Aialindude lisatoitmine: pesitsusedukuse mõjutaja

17.11.2017


Et tutvustada lindude lisatoitmist käsitlevaid teadusuuringuid ja nende tulemusi, aga eelkõige toitmise võimalikke mõjusid värvulistele, ilmub Linnuvaatleja kodulehel neljaosaline ülevaatlik lühiartiklite sari. Seekordses osas on jutuks lisatoitmise mõju pesitsusedukusele.

Esimest osa loe siit: Aialindude lisatoitmine: taust ja olulisus.
Teist osa loe siit: Aialindude lisatoitmine: võimalikud mõjud.

Suur-kirjurähn ja rasvatihane / foto: Arne Ader (www.loodusemees.ee)

Lisatoitmisel on reeglina lokaalsed mõjud, mis ei pruugi mõjutada kogu populatsiooni, kuid mille mõju on seda laiem, mida suuremal alal lindudele lisatoitu pakutakse. Talvine lisatoitmine võib aidata ka viletsamatel isenditel talve üle elada ning tõsta oluliselt lindude ellujäämust (Boutin 1990). Uurimused on näidanud, et lisatoitu saanud linnud hakkavad järgneval pesitsushooajal varem munema, nende kurn ja pojad on suuremad ning pesitsusedukus kõrgem (Robb et al. 2008a, Davies & Deviche 2014, Ruffino et al. 2014). Kuigi lindude pesitsuse alguse määrab enamasti öö- ja päevapikkuse suhe, on oluline roll ka ressurssidel, mida emased munade moodustamiseks vajavad. Väikestel värvulistel on munade produtseerimine suurtest lindudest suhteliselt kulukam (Perrins 1970), mistõttu on munemisega alustada kergem, kui lind on heas konditsioonis ja küllusliku toiduga keskkonnas.

Kuid kas ei suurene n-ö kehvade geenide levimine, kui pesitsema asuvad linnud, kes lisatoitmiseta ei oleks talve üle elanud? Inglismaal tehtud uuringus võrreldi sinitihaseid, kes said talvel lisatoiduks puhast rasva, sinitihaseid, kellele pakuti E-vitamiinirikast rasva, ning sinitihaseid, kes toitusid loodusest kättesaadavast toidust. Selgus, et ainult rasva söönud sinitihaste pesitsemistulemused olid kevadel oluliselt halvemad – nende munarebud olid suhtelisest väiksemad E-vitamiinirikast rasva ja looduslikku toitu söönud lindudest (Plummer et al. 2013a). Ka kaalusid nende pojad vähem, olid väiksemad ja nende ellujäämus madalam (Plummer et al. 2013b), kuna just munarebu suurusest sõltub loote arenguks vajalike toitainete hulk. Lisatoitmise negatiivset mõju täheldati ka Hollandis läbi viidud teadusuuringu põhjal, millest selgus, et lisatoitu saanud sinitihased alustasid munemist märksa hiljem (Grieco et al. 2002).

Sarnase tulemuseni jõuti ka teises teadusuuringus, kus enne pesitsust toideti rasva- ja sinitihaseid loomarasva ning pähklimassi seguga (Harrison et al. 2010). Segu saanud tihased alustasid võrreldes looduslikku toitu söönud lindudega munemist küll varem ja nende haudeperiood oli lühem, kuid nende kurnad ning pesakonnad olid oluliselt väiksemad. Seega ei ole välistatud, et head teha tahtes – lisatoitu pakkudes – võime populatsiooni hoopis negatiivselt mõjutada.

Siiski on täheldatud ka lisatoitmise positiivset mõju. Näiteks suur-kirjurähni lisatoitmine Inglismaal veebruarist aprillini suurendas oluliselt nende sigimisedukust (Smith & Smith 2013). Rähnidele pakuti toidumassi, milles oli 11% valku, 29% rasva, 50% süsivesikuid. Põhja-Iirimaal on aga sinitihaste talvine lisatoitmine mõjunud positiivselt nii munemise algusele kui ka pesitsusedukusele (Robb et al. 2008b).

Kuigi viimastel aastatel on kasvanud tulemustes negatiivseid mõjusid kajastavate uuringute arv (vt eelnevaid viiteid), mis näitavad lisatoidust sõltuvate lindude puhul sigimisedukuse langust, võib üldistatult öelda, et lisatoitmise mõju lindude sigimisedukusele on pigem positiivne või puudub (Robb et al. 2008a, Ruffino et al. 2014). Oluline on meeles pidada, et lindudele pakutav lisatoit peaks olema kvaliteetne ning võimalikult mitmekülgne.

Marko Mägi, Tartu ülikooli linnuökoloogia teadur, marko.magi/at/ut.ee

Viited: