Vares hindab ohtu ka põgenedes

14.01.2020


Mitmed loomad kaitsevad end ründajate suunas ärritavaid aineid paisates või ogade ja okastega. See sunnib kiskjat kergemat saaki otsima, kuid lubab ka end kaitsjal põgeneda ohu eest. Põgenemine on levinuim viis kiskja ohvriks pääsemisest, kuid oluline on hinnata riski ning kohandada põgenemist vastavalt oludele – liiga vara pagedes läheb kaotsi aeg, mida saaks kasutada toitumiseks, kaaslase võrgutamiseks, puhkamiseks või territooriumi kaitsmiseks; asjatult pagedes on oht end paljastada kiskjale, kel eelnevalt ründeplaani ei olnud, kuid kes võib soodsat hetke ära kasutada.

Ühtlases tempos mööduva jalakäia eest hallvaresed ei page. / Foto: Marko Mägi

Seda, kas linnud arvestavad ohuolukorras kiskja kiirust ja liikumissuunda, uuriti Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi loomaökoloogide juhtimisel Tartu ja Tallinna hakkidel (Corvus monedula), künnivarestel (Corvus frugilegus) ja hallvarestel (Corvus corone cornix). Erinevate ohuolukordade jäljendamiseks lähenes inimene, keda võib pidada lindudele otseseks ohuks, lindudele kolmel erineval viisil: läheneja peatus linnu põgenemise hetkel, lähenemine jätkus sirgjooneliselt sõltumata linnu põgenemissuunast ning inimene jälitas lindu ehk lähenemise suund sõltus linnu põgenemissuunast. Kahel viimasel juhul liikus inimene seni, kuni lind lõpetas põgenemise ehk oli ohust piisavalt kaugel. Kõigil puhkudel pandi kirja linnu põgenemisel läbitud vahemaa, selleks kulunud aeg, koht ja põgenemise suund.

Arvestades erinevaid segavaid tegureid (teiste lindude kohalolu, puude tihedust, lindude tegevust segamise ajal), selgus, et vareslased hindavad riski tõepoolest jooksvalt ja seda ka põgenedes. Juhul, kui linnud ei hinda riski jooksvalt, ei tohiks lindude põgenemine lähenemisviiside vahel erineda. Kõigi lähenemisviiside puhul lõpetasid üle poole lindudest põgenemise maapinnal, ligi viiendik lendas puu otsa. Linnu jälitamisel tõusid nad oluliselt sagedamini lendu, sirgjooneliselt ja peatunud lähenemise puhul põgenesid aga maad mööda.

Põgenemise aeg ei erinenud peatunud ja sirgjoonelise lähenemise korral, küll aga põgenesid linnud olulisel kauem jälitamise korral. Kuna kolm uuritud liiki on lähedases suguluses ja see võib seletada ka suhteliselt sarnast käitumist, ilmnes siiski erinevusi ka liikide vahel. Näiteks põgenesid künnivaresed hakkidest ja hallvarestest kauem, mis võib tuleneda künnivareste toitumisest – pidevalt maapinnast toitu otsides on nende vaateväli piiratum ja see võib põhjustada ka suurema ettevaatlikkuse.

Vähemalt vareslased, keda näeb linnades sõltumata aastaajast alati tegutsemas, on lindude seas ühed parimate kognitiivsete võimetega linnud, kes oskavad kohandada põgenemist vastavalt kiskja liikumissuunale. Kuna nii mööda maad eemaldunud kui ka lendu tõusnud linnud põgenesid ohust oluliselt kauem jälitamise puhul, viitab see, et vareslased hoiavad silma ohul peal ka lennates ja maanduvad kiiremini riski vähenedes.

Tätte K, Møller AP, Mänd R, 2020. Corvids exhibit dynamic risk assessment during escape. Behavioural Processes 170: 104017 https://doi.org/10.1016/j.beproc.2019.104017

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.