Hall-kärbsenäpp (Muscicapa striata) eelistab pesitseda putukarohkes kohas. Kui Euroopas on 1980. aastatest liigi arvukus langenud 56%, siis Suurbritannias, kus hall-kärbsenäpp on laialt levinud, on liigi arvukus langenud kõige kiiremini: perioodil 1967–2020 koguni 92%. Pikamaarändurite arvukuse muutuse põhjust on keeruline tuvastada, sest nad pesitsevad Euroopas ja talvitavad Aafrikas. See viitab kliimamuutusele ja maakasutuse teisenemisele: Suurbritannias on mitmed metsa- ja põllulinnud kadumas just alade majandamise tõttu. Ka paljude paigalindude arvukus on langemas, mis annab märku, et talvitus- ja rändealadest on suurem mõju just pesitsusalal.

Hall-kärbsenäpp istub sageli oksal, kust sööstab õhus lendavate putukate järele. / Allikas: caroline legg, Flickr.com, CC BY 4.0

Suurbritannia hall-kärbsenäppide aastate 1990–2010 leviku andmed näitavad, et arvukus langes vähem tihedama vooluvee võrgustikuga piirkonnis, samuti oli seal tõenäosus liigi naasmiseks suurem. Liigi kadumine seevastu sõltus eelkõige linnastumise ulatusest, (eeldatust erinevalt) ka metsasusest ning seisuveekogude olemasolust. See viitab, et kõigi putuktoiduliste lindude asurkondade taastumiseks ei piisa vaid elupaikade loomisest, vaja on ka olemasolevaid elupaiku kaitsta.

Hall-kärbsenäpile on vaja oksa, millelt saaki varitseda, väikest lageala, kus püüda õhust putukaid, ja kohta, kuhu pesa ehitada. Tüüpiline elupaik on tal laialehine mets, kuid pesast toimetab hall-kärbsenäpp kuni 200 meetri raadiuses.

Maastiku mõju tuvastamiseks kasutati ja võrreldi liigile sobilike elupaikade (põllumaa, metsa, veekogude, linna) andmeid ning linnuatlase 2 × 2 km ruutude andmeid perioodidest 1988–1991 ja 2008–2011. Atlaseruudus mõõdeti vooluveekogude kogupikkus ruutkilomeetri kohta, saades nii vooluvee rohkuse.

Andmeid analüüsides selgus, et tõenäosus ala asustamiseks oli väikseim kõrge linnastumismääraga aladel – see tuleneb tõenäoliselt linna putukavaesusest, mida saab tõsta enamate rohealade ja -koridoride rajamisega. Ka ala metsasuse kasvades vähenes hall-kärbsenäpi kohtamise tõenäosus oluliselt, mis tuleneb sellest, et Suurbritannias on metsad noored ning neis ei ole putuktoidulisele linnule kuigi palju toitu ja pesakohti. Ka seisuveel oli asustamise tõenäosusele negatiivne mõju, kuid mitte nii tugev, kui eelnevatel.

Kõige rohkem mõjutas uurimisruutudes hall-kärbsenäpi esinemist vooluvete võrgustik: iga lisandunud jõekilomeeter kasvatas ruudu asustamise tõenäosust 31%, hülgamise tõenäosus kahandas aga 25%!

Hall-kärbsenäpi arvukuse ilmne seos pesitsusalal valdava maastikuga viitab, et looduskaitses tuleks eelkõige tähelepanu pöörata vooluvee säilitamisele. Seda kinnitavad mitmed teised uuringud, mis samuti sedastavad putuktoiduliste lindude rohkust just vooluvee lähistel. Vees ja maismaal elavate putukate rohkuse tipp ei lange kokku, seega on vee lähistel linnu toidulaud külluslik pika perioodi vältel. Kuna kliimamuutus ja eriti maakasutus ohustavad ka jõeäärseid elupaiku, on vooluvete lähedal oluline tagada kaldakaitsevöönd, mis parandab nii vee kvaliteeti kui ka rikastab kaldaelustikku.

Vooluveest sõltuvad mitmed maismaaliigid. Samas soosib ka kraavide sulgemine mageveeliike ja tagab puhtama vee inimesele. Kuigi vooluvee olulisus nõuab palju enam selgitamist, loodavad uuringu autorid, et teada saadud seosed aitavad juba praegu teha paremaid looduskaitselisi otsuseid.

Eden CF, Gillings S, Broughton RK, Donato B, Hewson CM, Sharp SP (2026). Role of freshwater availability and terrestrial land-cover change in the distribution of a declining, terrestrial, insectivorous bird. Conservation Biology e70219, https://doi.org/10.1111/cobi.70219

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.