva häält. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 209 linnuliiki.

Pärnumaal keerasin korraks ka Audru poldrile sisse, kus endiselt on tuhandeid suur-laukhanesid ja valgepõsk-laglesid peatumas. Kahlajatest võis näha sadu mudatildreid ja tutkaid, rändelt oli maha sadanud ka umbkaudu 1400 väikekajakat.

Taas olin valiku ees, et kas üritada uuesti Saaremaale minna või siis jääda mandrile? Lõpuks suundusin ikkagi praamile ja olin hilisõhtuks juba Lääne-Saaremaal. Kogu tee oli kerge ärevus sees, et ehk leitakse mandrilt taas mõni „pelikan” ja pean taas kohe tagasi sõitma. Lihtsalt polnud enam kõige vähematki tahtmist ühest Eesti otsast teise ja tagasi rallitada. Päeva põnevaim vaatlus tuli Väikse väina tammilt, kus madalas vees tegutses vähemalt 85 naaskelnokka, pole neid nii palju korraga varem näinudki.

2. mai

Hommikul sai Matsalu lahe lõunakalda parimad linnuaugud üle vaadatud, aga kedagi erilist silma ei hakanud. Nüüd olin valiku ees, kas suunduda põhja Haapsalu piirkonda või minna üle mere Saaremaale? Otsustasin teise variandi kasuks, vaja ju Lääne-Saaremaa „rarikadastikud” läbi raputada. Kui olin juba Kuressaarde jõudnud, tuli info, et eile olla Mulgimaal Karksis pelikani nähtud. Saadetud piltidel oli tõesti pelikan, täpsemalt siis roosapelikan ja lind istus toonekure pesas! No, mida ta seal tegi? Helistasin linnu leidjale ja selgus, et pelikan oli kogu päeva kuni õhtuni välja samas kohas ringi liikunud. Täna hommikul polevat teda enam nähtud, aga polevat ka otsitud. Selle peale keerasin otsa ringi ja asusin Karksi poole teele. Koheselt asuti kohapeal ka lindu otsima, esialgu üritati lähiümbruse veekogud üle vaadata. Tegelikult olin juba eile õhtul Karksist läbi sõitnud, aga siis ei teadnud ma linnust veel midagi. Kui oleksin siis pelikani toonekure pesas näinud, siis oleksin seda vaatepilti küll pigem liiga pikaks veninud volbriöö tagajärjeks pidanud.

Roosapelikan, 02.05.2012, Karksi lähistel / foto: Margus Ots

Tee peal tuli mitmetele meediaväljaannetele pelikani kohta selgitusi jagada, lisaks küsisid ka paljud linnuvaatlejad pidevalt lisainfot. Põnev leid ju, viimati nähti roosapelikani Eestis 1963. aastal. Mitte ühelgi praeguse põlvkonna linnuvaatlejal seda liiki seega Eesti nimekirjas ei ole. Tee peal oli aega ka mõtelda, et kust seda lindu üldse otsida tasub? Lisaks kaladele peaks pelikan sööma kõike, kellest jõud üle käib ja kelle alla suudab neelata. Veebist võib leida mitmeid videolõike, kus pelikan mõne pardi või tuvi alla kugistab. Euroopa liike pole ma näinud, aga näiteks Austraalias olid pelikanid kajakate kombel hoopis prügimägedel toitumas. Karksis võis ta toonekure pesas ju ka ehk munavargil olla? Kui hakkasin lõpuks Karksile lähenema, siis selleks ajaks tekkis mõte, et ehk on lind hoopis kusagil niidul või põllul koos toonekurgedega konni püüdmas? Pisut enne Karksit märkasin puude vahelt vilksamisi kaugel küntud põllul toonekurgesid. Otsustasin igaks juhuks asja uurima minna ja suureks üllatuseks konutaski samal põllul ka otsitud pelikan.

Pelikan eriti julge ei olnud, rõngaid jalas ei märganud, ehk on tõesti looduslikul teel siia eksinud. 02.05.2012, Karksi lähistel. / foto: Margus Ots

Tegemist peaks olema noore linnuga (2. kalendriaasta) ja ilmselt on see sama lind, keda kuu tagasi nähti Lätis. Lind eriti julge ei olnud, lähemale minnes lendas pisut eemale. Ka rõngaid jalas ei näinud. Kõik see viitab sellele, et lind on ehk ikka looduslikult meile sattunud, s.t. pole kusagilt linnuaiast plehku pannud. Uue leiukoha info läks Rariliini kaudu kohe laiali ja enne pimedat jõudis õige mitu bongarit ka linnu ära näha. Isegi Haapsalust jõuti kohale. Homme peaks Tallinna ja Soome seltskonnad Karksisse jõudma.

Lisaks roosapelikanile sain täna oma aastanimekirja siiski veel ühe liigi – teel kusagil Tihemetsa kandis metsapeatust tehes laulis auto kõrval mustpea-põõsalind. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 208 linnuliiki.

1. mai

Pärast volbriööd olin vaid tunnikese magada saanud, kui Rariliini kaudu tuli esimene teade – Pärnumaal Kablis oli taas üks stepi-loorkull rändel. Kuna ülelendavat lindu bongata ei saa, siis magasin rahulikult edasi. Tunni pärast tuli järgmine teade – Läänemaal Keemus on üks lumehani (tume vorm) paigal. Kuna lind tegutses koos valgepõsk-lagledega, kes jäävad alale ilmselt veel vähemalt nädalaks paigale, s.t. võib ka hiljem bongama minna, siis magasin ka nüüd rahulikult edasi.

Lumehane ja valgepõsk-lagle hübriid. Lind on lumehane tumeda vormi sarnane, aga lumehanel peaks nokk punane olema ja rinna tumedam toon viitab samuti valgepõsele. 01.05.2012 Matsalu. / foto: Tapio Kostet

Pärastlõunal ajasin ennast lõpuks ikka üles ja asusin otsustavalt pikemale Lääne-Eesti retkele. Õhtul jõudsin Matsalu mõisa juurde ja üllatuseks leidsin hommikul naaberküla maadel nähtud lumehane kohe üles. Aga, hetkega oli selge, et see lind pole õige lumehani. Üldjoontes nägi ta välja, nagu lumehane tume vorm, aga linnu nokk oli must (peab olema punane) ja ka rinnasulestikus kumas tumedamat läbi. Selge pilt, see elukas on miski hübriid, ilmselt lumehane ja valgepõsk-lagle ristand. Pole midagi teha, hübriidi eest punkti ei saa. Aga ühe liigi määramine sai taas selgemaks.