Või, noh, samas ikka on linnuraamat, sest lisaks peategelasele on raamatu keskseteks tegelasteks ka kullid. Seega võiks raamat linnuhuvilise tähelepanu köita. Kuid olgu hoiatatud, et tegu on veidi teistlaadse linnuraamatuga – ilukirjandusega. Röövlinde, lihtsustatult kulle, on aadlikud ning teised kõrgel positsioonil isikud Euroopas ja Inglismaal sajandeid staatuse sümbolina kasvatanud. Nendega peetakse jahti väikeulukitele, kotkastega ka suurematele loomadele, ja lahutatakse meelt.

Natüürmort raamatu ja raudkulliga (raamatu peategelaseks on siiski kanakull). /Foto: M. Mägi

Raamatu sisu võiks kokku võtta järgmiselt: naine hakkab treenima kanakulli nii hästi või halvasti, kui senised teadmised lubavad, ja pajatab lugejale sellega kaasnevatest raskustest. Oluline tegelane on ka kullikasvataja minevikust, kelle ammuseid kogemusi kanakulli vaevalisel treenimisel peategelane järgib ja analüüsib ning ka lugejale vahendab.

Kuigi sisu keerleb kanakulli ja tema perenaise suhete ümber, on ehk olulisemad naise läbielamised ning eluraskustega toime tulemine – need mõjutavad ka suhteid kanakulliga. Kes ei pelga süüvida inimese ja linnu siseilma, võib raamatust lugemiselamuse saada. Kes loeb raamatut ainult lindude pärast, ei pea samuti pettuma, sest huvitavat teavet kullinduse ajaloost ja nende lindude elust on piisavalt. Siiski on tegu ilukirjandusega, mitte populaarteadusega, ja seda tasuks lugema asudes meeles pidada. Nii ei satu omadega rappa.

Raamatus on levinud zooloogilne tõlkeaps. Kirjeldatakse, et kanakull jahib urgudesse lipsavaid jäneseid. No ei ole meil Euroopas ega Inglismaal jäneseid, kes urgu putkavad! Seda teeb küülik, kes on kanakullile jõukohane saak. Tõlkjatel võiks sõna rabbit (eesti keeles küülik) nähes punane hoiatustuli põlema minna; jänes on ingliskeeles hare ja tema ei poe urgu, vaid annab jalgadele valu. Muide, sel tõlkeapsul on vist pikk ajalugu – juba karupoeg Puhh jäi kinni jänese urgu, kus pidi taluma jänese manitsusi liigsöömisest.

Raamatuväliselt tasub mainida, et kuigi aeg-ajalt on ka Eestis räägitud kullinduse seadustamisest, on meil seni kullide kasvatamine ja kodus pidamine keelatud. Seda põhjusel, et meil ei ole sellelaadset ajaloolist traditsiooni, vähemalt mitte võrreldaval kujul lõunapoolsete riikidega. Lisaks kaasnevad kullindusega ka ohud, mis on piisavalt kaalukad: näiteks vangistusest pagevad linnud võivad ristuda looduses metsikult säilinud isenditega või ka hübridiseeruda.

Kuid see ei tähenda, et ei võiks nautida lugu kanakullist ja tema perenaisest (kui nüüd mõelda, siis loodusliku liigi puhul ei ole vist kohane kasutada sõna „perenaine“, pigem vist hooldaja …). Kas julgen raamatut soovitada? Jah, eriti arvestades raamatu hinna ja kvaliteedi suhet. Mina leidsin raamatu raamatupoe allahinnatud teoste hunnikust, kus see maksis alla kolme euro.

Originaal„H is for Hawk“, Helen Macdonald (2014), eesti keeles ilmunud 2018 (Varrak).

Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog