Binokliga nii kodus kui ka autos – Ere Uibu

08.02.2020


Linnuvaatleja 2019. aasta määramisvõistluse võitjaks algajate raskusastmes tuli Ere Uibu. Linnuvaatleja uuris, milline on Ere igapäevane kokkupuude lindudega ning kuidas ja kui kaua ta lindude vastu huvi on tundnud.

Olid ainus, kes algajate seas kõikides voorudes kõik vastused õigesti vastas. Kas algajate rühm oli kui kerge jalutuskäik pargis või pidid pingutama?

Lihtne ei olnud, kui, siis viimane voor oli üllatavalt lihtne, teised olid keerulised. Võtsin vastamiseks aega. Alustasin piltide vaatamist ja helide kuulamist kohe esimesel päeval, mil küsimused avalikuks said, kuid vastuste saatmine jäi viimastele päevadele. Nädalavahetusel kuulasin ikka ja jälle terve hommiku lindude häälitsusi. Vaatasin pilte ja nii arenes ka oskus neid pilte internetist otsida. Viimastes voorudes vaatasin Estbirdingu fotomaterjali, sest seal on head selged pildid. Aga kokkuvõttes ei olnud lihtne. Piilusin ka edasijõudnute pilte – see oleks olnud liialt ambitsioonikas, sest ühe tiivatriibu järgi määramine käib mulle üle jõu.

Ere (punases) kaaslastega Vällamäel linde vaatlemas. / Foto: Jaanus Tanilsoo

Kas järgmisel korral lööd siiski edasijõudnute seas kaasa?

Kahtlane, sõltub suuresti esimestest ülesannetest. Kui see on väga raske, siis jään ikka algajate tasemele. Huvitaval kombel olin ainus meie linnuklubist, kes võistlusel osales, teised olid üsna üllatunud, et ma kaasa lõin. Keerulisemate määrangute osas pean tänama oma õpetajaid, kes mulle linde ja linnuvaatlust on õpetanud, kuid nad ei öelnud mulle midagi ette. Kui uurisin Maikilt [Maiki Must], kas minu poolt määratud liik võiks õige olla, sain sageli vastuseks, et vaata-kuula veidike veel. Maidu [Maidu Kõoleht] ja Margiti [Margit Päkk] käest sain samamoodi nõu, vahel ka kinnitust ühele või teisele määrangule. Siisikese pildiga oli küll keeruline, see tekitas palju segadust – oli teisel nokk nii kulunud, et selle osas jäid ka kaaslased jänni. Lõpuks langetasingi otsuse ise. Määramisvõistlus on suurepärane võimalus õppida linde tundma. Kolm aastat tagasi ei teadnud ma meie lindudest suurt midagi.

Millest sinu huvi lindude vastu tekkis?

Avastasin linnud enda jaoks ühel talvel meie korrusmaja taga. Seal oli salk siristavaid linde. Tekkis huvi, kes need on – siidisabad olid tõeline avastus, ma ei teadnud, et talvel meil selliseid linde kohtab. Binokkel on mul juba üheksakümnendate algusest, kuid ma ei kasutanud seda kordagi lindude vaatlemiseks, pigem vaatasin kaugelolevaid objekte. Linnuvaatlus sai alguse juhusest, sest otsisin uut hobi. Mingil hetkel sai villand siseruumides istumisest ja oli vaja hobi, mis viiks välja, metsa.

Nii et tegu ei ole juba lapsepõlvest alguse saanud kirega?

Olen maalaps, loomade ja looduse kartust mul ei ole. On ju ka inimesi, kellele loomad või mõned teatud loomad, näiteks ämblikud, ei meeldi. Mul on pigem vastupidi – kõik meeldivad hirmsasti.

Sinu mainitud linnuklubi – Rõuge Kuninglik Linnuklubi – kõlab uhkelt. Kes see kuninglik seltskond on?

