22.02.2012
Veebruari kokkuvõte
Veebruaris sai suhteliselt vähe retkedel käidud, s.t. kaugeltki mitte iga päev. Kuu alguses valitsenud pakasega eriti välja minna ei tahtnudki. Veebruari viimasel nädalal oli aga juba lähenevat kevadet tunda – hommikused metsad olid rähnide trummeldamist täis, kakud hakkasid huikama ja läänerannikule jõudsid esimesed põldlõokesed, kiivitajad ja õõnetuvid. Samas nii soojaks siiski ei läinud, et arvukalt veelinde oleks saabuma hakanud.
Minu aastanimekirja lisandus veebruaris 14 linnuliiki, kokku on neid nüüd 119. Peaagu kõik kohustuslikud talveliigid on juba ära nähtud ja kuna ka õige mitmed varased saabujad (talvitama jäänud isendid) on juba nimekirjas, siis ilmselt märtsis eriti palju liike juurde ei lisandu. Kohustuslikest talveliikidest on puudu veel vaid mägi-kanepilind, kelle vaatlusi on käesoleval aastal Eestis teada ainult 2, aga keda ongi palju lihtsam hoopis hilissügisel leida. Pigem hakkab muret tegema roherähni puudumine ja seda just sel põhjusel, et kas tõesti on liik meilt kadumas. Veebruarikuise põhjaliku otsimise tulemusena ei leidnud Saaremaalt, kus see liik regulaarselt veel esineb, mitte ühtegi isendit. Aprilli alguse retked näitavad, kas roherähn Eestis veel üldse pesitseb. Loodetavasti ikka leiame mõne paari.
Ma pole varem eriti usin talvepunktide korjaja olnud, aga huvi pärast lõin kokku kõik möödunud talve jooksul (01.12.2011 – 29.02.2012) kohatud linnuliigid ja sain tulemuseks 131 liiki. Kuna detsember oli väga soe, siis sain talvepunktideks terve rea kahlajaid (nt heletilder, punajalg-tilder, plüü, leeterüdi, merisk, liivatüll) ja veelinde (nt mustlagle, soopart, luitsnokk-part), keda üldjuhul talvekuudel meil ei kohta. Kuna varem ei ole ühe talve võistlust peetud, siis ei oska hetkel kindlalt ütelda, et kas 131 liiki on ehk ühe talve jooksul kohatud liikide rekord Eestis? Kui oleks teadnud, et korralik rekord on tulemas, siis oleks võinud tegelikult vähe rohkem talvepunkte bongamas käia. Vähemalt kümmekond suhteliselt lihtsat liiki oleks detsembris vabalt veel võinud näha. Aga, talveliikide pärast ei hakanud ma rapsima, eesmärgiks on ikka kogu kalendriaasta tulemus.
Kui aus olla, siis rapsimist on aasta alguses ikka päris palju olnud. Kuna mitmed linnuvaatlejad on küsinud, et kui palju retkekilomeetreid ja –tunde on mul juba kogunenud, siis olgu need siin ka ära toodud: retketunde jaanuaris 154 ja veebruaris 93 (suuremaid ülesõite pole aja sisse arvestatud), sõidukilomeetreid jaanuaris 5229 ja veebruaris 3544, jalgsi retkekilomeetreid jaanuaris 146 ja veebruaris 42. Peab kahjuks tunnistama, et autoga on liiga palju sõidetud ja jalgsi ehk liiga vähe. Samas on linnuvaatlemine pigem ühe koha peal staiamine, mitte matkamine ja ilmselt jalgsi läbitavate kilomeetrite hulk oluliselt ei kasva. Üritan edaspidi aga vähem sõita ja rohkem tunde vaatlemas olla. Päevad lähevad pikemaks ja vaatlustunde koguneb aprillis ja eriti mais kindlasti palju rohkem. Mai lõpus parimal ajal tulevad taas ka mõned 24 tunnised päevad.
eElurikkuse andmebaasi olen kahe kuuga kandnud 1116 kirjet ja sealselt kaardilt on näha, kus ma retkedel käinud olen (vt avaneva lehe all servas). Punkte on üle Eesti, vaid Võrumaale pole retkele veel jõudnud (NB! Andmebaasi kaardil kuvatakse praegu korraga vaid piiratud hulk vaatlusi.).
