8.-9. september

Kuna Eesti Ornitoloogiaühingu nõukogu koosolek toimus sel korral Läänemaal Tuksis, siis jäin paariks päevaks kauemaks Läänemaale, et siinsed kahlajaaugud taas üle vaadata ning hommikuti ka Põõsaspea neemel rännet jälgida. Peab tunnistama, et üpriski igav nädalavahetus oli. Põõsaspea neemel erilist liikumist veel näha polnud, vaid mõned väiksemad vaera- ja pardiparved ning üksikud kaurid ja pütid liikusid neeme ja Osmussaare vahelt edelasse. Kui põhjas külmaks läheb, siis muidugi hakkab Põõsaspeal kõvem möll peale.

Läänemaa parimates kahlajaaukudes Haversi ja Telise rannas oli küll kenasti tülle ja rüdisid näha, aga kedagi põnevamat tavaliste liikide hulgas sel korral silma ei hakanud.

Tartumaalt tuli aga teade, et Valguta poldril on 2 punakael-laglet maas. Tegemist on erakordselt varajaste sügisränduritega, tavaliselt nähakse neid meil alles oktoobris. Ei tea kust nad välja ilmusid?

3. september – aastanimekirjas 268 liiki, senine aastarekord ületatud!

Hommikul sadas Sõrve säärel päris korralikult ja välja sain alles 7:30 paiku. Vedasin ennast kõva tuulega ikkagi randa kompama. Algatuseks ei näinud üldse suurt kedagi. Olin juba säärelt tagasi lonkimas, kui klibuvalli taga tuulevarjus suurema pundi västrikke ja hänilasi leidsin. Asusin neid toruga ükshaaval üle vaatama ja ühel hetkel märkasin teiste hulgas vähe omamoodi tegelast – linnu saba oli väga pikk, sabaalune ja ka sabapealne kollased, ülapool hallikas. Kohe oli selge, et lind on meil haruldane pesitseja ja läbirändaja jõgivästrik. Västrike salk lendas minu nina alt veel korra läbi ja nii nad tuulisele merele Läti poole põrutasid. Igaks juhuks läksin tagasi säärele otsima, et ehk otsustasid linnud siiski maha tulla, aga jõgivästrikku ei leidnud enam kusagilt. Uut aastapunkti jõgivästrikust ma ei saanud, selle liigi sain kirja juba märtsi lõpus Tartust.

Leeterüdi Sõrve säärel, kõva tuul ajab uppi. 03.09.2012. / foto: Margus Ots

Küll oli aga sääre tipus vähemalt 25 leeterüdi tegutsemas. Need kaugelt põhjast pärit noorlinnud polnud ilmselt varem inimest näinud ja olid õige julged, sai paari meetri pealt otsa vaadata.

Päeva jooksul käisin veel korra Sõrve poolsaare parimad kahlajaaugud läbi. Kaavi rannas oli eile suurem ports rüdisid maas, täna oli linde selgelt vähem, aga ühes parves tegutses adruvallil vähemalt 45 väikerüdi. Pole seda liiki korraga nii palju kunagi varem näinudki.

Noor stepi-loorkull, ka kaugelt udupildilt on liigile iseloomulik kaelus näha ja .... / foto: Margus Ots

Ka Rahuste rannaniit sai uuesti üle vaadatud. Kaks päeva tagasi siin nähtud kiripugu-rüdi kahlajate hulgas ei märganud, aga leidsin uuesti üles kahel eelneval päeval siin nähtud stepi-loorkulli. Kui binokliga kaugel lendavat lindu märkasin, siis oli hetkega selge, et see peab just see elukas olema ja haarasin kohe kaamera järele. Lasin portsu valanguid, kuni lind põõsaste vahele ära kadus. Noore stepi-loorkulli määramine ei ole just kõige lihtsam ülesanne ja kuna mul selle liigiga eriti palju kogemusi ei ole, siis sai fotodelt määrangut kinnitatud.

.... ja tiiva alapoolel on oluline tunnus laba-hoosulgede tüvikul moodustuv hele "bumerang", 03.09.2012 Rahuste. / foto: Margus Ots

Õnneks paistavad ka kaugelt tehtud udupiltidelt olulised tunnused kenasti ära: korralik kaelus, kitsas tiiva ots, tiiva alapoolel laba-hoosulgede tüvikul hele “bumerang”, tumedad küünra-hoosuled, tiiva tagaserval lai tume rant puudub. Kui nüüd aastapunktid kõik õigesti on kokku loetud, siis peaks see elukas minu 2012.a nimekirjas 268. linnuliik olema. See tähendab nüüd aga seda, et senine Eesti aastarekord, mis pärineb 2009. aastast, on ühe liigiga ületatud.

2. september

Eile õhtul tuli Rariliini kaudu algatuseks teade, et Saaremaal Rahustes on stepi-loorkull paigal. Ehkki see elukas minu aastanimekirjast jätkuvalt puudub, bongamisplaane pidama ei hakanud, sest röövlinnud üldjuhul pikemalt paigal ei püsi. Paar tundi hiljem tuli aga uus teade, et samas kohas Rahustes on kahlajate hulgas üks kiripugu-rüdi tegutsemas. Vot seda liiki pole ma varem üldse näinud. Kuna ilm oli õige närune, siis võis oletada, et lind öö jooksul kuhugi ei kao. Viimasele õhtusele praamile polnud enam lootustki jõuda, seega sain paar tundi magada ja sättisin ennast esimese hommikuse praami peale. Mandril sadas korralikult, aga saarele jõudes säras päike. Hakkas kahtlus hinge pugema, et ilmselt on kahlajad hea ilmaga siiski rändele asunud. Võtsin hoo maha ja keerasin algatuseks Kõinastu leele, kus tavaliselt on palju kahlajaid tegutsemas. Aga veetase oli kõrge ning tildreid ja tutkaid oli vaid paarkümmend näha. Samas oli siin nüüd tuhandeid parte tuulevarjus toitumas, arvukamad olid piilpart (2000), viupart (1500) ja soopart (500). Parte eriti põhjalikult läbi vaadata ei jõudnud, sest Rariliini kaudu tuli üllatav teade, et Rahustes olevat stepi-loorkull ka täna hommikul ennast näidanud. Suundusingi siis nüüd ilma vahepeatusteta Rahustesse. Kompasin kogu sealse ranniku läbi, aga ei leidnud ma enam ei kiripugu-rüdi ega ka stepi-loorkulli. Nii võib ju bongarimasendus peale tulla.

Esmalt arvasin, et Sõrve sääre rebased on eriti ülbeks läinud ja käivad juba päris avalikult koeratoitu varastamas, aga ....... / foto: Margus Ots

Vaatasin veel mõned Sõrve poolsaare kahlajaaugud üle, rüdisid ja tülle oli palju näha, aga kedagi eriti põnevat ei kohanud. Õhtuks jõudsin Sõrve säärele, kus hakkasid eriti ülbed rebased silma, üks käis lausa koeratoitu varastamas. Hiljem selgus, et pesakond rebaseid oli linnujaama läheduses üles kasvanud ja nüüd peremehetsevad siin. Ilusad loomad, aga siiski suured röövlid ja linnusööjad.

..... aga, siis selgus, et Sõrve linnujaama on hoopis uus koduloom siginenud. 02.09.2012. / foto: Margus Ots