Vee toitainete hulga suurenemine teatud piirini soosib tuttpüti elu

16.01.2020


Tuttpütiaasta teadusuudis

Tuttpütt pesitseb nii rannikul kui ka järvedel, kus leidub poegadele söögiks sobilikke väikesi kalu. Oluline on ka piisav ruum vanalindudele lendutõusuks – kuna nad vajavad pikka hoovõturada, ei pesitse nad väga väikesetel veekogudel. Kuigi kalu püüdma võivad nad sukelduda kuni 20 meetri sügavusele, eelistavad nad pesitseda siiski madalamatel veekogudel.

Lendu tõusmiseks peab tuttpütt veepinnal pikalt joostes hoogu võtma. See on ka põhjus, miks teda ei kohta väikestel tiikidel ega metsajärvedel. / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Kalade arvukus sõltub veekogu toitainete hulgast (eutrofeerumisest), eelkõige fosforist, mis soodustab vetikate ja kaladele toiduks olevate suuremate taimede kasvu, ning seetõttu ei leidu tuttpütte vähetoitelistel (oligotroofsetel) veekogudel. Kuid näiteks Läänemere põhjaosa ja ka Taani rannik on neile pesitsuseks soodne, sest sealsete vete fosfori hulk on eelkõige põllumajandusreostuse tõttu viimastel kümnenditel oluliselt suurenenud. Reostuse suurenedes on suurenenud ka tuttpüttide arvukus siseveekogudel.

Kuid liiga kõrge toitainete kontsentratsioon vees viib olukorrani, kus veeorganismide arvukus kasvab kiiresti ja nad tarbivad ära vees oleva hapniku – hukkuvad nii taimed kui ka neist toituvad kalad. Šveitsis on teadlased jälginud pikka aega Sempachi järve seisundit ja järvel pesitsevaid tuttpütte. Järv on loodulikku päritolu, keskmiselt 47 meetrit sügav, asub 500 meetrit üle merepinna ja on tekkinud ning toitub tänini valdavalt liustike sulaveest. Möödunud sajandi keskpaigani oli järve vesi vähetoiteline ja selge, kuid 1965. aastaks oli reostuse tõttu järve fosfori hulk oluliselt kasvanud. 1980. aastateks oli järv hüpertroofne ehk toitaineid oli vees nii palju, et mitmeid kordi surid kalad massiliselt. Seepeale võeti tarvitusele meetmeid – piirati toitainete juurdevoolu järve ja suvisel ajal pumbati järvepõhja lisahapnikku, et kalad, eelkõige siiglased (Coregonus sp.), kes on tuttpüttide põhitoidus, ei lämbuks.

Juba 1970. aastatel arvati, et järvel pesitsevate tuttpüttide kohalik asurkond sureb välja. Pärast 25 aastat (1992–2016) järve, seal pesitsevate püttide arvukuse ja pesitsusedukuse jälgimist on selgunud, et püttide arvukust piirab oluliselt liiga suur toitainete hulk – kui algselt pesitses järvel 80 tuttpüti paari, siis 2001. aastaks, mil fosfori hulk oluliselt vähenes, juba 417 paari, mis seejärel langes. Tänaseks kõigub järvel pesitsevate tuttpüttide arvukus eutrofeerumise-eelse 150–200 paari juures. Tuttpüttide pesitsusedukust mõjutab ka tuul, sest lainetus lõhub pesi, upuvad munad ja lainetes ka väiksed pütipojad. Aastail, mil pesitsusperioodil on rohkelt tugeva tuulega päevi, on tuttpüttide pesitsusedukus tavapärasest (0,7–0,8 poega pesitseva paari kohta) peaaegu poole väiksem (0,4–0,5).

Kuigi otsest seost kalavarude taastumise ja püttide arvukuse vahel ei saa tõestada, näitavad andmed siiski, et veekogu liigne eutrofeerumine ei soodusta tuttpüttide pesitsemist. Mõõdukas toitainete hulk, mis suurendab kalavarusid, soodustab ka püttide elu.

Keller V, Korner-Nievergelt P, (2019). Effect of trophic status of a deep-water lake on breeding Great Crested Grebes Podiceps cristatus during a phase of recovery from eutrophication: a long-term study. Bird Study 66: 1–10. https://doi.org/10.1080/00063657.2019.1618241

Aasta linnu teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi.