Aialindude lisatoitmine: võimalikud mõjud

13.11.2017


Et tutvustada lindude lisatoitmist käsitlevaid teadusuuringuid ja nende tulemusi, aga eelkõige toitmise võimalikke mõjusid värvulistele, ilmub Linnuvaatleja kodulehel neljaosaline ülevaatlik lühiartiklite sari. Seekordses osas on jutuks lisatoitmise võimalikud mõjud linnustiku koosseisule.

Esimest osa loe siit: Aialindude lisatoitmine: taust ja olulisus.

Koduvarblane ja rohevint / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Mõjud linnustiku koosseisule

Lisatoitmine võib mõjuda etteaimamatult. Näiteks linnades võivad lisatoitmisest kasu lõigata võõrliigid, kes tavatingimustes kohaneda ei suudaks, ning mõjutada linnustiku koosseisu (Galbraith et al. 2015). Kuigi Eestit see probleem tõenäoliselt ei puuduta, on siiski teada juhus, kui Pärnumaal oli toidumaja korrapärane külaline kaeluspapagoi (Psittacula krameri; vt Tiirutaja nr 32, lk 9). Samuti väisavad värvulistele mõeldud toidumaju meelsasti hallvaresed ja hakid.

Aialindude talvine lisatoitmine on üheks põhjuseks, et viimase paarikümne aastaga on Soomes rasvatihaste asurkond suurenenud ja levinud varasemast põhjapoolsematele aladele (Väisänen et al. 2011). See omakorda võimaldab mitmetel liikidel (ka harakal, kes loodusest ei suuda piisavalt toitu hankida) talvitada Põhja-Soome asulates (Jokimäki et al. 2002).

Haiguste levik

Toidumajade juurde koguneb rohkelt linde, kasvatades nende asustustiheduse tavapärasest suuremaks ning soodustades haiguste levikut (Becker et al. 2015). Näiteks avastati Suurbritannias 2005. aastal rohevintidel ainurakne parasiit Trichomonas gallinae, kelle tõttu muutus ajavahemikus 2007–2009 oluliselt rohevintide levik ja arvukus – liigi arvukus kahanes 4,3 miljonilt 2,8 miljoni isendini ning toidumaju külastavate rohevintide parved jäid poole väiksemaks (Lawson et al. 2012). USA-s puhkes 1994. aastal aed-karmiinlevikeste (Haemorhous mexicanus) seas mükoplasmoosi epideemia, mis levis eelkõige toidumaju külastanud lindude seas (Fisher & Miller 2015). Ka muude haigusnähtude esinemine (näiteks silmapõletikud, rõuged, naha- ja kloaaginakkuse sümptomid) võivad toidumaju külastavate värvuliste hulgas olla sagedasemad. Samas võivad lisatoitu saanud haigete lindude tervisenäitajad olla oluliselt paremad looduslikult toitunud lindude omadest (Wilcoxen et al. 2015), mis näitab, et toidumaja külastavate lindude suurem nakatumisrisk võib olla kompenseeritud heast toitumusest tuleneva tugevama tervisega.

Kisklus

Toidumajade ümbruses on lindude arvukus suurem (Fuller et al. 2008) ja seepärast koonduvad toidumajade lähedusse ka röövlinnud ja kiskjad (näiteks kassid, nugised). Seega peavad linnud toitumisest saadava maksimaalse kasu eesmärgil optimeerima toitumisele kuluvat aega – kui toitumisaeg on võimalikult lühike, väheneb tõenäosus kiskja saagiks langeda. Läbi viidud teadusuuringust selgus, et röövlindude saagiks langevad pigem liigid, kes käivad toitumas salkadena, ning röövlinnud eelistavad toidumaju, mida külastab rohkem linde (Dunn & Tessaglia 1994).

Marko Mägi, Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur, marko.magi/at/ut.ee

Viited: