Mai kolmas dekaad

22.05.2012


Mai kokkuvõte

Mai on parim linnuvaatlemise kuu ja seetõttu sai lausa puhkus võetud, et võimalikult palju ikka retkedel olla saaks. Mais rändavad meilt läbi arktilistel aladel pesitsevad veelinnud ja kahlajad, kohale saabuvad ka kõige viimased rändlinnud ning mai on ka parim eksikülaliste leidmise aeg. Olin päris pikalt Hiiumaal Ristnas, lisaks ka Läänemaal Põõsaspea neemel ja Virtsus ning Lääne-Saaremaal rännet jälgimas. Lisaks sai mitmeid bongamisretki tehtud ja natuke jäi aega ka Kagu-Eesti üleujutatud poldrite külastamiseks. Aastanimekirja lisandus mais 54 liiki, kokku on minu 2012.a nimekirjas mai lõpu seisuga 260 linnuliiki. Kuna varasemate aastatega võrdlemise võimalusi ei ole, siis ei oska arvata, kas see nüüd just erakordne tulemus on. Ise ma tegelikult mai lõpuks sellist tulemust veel ei oodanud.

Oma aastanimekirja sain mais päris mitu kõvemat rari. Varem polnud ma Eestis näinud roosapelikani, keda bongasin 2. mail Valgamaal Karksi lähistel ning väikehüüpi, kellele sain Pärnumaal Pikla tiikidel 26. mail alles kolmandal katsel pihta. Eestis kohatud liikide nimekirjas on mul nüüd 310 linnuliiki. Kõvematest liikidest õnnestus ära näha veel mustjalg-tüll (bongatud 5. mail Kihnu saarel), valgesilm-vart (bongatud 25. mail Tartumaal Aardla poldril), kaelus-kärbsenäpp (nähtud 4. mail Saaremaal Kuressaares ja 13. mail Hiiumaal Pallil), kuninghahk (16. mail Hiiumaal Ristnas) ja tundrakaur (18. mail Läänemaal Virtsus). “Kohustuslikest” pisiraridest lisandusid mais minu liiginimekirja näiteks põldvutt, suur-konnakotkas, punajalg-pistrik, väikehuik, valgetiib-viires, lõunatirk, kaelus-turteltuvi, nõmmekiur ja tundrakiur.

Olen sel aastal peaaegu kõik tavalisemad liigid juba kirja saanud. “Kindlatest” liikidest on nägemata veel must-toonekurg (pole talle veel otsa sattunud), leeterüdi (sügisrändel näen kindlasti), sooräts (on õnnestunud liigist kuidagi mööda minna, tean paari territooriumi, mida lähiajal kontrollin) ja väike-käosulane (Setomaa retke teen tavaliselt juuni keskel).

Mais nähti suuremal hulgal igasuguseid rarisid, kellele ma ise kahjuks pihta ei saanud. Näiteks hallkibu on sel kevadel Eestis juba 4 korda leitud, üritasin teda isegi Muhu saarel bongata, aga liik on mul jätkuvalt nägemata. Saaremaal Sõrve säärel vaadeldi kahte kiripugu-rüdi, aga linnud kadusid enne, kui esimesed bongarid kohale jõudsid. Sel aastal on vähemalt 3 korda koldjalg-hõbekajakat nähtud, aga needki pole bongatavad olnud. Seda raskesti määratavat liiki ei ole ma üldse kusagil näinud, laifer tuleb vast sügisel, kui see kajakas on kergemini määratav ja neid on meil rohkem ringi liikumas. Laisaba-änni nähti mais 2 korda, aga rändel möödalendavad linnud ei ole kahjuks bongatavad. Röövlindudest on mul endiselt puudu stepi-loorkull, keda on sel kevadel Eestis rekordiliselt palju nähtud. Loodan sellele elukale suve jooksul või siis hiljemalt sügisrändel ikka pihta saada. Nähtud on ka mitut puna-harksaba, aga info nende leidude kohta liikus nii aeglaselt, et linnud polnud bongatavad. Madukotkast on meil sel kevadel 3 korda nähtud, aga needki linnud polnud bongatavad. Värvulistest on meil mais kohatud näiteks roostepääsukest (Kablis rändel nähtud lind ei olnud bongatav), mustlauk-õgijat (Valguta poldril nähtud lind kadus enne, kui bongarid kohale jõudsid) ja halltsiitsitajat (ükski neljast rändel olnud linnust polnud bongatav).

