Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, linnuökoloogia teadur

Teadusuuringuid, mis sedastavad viimase kümne aasta jooksul intensiivistunud valgusreostuse mõju loomade elukäigule, leiab üha rohkem. Tehisvalgus mõjutab asulate, tööstushoonete või muu taristu läheduses elavate päevase eluviisiga loomade und ning mõnel juhul soodustab pesitsemist. Näiteks meelitavad tänavalambid ööliblikaid, kellest toitudes võivad päevase eluviisiga linnud pikendada tavapärast toitumisaega öötundide arvelt; on ka teada, et öösiti lendavad rändel linnud üle linnade kõrgemalt kui maapiirkondade (loe siit).

Öösorril on suhteliselt suured valgustundlikud silmad. / Foto: Paul, Flickr.com

Öise aktiivsusega lindudele on aga valguse intensiivsuse ja ulatuse kasv pigem negatiivne, eriti liikidele, kes ei ole linnaeluga kohanenud. Üheks valguskartlikuks liigiks on ka öösorr. Nii nagu teistel öölindudel, on ka öösorri silma võrkkesta taga eriline peegel (tapetum lucidum), mis võimendab öist valgust ja suurendab oluliselt silma valgustundlikkust – nii näeb sorr lendavaid liblikaid ka siis, kui inimsilm valgust ja varje ei erista.

Alates 1970. aastatest on Šveitsis öösorride arvukus langenud, mistõttu on liik kantud sealsesse punasesse nimestikku. Põhjuseks on ilmselt elupaikade hävimine viinamarjaistanduste laienedes (loe Šveitsi öösorride kohta ka siit). Tänaseks pesitseb Šveitsis umbes 30 paari öösorre, neist 25 riigi edelaosas, kus nende asurkond oli suhteliselt stabiilne kuni 2001. aastani. Ornitoloogid arvasid põhjuseks olevat just valgusreostuse, mis võib häirida lindude toitumist – valguse eest taandudes jäävad nende toitumisalad üha ahtamaks, kuigi sobilikke toitumisalasid ja ööliblikaid on justkui piisavalt.

Arvamusele kinnituse leidmiseks võrreldi 30 aasta (1986–2016) öösorride poolt asustatud ja hüljatud territooriumite ööliblikate andmeid ning kõrvutati neid valgusreostuse omadega. Ööliblikate andmed saadi tegusalt harrastusliblikauurijalt, kes on aastakümneid sama metoodikaga piirkonnas ööliblikaid püüdnud. Need andmed näitasid, et ööliblikaid ei ole piirkonnas 30 aastaga vähemaks jäänud ning väiksemate liblikate arvukus on isegi kasvanud – seega ei ole usutav, et öösorride arvukuse taga on toidupuudus.

Tehisvalgustuse andmed näitasid aga, et hüljatud territooriumite valgustatus oli 2–5 korda suurem asustatutest (0,027 luksi ((edaspidi: lx) (0,01–0,09) vs 0,005 lx (0,00–0,01)), mis viitab, et just valgustatuse suurenemisel on oluline roll viimase kümnendi öösorride märkimisväärses vähenemises. Kuna inimsilm suudab eristada looduslikku pimedusfooni (0,001 lx) kergelt valgustatust (≥0,02 lx), võib vaid ette kujutada, kui pimestav võib olla toimunud muutus öösorri silmadele – nad ei pruugi saaki märgata. Paljude ööloomade aktiivsus sõltub ka kuuvalgusest, seetõttu võib liigne tehisvalgus mõjutada ka öösorride paarumiskäitumist.

Lisaks leiti ka, et inimeste arvukuse ja valgustite hulga kasvades ning asulate laienedes vähenes pesitsevate öösorride arvukus. Samas ei usu uuringu autorid, et inimeste arvukuse kasv otseselt öösorre häiriks – sorride pesitsuspaigad asuvad raskesti ligipääsetavatel nõlvadel, kuhu inimesed igapäevaselt jalutama ei juhtu.

Piirkonnas on siiani öösorridele sobilikke elupaiku, kuid mõned neist kannatavad öise valgusreostuse käes. Näiteks on ühe sobiliku elupaiga looduslik öine valgustatus vaid 0,01 lx, mis võiks öösorridele talutav olla, kuid kui läheduses on jalgpalliväljak, kus märtsist novembrini toimuvad kolm korda nädalas treeningud, prožektorite kumas valgustatus on oluliselt suurem (kuni 1 lx), ei ole imekspandav, et öösorrid seda piirkonda väldivad.

Kuna öösorride pesitsuspiirkondades ei tohiks valgustatus olla üle 0,005 lx-i, siis soovitavad autorid probleemi lahendamiseks kohalikel võimudel kasutada reguleeritavaid LED-lampe või suurema valgusspektriga lampe, mis kiirgavad vähem valget ja sinist lainepikkust. Öösorridele sobilike pesitsuspaikade läheduses (lähemal kui 1500 m) tuleks aga vähendada suviti (maist augustini) asulate valgustatust kuni 80% (praeguse valgustatuse juures ei pruugi inimesed tajuda 50%-st vähenemist). Samuti peaks veel säilinud öösorride territooriumite lähistel piirama arendusi, sest praeguste andmete valguses eelistavad öösorrid pesitseda vaid Šveitsi pimedate ööde piirkonnas.

Sierro A, Erhardt A (2019). Light pollution hampers recolonization of revitalised European Nightjar habitats in the Valais (Swiss Alps). Journal of Ornithology 160: 749–761. https://doi.org/10.1007/s10336-019-01659-6

Uudis ilmus algselt öösorriaasta kodulehel 07.11.2019. Miks küsib rändelt naasnud öösorr: „Kas ööd on siin mustad?“