Ränk sadu või külm võivad asurkonna arvukust või levilat muuta – mõned isendid rändavad soodsamatesse kohtadesse, teised trotsivad ilma ja hukkuvad. Sellise suremuse evolutsioonilist mõju ei ole kerge uurida, eriti vabas looduses, kus teadlane ei saa linnule öelda, kus ta andmete kogumiseks olema peab. Samuti ei saa tellida ilma, vaid loota, et ekstreemse ilma saabudes on asurkonnast analüüsimiseks vajalik andmestik olemas. Paraku on ilma ja arvukuse andmed haruldased, eeldades pikaajalist, sageli aastakümnete pikkust andmekorjet.

Kuigi karikormoran (Phalacrocorax aristotelis) on Eestis pesitseva kormorani sugulane, meil teda ei kohta. / Foto: Ron Knight, Wikimedia Commons CC BY 2.0

Šotimaa idarannikul asuva May saare karikormorani (Phalacrocorax aristotelis) üheksa aasta jooksul kogutud andmestikku analüüsides said teadlased selgust, kuidas mõjutab lindude ellujäämust ekstreemne talveilm. Saart tabas uuringu jooksul neli tormi, milles hukkusid karikormoranid ja paljud teised merelinnud. Nendest kaks olid tõsised talvetormid, mis vähendasid eriti paigalejäänuil ellujäämust. Evolutsioonibioloogias nimetatakse olusid või sündmusi, mis tingivad isendite erineva ellujäämise, valikusurveks. Kui rändse isendi tõenäosus ellu jääda on oluliselt kõrgem kui paiksel, soosib valik rändsust – rändav lind saab tõenäoliselt rohkem järglasi; paikne lind võib aga ekstreemsetes oludes kannatada, halvemal juhul hukkuda. Just seetõttu peaks vähemalt lühiajaliselt asurkonnas kasvama rändsete isendite hulk. Ligikaudu pooled tuultele avatud May saare karikormoranidest on paiksed, teised rändavad saarelt ära, kuid jäävad siiski Šotimaa idarannikule.

Saarel sirgunud pojad said jalga värvirõngad. Kuna karikormoranid kuivatavad vees märgunud sulestikku kaldal, on märgistatud linde suhteliselt kerge vaadelda. Lisaks ei lähe nad saarelt mujale pesitsema – need nimetatud tingimused võimaldavad hinnata lindude ellujäämust. Kui lind saarele pesitsema ei naase, on ta tõenäoliselt hukkunud: torm, külm ilm ja vihm pärsivad toitumist, kuivamist ning kehatemperatuuri säilitamist.

Uuringust selgus, et üldine karikormoranide ellujäämus oli kõrge ning erinevused paiksete ja rändsete vahel väikesed – see justkui valikusurvele ei viita. Kuid neljal ekstreemse ilmaga perioodil oli rändsete lindude ellujäämus kõrgem, kahel korral aga madalam kui paiksetel. Kaks talvist tormi mõjusid paigalejäänuile eriti tõsiselt, sest rändele läinute ellujäämus oli tormi järgselt ligikaudu 30% kõrgem. Bioloogiliselt võib juba 5%-list ellujäämuse erinevust vaadeldavate rühmade vahel pidada märkimisväärseks. Seega, ekstreemne ilm ja sellega kaasnev suremus võib oluliselt kujundada otsustamist rändele asumise ja paigale jäämise vahel.

May saarel talvitanud (punane) ja talveks minema rännanud (oranž) karikormoranide aastane ellujäämise tõenäosus. Jooned tähistavad 50% ja 95% usalduspiire. Allikas: Acker et al. 2021, open access.

Selgus veel, et tormis oli emaste ellujäämus oluliselt madalam kui isastel – tõenäoliselt tingib selle emaste väiksem kasv, mille tõttu mõjub neile karm ilm kiiremini. Kogu aasta lõikes aga emaste-isaste ellujäämuses erinevust ei täheldatud, vähemalt mitte sellist, mida võiks pidada oluliseks. Karikormorani näitel võib öelda, et aina sagedamini karmi ilma meelevalda jäävale asurkonnale on ränne evolutsiooniline päästerõngas.

Teatud määral saab uuringu tulemusi üldistada Eestis elavale kormoranile (Phalcrocorax carbo). Ka Läänemeres kahaneb kormorani arvukus karmide oludega talve järel – viimatine oli üle kümne aasta tagasi – märkimisväärselt, kuna külmunud merest ei saa kormoran kala püüda. Seda aga, et soe talv ja piisav toiduvaru Läänemere kormoranide rännukihku kahandavad, kinnitavad ka vaatlused – üha rohkem kormorane jääb Eestisse üle talve.

Acker, P, Daunt, F, Wanless, S, et al. (2021). Strong survival selection on seasonal migration versus residence induced by extreme climatic events. Journal of Anima Ecology 90: 796–808, https://doi.org/10.1111/1365-2656.13410

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi (ÖMI) linnuökoloog Marko Mägi.