Sel suvel õnnestus Eesti mitmes paigas panna rõngad jalga öösorridele – ikka selleks, et järgnevatel aastatel nende liikumiste kohta rohkem teavet koguda. Öösorride püüdmine ei ole kerge, kuna nimele kohaselt on sorrid aktiivsed öösel sõltudes aga samuti nii ilmast kui ka kuuseisust. Linnuvaatleja toob teieni ornitoloogi Jaanus Aua meenutused tänavusuvisest öösorripüügist.

Öösorr / foto: Dûrzan cîrano (wikimedia commons)

22.07.2020

Kell 22.10 alustasin öösorride (Caprimulgus europaeus) püüdmist peibutades. Teadaolevalt esimesena Eestis, mistõttu kõik järgnev saab toimuma sõna otseses mõttes katse-eksituse meetodil. Asendamatud abimehed selle aktsiooni juures on 20 meetri pikkune loorvõrk ja juhtmeta kõlar „Zelot”, millest kostuv öösorri laul (ehk siis viirastuslinnu ketramine) on isegi minusuguse lontkõrva jaoks kuulda 400 meetri kaugusele. Kuigi öösorride aktiivne ränne ei ole ilmselt veel alanud, võib üksikuid uitajaid kohata kõikjal. Pinge kasvab, sest esimese kontrollreidi teen juba 10 minuti pärast.

23.07.2020

Kui kella 22.10 ajal olid loodetuule puhangud veel küllaltki jõulised, valitses kell 23.00 täielik tuulevaikus; südaööks oli tuul aga jällegi tugevnenud, suunda muutnud ning pöördunud lõunasse. Taevas oli pilvitu, mistõttu läänekaarest kumav õhtuvalgus suutis ennast veel ka nii hilisel ajal jõuliselt maksma panna.

Looduses on juba kesksuvi, sest kõlarist kostvale sorinale sekundeeris vaid pisut vähemhäälekalt kümnete rohutirtsude siristamine.

Kui mitte arvestada ühte trämmelil puhkavat punasuru, valitses võrgus tühjus … samas olevat üks kuulus propellerimees kunagi ütelnud: „Rahu! Ainult rahu!”, sest Lootus ja eestlaslik Jonn ei olevat üldse võrreldavad.

50 minutit üle südaöö lülitasin peibuti välja ning võtsin ta kaseoksa küljest lahti. Täna siis nii. Öösorri ma võrku ei püüdnud, kuid vaadakem aktsiooni avaõhtu positiivsemat poolt! Sain ju olulise kogemuse võrra rikkamaks, teades nüüd, et öösorride ränne ei ole ilmselt veel alanud ning täna õhtul siinsete heinamaade kohal ihaldatud viirastuslinde ei tuianud.

Homme on juba kell 4.45 äratus, selleks, et 5.15 trepil päikesetõusu tervitada ning teha, täis ootusärevust, tärkava päeva esimene võrguring.

24.07.2020

Täna alustasin hilja, kell 22.30. Põhjuseks kalalkäik linaskite püüdmiseks. Taibukale küsijale: „Tänan küsimast! Jah, sain!”

Kolm minutit üle südaöö. Tuulevaikne ja pilvitu. Termomeeter seinal näitab +8 kraadi. Õhk on niiske. Juba eemalt on pealambi valguses näha, et võrgu lähedal ei ole kõik nii nagu peaks: lisaks kõlaritulukesele veel kaks paari silmi. Kas tõesti?! Jah, üks öösorr on võrgus, teine mõnuleb kõlari lähedal kaseoksal ning lendab minu lähenedes oma teed.

Ning siin ta siis on! Isane öösorr, nüüd isikukoodiga ESTONIA MATSALU HK 24303!

Jah, öös on asju…

Nonii! Siin on ennast nüüd võrku sisse seadnud üks isane öösorri vanalind. / Foto: Jaanus Aua (Tääksi linnujaam)

25.07.2020

Vihma kohta ütleb rahvatarkus, et: „Õhtune külaline jääb ka hommikuks.” Ja nii oligi. Pärast ühe väikese, kuid tegusa piksepilve pahurdamist hakkas vihma piserdama ning pea lakkamatu seenevihm saatis minu tegemisi kuni keskööni. Kuigi ilm oli soe, sombune ja suhteliselt nõrga lõunakaaretuulega, ei olnud keskööks peibuti juures enda nägu näidanud ükski öösorr. Pealambi valguses vilksatasid vaid ööliblikad ja nahkhiired.

Võimalik, et vihmasemad ööd on sorridele rändeks sobimatud. Ning kuna EMHI asukohapõhine prognoos lubas piirkonda pärast keskööd ka tugevamaid sadusid, klõpsasin 5 minutit üle südaöö peibuti vaikima ning vedasin üsnagi tegusale päevale joone alla.

26.07.2020

Hetkel ei olegi midagi põhjapanevat lisada. Ning pisut piinlik on ka. Olin eelnevate, peaaegu magamata ööde tõttu nii läbi, et keskööl võrke kontrollimast tulnuna istusin arvuti taha ning jäin tugitoolis lihtsalt magama. Nii ootamatult, et isegi telefoni jäi 3.00-ks kavandatud meeldetuletus sisse tippimata.

Hommikul kell 5.00 oli võrgus muidugi järjekordne öösorr. Samuti isaslind. Seega on püütud ja rõngastatud kolm viirastuslindu. Mis iseenesest on juba nüüd, arvan, et väga tubli tulemus.

27.07.2020

Jalgratta leiutamisest käimasoleva öösorride püügiaktsiooni puhul siiski rääkida ei saa, sest kogu info, mida eelnevalt omasin, oli liialdamata järgmine: „Soomes olla öösorre püütud peibutite abil ning tulemused olevat olnud väga head.” Nojah, spikerdamiseks seda palju just ei ole, mistõttu tuli välja kaevata minu 44 aasta pikkune lindude vaatlemisega ja ka lindude püüdmisega saadud kogemus. Nii et alustada tuli põhimõtteliselt ikkagi nullist.

Hetkeseisuga on püütud ja ka rõngastatud viis öösorri. Kõik isaslinnud, nendest vaid üks samasuvine seikleja. Kas peibuti vastu tunnevadki huvi vaid isaslinnud või rände aktiviseerudes see olukord muutub? Ja millal ränne algab? Küsida ei ole kelleltki.

Praegu hakkab välja joonistuma pilt, et kõige rohkem öösorre on liikvel tuulevaiksetel pilvitutel öödel vahemikus südaööst kuni kella kolmeni ning melomaanideks on vaid isaslinnud vanusest sõltumata. Samas on väga võimalik, et see aja ja ruumi suhe on oluliselt muutuv suurus.

Tänane öö tuleb tuuletu, sademeteta ning pilvkate saab prognoosi kohaselt olema 70%. Teoreetiliselt ei peaks kummituslinde täna võrku sattuma. Kuid ainult teoreetiliselt. Ning kordan – asjakohast infot ei ole saada kelleltki!

Jah, pioneerlus on ikka keeruline olemine.

Järgneb…