Rästa purustatud teokoda on värvulistele väärtuslik kaltsiumiallikas

07.04.2020


Teod on paljudele linnuliikidele väärtuslik toit. Rästad on Euroopas pesitsevatest värvulistest ühed vähesed, kes suudavad tigusid nende kaitsvatest kodadest kätte saada. Selleks haaravad nad teokoja nokka ning purustavad selle vastu kõva pinda; n-ö alasiks võivad olla kivid, tänavasillutis, kuid ka klaaspudel ja metalltoru. Kõige levinum on selline käitumine laulurästal (Turdus philomelos), harva teeb seda musträstas (Turdus merula).

Laulurästas on valmis purustama kiritigu. / Foto: Derek Parker, Flickr.com

Rästas on eelkõige huvitatud kojas leiduvast. Teo koda rästas ei söö ning selle jäänused jäävad alasi, mida rästad kasutavad korduvalt (ka aastast-aastasse), ümbrusesse. Kojad aga pakuvad huvi paljudele ümbruskonna lindudele 30%-lise kaltsiumi (Ca) sisalduse tõttu – kaltsiumit vajab näiteks pesitsust alustav emaslind tugeva munakoore moodustamiseks (loe Eestis tehtud uuringute kohta siit). Kui suured linnud, näiteks haned, tuvid ja kanalised, võivad kaltsiumi ammutada oma luudest, siis väikeste lindude kaltsiumivarud ei ole selleks piisavad – tavatoidust saavad nad küll kuni 25% vajalikust kogusest, kuid samas leidub paljudes seemnetes kaltsiumi toidust omastamist pärssivaid happeid.

Nii otsivad linnud varakevadel aktiivselt kaltsiumiallikaid. Emaslind vajab muna moodustamiseks 10–15 korda rohkem kaltsiumi kui sama suurusega tiine imetaja; ka linnupoja kaltsiumivajadus kasvab pesasolekuperioodil ligikaudu sada korda ning seepärast annab vanalind ka poegadele väikeseid kojatükke. Nii võib näha linde telliste vahelt mörti nokkimas, aga ka metsateel leiduvas kruusas on kaltsiumirohkeid objekte. Siiski on teod varakevadel ühed olulisimad kaltsiumiallikad.

Väikeste tigude kodasid suudavad väikesed värvulised purustada (või neelata tervelt), kuid nende otsimiseks kulub palju aega. Seepärast on suured teod, näiteks kiritigu (Arianta arbustorum), salu-vööttigu (Cepaea nemoralis) ja võsa-vööttigu (Cepaea hortensis) väärtuslikumad ning paljud linnud külastavad laulurästa alaseid ja nokivad sealt kojatükke.

Metsa all vedelevad teokojad on kevadel lindudele väärtuslik kaltsiumiallikas. / Foto: Marko Mägi

Seitsme aasta jooksul Lääne-Poolas laulurästaste alaseid külastavaid linde jälgides said ornitoloogid teada, et alasite ümbrus on oluline paljudele lindudele. Kokku käis sealt kojatükke nokkimas 54 erinevat linnuliiki 2470 korral, valdavalt värvulised (sagedamini rohevint (Carduelis chloris), kanepilind (Carduelis cannabina), musträstas, hallrästas (Turdus pilaris), talvike (Emberiza cirinella), metsvint (Fringilla coelebs), punaselg-õgija (Lanius collurio), rasvatihane (Parus major)), kuid ka näiteks rähnid, kiivitaja (Vanellus vanellus), nurmkana (Perdix perdix) ja faasan (Phasianus colchicus).

Munemiseelsel ajal külastasid linnud alaseid oluliselt sagedamini, kui munemise ja poegade toitmise ajal. Kuna emaslindude kaltsiumivajadus on oluliselt suurem, siis on ka loogiline, et munemise eel kohati emaslinde isastest oluliselt sagedamini. Isased külastasid alaseid kõige sagedamini ajal, mil emastel oli käsil munemine, ning ka poegade toitmise ajal, et kojatükke tõenäoliselt poegadele viia. Seega võib arvata, et laulurästas soodustab tigude kodasid purustades mitmete teiste linnuliikide pesitsemist.

Võimalik, et söödud kojatükkidel on linnu toitumises ka mitmeid teisi rolle: näiteks võivad need toimida gastroliitidena, mis jahvatavad toitu peenemaks ja aitavad mineraale paremini omastada, seedimist kiirendada, soolestiku mikrofloora arengut soodustada ning parasiitide arengut pärssida või näljatunnet leevendada. Kuid kuna paljud liigid kasutavad rästa alaseid just enne munemist, on ilmselt eelkõige tegu kaltsiumipuuduse ennetamisega.

Kwieciński Z, Rosin ZM, Jankowiak L, Sparks TH, Tryjanowski P (2019). Thrush anvils are calcium source hotspots for many bird species. Biological Journal of the Linnean Society 128: 603–610 https://doi.org/10.1093/biolinnean/blz126

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.