Miks rääkida raamatust, mille pealkiri ei luba aimata seost lindudega? Vastus on lihtne – autor on Eesti ornitoloogiasse jätnud olulise jälje. Kuna teame ju kõik tõdemisi nagu kõik me tuleme lapsepõlvest ja kes ei mäleta minevikku, elab tulevikuta, on igati kohane Raivo Männi värske raamatu kohta paar sõna öelda.

Võimalik, et nende uste taga on nii mõnigi raamatus olev rida kirjutatud. / Foto: Marko Mägi

Esmalt hoiatan. Kui nii mõnegi raamatu saatesõnast võib üle libiseda, sest raamatu sisust see midagi olulist ei räägi, siis selle raamatu puhul on saatesõna lugemine kohustuslik. Seda lugemata võib lugejale, eriti nooremale põlvkonnale (eeldusel, et nad seda raamatut ikka loevad), näiteks raamatu keelepruuk ja külaelu kirjeldused esile kutsuda soovi kellelegi kaebust esitama (kas nii ikka tohib kirjutada jne).

Raamat on aja peegeldus läbi autori silmade, omamoodi ajalookajastus. Tänapäeval kiputakse hoolega sõnu valima, et kedagi ka mitte kogemata solvata ja end hammasrataste vahele jäämisest säästa, mida Raivo enda sõnul on temaga mitmel korral elus juhtunud, siis raamatuveergudel tunneb Raivo end suhteliselt vabalt. Tunnistan, et mitmel puhul haarasin ka ise kahe käega peast ja laususin mõttes manitsevalt: „Raivo, Raivo, kuidas sa julged nii öelda!“, kuid just sellistel puhkudel on hea meenutada raamatu saatesõna – see on Raivo lugu ja ta räägib seda just nii nagu õigeks peab, meeldigu see lugejale või mitte.

Raivo sulg jookseb nobedalt, jooksis juba nooruses, ja seda ei jäta Raivo mainimata, naastes sageli nooruspõlve kirjatükkide, käsikirjade ja luuletuste juurde, mis ei saanud paraku sellist tunnustust, mida noormees oodanuks. Mine tea, kuhu Raivo oleks kirjamehena jõudnud, kui linnud ei oleks tema elus olulist rolli mängima hakanud. Saaremaa looduspildid ja Raivo huvi looduse vastu peegelduvad ju raamatus läbivalt. Muide, keda huvitab Raivo jõudmine lindudeni, võib raamatut lugema hakata ligikaudu 200. leheküljelt.

Tekst koosneb väikestest piltidest, mis algavad äkitselt, pika sissejuhatuseta, ja lõppevad samuti ootamatult. Neist aga moodustub ülevaade ühe nooruki sirgumisest – vaataks justkui pildialbumit, milles parajalt palju fotosid on tekstina. Lugedes käis mul peast läbi mõte, et neist pildikestest võiks väikese vaevaga saada päris huvitava filmistsenaariumi.

Siiski, tegu ei ole pelgalt ühe emeriitprofessori nooruspõlve heietustega. Raamatus on kirjas midagi, mis võib huvi pakkuda ka 1960. aastate külaelust huvitatud etnoloogidele – raamatus on värvikaid kirjeldusi omajagu. Saab naerda, hellema hingega lugeja võib poetada pisara, sest Raivo on uskumatult avameelne (või siis oskab sellist muljet jätta), ei hoia end sõprade-sugulaste kirjeldamisel tagasi ja ütleb otse, mida kellest arvab; nooruspõlve armuseiklused, tülid, töö, kool ja loomulikult vaikselt, kuid visalt tärkav huvi looduse, eriti lindude vastu, mis lõpuks kõik muu enda alla matab.

Nendel, kes Raivot isiklikult ei tunne, ei ole põhjust raamatust mööda minna – mõnus lugemine ja ajastupildid rikastavad kahtlemata silmaringi –, kuid need, kes Raivot tunnevad, saavad võib-olla pärast lugemist paremini aru, miks Raivo on just selline Raivo, keda nad tunnevad. Minu tutvus Raivoga on kestnud umbes veerand sajandit ja seepärast olin alguses veidi skeptiline: kas raamat mulle, kes ma Raivoga välitöödel käies olen kuulnud juba mitmeid värvikaid pajatusi noorusseiklustest, midagi pakub, kuid õnneks oli raamatus neid vaid käputäis. Ja isegi kui olin pajatusega kursis, oli seda ikkagi hea üle lugeda ja nentida, et nii see siis tõesti oligi. Raivo suust kuuldu ja paberile jõudnu ei erine.

Tulles lõpetuseks avameelsuse (päris kõike Raivo vist siiski lõpuni ei ole rääkinud) ja otsekohesuse manu – jään ootama järge, mis võtaks kokku ülikooliaegsed seiklused kuni emeriitprofessoriks saamiseni. Kui autor ka neid sama julgelt ja värvikalt kirjeldab, siis on mida oodata (ja paljudel ilmselt ka karta).

Marko Mägi, Tartu Ülikool, ökoloogia ja maateaduste instituut, linnuökoloog