29. veebruar
Sõrve säärel oli kogu päeva jooksul mõnus kevadilm – tuulevaikus ja päike küttis kõvasti. Aga ränne oli pea olematu, vaid mõni üksik luik ja koskel oli seda nägu, et nad on just Läti poolt tulnud. Ühtegi uut saabujat, s.t. uut liiki ei märganud, ehkki sai 4-5 tundi merepunkril staiatud. Päeva põnevaimaks linnuks oli räts, kes lendas merepunkrist läänes olevalt Suurrahult ilmselt otse Lätti välja. Nii palju, kui toruga näha oli, lind kusagile kõrvale ei kaldunud. Kahjuks oli ta täpsemaks määramiseks liiga kaugel. Päevasel ajal võiks nagu pigem soorätsu kohata, aga ta võis siiski ka kõrvukräts olla. Käitumise järgi soorätsuks määramine oleks aga ilmselge väänamine. Ehkki reeglite järgi saab ka määramata linnu eest punkti, kui sama liigipaari või rühma ühtegi määratud lindu veel kirjas ei ole, ei hakka ma oma aastanimekirja selle määramata rätsuga solkima. Kõrvukrätsu kohtan ma sel aastal kindlasti veel ehk isegi kümneid kordi. Sooräts on küll palju raskemini leitav liik, aga saan temagi vast suurema vaevata nähtud.
Hele-urvalind, 29.02.2012 Sõrve säär / foto: Margus Ots
Ilusa ilmaga toimus mõningaid muutusi ka lindude toitmiskohtades. Rannas oli sajast hangelinnust alles vaid paarkümmend ja suuremast põldlokeste parvest oli järel vaid kümmekond lindu. Ilmselt rändasid edasi põhja poole. Samas oli kolmele õõnetuvile lisa tulnud, nüüd oli neid jää peal juba viis. Linnujaama toidulaua juures käis kogu aeg kõva möll. Suure vintlaste ja tihaste massi sees ilmus äkki kaamera ette ka üks hele-urvalind. Sai üks klõps tehtud ja läinud ta oligi. Seda liiki polegi ma varem vist Saaremaal näinud.
Õliga määrdunud aule oli täna Sõrve sääre ümbruse randades näha kokku 9, lisaks ka 1 rohukoskel. Kõik nad ilmselt hukkuvad lähimate päevade jooksul, soojem ilm kahjuks vaid pikendab nende piinu. Õnneks pole uusi õliseid linde eriti juurde tulnud ja loodetavasti enam ei tulegi.
Õliga määrdunud aulid üritavad ennast puhastada (29.02.2012 Sõrve säär) / foto: Margus Ots
28. veebruar
Hangelind, 28.02.2012 Sõrve säär / foto: Margus Ots
Sõrve linnujaamas olla juba kevadet nähtud, aga hommikul küll merepunkrile staiama minna ei tahtnud, sest väljas möllas korralik lumetorm. Ja kuna ka Sõrve sääre ümbruse meri oli ööga uuesti jääs, siis polnudki muud teha, kui linnujaama juures olevad lindude toitmiskohad üle vaadata. Rändel siia pidama jäänud 30 põldlõokest olid kõik rannas endiselt alles, nendele seltsiks olev hangelindude parv oli aga juba 100 linnuni kasvanud. Linnujaama toidumaja juures tegutsesid lisaks rohevintide ja rasvatihaste hordidele ka 6 suurnokk-vinti, 15 põhjavinti, 10 metsvinti, 10 musträstast, aga nemad pole saabujad, vaid on kogu talve siin olnud.