Mais kogunes mul vaatlustunde 278 (alates aasta algusest kokku 922), sõidukilomeetreid oli mais endiselt liiga palju (õnneks siiski aprillist vähem), ehk siis 6226 (alates aasta algusest 24829) ja jalgsi retkekilomeetreid oli mais 153 (alates aasta algusest 555). Sõidukilomeetreid oleks ilmselt isegi kuni paar tuhat vähem tulnud, kui oleks mõnel juhul info kiiremini kätte saanud või kui poleks valemääranguid kontrollima pidanud. Paar väga pikka sõitu võtsin just kahtlase teate kontrollimiseks ette. Olen oma vaatlused ikka eElurikkuse andmebaasi sisestanud ja sealselt kaardilt on näha, kus mais retkedel käinud olen (vt avaneva lehe all servas).

30.-31. mai

Tartu Ülikooli Loodusmuuseumi järjekordne linnuretk viis kolmapäeva õhtul Tartu külje alla Aardla poldrile. Kogu päeva oli kõvasti sadanud ja mitmed retkele registreerunud ei julgenud välja tulla. Õnneks sadu lakkas õigel ajal ja kohaletulnud ei pidanud vast pettuma. Võis igasuguseid põnevaid elukaid näha – 2 merikotkast kimbutasid otse meie nina all veelinde, kuldhänilaste paar poseeris kenasti, vähemalt 5 lammitildrit hakkas silma. Sajune ilm oli mitmel pool massiliselt kahlajaid rändelt maha toonud. Saaremaal Sõrve säärel on viimastel päevadel lausa tuhandeid suurrüdisid ja soorüdisid, vöötsaba-viglesid ja plüüsid nähtud. Sisemaale need liigid eriti ei satu, aga nägime meiegi kahte suuremat vöötsaba-viglede ja plüüde parve (kokku sajad linnud).

Metstildri poeg, vanust ehk paar päeva, 31.05.2012 Valguta polder / foto: Margus Ots

Neljapäeval sai taas Võrtsjärve kaguranda Valguta poldrile mindud. Kui mujal on arvukalt kahlajaid rändelt maha sadanud, siis võib ehk siingi kedagi põnevat leida. Eile õhtul siin nähtud vöötsaba-viglesid ja suurrüdisid enam ei leidnud, ka suuremast plüüde pundist oli vaid 3 lindu alles jäänud. Muudest kahlajatest hakkas aga silma vähemalt 25 veetallajat, 20 liivatülli, 6 soorüdi ja 4 väikerüdi. Esimesel võimalusel, kui ilm vähegi paraneb, rändavad need linnud kõik edasi. Siia need liigid pesitsema ei jää. Aga, Valguta poldril pesitsejatel hakkavad tasapisi juba pojad kooruma.

Hõbehaigur, 31.05.2012 Valguta polder / foto: Margus Ots

Mitmetes naerukajakate pesades võis paaripäevaseid poegi näha, siinsel laululuigel on tänavu 4 poega, leidsin ka ühe äsjakoorunud metstildri poja. Jälgisin mõnda aega ka hõbehaigrute tegemisi, aga eemalt vaadeldes ei saa endiselt pihta, kui palju neid ligipääsmatus võsas pesitseda võib. Kuu pärast üritame ühe tõsisema otsimise teha. Siis on selge, kas pesitsevaid hõbehaigruid on siin tõesti vähemalt 10-15 paari, nagu praegu oletada võib.

27.-28. mai

Pärast ülipikka ja põnevat retkepäeva magasin kaua, võtsin jalad alla alles kella 9 paiku. Bongaritelt sain teada, et eile õhtul Pikla väikehüüp ennast ei näidanud, oli vaid paar korda häält teinud. Täna hommikul olevat lind aga üldse kadunud olnud. Otsustasime Estbirdingu juhatusega, et kuna liigimäärang on lõplikult kinnitatud ja lind tegi häält ilmselt spontaanselt (ei vastanud peibutamisele) ning ta võib ju Piklas isegi pesitseda üritada, siis teeme veel vaid ühe suurema bongamisürituse täna õhtul kell 23:00. Seejärel on igasugune peibutamine alal keelatud, ei taha lindu liigselt häirida. Otsustasin ka ise õhtul Piklasse tagasi minna, oleks põnev näha, kui suur kamp bongareid siis kohale tuleb.

Päeval liikusin laiemalt Pärnumaal ringi. Suurt kedagi ei näinud, lihtsalt tutvusin enda jaoks vähetuntud kohtadega. Õhtuks jõudsin lausa Läti piiri äärde Ikla kanti, kus leidsin ootamatult ühe laulva nõmmekiuru. Olen seda liiki juba mitmetest vanadest leiukohtadest otsinud, aga polnud käesoleval aastal talle veel otsa sattunud. Tundub, et nõmmekiur on meil päris haruldaseks muutunud, kogu Eestist on tänavu teada vist vaid 3 vaatlust ja neistki 2 on rändevaatlused.

