Taas uuest linnumäärajast

Kevadel ilmus lõpuks eesti keeles parim lindude määraja, mis üldse kunagi tehtud. Sellest sai siis ka linnuvaatleja lehel kirjutatud (vt märtsi esimese dekaadi artikkel). Kahjuks pean esialgse põgusa tutvumise põhjal tehtud soovituse tagasi võtma. Alljärgnevalt toon ära Eesti Looduse detsembrinumbrisse läinud tutvustuse:

Linnumääraja. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja. Lars Svensson jt. Rootsi keelest tõlkinud Olav Renno. Varrak, 2012. 447 lk.

Käesoleva aasta kevadel ilmus lõpuks eesti keeles parim Euroopa lindude määraja, mis üldse kunagi tehtud. Määrajas on ära toodud kõik Lääne-Palearktises kohatud linnuliigid. Põhjalikes liigikirjeldustes on tähtsamad määramistunnused kursiivis välja toodud ning joonistel nooltega viidatud, mis teeb määraja kasutamise lihtsaks: diagnostilised tunnused leiab kohe üles. Määramisele aitavad kaasa ka detailsed illustratsioonid peaaegu kõigi liikide erinevate sulestike kohta. Arvestama peab aga sellega, et autorid ei ole kasutanud Euroopa Harulduskomisjonide Liidu soovitatud uut liikide süstemaatikat, mida järgitakse ka Eestis. Näiteks on raamatus hallvares ja mustvares küll juba eri liikidena esitatud, kuid niidu- ja euroopa kaelustäks on endiselt kaelustäksi alamliigid.

Aga kauaoodatud määrajat lehitsedes valdasid mind õige segased meeleolud. Esmalt seda, et määraja on kõvas köites. Eelistaksin pigem pehmekaanelist ja välioludele sobivamat köidet, sest kõvakaaneline muutub väljas õige ruttu „kapsaks“. Mõned linnuvaatlejad on ka kurtnud, et raamatu tekst on väga väikeses kirjas ja raskesti loetav.

Lisaks hakkas eestikeelses tõlkes juba põgusal tutvumisel silma mitu harjumatut terminit. Kui „määramistunnuse“ asemel kasutatava „välitunnusega“ harjub ilmselt ära, siis „sulestiku“ asemel kasutatav „rüü“ on küll väga võõras. Näiteks „hundrüü“ ja „puhkerüü“ tunduvad vähemalt esialgu vägagi harjumatud.

Olulisem on aga, et silma hakkas lubamatult palju tehnilist praaki. Kohe sisekaanel, linnu topograafia lehel on kirjas, et laba-hoosuled nummerdatakse seestpoolt tipu poole, kuid juuresoleval joonisel on see ometi vastupidi. Pealegi on joonise juures „välislabast“ saanud „välislatv“. Samal lehel juhatatakse kahlajate ja kajakate topograafia juurde, kuid viidatud lehekülgedel neist asjust juttu ei ole. Ka linnunimetustega on mitmel pool asjad sassis. Näiteks on mustkõht-tormilinnust saanud joonise juures mustselg-tormilind ja valgekulm-tormipääsust valgekulm-tormilind, jaapani tormipääsut nimetatakse tekstis jaapani tormilinnuks ja raba-neppviglet raba-nepptildriks, turpialidest on jooniste juures saanud trupialid, mustjalg- ehk meritüllil on joonisel eelistatud nime meritüll ja soo-roolinnul putke-roolindu, kõvernokk-rüdi on aga nimetatud vana nimega -rislaks jne.

Ise ma eestikeelset versiooni ei kasuta, sest keeleuuendused tundusid liigagi võõrastavad ning kasutan jätkuvalt määraja soome- ja ingliskeelseid väljaandeid. Nii juhtuski, et määraja jäi raamaturiiulisse mitmeks kuuks tolmu koguma, kuni sügisel hakkas tulema vihjeid, et kevadel põgusal otsimisel leitud vead oli vaid jäämäe veepealne osa. Võtsin siis kätte ja algatuseks võrdlesin värvitahvlite tekstiosa ingliskeelse väljaandega. Miks värvitahvlite tekstiosa? Ikka seetõttu, et üldjuhul kiputakse esimese hooga just jooniste abil linde määrama. Eestikeelne versioon tõlgiti küll rootsi keelest, aga kuna rootsi ja ingliskeelne määraja anti välja paralleelselt, siis tekstid peaks ilmselt kattuma ja võib ingliskeelsega võrrelda küll. Lisaks sedagi, et paaris kohas on mõni sõna tõlkimata jäänud ja jooniste juures leidub nii rootsi-, kui ka ingliskeelseid tõlkimata sõnu. Seega pole selge, millisest keelest ikkagi tõlgiti.

