Seos linnu nokakuju ja toitumise vahel on nõrk

26.02.2019


Nokk on omane lindudele, teistel tänapäevastel organismidel see puudub. Kuigi linnu nokakuju alusel kiputakse tegema järeldusi toitumise kohta – näiteks et pika ning peenikese nokaga linnud otsivad putukaid ja teisi selgrootuid koorepragudest või muudest raskesti ligipääsmatutest kohtadest; lühikese ja kõvera nokaga linnud on aga kiskjad –, on seoseid nokakuju ja toitumise vahel siiski vähe uuritud. Senised teadmised tuginevad seostele, mis on kinnitust leidnud mõnedel värvulistel, hanelistel, kurvitsalistel ja nn Darwini vintidel, kuid näiteks röövlindude puhul seost tuvastatud ei ole.

Lunn ja kalakotkas toituvad mõlemad kalast, kuid nokakuju on neil väga erinev. / fotod: lunn, Muckmagnet, Flickr.com; kalakotkas, Takashi Muramatsu, Flickr.com

Äsja avaldatud uuringus analüüsisid teadlased 175 linnuliigi nokakuju, arvestades seejuures linnuliikide omavahelist sugulust, linnu ja tema noka suurust, ning võrdlesid seda liikide toidusedeliga. Tulemused küll näitasid seost linnu nokakuju ja toitumise vahel, kuid arvestades teisi ökoloogilisi ja fülogeneetilisi tegureid, on see väga nõrk ja seletab ära vaid 12% noka kujust. Selgus, et paljud sarnase nokaga liigid toituvad erinevatest objektidest, kuid samas võib ka sarnaselt toituvate lindude nokk olla erinev: nii näiteks toituvad väga erinevate nokkadega kalakotkas (Pandion haliaetus) ja lunn (Fratercula arctica) mõlemad pea eranditult kalast – lunn püüab saaki sukeldudes, kalakotkas rabab saaki aga jalgadega veepinnalt ja kasutab nokka pigem saagi tükeldamiseks. Väga väheste lindude nokkadel on tugev survejõud, enamikel liikidel – isegi suurtel röövlindudel – on see suhteliselt kesine.

Kuna linnud kasutavad nokka ka sulestiku hooldamiseks, laulu moduleerimiseks, termoregulatsiooniks, pesaehitusel ja partneri kosimisel, võib nokka pidada pigem universaalseks pintsetilaadseks tööriistaks ja toitumist vaid üheks evolutsiooni jooksul selle kujunemist mõjutanud teguriks. Teadmine, et ilmselt on nokk liigile omaseks evolutsioneerunud mitmete erinevate tegurite koostoimel, aitab paremini mõista lindude evolutsiooni kulgu ja võimaldab teha täpsemaid järeldusi ka väljasurnud liikide ökoloogia kohta. Uuringu põhjal võib öelda, et senised järeldused ammuste lindude nokakuju põhjal nende toitumisökoloogiat kirjeldada, ei pruugi paika pidada.

Navalón G, Bright JA, Marugán‐Lobón J, Rayfield EJ (2019). The evolutionary relationship among beak shape, mechanical advantage, and feeding ecology in modern birds. Evolution. doi:10.1111/evo.13655

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.