Minu aastanimekirja lisandus täna kaks uut liiki. Lindude toitmisplatsil tegutses kaelustuvi ja rannas oli näha kolme õõnetuvi. Kui kaelustuvi on siinne talvitaja, siis õõnetuvid on juba varased saabujad. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 119 linnuliiki.
Homme on viimane võimalus talvepunkte koguda, sel aastal said linnuvaatlejad siis ühe lisapäeva. Kuna õhtuks sai lumetorm otsa ja muutunud tuuleolud viisid jää rannast taas eemale, võib homme ehk uusi saabujaid kohata ja hea õnne korral mõne talvepunktigi juurde saada.
Sõrve linnujaama päevaraamatus oli juba eile juttu, et rannas on õliseid aule ja rohukosklaid näha. Hommikuks oli neist 3 auli surnud ja lisaks oli veel vähemalt 5 õlist auli näha. Veelindude hukkumiseks pole sugugi mitte suurt õlireostust vaja. Väiksest kogusest õlisegusest veestki piisab, et kõik sellega kokkupuutunud linnud hukkuksid. Kui veelinnu sulestikus on väikegi õline koht, siis sealt pääseb vesi ja külm linnule ligi ning ennast puhastades neelavad linnud õli ka alla. Sellised linnud on kahjuks kõik hukule määratud. Ainuke asi, mida teha saab, on kiiresti kõik õlised linnud kokku koguda, et röövloomad ja –linnud neid süües omakorda mürgitust ei saaks. Tahaks loota, et homme enam uusi õliseid linde ei leia.
Õlise küljega aul, ka oluliselt vähem määrdunud linnud kindlasti hukkuvad (28.02.2102 Sõrve säär) / foto: Margus Ots
27. veebruar
Sõrve linnujaama päevaraamatust võib lugeda, et esimesed rändurid juba saabuvad. Suundun ka ise Saaremaale. Kuna tuuliste ja sajuste ilmade vahele sattus lõpuks üks vaikne ja päiksepaisteline päev, siis otsustasin sihitu ringisõitmise asemel täna vähe kasulikumalt aega veeta ja roherähni vanad leiukohad üle vaadata. Roherähn on Mandri-Eestist peaaegu kadunud, vaid Saaremaal võibki teda veel regulaarselt kohata. Aga ka siin on teda järjest vähemaks jäänud ja näiteks möödunud aastast on andmebaasidesse vaid üks teade jõudnud. Käisin päeva jooksul Ida-Saaremaal ligemale 25-s kunagises roherähni leiukohas ja ebameeldiva üllatusena mitte ühtegi roherähni ma ei leidnudki! Kas tõesti on see liik juba ka Saaremaalt kadunud? Või on tema otsimiseks siiski veel liiga vara? Parim aeg roherähni leidmiseks on tegelikult küll alles kuu aja pärast, aga hea ilmaga peaks nad ennast ka veebruaris näitama. Ühes kohas üks rähn küll tegi roherähni moodi häält, aga kuna lind ennast ei näidanud ja roherähni „kilkamine” on väga sarnane musträhni omaga, siis vaid hääle põhjal roherähni määrata ei tohi. See koht, muidugi ka kõik teised täna külastatud kohad, tuleb märtsis-aprillis uuesti üle kontrollida, ehk on siis rohkem õnne.
Kuressaares sai taas Roomassaare veepuhastusjaama väljavoolutoru roostik üle vaadatud. Siin on ka kõva pakasega vaba vett ja võib põnevaid talvitajaid leida. Kui jaanuaris tegutses siin üks linavästrik, siis nüüd hakkas laukude ja sinikaelte kõrval silma üks rooruik. Tema on meil haruldane talvitaja. Seda peidulise eluviisiga lindu õnnestub üldse harva näha, nüüdki kadus ta kiiresti roostikku. Rooruik on minu 2012.a nimekirja 115. linnuliik.
