Aialindude lisatoitmine: muutused käitumises ja rändes

20.11.2017


Et tutvustada lindude lisatoitmist käsitlevaid teadusuuringuid ja nende tulemusi, aga eelkõige toitmise võimalikke mõjusid värvulistele, ilmub Linnuvaatleja kodulehel neljaosaline ülevaatlik lühiartiklite sari. Viimases osas on jutuks lisatoitmise mõju lindude käitumisele ja rändele.

Esimest osa loe siit: Aialindude lisatoitmine: taust ja olulisus.
Teist osa loe siit: Aialindude lisatoitmine: võimalikud mõjud.
Kolmandat osa loe siit: Aialindude lisatoitmine: pesitsusedukuse mõjutaja.

Suurbritannias on tänu lisatoitmisele paljud mustpea-põõsalinnud aastaringselt paiksed / foto: Robert Sherwood (Flickr.com)

Muutused käitumises

Kuigi lisatoitmise mõju lindude käitumisele on suhteliselt vähe uuritud, näitavad senised tööd pigem mõju olemasolu: inimeste poolt pakutud lisatoit tõstab pesitsusterritooriumi väärtust ja linnud (näiteks rasvatihased) kaitsevad selliseid territooriume aktiivsemalt. Samuti võivad paremate territooriumite omanikud sissetungijate tõrjumiseks hommikuti intensiivsemalt laulda (näiteks musträstas). Paraku aga sissetungijaid jätkub ning lisatoiduga territooriumite omanikud kulutavad sageli rohkelt aega ja energiat konkurentide eemale peletamiseks (Amrhein 2014), mille tõttu ei pruugi laulmiseks aega jäädagi.

Muutused rändes

Kuigi arvamus, et lisatoitmine muudab lindude rändele asumise aega ning mõned linnud võivad kogu talveks paigalegi jääda, on üldlevinud, ei ole teaduslikku tõestust selle kinnituseks lihtne leida. Seda seepärast, et on keeruline läbi viia teaduslikult korrektset uuringut juhul, kui inimeste omaalgatuslik lindude toitmine võib uuringu tulemusi mõjutada.

Küll aga leiab nimetatud väitele kaudseid tõendeid. Näiteks on kliimasoojenemise tõttu sügiseti lindudele looduslik toit pikemalt kättesaadav ja seega viivitavad linnud rändele asumisega. Võib arvata, et rändeperioodil lisatoidu pakkumisel võib olla sarnane mõju lindude rändekäitumisele. Hilisemat rändele asumist on täheldatud viimaste kümnendite jooksul nii mitmete veelindude puhul Soomes (Lehikoinen & Jaatinen 2012) kui ka värvuliste puhul Kesk-Euroopas (Jenni & Kery 2003).

Dokumenteeritud näide lisatoitmise mõjudest rändekäitumisele on teada Suurbritanniast. Alates 1960. aastatest on sealsed mustpea-põõsalinnud lisatoidu tõttu üha paiksemaks jäänud, mille tulemusena on tekkinud senisest Vahemere-äärsest talvitusalast 1000 – 1500 km põhja pool uus talvitusala. Erinevate talvitusalade mustpea-põõsalinnud saabuvad pesitsusaladele eri aegadel, mistõttu moodustuvad pesitsuspaarid samu talvitusalasid kasutavate lindude vahel (Plummer et al. 2015). See võib kajastuda ka lindude geneetilises erinevuses.

Enamasti piirduvad teadmised lisatoitmise mõjude kohta looduslikes tingimustes tehtud eksperimentidega, kuna linnades, mis pakuvad lindudele külluslikult toitu, on nimetatud mõjude uurimine keeruline. Näiteks on raske kindlaks teha, milline roll on toidumajadel, prügimajandusel ja looduslikul toidul. Küll aga on teada, et lindude lisatoitmine võib mõjutada toidumaja lähiümbruse selgrootute populatsiooni – näiteks Inglismaal on toidumajade läheduses jooksiklasi oluliselt vähem, kuna maapinnalt toidukübemeid otsivad linnud söövad ka putukaid (Orros et al. 2015). Lisaks võib Eestis läbi viidud uuringust järeldada, et linnastunud ja looduslikud populatsioonid võivad teineteisest erineda mitmete parameetrite poolest – Tartu linnas pesitsevate rasvatihaste ellujäämus on suurem kui Tõrvandi ümbruse liigikaaslastel (Hõrak & Lebreton 1998).

Kokkuvõtteks

Kuna on raske teha kindlaks, kui suur roll populatsioonis toimuvatest muutustes on teadlikul lisatoitmisel ning millised mõjud looduslikul toidul ja muudel ökoloogilistel teguritel, on lindudele lisatoidu pakkumise mõjude uurimine keeruline. Toitmisjuhiste koostamisel ja soovituste jagamisel tuleb lähtuda ka lindude ökoloogiast ning arvestada piirkonna tavasid ja eetikat, pidades muuhulgas silmas järgmist:

  • lindude toitmine on populaarne ja see võib mõjutada mitmeid lindude ökoloogia aspekte, näiteks ellujäämust, sigimisedukust ja rändsust;
  • lisatoitmisel võivad olla alles mõne aja pärast avalduvad mõjud, mis muudavad populatsioonidünaamikat ja liikide levikut;
  • kuigi toidumaja külastavad linnud tekitavad inimestes positiivseid emotsioone, kaasneb tegevusega ka negatiivset (suurenenud kisklus, haiguste levik).

Marko Mägi, Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur, marko.magi/at/ut.ee

Viited: