Kuidas saada teada lindude käekäigust kaugetel meresaartel, mis asuvad droonide lennutamiseks kaugel ning kuhu kohale sõitmine laeva või lennukiga on liiga kulukas? Kas ümber Maa tiirlevate satelliitide poolt tehtud fotod on piisavalt usaldusväärsed raskesti ligipääsetavates piirkondades kaugseire meetodil suuremate maapinnal pesitsevate lindude uurimiseks, testisid teadlased rändalbatrosside (Diomedea exulans) näitel.

Üle 3,5 meetrise tiibade siruulatusega rändalbatross on tänapäevaste lindude seas üks pikimate tiibadega liik, kes vaatamata kuni 11 kilogrammi kaaluvale kerele võib vahepeatusteta läbida mere kohal üle 20 000 kilomeetriseid vahemaid. Samuti on albatrossid ühed pikemaealised linnud, kes võivad elada üle 60 aasta vanaks.

Rändalbatross / foto: JJ Harrison (jjharrison89@facebook.com), Wikimedia Commons

Meetodi testimiseks kasutasid teadlased Atlandi ookeani lõuna osas asuvalt Lõuna-Georgia saarelt satelliidi WorldViev-3 tehtud fotosid, mille lahutusvõime on 30 sentimeetrit ja millelt teadlased loendasid pesitsevate rändalbatrosside pesi. Satelliitfotode põhjal saadud tulemuste usaldusväärsuse kontrollimiseks viidi samas läbi ka pesade tegelik loendus.

Seejärel rakendati sama metoodikat, et loendada Uus-Meremaa lähistel asuvatel Chathami saartel pesitsevaid regent-albatrosse (Diomedea sanfordi), kelle seisund ja arvukus on saare eraldatuse ja raskesti ligipääsetava rannajoone tõttu teadma. Fotode põhjal saadud loendusandmed langesid kokku idapool asuval The Forty-Fours saarel pesitsevate paaride arvuga, kuid erinesid põhjapoolsel saarel nimega The Sisters pesitsevate paaride arvukusest – satelliitfotodelt loendatuna oli see nimetatud saarel, mis on muuhulgas suurima looduskaitselise tähelepanu all olev saartegrupp regent-albatrosside puhul, väiksem.

Kuigi satelliitfotodelt loendati pesitsejaid veidi rohkem – fotodelt ei ole võimalik eristada mittepesitsevaid paare –, osutus meetod piisavalt usaldusväärseks. Autorid järeldavad tulemustest, et kvaliteetsete satelliitpiltide kasutamine võib olla oluliseks täienduseks albatrosside ja teiste suurte merelindude loendamisele, kuna lisaks vähemale pesitsuse häirimisele vähenevad ka loenduste logistilised kulud.

Fretwell PT, Scofield P, Phillips RA (2017). Using super-high resolution satellite imagery to census threatened albatrosses. Ibis 159: 481–490. doi:10.1111/ibi.12482

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.