Vahemere dieet võib olla ohuks lindude liigirikkusele

31.03.2020


Tervislik toitumine on ühiskonnas teemasid, millest kirjutatakse ajakirjades ja blogides, filmitakse vlogisid ning tehakse tele- ja raadiosaateid. Sageli põhinevad kaasaegsed toitumisnõuanded põlisel talupojakultuuril ja traditsioonidel. Üheks selliseks dieediks on Vahemere dieet, mis on muutunud kogu maailmas nii populaarseks, et Vahemeremaade traditsiooniliselt majandatavad oliivisalud ei suuda nõudlust täita. Vanad oliivisalud on asendumas intensiivselt majandatavate oliiviistandustega, milles oliivipuud istutatakse tihedamalt, rohurinne peaaegu puudub ning kasutatakse põllumajanduskeemiat ja –masinaid.

Portugali teadlased püüdsid teada saada, kuidas muutub intensiivse majandamise tulemusena oliiviistandustes linnustik ning lindude liigirikkus. Selleks uurisid nad linde kolmel erineval viisil majandatud – traditsiooniliselt majandatud, keskmise intensiivsusega majandatud ning kõrge intensiivsusega majandatud – oliiviistandustes. Kokku leiti kõigist istandustest 32 liiki linde, kellest ligikaudu poolt mõjutas negatiivselt istanduste majandamise intensiivistumine. Sealjuures puudusid kõrge intensiivsusega majandatavates oliiviistandustes ligikaudu kolmandik traditsiooniliselt majandatavate oliiviistanduste linnuliikidest. See näitab, et intensiivselt majandatud istanduste üldised ökoloogilised tingimused on halvad ja ei paku erinevate nõudlustega liikidele sobivad elupaiku.

Oliiviistandus / foto: Veljo Runnel

Uuringust selgus ka, et intensiivne oliivikasvatus mõjub halvasti eelkõige putuktoidulistele õõnsustes pesitsevatele liikidele, kellel ei ole tihedalt üksteise kõrvale istutatud noorte puudega istandustes kuhugi pesa rajada. Negatiivne mõju just putuktoidulistele lindudele võib olla seletatav pestitsiidide kasutamisega, mis võivad vähendada putukate arvukust ka oliivisaludes. Kuna intensiivistumise mõju ei avaldunud teiste pesitsemisharjumustega putuktoidulistele liikidele (näiteks puuoksale pesa punuvatele värvulistele), võib arvata, et eelkõige määrab linnuliigi esinemise sobivate pesapaikade olemasolu.

Oli ka liike, kellele majandamisintensiivsuse kasv tundus mõjuvat positiivselt: kanepilind (Carduelis cannabina), ohakalind (Carduelis carduelis) ning koldvint (Serinus serinus), kes on elupaigavaliku osas generalistid ja saavad hakkama ka inimese poolt tugevalt mõjutatud maastikes. Samuti sobisid intensiivselt majandatavad oliiviistandused sametpea-põõsalinnule (Sylvia melanocephala), arvatavasti seetõttu, et oliiviistandused meenutavad tema tüüpilisi elupaiku võsastikke. Ka tüüpilised põõsastikes elavad liigid välja-väikelõoke (Calandrella brachydactyla), vahemere kivitäks (Oenanthe hispanica) ja euroopa kaelustäks (Saxicola rubicola) olid levinud just hiljuti rajatud tihedalt kasvavate puudega istandustes, kus neile sobilikku pesitsemiskohta leidus. Seejuures metsaliigid sinitihane (Cyanistes caeruleus) ja aedporr (Certhia brachydactyla) esinesid eelkõige just vanemates istandustes, kus puud olid suuremad ning kasvasid hõredamalt, meenutades piirkonna metsaala.

Euroopa kaelustäks / foto: Veljo Runnel

Lindude liigilist koosseisu mõjutas ka ümbritsev maastik. Põllumajandusmaast ümbritsetud istandustes leidus rohkem põlluliike ning metsamaaga ümbritsetud istandustes metsaliike, mistõttu oli mitmekesise maastiku puhul ka istandustes kohatud liikide arv suurem. Üldisele liigirikkusele mõjub halvasti maastiku lihtsustumine suuremal skaalal – endised põllumaad ning traditsioonilised oliivisalud, mis on paljudele liikidele olulised elupaigad, asendatakse suurel pindalal laiuvate ühetaoliste intensiivselt majandatavate oliiviistandustega.

Linnurikkuse hoidmiseks ja negatiivsete mõjude leevendamiseks tuleb eelkõige peatada liigirikkust soosivate traditsiooniliselt majandatud maastike hävitamine. Samuti tuleks ka juba olemasolevates istandustes mõelda, kuidas liigirikkust ning lindude kohalolu toetada. Lahenduseks on näiteks kõrgema rohurinde säilitamine ning pesakastide rajamine sinna, kus puuduvad õõnsustega puud. Oluline on leida tasakaal tootmise ning loodushoiu vahel ning tõsta üldist teadlikkust sellest, mis tagajärjed võivad olla Vahemere dieedi globaliseerumisel.

Morgado R, Santana J, Porto M, Sánchez-Oliver JS, Reino L, Herrera JM, Rego F, Beja P, Moreira F (2020). A Mediterranean silent spring? The effects of olive farming intensification on breeding bird communities. Agriculture, Ecosystems and Environment, 288, 106694. https://doi.org/10.1016/j.agee.2019.106694

Teadusuudist toimetas Annabel Runnel, kes on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi magistrant.