Jimi Hendrix ei ole süüdi!

03.11.2020


Silmatorkava sulestikuga ja nutikad papagoid on ka armastatud lemmiklinnud, mistõttu viivad inimesed sageli neid algsest levilast uutesse paikadesse. Uuel kodumaal võivad aga linnud puurist põgeneda, kohaneda, moodustada uue asurkonna ning halvemal juhul muutuda nuhtluseks.

Näiteks elab Inglismaal invasiivne kaeluspapagoi (Psittacula krameri), kelle looduslik levila asub hoopis Indias ja selle naaberriikides ning Sahara kõrbe lõunaosaga piirnevas regioonis. Inglismaal on kaeluspapagoi kanna kinnitamise kohta liikvel mitmeid legende. Üks neist väidab, et asurkond sai alguse filmi „The African Queen“ (1951) võtetelt põgenenud lindudest, teine, et asurkonnale pani aluse linnupaar, kelle lasi Londonis vabadusse Jimi Hendrix 1960. aastatel. Kindel aga on, et kaeluspapagoi on papagoiliikidest kõige edukam uute tingimustega kohaneja ning tänaseks on sissetalutud linnud moodustanud püsiasurkonna vähemalt 35-s riigis viiel kontinendil.

Kaeluspapagoi on inimese abil püsiasurkonna moodustanud vähemalt 35-s riigis. / Foto: Rehman Abubakr, CC BY-SA 4.0, Wikimedia Commons

Siiski – esimesed kirjalikud märked kaeluspapagoide vaatlustest Inglismaa looduses ulatuvad juba 1855. aastasse, arvukamalt kohtab märkmeid alates 1930. aastatest. Paraku ei ole asurkonna päritolu ja levikut nende põhjal üheselt võimalik kindlaks teha, kuid sigiv püsiasurkond tekkis tõenäoliselt alles 1960. aastatel.

Kas seniste kaeluspapagoide leidude ajalis-geograafilised andmed perioodist 1968–2018 heidavad valgust lindude algsele päritolule? Selleks kasutasid teadlased meetodit, mis on levinud kriminalistikas näiteks sarimõrvarite, -vägistajate ja -süütajate tabamisel, kuid mida on viimasel ajal rakendatud ka looduskaitses ehk lähtuvalt sündmuspaikade ajalisest mustrist püüti leida tõenäolisemad piirkonnad, kust süüdlast – antud juhul siis kaeluspapagoi esialgset vabastamiskohta – otsida.

Analüüsid linnalegende ei kinnita: filmi ja Jimi Hendrixi süüdistamisel ei ole alust, pigem näitavad andmed, et püsiasurkond on tekkinud mitmetes erinevates kohtades vabadusse lastud või pääsenud lindudest. Seda kinnitavad ka ajakirjandusest leitud arvukad märkmed puurist pagenud papagoide kohta. Oma osa võis asurkonna suurenemisse anda ka 1987. aasta torm, mille tõttu pääses puuridest vabadusse suurem hulk linde.

Pärast asurkonna moodustumist on Inglismaal kaeluspapgoide arvukus kiiresti kasvanud, näiteks 1997. aastal pesitses riigis 3500 paari, kuid 2013. aastal juba 8600. Edukas on liik seetõttu, et tegu on sünantroobiga – liigiga, kes suudab edukalt ära kasutada inimese pakutavaid hüvesid, näiteks pargipuude ja hoonete õõnsusi pesitsuseks, ning nautida aastaringset toiduküllust lindude toidumajades. Ka Eestis on kaeluspapagoid vabadusse pääsenud ning talvisel ajal just lindude toidumajadest süüa leidnud (loe Tiirutaja nr 32, lk 9).

Tavapärasest levilast inimese abil (või ka inimrumaluse tõttu) uutesse piirkondadesse jõudnud liikide arvele võib kirjutada kolmandiku liikide kadumise Maalt alates 1500. aastast – see on kaalukaim kui ükski teine väljasuremisi põhjustanud tegur. Eelkõige on sissetalutud liigid kohalikele kiskjad või konkurendid (on teada, et näiteks Belgias on kaeluspapagoi piirkonniti välja tõrjunud puukoristaja), võivad hübridiseeruda või olla uudsete haiguste levitajad. Kuid samas võivad mitmed väikesed linnud papagoidest ka kasu lõigata, sest nende lähistel on turvalisem pesitseda.

Üks, mis kindel – kaeluspapagoi on väga kohanemisvõimeline ning ei vaja asurkonna rajamiseks filmi- või popstaaride abi.

Heald OJN, Fraticelli C, Cox SE, Stevens MCA, Faulkner SC, Blackburn TM, Le Comber SC (2020). Understanding the origins of the ring‐necked parakeet in the UK. Journal of Zoology 312: 1-11. doi:10.1111/jzo.12753

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.