Kuna õhtuks oli ilm juba täiesti tuulevaikne ja selge, siis võis loota, et kakud hakkavad häält tegema. Käisingi mõned varasemast ajast tuttavad kakukohad läbi ja aastanimekiri saigi täiendust – õnnestus kuulda kahte karvasjalg-kakku ja ka kahte kodukakku. Üllatav, et kodukaku alles nüüd oma aastanimekirja sain, ta ju ikkagi tavaline lind. Karvasjalg-kakk on aga juba vähe raskem liik. Hea, et ta suurema vaevata varakult kätte sain. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 117. linnuliiki.
25. veebruar
Kevadet ootamas (25.02.2012 Ristna nina) / foto: Margus Ots
Kui eile oli Ristnas paks udu ja mujal Hiiumaal selge ilm, siis täna oli vastupidine olukord – kogu Hiiumaa oli tihedas udus, aga kerge meretuulega Ristna ninal paistis päike ja nähtavus oli väga hea. Esimese linnuna hakkas Ristnas silma üks kiivitaja, tema peaks nüüd küll mitte siinne talvitaja, vaid esimene saabuja olema. Lisaks oli rändel näha ka vähesel määral aule, kosklaid, vaeraid, luiki ja kaure. Kevad pole enam kaugel!
Ka täna hakkas Kärdla toidumajade juures silma 10 musträstast, 4 kuldnokka, 2 metsvinti ja 1 põhjavint. Nendele vähestele talvitajatele peaks varsti saabujate näol tublisti lisa tulema.
24. veebruar
Iseseisvuspäeva liputseremoonia toimus sel korral päiksetõusu ajal Ristna ninal Hiiumaal. Esimene pooltund oli paljulubav – põnevamatest elukatest hakkasid silma 2 kirjuhahka ja 4 krüüslit. Aga siis mattus Kõpu poolsaar paksu udu sisse ja pidu oli selleks korraks läbi.
Kuna rannikul polnud uduga enam midagi teha, siis sai taaskord Kärdlas Aia ja Pika tänava piirkond põhjalikumalt üle vaadatud. Siinsetel allikatel hakkasid silma 2 vesipappi. Toitmiskohtades oli lisaks tavapärastele tihastele ja rohevintidele veel üle kümne musträsta, mõned kuldnokad ja paar metsvinti. Need rändlinnud ei ole varased saabujad, nad on siin toidumajade juures kogu talve kohal olnud.
22. veebruar
Tormiste ja sajuste ilmade vahele sattus üks ilus vaikne hommik ja sai kohe Järvselja kandi metsadesse suundutud, et ehk on lähenev kevad rähnid häälekamaks muutnud. Oligi nii, päiksetõusu ajal oli mets igat sorti trummeldamist täis. Kuulda oli hulganisti suur-kirjurähne, lisaks mõned musträhnid, valgeselg-kirjurähnid, hallpea-rähnid ja laanerähnid. Kaugeltki mitte alati ei õnnestu tihedas metsas toksivat rähni näha, seetõttu võiks iga linnuhuviline rähnide hääled endale kindlasti selgeks teha. Eri rähniliikide trummeldamine on erineva pikkuse ja rütmiga ning kuna rähne on meil vaid 8 liiki, siis pole õppimine mitte just kõige suurem vaev. Väga hea linnuhäälte kogumik on näiteks Andreas Schulze: Die Vogelstimmen Europas, Nordafrikas und Vorderasiens. Kogumikus on kokku 819 linnuliigi hääled ja lisaks lauludele on kõigi liikide puhul ära toodud ka kutse- ja hoiatushüüud ning emas- ja noorlindude häälitsused. Rähnide määramise (sh trummeldamise jm häälitsuste) kohta, saab lugeda ka näiteks TÜ Loodusmuuseumi 2010.a huviteatmikust.
Täna lisandus minu aastanimekirja ka üks uus liik. Aardlapalu prügila juurde oli taas ilmunud parv kanepilinde (vähemalt 37 lindu). Kui jaanuaris oli siin teiste hulgas ka üks mägi-kanepilind, siis nüüd rarisid ei märganud. Minu 2012.a nimekirjas on nüüd 114 linnuliiki.