See on minu jaoks saatuslik klubi. Meid ei ole palju, liikmed on muidugi oodatud, aga liikmeks saamine ei ole niisama lihtne, vähemalt mulle tundub, et ei ole lihtne. Enne liikmeks saamist jälgivad teised klubiliikmed sind tükk aega – kas sa üldse sobid liikmeks, kas sinu huvi on ikka siiras. Jälgimine käib varjatult, ise sa seda ei tea. Ja kui siis leitakse, et oled sobilik, siis võetakse liikmeks. Hetkel on kuninglikke linnuvaatlejaid kuus.

Tänu sellele klubile, mis saab nüüd kolmeaastaseks, jõudsin ka lindude juurde. Esmalt kaasati mind erinevatesse tegevustesse, neist sain palju indu – kõik need väljas oldud vaatlusretked, need olid nii ägedad! Murdepunkt, miks ma siis ikkagi otsustasin binokli võtta, oligi retkedel osalemine. Need olid kohati rasked, sest õigesse kohta jõudmiseks, kus linnud on kõige paremini vaadeldavad, on tulnud liikuda läbi lompide ja mööda jääpokusid hüpata. Need on elamused, mis väikest viisi sõltuvuse tekitasid.

Koos sõbranna Maikiga (paremal) Eesti Ornitoloogiaühingu suvepäevadel / Foto: Marko Mägi

On sul tööl binokkel laual? Kolleegid teavad, et sul on linnukiiks küljes?

Binokkel on mul autos, üks on ka kodus. Autos on binokkel juhuks, kui Tartu ja Võru vahel sõites midagi silma jääb – sõidan seda teed palju oma töö ja õpingute tõttu. Eriti kevadel näeb huvitavaid linde. Siis tuleb kinni pidada ja vaadata. Kuna õpin hetkel Tartu ülikooli meditsiiniteaduste valdkonna doktorantuuris, siis doktorandid, kellega kokku puutun, teavad, et mul on linnuhuvi. Eile küsiti minult, kuidas linnuvaatlusega läheb. Vastasin, et hästi – homme on intervjuu. „Linnuga?“ küsiti imestunult. Vastasin, et „kõigest“ Linnuvaatlejaga.

Meditsiinivaldkonnas töötavad inimesed on sageli tugeva loodustaustaga. On bioloogia taustaga inimesi, kes on siis hiljem inimesele spetsialiseerunud või on siis teisene seos, aga sageli otsivad nad lõõgastust ja rahu just metsast, näiteks tegelevad loodusfotograafiaga.

Mets on hetkel üsna terav teema. Kuidas sina sellesse suhtud?

Selle kohta ei tahagi midagi öelda, see teeb mind lihtsalt õnnetuks.

Kas sa talvel linde toidad?

Sellel talvel ei ole mingit vajadust olnud. Aga ma nõustun sellega, et see tegevus annab positiivse emotsionaalse laengu. Kasvõi lindude pildistamine toidumaja juures.

Eks algajate grupis olegi põhiliselt linnud, keda kohtab ka sageli toidumaja juures, häälte tundmine on muidugi keerukam.

Häälitsused on omaette maailm. Vaimustusin esimest korda Eesti Ornitoloogiaühingu suvepäevade varahommikusel linnulauluretkel. Jäi mulje, justkui oleks linnud meie saabumist oodanud ja avasid noka retkejuhi palve peale. Kuidas on selline asi võimalik – neid hääli kõiki tunda? Maiki kontrollib tihti mind ja küsib, mis lind siin põõsas laulab. Mis tal viga, ta on neid hääli kauem kuulanud ja nii on tal ka kogemus ja kindlustunne kasvanud. Aga ma olen ka veidi arenenud.

Egas midagi – edu järgmisel määramisvõistlusel.

Osalen kindlasti, kuid meil on ka teine linnuklubi liige, kel on juba kalendrisse kirjutatud: „Osalen ja võidan!“ Ma nüüd ei teagi, kas ma hakkan temaga võistlema algajate rühmas (naerab). Aga ega ma osalegi võistlemise pärast, tahan lihtsalt lindusid tundma õppida.

Erega vestles Marko Mägi