Väikehüüpi ootamas, Pikla 27.05.2012 / foto: Margus Ots

Õhtul läksin varakult Pikla tiikide juurde, kus sai algatuseks juba saabunud bongaritega väikehüübi muljeid jagatud. Kella 23-ks oli meid kohal 9. Kõigil olid meeled ärevil, kange tahtmine oli see kõva rari ära näha või siis vähemalt häält kuulda. Kahjuks olid lood sellised, et lind ei tahtnud endast üldse märku anda. Oli küll vilksamisi liikumisi näha ja isegi mõned “krooksatused” tundusid vägagi väikehüübi hääle moodi olevat, aga leidsime siiski, et täna kuuldud hääled kuulusid pigem konnadele ja nähtud liikumised tuleb silmapetteks lugeda (võis miski muu lind olla). Pidime kurbade nägudega laiali minema. Peibutamiskeeld alal on endiselt kehtiv. Mis siis juhtub, kui keegi siiski peibutamisega vahele jääb? Estbirdingu liige visatakse klubist välja. Need bongarid, kes ei kuulu Estbirdingusse, neid ei lubata enam Estbirdinguga seotud üritustele. Näiteks linnurallil Estonian Open osalemise keeld võib tõsisele birderile päris valus karistus olla. Aga, usalduse kaotamine ja sellest tulenevad tagajärjed on tegelikult kõige hullem asi, mis ühe linnuvaatlejaga üldse juhtuda võib.

Kuna nädala alguses pean mõnda aega ka töiste asjadega tegelema, siis asusin öösel tasapisi Tartu suunas liikuma. Teel oli kavas mõned peatused teha, ehk leian kusagilt viljapõllult või heinamaalt põldvuti. Piklast mitte väga kaugel on metsade vahel Leina ja Lepaküla põllud, siin on varasematel aastatel ikka mõni põldvutt kohal olnud. Tegingi esimesed kuulamised just siin. Tulemus ei lasknud kaua oodata, kokku leidsin alalt 4 põldvutti. Nende “vudistamine” (kolmesilbiline “vut vut-vut”) oli vaikse ilmaga päris kaugele kuulda. Põldvutt on minu 2012.a nimekirja 260. linnuliik.

Tartusse jõudsin alles hommikul. Teel tegin peatuse veel Võrtsjärve põhjaosas Jõesuus, kus paar päeva tagasi olla hallkibu nähtud. Praegu seda lindu enam näha ei olnud, ilmselt oligi ta vaid korraks siia maha tulnud. Tänavu on hallkibu Eestis juba 3 korda kohatud, olen teda Muhu saarel isegi bongamas käinud, aga sellest liigist olen endiselt veel ilma.

25.-26. mai

Reede õhtul oli plaan retkele minna, aga esialgu puudus hea idee, et kui kauaks ja kuhu üldse suunduda. Sai siis mõteldud, et läheks vaataks algatuseks, mis Tartu külje all Aardla poldril sünnib. Selline mõte võib “ohtlik” olla, sest mõned aastad tagasi sai samuti õhtul korraks Aardla poldrile mindud ja avastasin ennast järgmisel päeval juba Saaremaa looderannast Harilaiult. Loodetavasti sel korral asi nii hulluks asi ei lähe.

Aardla poldril oli linde küll. Oli soe õhtu, täpikhuigud ja rukkiräägud tegid kenasti häält, põnevamatest elukatest nägin veel veetallajat ja kuulsin rohuneppi. Aga, ühel hetkel oli toru vaateväljas vart, kes oli punakaspruuni tooniga. Lind seisis mättal ja puhastas ennast, tiibade ja ka alapoole muster oli kenasti näha. Selge, see elukas on mõned päevad varem siin leitud valgesilm-vart ehk ruskevart. Ühel hetkel ilmus lähedusse teinegi ruske, aga veidi kahvatum vart ja …. linnud paaritusid! Kas tõesti valgesilm-vardi paar? Kas tõesti liik kavatseb siin pesitseda? Info läks kohe Rariliini kaudu laiali ja enne pimedat jõudsidki paar kiiremat linnuvaatlejat bongama. Otsisime linnud uuesti üles ja saime nüüd viimases valguses asja lähemalt uurida. Oligi valgesilm-vardi paar! Seda liiki on linnuharulduste komisjoni andmetel Eesti aladel varem kohatud vaid 8 korda. Paari pole aga varem meil nähtudki. Peab jälgima, ehk kavatseb see elukas nüüd esmakordselt meil ka pesitseda. Pilti mõni päeva varem leitud valgesilm-vardist näeb Estbirdingu galeriis.

