Laupäeval, 14. oktoobril pildistas Heidi Leivategija Viljandi bussijaamas lõokest, kes osutus Eestis harva kohatavaks tuttlõokeseks (Galerida cristata). Lind oli samas kohas paigal veel ka täna, 26. oktoobril.

Kuna tuttlõoke elutseb sageli jäätmaadel, teeservades, raudteetammidel ja tööstusmaastikul, ei ole leiukoht keset Viljandi linna ebatavaline. Võib olla, et tuttlõoke jääb Viljandisse pikemalt paigale, kuna lõunapoolsetel aladel ongi ta pigem paigalind. Näiteks Saaremaal Sõrve säärel ja Pärnumaal Munalaiu sadamas püsis ta vastavalt 2012. ja 2013. aasta sügisel kuude kaupa paiksena.

Tuttlõoke on lõunapoolse levilaga liik, Vahemeremaades tavaline kultuurmaastiku lind, kes on Eestis arvatust palju haruldasem külaline. Linnuharulduste komisjon hakkas tuttlõokese vaatlusi käsitlema 1991. aastal, kuna liik määrati sageli ekslikult: välimuse järgi on tuttlõokest põldlõokesest (Alauda arvensis) raske eristada, kuna tuti ajab pealaele püsti sageli ka põldlõoke. Tuttlõoke on põldlõokesest hallim, tema nokk on pikem ja tugevam, erinevalt põldlõokesest ei ole tema tiiva tagaserv hele ning äärmised tüürsuled ei ole valged, vaid pruunikad.

Linnuharulduste komisjoni andmetel on alates 1991. aastast tuttlõokest Eestis kohatud vaid veidi üle kolmekümne korra ning kinnitatud vaatluste hulgas ei ole mitte ühtegi kindlat pesitsusteadet.

Tuttlõoke, 25.10.2017 Viljandi / foto: Janne Põlluaas
Põldlõoke. Tuttlõokese eristamine põldlõokesest ei ole lihtne, sest ka põldlõoke ajab sageli pealael tuti püsti. / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Margus Ots
info/at/linnuvaatleja.ee