Kasvava inimkonna toitmine nõuab põllumajanduslike alade laiendamist. See aga toob kaasa keskkonnamuutusi, millega paljud liigid kohaneda ei suuda.

Röövlinnud kui tippkiskjad on tänuväärseteks muutuste indikaatoriteks, kuna neid saab hõlpsasti avamaastikel jälgida. On teada, et mitmete Euroopa röövlindude – näiteks stepi-tuuletallaja (Falco naumanni), kivikaku (Athene noctua), tõenäoliselt ka soo-loorkulli (Circus pygargus) – arvukuse vähenemist tingivad muutused põllumajanduses. Ka väike-konnakotkas (Aquila (Clanga) pomarina), kelle tuumikalaks on Ida-Euroopa, kuid kelle arvukus on vähenemas kogu tema levilas, kasutab toitumiseks põllu- või heinamaid. Kas ja kuidas saavad Eestis pesitsevad väike-konnakotkad põllumajanduse intensiivistudes hakkama, uuriti Eesti Maaülikooli vanemteaduri Ülo Väli eestvedamisel.

Väike-konnakotkas / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Eestis on põllukultuuridega kaetud ligikaudu 25% maast, millest omakorda 30% teraviljade, 20% söödakultuuride, 10% tööstuslike kultuuride (peamiselt rapsi) ja 30% rohumaadega. Et teada saada, kuidas mõjutab maakasutus väike-konnakotka kodupiirkonda, pesitsust, elupaigakasutust ja küttimisedukust, võrreldi liigi vaatlusi maakasutusandmetega. Lindude elupaigaeelistuste tuvastamiseks kõrvutati vaatluskoha maastikuandmeid 10 kilomeetri kaugusel asuva juhuslikult valitud punkti maastikuga, sealjuures jälgiti, et valitud punkt asuks metsa servas ehk kohas, kus väike-konnakotka pesad reeglina asuvad. Kuue aasta jooksul jälgiti 329 pesitsuspaari tegevust.

Selgus, et väike-konnakotkaste kodupiirkonnas on põllumaid Eestis keskmiselt 35 – 40% ning nad kasutavad toitumiseks 7,6% rohkem looduslikke rohumaid ja 29,9% rohkem põllumaid kui seda oleks eeldanud juhusliku elupaiga kasutus. Saagijahiks eelistasid nad rohumaid, eriti majandatavaid heinamaasid, kus veetsid 86% ajast; põldusid väike-konnakotkad vältisid. Ligikaudu pooled väike-konnakotka rünnetest olid edukad, sealhulgas moodustasid saagist 55,8% pisiimetajad ja 44,2% kahepaiksed, kuid küttimisedukus maakasutusest ei sõltunud.

Edukalt pesitsenud paaride pesade ümbruses oli rohkem põlde või majandatavaid heinamaid (19,0%) ja majandatavaid looduslikke rohumaid (1,1%) kui nende pesade ümbruses, kus poegi ei lennuvõimestunud (vastavalt 16,0% ja 0,7%). Pesitsemisedukust kahandas ka rapsipõldude ja niidetavate rohumaade lähedus, kuid nende mõju sõltus ka konkreetse aasta oludest.

Tulemused näitavad, et kuigi väike-konnakotkastel on väljakujunenud elupaigaeelistus – nad on kohanenud toituma põllumaastikel – ohustavad seda liiki siiski maakasutuspraktika muutused ja rapsi kasvatamise laienemine. Need kaks suunda on seoses biokütuste kasutuselevõtuga märgatavad nii Eestis kui ka mujal Euroopas ning näiteks Eestis suurenes aastatel 1990 – 2010 rapsi kasvatuspind 600-lt 98 000 hektarini. Samas on väike-konnakotkaste hüvanguks viimastel aastatel rapsikasvatuseks kasutatava põllumaa pindala Eestis kahanenud ligikaudu 30% ja püsirohumaade pindala jäänud samaks.

Kuigi toitumisaladena eelistab väike-konnakotkas rikkalikuma toidubaasi tõttu põllumaadest just rohumaid, peab see liik lugu pigem mitmekülgsest maakasutusest, erinevate kultuuride kasvatamisest ning metsatukkadega külgnevate rohumaade olemasolust.

Väli Ü, Tuvi J, Sein G (2017). Agricultural land use shapes habitat selection, foraging and reproductive success of the Lesser Spotted Eagle Clanga pomarina. Journal of Ornithology 158: 841–850. doi:10.1007/s10336-017-1443-x

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.