Kui juba välja sai tuldud, siis tegime poldrile ringi peale ja kuulasime mitmes kohas öölaulikuid. Rukkirääke oli igast suunast kuulda, täpikhuikusid tuli kokku ligemale 40, ka mõned rooruigad tegid häält. Kõige viimases peatuskohas, valgesilm-vardi leiukoha juures tegelikult, tegi häält ka üks emane väikehuik. Seda liiki on tänavu Eestis üllatavalt vähe kuuldud (4 kohta vist?). Olen suure osa varasematest leikohtadest viimastel nädalatel üle vaadanud ja polnud sel aastal väikehuigule veel pihta saanud. Põnevatest leidudest innustatuna võtsin suuna Võrtsjärve lõunaotsa Valguta poldrile ja Vooremäele, ehk on sealgi mõni elukas häält tegemas. Täpikhuikusid oli küll palju kuulda, aga kedagi muud erilist kõrva ei hakanud. Valguta poldrilt sain lõpuks oma aastanimekirja öösorri, üks lind istus keset teed maas.

Pikasillas oli vaja otsustada, et kas suundun Tartusse tagasi või lähen edasi läänerannikule. Nädal tagasi nähti Pärnumaal Pikla tiikidel väikehüüpi. Vaatamata aktiivsetele otsingutele teda seal enam üles ei leitud. Aga, öö oli vaikne ja suhteliselt soe ning linnud olid häälekad. Ehk on see elukas siiski veel paigal ja õnnestub teda täna kuulda? Sõitsingi otse Piklasse, kohal olin kell 3:30. Oli küll tuulevaikne, aga pilves ja tibutas vihma. Suurt keegi häält ei teinud ja kuna oli veel suhteliselt pime, siis otsustasin tunnikese magada. Täpselt kell 4:30 tegin auto ukse lahti ja mida k….!!! Roostikust oli kuulda väikehüübi röhkivat krooksatust! Olin hetkega ärkvel ja asusin hääle omanikku otsima. Lind tegi algatuseks ligemale 30 korda häält ja jäi siis vait. Ronisin tiikide vahel olevasse linnutorni ja hetk hiljem lendaski väikehüüp roost välja ning suundus tiigi teise serva rooribasse peitu. Seal jätkas lind pidevat “krooksumist”, vaid mõneks lühemaks hetkeks jäi vait. Hiilisin linnule lähemale ja sain isegi ehk vaid 10 meetri kaugusele, aga tihedast roostikust lindu üles ei leidnud. Aga sain vähemalt telefoniga häält salvestada, linnuharulduste komisjoni jaoks on sellest linnust nüüd tõestusmaterjal olemas. Väikehüüp on meil kõva rari, linnuharulduste komisjoni andmetel on teda meil vaid 13 korda kohatud, viimati 1992. aastal ja enne seda 1972. aastal. Seega, mitte ühelgi praeguse põlvkonna linnuvaatlejal seda liiki oma nimekirjas ei ole. Info läks kohe ka Rariliini kaudu laiali. Kahjuks olid kohalikud Häädemeeste ja Võiste birderid Kihnus “asumisel”. Kiirelt reageeris hoopis üks läheduses ja varakult ärkvel olnud Soome bongar, kellega koos üritasime “krooksujat” uuesti roost üles leida, aga näha teda siiski enam ei õnnestunud, ehkki olime linnust vaid 10-15 meetri kaugusel. Väikehüüp tegi aktiivselt häält kokku üle tunni ja jäi siis vait. Kuna liigimäärang sai nüüd lõpliku kinnituse, siis järgnevatel öödel võib Piklas suuremal hulgal bongareid kohata.

Ise liikusin tasapisi Matsalu lahe suunas. Vaatasin mitmed head linnuaugud üle. Põnevamatest lindudest nägin ühte kaljukotkast, Audru poldril oli maas kümmekond veetallajat ja suurem ports laululuiki, kelle hulgas oli ka 2 väikeluike. Mida need luiged veel siin teevad? Miks nad põhja pole lennanud? Väikeluige jaoks on mai lõpp juba erakordselt hiline aeg. Õhtuks jõudsin Virtsu lähistele. Peaaegu kordus mõne aasta tagune juhtum, kui mõtte peale, et “läheks vaataks, mis Aardla poldril toimub”, avastain ennast ühel hetkel hoopis Harilaiult. Sel korral sain õnneks mandril pidama. Eelmisel ööl lisandus minu aastanimekirja 4 põnevat elukat, 2012. aastal olen nüüd kokku 258 linnuliiki kohanud.

