Hallpõsk-pütt saabub pesitsema väikese meres täidetud moonakotiga

12.06.2020


Tuttpütiaasta teadusuudis

Pesitsusperioodi alguses vajab emaslind muna moodustamiseks tavapärasest rohkem toitu. Väike värvuline vajab ühe muna jaoks tavapärasele päevasele energiale lisa 45–60%, kanalised ja rannikulinnud 80–130%, pardid aga lausa 200% lisa. Seega on vaja munemise eel ja ajal pidevalt toituda ning koguda rasva, et pesitsuse alguses heas vormis olla. Paraku reeglina ei ole sel ajal looduses nii palju toitu, kui oleks vaja kõigi munade munemiseks.

Hallpõsk-pütt (Podiceps grisegena) on suhteliselt suur veelind, kelle munemisaegne energiavajadus on võrreldav partide omaga. Kas ja kust kogutud energiat nad pesitsuseks valmistudes munemisel kasutavad, uuriti Ida-Poola kalatiikidel pesitsevatel lindudel.

Hallpõsk-püti esimestes munades on jälgi talvitamisaladel söödust, hilisemate munade moodustamiseks tuleb linnul pesitsuspaigast leituga leppida. / Foto: Arne Ader, www.loodusemees.ee

Lindude sulgedes olevad stabiilsed isotoobid näitasid, et pütid talvitasid Läänemere rannikul: seal nad ka sulgisid ning sulgesse talletusid mereloomastikule omased stabiilsed isotoobid. Merevees talvitavatel püttidel on sulgedes suurem kogus isotoope ẟ15N, ẟ13C ja ẟ34S (loe ka tuttpüttide kohta), magedaveelistel kalatiikidel sulginud noorlindude sulgede isotoopide suhe on teistsugune, kuna erineb nende toit.

Kõne all olevas uuringus analüüsiti munades olevaid isotoope ning võrreldi nende hulka hallpõsk-püttide rinnalihastes leiduvatega. Kui sulgedes püsivad isotoobid peaaegu muutumatuna kogu sule eluea jooksul, siis sõltuvalt toidust muutuvad need lihastes pidevalt, peegeldades siiski viimaste nädalate toitumist. Seda kinnitab, et meres elavatel loomadel on isotoobi ẟ13C hulk keskmiselt 7‰ kõrgem, kui maismaal elavatel. Kevadrändelt saabunud lindude lihastes olevad isotoobid näitasid, et linnud olid juba mõnda aega toitunud magevees erinevatest veemardikatest, roomardikatest, karpkaladest, kahepaiksetest ning valdav osa muna moodustamiseks vajalikest toitainetest pärines kalatiikidest – see kajastus ka munades.

Siiski selgus, et esimeste munade moodustamiseks kasutavad emaslinnud ka talvitamisaladelt kogutud energiavarusid – varakult munemist alustanud emaslindude esimeste munade munavalgetes oli jälgi (25–26%) merest ammutatud toidust; pesitsuse edenedes vähenesid munades aga jäljed meretoidust või puudusid sootuks. See viitab, et hilised pesitsejad kasutavad munemisel ainult pesapaigast saadud energiat. Oluline on seejuures, et isotoobi ẟ15N hulk seostus muna suurusega ehk mida rohkem isotoopi, seda suurem muna. See aga viitab, et merest saadud suurem lämmastiku hulk võib soosida suuremate munade munemist, suuremast munast kooruval pojal on aga suurem tõenäosus ellu jääda.

Talvitamisaegne toit, täpsemalt selle isotoobi ẟ15N sisaldus, seostub aga munemisajaga, mis näitab, et ka talvine toitumine võib otseselt mõjutada sigimist. Kõik see kokku kinnitab, et nii organismi kogutud energiavarud kui ka kvaliteetne talvitamisaladel söödu jõuab lõpuks munadesse ning võib aidata paremini kohaneda lühikese pesitsuseks sobiliku perioodiga.

Piltlikult öeldes saabub hallpõsk-pütt pesitsema oma väikese moonakotiga, et pesitsuse alguses olla sõltumatum kohapealt leitavast, kuid suure osa vajalikust energiast kogub ta siiski pesitsuspaigast. Varasem munemise algus tagab aga suurema edu, sest poegadel on võimalus kauem kasvada ning vajadusel jääb vanalindudel esimese pesitsuse luhtudes aega järelkurn muneda.

Kloskowski J, Trembaczowski A, Filipiuk M (2019). Stable isotope tracing of links between marine wintering and freshwater breeding habitats of Red-necked Grebes. Journal of Ornithology 160: 593–605. https://doi.org/10.1007/s10336-019-01642-1

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.