Ebameeldiva üllatusena tuli pea igalt jooniselehelt mõni suurem viga välja. Kohati tekkis mulje, et värvitahvlite tektsiosa on tõlkinud keegi, kes lindudest suurt midagi ei tea ja lisaks sedagi, et ilmselt tõlgiti värvitahvlite tekstijupid ilma jooniseid vaatamata.

Ei hakka siinkohal kõiki leitud vigu ükshaaval välja tooma, aga korduvalt on vahetusse läinud siirderüü ja puhkerüü, suvirüü ja talirüü, isaslind ja emaslind, 1. kalendriaasta ja 1. suve lind jne. Jooniste juures olevatest vigadest olgu siinkohal ära toodud vaid väike valik nendest, kus asjad on õige sassi läinud:

lk 47 on sõnnpea-sõtka joonise juures tõeline absurdum kirjas, sukelduva
linnu alla on kirjutatud „kui sukeldub, jälgige võimalikku rõngasasendit!”. Mis asi see rõngasasend on? Ingliskeelses variandis on kirjas „check legs for rings!” Ehk siis, kuna see liik on Euroopas pigem puuripõgenik, siis võib sukeldumise hetkel jalgades rõngaid märgata. Kui on rõngad jalas, siis on tõenäoliselt puuripõgenik.
lk 53 on mägikanade jooniste vahel tekst „välimuses pole vahet, mistõttu aetakse põgusalt vaadeldes segi”, aga ingliskeelne jutt räägib hoopis midagi muud „no overlap in distribution, so confusion unlikely”, ehk siis midagi sellist, et kuna areaalid ei kattu, siis segiajamine on vähetõenäoline.
lk 67 on tuttpüti joonise juures kirjas „vrd väikepütiga (paremal)”, aga joonisel on ja võrdlema peab hoopis punakurk-kauriga.
lk 67 hallpõsk-püti jooniste juures on kirjas „vrd mustkael-pütiga (paremal)”, aga joonisel on ja võrdlema peab hoopis sarvikpütiga.
lk 81 on ööhaigru juures üteldud „nokk pisut kõver (hüübil sirge)”, aga inglise keeles on „bill slightly pointing down (Bittern: inclined upwards)”, ehk siis ööhaigru nokk on allapoole suunatud, hüübil üles.
lk 113 kanakulli lennupiltide vahel on tekst „kujult sarnaneb raudkulliga (ülapoolelt)”, aga peab olema, et just kuju poolest ta erineb raudkullist ja jutt ei käi ülapoolest, vaid juhtumisi on raudkull samal lehel ülemine liik ja võrrelda tuleb ülaloleva joonisega (ingl shape differs from Sparrowhawk (above)). Uskumatu jama on kokku saanud!
lk 153 väikerüdi kulmutriibu kohta üteldakse „… katkeline kulmutriip”, aga seda ta pole, on hoopis kaheharuline (ingl split supercilium).
lk 153 siberi rüdi juures on kirjas „poolitatud põselaik”, aga inglise keeles on seal kirjas „isolated cheek patch”, ehk siis poolitamisega pole siin midagi pistmist, selgelt eristuv laik on hoopis; sama joonise lauba kohta üteldakse „tume laup ja tume valjasriba”, aga ära on ununenud, et need ühinevad (ingl dark forehead joins dark loral smudge), mis on oluline määramistunnus.

Estbirdingu liikmed otsisid mõne nädala jooksul määrajast lehekülgede kaupa vigu välja ja seda vaid suhteliselt väikse osa läbivaatamise käigus. Kõik leitud vead said ka tõlkijale edastatud. Kui millalgi peaks määrajast kordustrükk tulema, siis loodetavasti saavad vead parandatud. Kahjuks tundub, et vigade rohkuse tõttu ei piisa vaid uuest toimetamisest vaid määraja tuleks uuesti tõlkida. Aga mida teha esimese trükiga? See tuleks kindlasti praagiks lugeda ja kokku korjata. Samas, seda head määrajat soovitan linnuhuvilistel muidugi ka edaspidi kasutada, aga palun kasutage inglise- või soome- või mõnes muus keeles ilmunud väljaannet. Eestikeelset määrajat kasutades võite määramisega päris rappa minna või õpite veel midagi valesti ära.

