Häda korral viib pütt pojad teise tiiki

19.07.2020


Tuttpütiaasta teadusuudis

Pütipojad on esimesed 8–9 elunädalat lennuvõimetud, samuti ei oska nad liikuda maapinnal. Vees aga ujuvad nad osavalt ning kasvavad kiiresti – viimast vaid juhul, kui jagub toitu.

Hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena) pesitseb madalaveelistel väikestel veesilmadel. Mis saab aga poegadest, kui vanemad on valinud viletsa veekogu, näiteks kalatiigi, kus sirguvad suured, poegadele toiduks sobimatud kalad, kes pealekauba söövad pütipoegade eest ära väikesed veeselgrootud?

Hallpõsk-püti pojad veedavad meelsasti aega vanemate seljas. / foto: Gavin Edmondstone, Flickr.com

Ida-Poolas kalatiikidel 18 aasta jooksul (1994–2011) hallpõsk-püttide pesitsust jälgides selgus, et suurte kaladega tiigil pesitsevad pütid langevad ökoloogilisse lõksu – näiliselt on tingimused sobilikud, kuid tegelikult toitu napib. Sel puhul peavad vanalinnud edukaks pesitsemiseks toitu tooma tiigist, kus on palju väikeseid kalu, või kolima pojad ümber uude tiiki. Kuna pütid märgistati, oli võimalik lindude liikumist ka jälgida.

Teiste tiikide külastamine oli tavaline, kuid neljal korral kolis pütipere viletsalt tiigilt ümber teise – tiigid seejuures omavahel ühendatud ei olnud, vaid neid eraldasid 6–12 meetri laiused vallid. Kolimine on siiski harv (120 pesitsusest 3,3%), kuid siiski võib see olla vanemate teadlik otsus tagamaks poegadele parem toit. Alati lahkuti viletsalt tiigilt, väikeste kaladega tiikidelt (169 pesitsust) ei kolitud. Et suurte kaladega tiigid ei ole soodsad, kinnitas ka poegade toitmine – väikeste kaladega tiikidel said pojad oluliselt rohkem süüa kui suurte kaladega tiikidel.

Kui kõigi kolimiste tulemusel jõuti naabertiiki, kus olid samuti suured kalad, kasvasid pojad siiski lennuvõimeliseks. Kuigi uus, veidi soodsamate oludega tiik võib sarnaneda vanale, on võimalik, et vanalinnud said sealsete olude kohta teavet poegadele toitu tuues. Tähelepanuväärne on, et üks paar kolis lausa kaks korda, naastes pärast kolimist tagasi esialgsesse tiiki.

Hallpõsk-püti poeg on osav vees, kuid maal ei suuda ta liikuda ega lennata enne 8.–9. elunädalat. / foto: naturelover2007, Flickr.com

Uuringu autorid arvavad, et teatud puhkudel võis lahkumise põhjuseks olla konkurents tuttpütiga (Podiceps cristatus), kes pesitses samal tiigil. Peamine põhjus näib siiski olevat toitupuudus, sest lahkuti vaid suurte kaladega tiikidelt. Teadaolevalt on tegu esimese tõendiga, mis kinnitab, et pütid võivad poegi kolida.

Kuid kuidas pütipojad teise tiiki said? Pütipojad ei ole võimelised maapinnal liikuma, ka vanalinnud taaruvad maapinnal liikudes vaevaliselt. Võimalik, et vanemad transpordivad poegi seljas samamoodi nagu veekogul ringi ujudes ja sukeldudes. Kuigi tiike eraldavad vallid ei ole laiad, on nende nõlvad järsud (50–70°) ja sealt üles ronimine on pütilaadsele linnule, rääkimata pütipojale, keeruline.

On võimalik, et pojad istuvad lennu ajal vanema seljas, nagu seda on arvatud ka tüttpüti puhul, kuid tõestust sellele siiski ei ole. On vaid kuulujutt, et kunagi kütiti lendav tuttpütt, kel oli poeg seljas. Lennu ajal seljas püsimine on kaheldav, sest pütid vajavad lendu tõusuks pikka hoovõttu ning on küsitav, kas poeg suudab sel ajal seljas püsida.

Olgu kuidas on, kuid tegu on esimese tõestusega, et pütid suudavad poegi ühest veekogust teise viia. Jääb siiski selgusetuks, kuidas nad seda teevad.

Kloskowski J, Frączek K (2017). A novel strategy to escape a poor habitat: red-necked grebes transfer flightless young to other ponds. Acta Ethologica 20: 191–195. https://doi.org/10.1007/s10211-017-0254-7

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.