Liigi asurkonna suuruse teadmine on oluline mitmel põhjusel – see võimaldab vältida majanduslikku kahju, määrata küttimispiire, aga ka planeerida looduskaitselisi samme. Arvukuse määramiseks on lihtsaim viis loendus, mille alusel antakse hinnang asurkonna suurusele. Harva õnnestub kõik isendid üle lugeda, kuid väga haruldaste ja ohustatud liikide puhul on see siiski teoreetiliselt võimalik.

Tasmaanias ja Kagu-Austraalias elav õiepapagoi (Lathamus discolor) on ohustatud. Seda suuresti kukkurlooma kääbus-liugurkuskus (Petaurus breviceps) tõttu, kelle põhitoiduks on küll taimede suhkrurikas mahl, kuid kes ei põlga ära ka õiepapagoide pesades leiduvat; oma jälje on jätnud ka elupaikade kadumine metsamajandamise tõttu. Viimatise hinnangu kohaselt on õiepapagoisid järel vaid 1000–2500 isendit.

Õiepapagoi geeniuuringud viitavad, et linde on järel vähem kui 300 isendit. / Foto: Mick, Flickr.com

Asurkonna suurus ei ole siiski liigi püsimise parim mõõdupuu – oluline on efektiivse asurkonna suurus ehk sigimissvõimeliste isendite arv, sest just neist sõltub liigi käekäik. Kuna sigivate õiepapagoide arvu on keeruline loendada, hindasid teadlased seda molekulaarsete meetoditega. Kuue aasta jooksul (2010–2015) koguti 310 õiepapagoi koeproovid ning määrati geneetilise materjali mitmekesisus – mida väiksem mitmekesisus, seda väiksem on asurkond.

Senised arvukushinnangud said halvas mõttes põrmustatud, sest kolme erineva molekulaarse analüüsimeetodi tulemusena on sigivaid isendeid vaid 44–140. Lindude koguarv on siiski suurem, kuid tõenäoliselt on hetkel õiepapagoisid alles alla 300 – erinevate arvutuste kohaselt 60–338 isendit – ehk oluliselt vähem seni arvatust. Juba viie aasta eest oli hinnatud, et õiepapagoide arvukus kahaneb kolme põlvkonna jooksul 95% ning liigi päästmiseks on vaja senised kaitsemeetmed üle vaadata.

Olukord on murettekitav, sest loodukaitsegeneetika 50/500-reegli kohaselt ei tohiks sigivate isendite arv langeda lühiajaliselt alla 50, et tulla toime geneetilise mitmekesisuse vähenemisest tingitud probleemidega (näiteks inbriidinguga) ning peaks olema üle 500, et säiliks piisav mitmekesisus pikaajaliste evolutsiooniliste muutustega kohanemiseks. Eriti murettekitav on, et kõige tõenäolisemalt on sigivaid õiepapagoisid alles vaid 44, mis ilmselt ei ole piisav ei lühi- ega pikaajaliste muutustega toime tulemiseks.

Õiepapagoist võib saada liik, keda on võimalik ainult muuseumis kohata. / Foto: Chowchilla, Flickr.com

Asurkondade, eriti väikeste, suuruse määramisel on molekulaarsetest meetodistest suur abi, sest geneetilise mitmekesisuse vähenemine asurkonnas viitab võimalikule väljasuremisohule. Paraku ei anna aga molekulaarsed meetodid vastust küsimusele, kas õiepapagoide eelnevad arvukushinnangud olid liialt optimistlikud või ongi liigi arvukus väga kiiresti vähenenud.

Olah G, Stojanovic D, Webb MH, Waples RS, Heinsohn R (2020). Comparison of three techniques for genetic estimation of effective population size in a critically endangered parrot. Animal Conservation. https://doi.org/10.1111/acv.12655

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.