Margus Ots

3. detsember

Rebassidrik, 02.12.2012 Haapsalu. / foto: Aivar Veide

Hommikul olime juba varavalges Haapsalu veepuhastusjaama aia taga Põhja-Ameerikast pärit rebassidrikut otsimas. Õnneks oli lind endiselt paigal ja lasi ennast vaid mõne meetri kauguselt vaadelda. Kuna tegemist on Euroopas väga kõva rariga, siis võib arvata, et lähipäevadel käib Haapsalus suurem hulk bongareid Eestist, Soomest ja mujaltki. Kuna linnust oli juba eile korralikud tõestuspildid saadud, siis ei hakanud sidrikut eriti piirama. Ei tahtnud teda eemale peletada, teised huvilised tahavad ju ka liigi kirja saada. Linnuharulduste komisjonil seisab aga siiski veel üks tõsisem arutelu ees. Et kas tegemist on looduslikult meile sattunud linnuga või on ta siiski puuripõgenik? Briti saartel on rebassidrik A-kategoorias, ehk siis looduslike liikide nimekirjas. Aga Saksamaal on liik E-kategoorias, s.t. ta on puuripõgenike hulka arvatud. Hetkel pole veel täpselt teada, miks Saksamaal see liik just E-kategoorias on. Haapsalus nähtud lind kuulub kõige põhjapoolsemasse alamliiki iliaca, kes elutseb laial alal Põhja-Kanadas ja kes võtab pikki rändeid ette. Seega võiks ta Euroopasse ka looduslikul teel sattuda. Muidugi ei saa välistada, et mingi maa üle Atlandi tuli ta hoopis mõne laeva pardal. Selliseid asju juhtub ränduritega avamerel õige sageli. Esialgse info põhjal võiks rebassidriku meil A-kategooria liikide hulka arvata, s.t. tegemist on 386. linnuliigiga Eestis. Minu enda 2012.a nimekirjas on rebassidrik 276. linnuliik.

2. detsember

Nõmmelõoke Sõrve säärel 02.12.2012. Hommikul tegutses majaka lähedal kokku 4 nõmmelõokest, kellest üks oli silmnähtavalt nõrkenud ja lasi ennast käega kinni püüda. Kahjuks lind suri, ilmselt vigastuse (üks jalg puudu), külma ja nälja tõttu. / foto: Uku Paal

Öö jooksul sadas Sõrve säärele kenake kogus lund juurde ja siingi nägi pilt õige talvine välja. Läksime kohe esimese valgusega majaka juurde kompama. Põnevamatest elukatest hakkas silma 4 nõmmelõokest. Üks neist oli küll õige põdura olemisega ja lasi ennast käega kinni püüda. Vigane lind (üks jalg puudu) oli ilmselt külmast ja näljast nõrkenud ning tund hiljem leidsime ta samast kohast juba surnult. Sõrve linnujaama juures põõsastes võis kõvematest talveraridest näha mustpea-põõsalindu ja laulurästast, lisaks käblikut ja punarinda.

Mudanepp Jämaja rannas 02.12.2012. Lind läks otse jalgade eest lendu. / foto: Uku Paal

Keskpäeval sai Rahuste rannaniit üle vaadatud, aga siin oli kõik paksu lumekorra all ja linde suurt polnudki. Möödunud aastal oli Rahustes detsembri esimestel päevadel veel suur hulk kahlajaid paigal, tänavu aga peale märgade jalgade sealt suurt midagi meelde ei jäänudki. Rahustesse sõit asjata siiski ei olnud, sest Jämaja rannast leidsime mudanepi ja 2 tikutajat. Talvekuudel neid tihti ei kohta.

Pärastlõunal tuli Sõrve poolsaarele nii tihe lumesadu peale, et linde vaatlema enam ei pääsenudki. Järgmiste päevade plaane arutades tuli aga Rariliini kaudu teade, et Haapsalus olevat miskit tsiitsitaja moodi lindu pildistatud, keda aga esimese hooga määrata ei osatud. Kui pildid käes, selgus, et piltidelt vaatab vastu Ameerikast pärit rebassidrik (Passerella iliaca), fotot näeb Estbirdingu galeriis. No see elukas on juba megarari, Euroopas on teda varem üldse vaid mõned üksikud korrad nähtud. Sellega olid homsed plaanid paigas, kohe varahommikul otsime Haapsalus sidrikut. Kuna tegemist on tõesti väga haruldase eksikülalisega, siis võib arvata, et lähipäevil näeb Haapsalus bongareid kogu Euroopast.

1. detsember

1. detsembril algab talvepunktide kogumine ja seetõttu võib kuu alguses tavapärasest rohkem linnuvaatlejaid ringi liikumas näha. Aga kuidagi vaikselt möödus see esimene päev, Rariliini kaudu ei tulnud hommikul ühtegi teadet. Õhtul hakkas talveraride kohta siiski infot tilkuma. Põnevamad teated tulid Ruhnu saarelt, kus kõvematest liikidest nähti lapi tsiitsitajat, võsaraati, 2 plüüd, mudaneppi, 5 tikutajat, 2 nõmmelõokest. Lisaks nähti Saaremaal Suuriku pangal must-lepalindu ja Tartu linnas kohati tikutajat. Ise jõudsin õhtuks Saaremaale Sõrve säärele, homme leiame siitki ilmselt mõne hilineja üles. Infot Eestis nähtud talveraride kohta leiab Estbirdingu veebilehelt.