23.-24. mai

Kolmapäeval tuli Rariliini kaudu teade, et Valguta poldril on mustlauk-õgija paigal. Sai kohe bongama mindud, aga lind oli kadunud. Oli väga tuuline ilm ja ilmselt oli lind kuhugi põõsastesse varju läinud. Sai õhtul õige mitu tundi alal ringi liigutud, aga õgija jäigi leidmata. Neljapäeva hommikul sai taas kogu ala põhjalikult üle vaadatud, aga näha oli vaid punaselg-õgijaid. Kahjuks on nii, et rariõgijad eriti paigal ei püsi. Olen viimastel aastatel 3 korda punapea-õgijat ja korra siis mustlauk-õgijat bongata üritanud, aga hetkel on seis õgijate kasuks 4:0.

Kuna peaaegu kõik tavalised linnuliigid on mul sel aastal juba nähtud/kuuldud, siis uusi liike lisandub nüüd harva. Neljapäeval sain oma aastanimekirja lõpuks turteltuvi, tema on minu 2012.a nimekirja 254. linnuliik.

21. mai

Hommikul tuli Rariliini kaudu teade, et Tartumaal Aardla poldril olevat valgesilm-vart paigal, aga määrang polevat siiski päris kindel. Sai igaks juhuks asja uurima mindud, aga vaatamata põhjalikule otsimisele lindu üles enam ei leidnud. Polder oli üldse suhteliselt linnutühi, aga päris mõttetu hommikune retk siiski ei olnud, sest õnnestus näha punajalg-pistrikku. See elukas on minu 2012.a nimekirja 253. linnuliik.

Päeval saabus linnuharulduste komisjonile info, et Valgamaal olla paar päeva tagasi ilmselt punapea-õgijat nähtud. Kuna õhtul oli kavas Võrtsjärve kagurannas olevale Valguta poldrile minna, siis tegimegi veidi pikema kõrvalepõike ja vaatasime algatuseks igaks juhuks õgija leiukoha ümbruse üle. Otsitavat elukat muidugi ei leidnud. Rariõgijaid on üldse raske bongata, sest nad püsivad harva paigal, aga üritada tasus.

Hõbehaigru otsija, tüüpilise näoga, 21.05.2012 Valguta polder / foto: Margus Ots

Õhtul sai siis mõni tund Valguta poldril ringi vaadatud. Linde oli alal küll suhteliselt palju, aga kedagi eriti põnevat silma ei hakanud. Jälgisime siis natuke hõbehaigruid, keda on tänavu kevadel alal kokku kuni 30 nähtud. Eriti meeldib neile poldri ja järve vahel olevas võsas tegutseda. Juba varem on tundunud, et ehk üritavad nad seal pesitsema hakata. Pika vaidlemise peale sai seltskonna kõige nooremale (Rarileidja 2011) kalamehekummikud jalga aetud ja tihedasse padrikusse sügavasse vette turnima saadetud. Pooletunnise ragistamise järel oli võsast kuulda rõõmuhõiset – esimene hõbehaigru pesa on üles leitud. Kuna vesi oli tihedas võsas liiga sügav ja liikumine ülimalt raskendatud ning hakkas juba pimedaks minema, siis suuremat otsimist sel korral ette ei võtnud. Tundus, et tegemist võib olla vähe suurema kolooniaga, kus pesitseb ehk isegi üle kümne paari. Kui suvel vesi veidi alaneb ja pesades juba pojad on, siis teeme uue otsimisretke, ehk saame pesitsevate paaride arvu täpsemalt teada. Tegemist on siis hõbehaigru teise tõestatud pesitsuskohaga Eestis, Tartumaal Ilmatsalu lähistel on hõbehaigur juba mõned aastad pesitsenud. Uue pesitsuskoha tõestamise au kuulub poolenisti ka mulle, sest 1) laenatud kummikud kuulusid mulle, 2) näitasin teetammilt näpuga suunda (ülbe näoga muidugi, mida otsija õnneks ei näinud) ja 3) sai “motiveerivaid” hüüdeid võsa poole saadetud. Selle viimase peale võis kuulda küll pigem igat sorti röögatusi, aga asjast oli ilmselt kasu, sest ragin võsas läks valjemaks. Kui läbimärg hõbehaigru otsija lõpuks taas nähtavale ilmus, siis kuival maal oli tal juba õnnelik nägu peas (ei uppunudki ära). Kas see kõik täpselt just kirjeldatud moel juhtus, polegi oluline. Tähtis on, et hõbehaigru pesitsemine alal on nüüd tõestatud.