Koovitajatel ja vigledel on paljudest teistest kahlajatest suurem kere ja pikem nokk. Oma aeglase elutempo tõttu saavutavad nad suguküpsuse suhteliselt hiljem, sigivad aeglasemalt ning elavad kauem. Koovitajaid ja viglesid kohtab kõikidel kontinentidel peale Antarktika, pesitsusalad aga asuvad neil eranditult põhjapoolkeral.

Koovitajate ja viglede arvukus on viimastel kümnenditel märgatavalt vähenenud ning nende kokku kolmeteistkümnest liigist seitse (põhja- ja helekoovitaja (Numenius borealis, N. tenuirostris), idakoovitaja (N. madagascariensis), alaska koovitaja (N. tahitiensis), suurkoovitaja (N. arquata), vöötsaba- ja mustsaba-vigle (Limosa lapponica, L. limosa)) vajavad kaitset. Sealjuures on helekoovitaja arvukus kriitiliselt madal, põhjakoovitaja võib tänaseks aga olla juba väljasurnud.

Suurkoovitaja, 23.05.2014 Tartumaa / foto: Uku Paal (www.estbirding.ee)

Koovitaja- ja vigleliikide paljud asurkonnad kasutavad mitmeid erinevad rändeteid, mistõttu ohte on võimalik hinnata globaalselt. Rahvusvaheline kahlajate ekspertgrupp, kuhu kuulusid ka Eesti ornitoloogid Hannes Pehlak ja Jaanus Elts, kaardistasid lindude kaitse eesmärgil koovitajaid ning viglesid ohustavaid tegureid. Selgus, et suurim mõju koovitajate ja viglede arvukuse vähenemisele on inimtegevusel: elamu- ja äripindade ning taristu arendamisel, maavarade kaevandamisel, saastatusel ja kliimamuutustel. Seejuures on rändeteedel, pesitsusaladel ning talvitamisaladel ohud erinevad: talvitamisaladel varitsevad ohud on suuremad kui pesitsusaladel, sealjuures ohud maakasutuse muutumise tulemusena on suuremad rannikuäärseil talvitamisaladel. Kõige rohkem ohte varitseb Ida-Atlandi rändeteed kasutavaid koovitajaid ja viglesid.

Mustsaba-vigle / foto: Margus Ots, 14.06.2012 Saatse

Euroopas on mustsaba-vigle ja suurkoovitaja asurkonnad kahanenud intensiivse põllumajanduse tõttu – sagedasema niitmise ning karjatamiskoormuse tõustes on sagenenud pesade hävimine ja lennuvõimetute poegade hukkumine; rohukasvu soodustavate meetmete, näiteks rohumaade kuivendamise tulemusel on halvenenud elupaikade kvaliteet ja kannatanud poegade kasvamine. Näiteks Venemaal ja Põhja-Kasahstanis pesitsevate kahlajate arvukuse langus on ilmselt põhjustatud stepialade muutmisest põllumaaks. Alahinnata ei saa ka linnujahi mõju, näiteks Prantsusmaal kütiti enne hiljutise keelu jõustumist aastas 10 000 – 15 000 mustsaba-viglet. Kuigi jahipidamine on mõningates Euroopa riikides siiani lubatud, on jahipiirangute jõustudes lindude ellujäämus kasvanud.

Ekspertgrupi koostatud ülevaade on heaks lähtepunktiks kaitsemeetmete planeerimisel. Siiski sõltub edasine populatsioonide saatus just rahvusvahelisest koostööst, mis määrab, kas ja kui kiiresti kõikidel koovitajate ning viglede poolt kasutatavatel aladel – nii pesitsus- kui ka talvitamisaladel ja rändeteedel – suudetakse kaitsemeetmeid rakendada.

Pearce-Higgins J, Brown D, Douglas D, Alves J, Bellio M, Bocher P, . . . Verkuil Y, (2017). A global threats overview for Numeniini populations: Synthesising expert knowledge for a group of declining migratory birds. Bird Conservation International 27: 6-34. doi:10.1017/S0959270916000678

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.