Intensiivse põllumajanduse tõttu on viimase sajandi jooksul hävinud üle poole Lõuna-Ameerikale iseloomulikest pampadest. Nii on ka seal pesitseval safranturpialil (Xanthopsar flavus) järjest raskem turvalist pesapaika leida.

Intensiivne põllumajandus jätab safranturpialile liiga vähe eluruumi. / foto: Guillermo Menéndez (wikimedia commons)

Looduslikud rohumaad on kuivendamise, ulatuslike põllu- ja karjamaade ning eukalüptiistanduste laienemise tõttu killustunud ja safranturpialite arvukus langeb kõigis teadaolevates populatsioonides. Linnud on tõrjutud pesitsema teeservadesse, kus nad on aga kerge saak neid erksavärvilise sulestiku tõttu puurilinnuks püüdvatele salaküttidele.

Siiski on kohalik linnukaitseorganisatsioon safranturpiali kaitseks loonud vabatahtlike võrgustiku, kes pesitsuskolooniaid valvab – nii saab hoida pesadest eemal nii kiskjaid kui ka salakütte. Samuti arendatakse mahedat ja jätkusuutlikku loomakasvatust, mis toetab lisaks sarfanurpialitele ka teisi pampas elavaid liike.

Loe täpsemalt:
BirdLife International 25.02.2020 Can traditional ranching revival reverse Saffron-cowled Blackbird collapse?

Riin Viigipuu
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi zooloogia osakonna doktorant
info/at/linnuvaatleja.ee