Rändest loobunud valgepõsk-lagle kasvab aeglasemalt

22.10.2019


Linnud rändavad eelkõige vajadusest endale soodne nokaesine tagada. Kuna selleks tuleb ringi liikuda, on mõistlik külmade saabudes põhjapoolsetelt aladelt suunduda lõunasse ja vastupidi. Viimaste kümnendite kiirete keskkonnamuutuste taustal on aga üha sagedamini täheldatud, et lindude rändekäitumine on muutunud – mitmete liikide rändele asumise aeg on oluliselt muutunud, läbitavad vahemaad on kas vähenenud või ränne sootuks ära jäänud (üks näide siin); mõned linnuliigid on aga senist pesitsusala oluliselt laiendanud ning jäänud pesitsema talvitamisaladele.

Hollandis kasvavad valgepõsk-laglede pojad märksa aeglasemalt kui Siberis. / foto: Charles Farnell, Flickr.com

Näiteks Hollandisse, mis on Siberi tundraaladel pesitsevatele valgepõsk-lagledele (Branta leucopsis) oluline talvitamispiirkond, tekkis umbes 30 aastat tagasi pesitsev asurkond, mis on aastatega üha kasvanud. Paigalejäämise põhjus oli ilmselt üha intensiivistuv põllumajandus ja väike küttimissurve, mille tõttu jagub lagledele rohkelt toitu ka pesitsusperioodi lähenedes ning lagledel ei ole põhjust rändele asuda.

Rändekäitumise muutus võib mõjutada ka lindude füsioloogiat, sest rändest loobudes ei ole vaja koguda suuri rasvavarusid. Kuna lendamine on kõige energiakulukam liikumise viis, võib arvata, et muutused toimuvad ka paiksete lindude ainevahetuses – see peaks aeglustuma. Selle kontrollimiseks püüdsid ornitoloogid pesitsusjärgsel sulgimisperioodil, mil lagled kaotavad kaheks nädalaks lennuvõime, Hollandis ja Siberis Kolokolkova lahe ääres noor- ja vanalinde ning mõõtsid lähtudes linnu tarbitud hapniku ja eritunud süsihappegaasi hulgast nende puhkoleku ainevahetuse taset spetsiaalses kambris.

Arvestades nii kehakaalu kui ka võimalikke keskkonnaerinevusi, oli Hollandi valgepõsk-lagle poegade hapnikutarve Siberis pesitsevate rändsete liigikaaslaste poegade omast madalam 13,6% (16,3 vs 18,9 ml/minutis); vanalindude puhul oli erinevus sarnane (15,5%). Kuigi mõlema asurkonna pojad kasvasid lõpuks sama suureks, kulus selleks Siberis vaid 40 päeva, Hollandis aga 63 ehk 36,2% kauem.

Kogutud andmetest nähtub, et Hollandis paikseks jäänud valgepõsk-laglede ainevahetuse tase oli langenud ja ka poegade kasv aeglustunud. Erinevus poegade kasvukiiruses on tingitud ilmselt kisklusest, mis Hollandis on märksa madalam – inimtegevuse tõttu on seal looduslikke kiskjaid väga vähe ja poegadel ei ole vaja kiiresti täiskasvanuks saada. Siberis on polaarrebase (Vulpes lagopus), merikotka (Haliaeetus albicilla), jääkajaka (Larus hyperboreus), kirde-tõmmukajaka (Larus heuglini) ja söödikänni (Stercorarius parasiticus) rünnakud igapäevased, mistõttu on poegadel oluline võimalikult kiiresti kasvada. Võimalik, et Hollandis pesitsevate lindude aeglase kasvu põhjuseks on ka Siberi liigikaslastest kesisem toit.

Sellised evolutsioonilisel ajaskaalal suhteliselt kiired muutused on märkimisväärsed ja kinnitavad, et rändest loobumine viib kiirete füsioloogiliste muutusteni. Siiski nendivad uuringu autorid, et tegu on kahe asurkonna võrdlusega ja vaja oleks uurida veel teisigi analoogseid asurkondi – näiteks koguda paikseks jäänud valgepõsk-lagede andmeid nende rändetee keskpaigas näiteks Gotlandil või Baltimaades.

Eichhorn G, Enstipp MR, Georges J, Hasselquist D, Nolet BA (2019). Resting metabolic rate in migratory and non‐migratory geese following range expansion; go south, go low. Oikos 128: 1424–1434 doi: 10.1111/oik.06468

Linnuvaatleja teadusuudiseid toimetab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi, marko.magi/at/ut.ee.